Posted by: libarebane | 29/07/2012

“Kättemaks ellujäänutele”

Suur ja lai Venemaa. Nii lai, et minu arusaam temast läbi aastate üha kaugeneb ja kaugeneb. Mida tahta eestlasest, kes elab maal, mis on ilus ja korras  nagu nukumaja. Ja samas on tunne nagu Eesti asuks Gobi kõrbe ääres. Kõrbe ääres kuhu ükski normaalne inimene ei lähe, kuid alati vaatab liivapiiri alguses kaugusesse, et haarata järjekordset miraaži. On see miraaž siis see mida oled oma elus otsinud või on see kujutis sinust endast, nii kauges, kuid samas nii käeulatuses.

Aegajalt satun “vene info” mõjusfääri. See on lihtne kuna vene keel on olnud alati mulle nagu teine emakeel. Aeg on näidanud –  siin meie nukumajas on alati olnud rahval üks tõeline keel ja siis teine, sissetoodud. Enne vene keelt oli see saksa keel jne, jne… Vastavalt sellele, kes siin end peremehena on tundnud. Ning teada keelt tähendab ka võimalust tungida sügavamale, kui seda nn “mõjusfääri looja” tahaks. Olen hakkanud vaatama saadet “kinnine seanss”, mis arutab tänapäeva Venemaa kinokunsti saavutusi. Nii palju kui seda on tasuta võimalik teha. YouTube-s on üleval nii saated, kui ka osa arutletud filme.

Seoses viimasel ajal kõrbest tuleva liivatormi pärast võtan ette nn vene-jaapani ühisprojekti “Esimene rühm”. Tegemist on anime-ga. Ehk siis lihtsalt multikaga a´la jaapani stiilis. Autoriteks Jaapani poolt: Ashino Yoshiharu ja Venemaa poolt Mihhail Spritz ja Aleksei Klimov. Sisu:  1941-1942, Venemaa, II maailmasõda. Rühm vene kõurikuid omavad imepäraseid võimeid. Sõda on raske ning peab ärakasutama kõike ja kõiki. Nii on moodustatud nendest lastest erirühm, võitluseks saksa erirühma Schutzstaffel (SS) vastu. Sakslastel on plaan üles äratada 12-sajandil olnud Püha Ordu rüütlid (võite arvata, et tegemist on Teutooni Ordu/Saksa Ordu) ja kasutada neid ära oma plaanides. Kõik lapsed saavad surma, va üks: Nadja. Nadja asub võitlusse koos venelaste salalaboratooriumiga sakslaste plaani nurjamiseks. Salalaboratoorium tegeleb aga vaimude maailma uurimisega. Nadja saadetakse surnute maailma, et teada saada sakslaste plaanidest. Seal kohtub ta oma hukkunud sõpradega ja koos nendega ta nurjab nii surnute, kui elus olevate fašistide plaanid. Tavaline süžee anime puhul. Natuke müstikat, kurbust, palju halbu ja vähe häid. Lõpp on ameerikalik (mis ei ole omane anime-le), ehk kõik kes elus jäävad ka elama jne. Tüüpiline ameerika.

Miks ma sellest filmist räägin? Süžee toimumise koht: II maailmasõda Venemaal, ehk neile Suur Isamaasõda.

Mis selles nii erilist on? Selles, et Venemaale nagu ühele normaalsele riigile on tähtis tema ajalugu. Eriti viimane sõda, mis ei ole nii kaugel kui arvata võib. Selles osalenud inimesed on veel elus. Ning nende jaoks oli see sõda eile.

Venemaal on läbi aegade käsitletud seda sõda erinevalt. Nõukaajal püüti varjata kõike, mis selles sõjas oli vale ja koletu. Ja ta oli osa propagandast. Kuid ta oli kirjeldus sellest kindlast sõjast.  Ja millisesse vormi ta valatud oli, ei oma mingit tähendust. Peale Impeeriumi langust võeti jutu alla ka see “vale ja koletu”. Sõda võeti kui kohtuotsust inimkonnale, meie arengu lootusetust. Ning ka hoiatussignaali meie pimedast poolest ning võimetust kaasatunda tegudega.

Mis nüüd? Nüüd on siis “Esimene rühm”. Absurd ruudus neile, kes on üle elanud nõukaaja ja ka sõjas toimunud täieliku avalikustamise. Ehk see sõda on kaugenenud inimeste mälust. Ta on seatud ühte ritta teiste sõdadega. Tast on saanud müüt ning tõeluse ette on punutud kardinad väljamõeldud rüütlitest, ordust, lastest imeliste võimetega jne. Ja praegu mõeldes, see on tavaline nähe. Nii on see juhtunud kõikide sõdadega. On see meie süütunne, mis ei taha tõdeda, et jumalate sõjad  on meie endi omad? Kuid II maailmasõda? Inimesed, kes seal võitlesid on ju veel elus? Ja siin on kättemaks. Ja see on toimunud nii kiirelt. Enamikus neist müütideks muutunud sõdadest pole isegi normaalset kronoloogiat järgi, rääkimata inimestest kes osalesid. Ja nüüd see? Need kes sõja läbi teinud on muutunud vaid dekoratsiooniks laval, kus mängitakse müütilist poeemi II maailmasõjast. Ning neil etendutel pole mingit pistmist enam tõeliselt juhtunuga, ega ka toimunud õhkkonnast, sest need kes seda edasi annavad võtavad seda sõda nagu ühest teiste samasuguste hulgast. On vaid dekoratsioonid, mis on ehedad ja õiged.

Kõrbest tulnud liivatorm, mis on tabanud minule nii armast nukumaja, seoses Sinimägedel toimunud üritusega, ei oma enam mingit tähendust. Sest see torm on tühi, ta on poliitiline käik. Poliitika aga on eesmärgiga. Ja see eesmärk pole antud hetkel see, mis välja öeldud. Sest kõik on juba muutumas. II maailmasõda on muutunud ka tormide valitsejaile endile vaid müüdiks kaugetest aegadest.  Ja las see torm möllab, sest kui ei oleks Sinimägede üritust, tormaks see torm mingil muul põhjusel. Tuleb lihtsalt rätik näo ette panna, et liiv suhu ei satuks. Ning seista liivapiiril ning vaadata kaugustes miraaže….  mis võivad teha haiget või rahustada su südant.

Kuid kättemaks? Kas selline kättemaks ootab meid kõiki ees? Me muutume oma elulõpul vaid dekoratsiooniks oma möödunud tegudele?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: