Posted by: libarebane | 16/07/2012

“Kreeka müüdid I”

Autor: Robert Graves

Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

Eessõna

Pärast “Kreeka müütide” ülevaatamist 1958. aastal on mul tekkinud uusi mõtteid purjus jumalast Dionysosest; vastuoksliku mainega kentauridest, kes olid kuulsad kord oma tarkuse, kord halva käitumise poolest; ning jumaliku ambroosia ja nektari olemusest. Need teemad on omavahel tihedalt seotud, sest kentaurid kummardasid Dionysost, kelle pöörast sügispidustust nimetati “ambroosiaks”. Ma ei usu enam, et menaadid, kes raevutsedes maal ringi tormasid ja loomi või lapsi tükkideks rebisid (vt. 27.f), kiideldes pärast, et olid rännanud Indiasse ja tagasi (vt.27.c), olid joobnud üksnes veinist või luuderohuõllest (vt 27.3). Tõendusmaterjal, mille ma esitasin oma artiklis “Missugust toitu kentaurid sõid” (Steps: Cassell&Co., 1958, lk 319-343), viitab, et saatürid (kitsetootemi hõimu mehed) ja kentaurid (hobusetootemi hõimu mehed) ning nende menaadidest naispere kasutasid noid jooke selleks, et loputada alla märksa kangema narkootilise aine, nimelt toore seene amanita muscaria suutäisi, mis kutsuvad esile hallutsinatsioone, arutut märatsemist ja prohvetlikke nägemusi ning tekitab erootilist energiat ja suurendab lihasjõudu. Säärasele mõni tund kestvale ekstaasile järgneb täielik loidus – nähtus, mis võib ära seletada, kuidas õnnestus Lykurgosel üksnes härjaastla abil laiali lüüa Dionysose menaadide ja saatürite purjus armee, kui see Indiast võidukalt tagasi jõudis (vt 27.e).

Ühel etruski peegli on amanita muscaria graveeritud Ixioni jalge ette; tema oli Tessaalia kangelane, kes sõi ambroosiat koos jumalatega (vt 63.b). Osa müüte (vt 102, 126 jne) on kooskõlas teooriaga, et seda seent sõid tema järeltulijad kentaurid; ja mõningate ajaloolaste sõnul kasutasid seda hiljem Norra bersergid, et saada lahingus hulljulgelt ülemvõimu. Praegu usun ma, et “ambroosia” ja “nektar” olid tegelikult joovastavad seened: kindlasti amanita muscaria, aga võib-olla teisedki, eriti üks väike sale panaeolus papilionaceus´e nimeline sitaseen, mis tekitab kahjutuid ja ülinauditavaid hallutsinatsioone. Sellesarnast seent on ühel Atika vaasil kujutatud kentaur Nessose kapjade vahel. “Jumalad”, kellele müütides ambroosiat ja nektarit reserveeriti, oli kahtlemata eelklassikalise ajastu pühad kuningad ja kuningannad. Kuningas Tantalose kuritegu (vt 108.c) seisnes selles, et ta rikkus tabu ja kutsus lihtinimesed oma ambroosiast osa saama.

Pühad kuningannad ja kuningad vajusid Kreekas unustusse ja näib, et seejärel sai ambroosiast Dionysosega seotud Eleusise, orfiliste ning muude müsteeriumide salajane koostisosa. Igal juhul vandusid osalised vaikida sellest, mida nad müsteeriumide käigus sõid ja jõid, neil oli unustamatuid nägemusi ja neile tõotati surematust. See “ambroosia”, mida hakati Olümpia võidujooksu võitjatele pakkuma ajal, mis võit ei toonud neile enam püha kuningavõimu, oli selgesti aseaine: segu toiduainetest, mille esitähed, nagu ma näitan artiklis “Missugust toitu kentaurid sõid”, andsid kokku kreekakeelse sõna seene kohta. Ka retseptidest, mida klassikalised autorid annavad nektari ja kekyon´i – tolle mündimaigulise joogi kohta, mida Demeter Eleusises jõi – valmistamiseks, tuleb kokku sõna “seen”.

Mina ise olen söönud hallutsinogeenset seent psilocybe´t – jumalikku ambroosiat, mida mäletamatutest aegadest saadik on kasutanud Mehhiko Oaxaca provintsi masateegid; olen kuulnud, kuidas preestrinna kutsub välja seenejumala Tlaloci, ning näinud transtsendentaalseid nägemusi. Sestap olen kogu südamest nõus selle muistse riituse ameeriklasest avastaja R. Gordon Wassoniga, et eurooplaste arusaamad taevast ja põrgust võisid vabalt pärineda samalaadsetest müsteeriumidest. Tlaloc tuli ilmale välgu abil nagu Dionysoski (vt 14.c); ja nii kreeka kui ka masateegi folklooris usutakse, et sama toimub kõigi seentega – mida mõlemas keeles otse rahvatarkusena jumalate toiduks nimetatakse. Tlaloc kandis madudest krooni, ja seda tegi Dionysoski (vt 27.a). Tlalocil oli veealune pelgupaik, samuti oli see Dionysosle (vt 27.e). Menaadide metsik tava oma ohvritel pea otsast rebida (vt 27.f ja 28.d) võib allegooriliselt viidata püha seene kübara otsastkiskumisele – sest Mehhikos ei sööda kunagi seene jalga. Müütidest loeme, et Argose püha kuningas Perseus pöördus Dionysoseusku (vt 27.i) ja andis Mükeene linnale nime kärbseseene järgi, mille ta leidis selle asupaigast ja millest purskas välja veenire (vt 73.r). Tlaloci sümbol oli kärnkonn; kärnkonn sümboliseeris ka Argost; ja Tepentitla freskol voolab Tlaloci kärnkonna suust veenire. Ent mis perioodil olid küll Euroopa ja Kes-Ameerika kultuurid kontaktis?

Need teooriad nõuavad edasist uurimistööd ja seetõttu ei ole ma lülitanud oma avastusi käesoleva väljaande teksti. Igasugune erialane abi nende probleemide lahendusel on teretulnud.

R. G.

Deya, Mallorca

Hispaania, 1960

Sissejuhatus

Lisaks kogu püha ajaloo tekstikogule tõid katoliku kiriku keskaegsed emissarid Suurbritanniasse veel kreeka ja ladina klassikutel põhineva kontinentaalse ülikoolisüsteemi. Niisuguseid omamaiseid legende, nagu kuningas Arthuri, Guy of Warwicki, Robin Hoodi, Leicesteri Sinise Eide ja kuningas Leari lood, peeti masside tarbeks küllalt sobivaks; ometi viitasid varaste Tudorite ajal vaimulikud ja haritud klassid märksa sagedamini neile müütidele, mida leidus Ovidiuse ja Vergiliuse teostes ning ladina koolidele tehtud kokkuvõtetes Trooja sõjast. Ehkki 16.-19. sajandi inglise kirjandust ei saa seetõttu õieti mõista muidu kui kreeka mütoloogia valguses, on klassikud viimasel ajal koolides ja ülikoolides tagaplaanile jäänud, nii et haritud inimeselt ei oodata enam, et ta teaks, kes olid (näiteks) Deukalion, Pelops, Daidalos, Oinone, Laokoon või Antigone. Praegu pärinevad teadmised neist müütidest enamasti sedalaadi muinasjutuversioonidest, nagu seda on Kingsley “Heroes” ja Hawthorne´i “Tanglewood Tales'” ja esmapilgul ei paistagi sel erilist tähtsust olevat, sest viimased kaks tuhat aastat on moes olnud heita need müüdid kõrvale kui pentsikud ja kimäärsed fantaasiakujutelmad, kui kütkestav pärand kreeka intellekti lapsepõlvest, mida kirik loomulikult pidi pahaks panema, et rõhutada piibli kõrgemat spirituaalset tähtsust. Ometi on raske üle hinnata nende olulisust Euroopa varajase ajaloo, religiooni ja ühiskonna uurimisel.

Omadussõna “kimäärne” tuleneb kitse tähistavast nimisõnast chimaira. Neli tuhat aastat tagasi ei pruukinud kimäär paista sugugi pentsikumana kui mis tahes usuline, heraldiline või kommertssümbol tänapäeval. Sel liitkehaga olevusel oli Homerose sõnul lõvi pea, kitse keha ja mao saba. Üks hetiidi templi seinale raiutud kimäär on leitud Karhemišist ja nagu teisedki säärased segaolendid – näiteks sfinks ja ükssarvik – oli see algselt kalendriline sümbol: iga selle osis esindas Taevakuninganna püha aasta ühte aastaaega, nagu tegid seda Sitsiilia Diodorose sõnul ka tema kilpkonnakilbist lüüra kolm keelt. Seda iidset kolme aastaajaga aastat käsitleb Nilsson oma tesoses “Primitive Time Reckoning” (1920).

Siiski võib koos kimääriga õigustatult tõeliseks müüdiks liigitada kõigest väikese osa kreeka mütoloogia hiiglaslikust kaootilisest tekstikogust, mis sisaldab Kreetalt, Egiptusest, Palestiinast, Früügiast, Babülooniast ja mujalt sisse toodud elemente. Tõelist müüti võib defineerida kui avalikel pidustustel esitatud ja sageli templiseintel, vaasidel, pitsatitel, kaussidel, peeglitel, kirstudel, kilpidel, vaipadel ja muudel sarnastel esemetel ka pildina kujutatud rituaalsete miimide ümberpanekut narratiivsesse kiirkirja. Nendes dramaatilistes etendustes, mis koos oma ikonograafiliste ja suuliste talletustega said iga hõimu, klanni või linna usuinstitutsioonide tähtsaimaks aluseks või hartaks, mängisid kimäär ja teised temataolised kalendriloomad kahtlemata silmapaistvat rolli. Nende teemaks olid muistsed maagilised teod, mis edendasid mõne püha kuningannariigi või kuningriigi – näib, et kogu kreeka keelt kõnelevas areaalis olid kuningannariigid kuningriikidest varasemad – viljakust või stabiilsust, aga ka nendesse vastavalt asjaoludele tehtud parandused. Lukianose essees “Tantsust” on üles loetud muljetavaldav hulk rituaalseid miime, mida esitati veel 2. sajandil pKr; ja Prausaniase kirjeldus Delfi templimaalidest ning Kypselose laeka nikerdustest lubab oletada, et sama perioodini püsis ka tohutu hulk mitmesuguseid müütilisi ülestähendusi, millest praeguseks ei ole järel jälgegi.

Tõelist müüti tuleb eristada:

1) filosoofilisest allegooriast, nagu näiteks Hesiodose kosmogoonia,

2) juba arusaamtuks muutunud müütide “etioloogilisest” seletusest, nagu näiteks loo puhul Admetosest, kes rakendas oma kaariku ette lõvi ja metssea;

3) satiirist või paroodiast, näiteks Silenose jutustus Atlantisest;

4) sentimentaalsest muinasloost, nagu näiteks Narksissose ja Echo lugu;

5) ilustatud ajaloost, nagu näiteks Arioni seiklus delfiiniga;

6) rändlaulikute romanssidest, nagu näiteks Kephalose ja Prokrise lugu;

7) poliitilisest propagandast, nagu näiteks Atika ühendamine Theseuse poolt;

8) õpetlikest legendidest, nagu näiteks lugu Eriphyle kaelakeest;

9) humoorikatest lookestest, nagu näiteks Heraklese, Omphale ja Paani magamistoafarss;

10) teatraalsest melodraamast, nagu näiteks Thestori ja tema tütarde lugu;

11) heroilisest saagast, nagu “Iliase” põhiteema puhul;

12) realistlikust kirjandusest, nagu näiteks Odysseuse külaskäik faiaakide juurde.

Siiski võib kõige vähemtõotavateski lugudes leida ehedaid mütoloogilisi elemente, ja harva esitab ükskõik milline autor üksi kõige terviklikuma või valgustavama versiooni mingist konkreetsest müüdist; ka ei peaks selle algset vormi otsides eeldama, et mida vanem on kirjalik allikas, seda usaldusväärsem peab see olema. Sageli toob näiteks just mänglev aleksandrialane Kallimachos, Augustuse frivoolne kaasaegne Ovidius või tolmukuiv hilisbütsantsi õpetlane Tzetzes ära ilmselgelt varasema versiooni mõnest müüdist, kui seda teevad Hesiodos või kreeka tragöödiakirjanikud; ja 13. sajandist pärit “Excidium Troiae” on ositi mütoloogiliselt usaldusväärsem kui “Ilias”. Mõnest mütoloogilisest või pseudomütoloogilisest narratiivist selle argist mõtet taga otsides tuleks alati osutada hoolikalt tähelepanu asjassepuutuvate tegelaste nimedele, hõimukuuluvusele ja saatusele ning siis taastada loo dramaatilis-rituaalne vorm, mispeale selle juhuslikud elemendid võivad mõnikord osutada analoogiale mõne teise müüdiga, millele on antud hoopis teistsugune anekdootlik pööre, ning heita nõnda valgust neile mõlemale.

Alustuseks peaks kreeka mütoloogiat uurima asudes vaatlema, missugused poliitilised ja religioossed süsteemid eksisteerisid Euroopas enne aarja sissetungijate saabumist kaugelt põhja ja ida poolt. Säilinud artefaktide ning müütide põhjal otsustades valitses kogu neoliitilises Euroopas tähelepanuväärselt homogeenne religioossete ideede süsteem, mis põhines paljunimelise emajumalanna austamisel, ning viimast tunti ka Süürias ja Liibüas.

Muistses Euroopas ei olnud jumalaid. Suurt Jumalannat peeti surmatuks, muutumatuks ja kõikvõimsaks, isaduskontseptsioon ei olnud veel usulisse mõttesse tunginud. Jumalanna valis endale armukesi, kuid seda naudingu pärast, mitte oma lastele isa leidmiseks. Mehed kartsid ja jumaldasid matriarhi ning kuuletusid talle – oli ju kolle, mille eest ta koopas või hütis hoolt kandis, nende varaseim ühiskondlik keskus, ja emadus nende tähtsaim müsteerium. Nii pakuti Kreekas avalikel ohvritalitustel esimene ohver alati koldejumalanna Hestiale. Jumalanna valge anikooniline kujutis, vahest tema levinuim sümbol, mis Delfis seisab omphalos´e ehk nabakivi kujul, võis algselt kujutada hõõguvate süte ümber tihedalt kokku surutud valgest tuhast küngast – lihtsaimat vahendit tule alalhoidmiseks ilma suitsu tekitamata. Hiljem hakati seda piltidel samastama valgeks lubjatud künkakesega, mille alla peideti lõikuseaegne viljapupe, et see kevadel idusid ajavana sealt välja võtta; ja ka merekarpidest, kvartsist või valgest marmorist kalmuga, mille alla maeti surnud kuningad. Jumalanna taevaseks sümboliks ei olnud mitte üksnes Kuu, vaid (kui kreeka Hemera ja Iirimaa Grainne põhjal otsustada) ka Päike. Varajastes kreeka müütides aga loovutab Päike esikoha Kuule – mis sisendab rohkem ebausklikku hirmu, ei muutu aasta vananedes kahvatumaks ja millele omistatakse võimet anda või keelata põldudele vett.

Kuu kolm faasi- noor-, täis- ja vana kuu – tuletasid meelde matriarhi kolme elufaasi piiga, nümfi (viljaka naise) ning vanaeidena. Et Päikese aastane ringkäik meenutab samuti tema kehaliste võimete tõusu ja langust – kevad kui piigaiga, suvi kui nümf ja talv kui vanaeit -, hakati seejärel jumalannat samastama ka aastaajaliste muutustega looma- ja taimeriigi elus ning nõnda emakese Maaga, kes vegetatsiooniaasta alguses meelitab esile üksnes lehti ja pungi, seejärel õisi ja vilju ning lõpuks lakkab kandmast. Hiljem võis teda käsitada veel ühe triaadina: kõrgemate õhuvaldade Piiga, Maa või mere Nümfi ja allilma Moorina – kelle tüüpilised esindajad on vastavalt Selene, Aphrodite ning Hekate. Need müstilised analoogiad soosisid number kolme pühaduse süvenemist ja kuujumalannat kehastavate isikute arvu hakati suurendama üheksani, kui kõik tema kolm isikut – Piiga, Nümf ja Moor – esinesid triaadina, et anda tõendust tema jumalikkusest. Päriselt ei unustanud tema kummardajad küll kunagi, et tegu ei olnud siiski kolme, vaid üheainsa jumalannaga; siiski oli Arkaadia Stymphalos klassikalisel ajastul üks väheseid järelejäänud pühamuid, kus nad kõik kandsid sama nime – Hera.

Kuid kord suguühte seost lapsesaamisega ametlikult mööndud oli – sellest pöördepunktist religioonis annab ülevaate hetiidi müüt lihtsameelsest Appust (H.G. Güterbock, “Kumarabi”, 1946)-, hakkas mehe religioosne staatus järk-järgult paranema, ja enam ei omistatud naiste rasestamise au tuultele ega jõgedele. Näib, et iga hõimu nümf valis oma noormeestest koosneva kaaskonna seast igal aastal endale armsama – kuninga, kes aasta lõppedes ohverdati, nii et temast sai pigem viljakussümbol kui naisele erootilist naudingut pakkuv objekt. Mehe laiali pritsitud veri aitas viljastada puid, põlluvilju ja karju, tema ihu aga rebisid lõhki ja sõid ära kuninganna kaasnümfid – koeralitade, märade või emiste maske kandvad preestrinnad. Edaspidi seda tava täiendati ja kuningas pidi surema niipea, kui Päikese vägi, millega teda samastati, suvel kahanema hakkas; seejärel sai kuninganna armukeseks teine noormees, kuninga tõeline või oletatav kaksikvend – sobiv on siinkohal muinasiiri mõiste “tanist” -, kes toodi ohvriks talvisel pööripäeval ning kes tasuks taaskehastus oraaklimaona. Täidesaatva võimu said nood elukaaslased üksnes neil juhtudel, mil kuninganna lubas neil tegutseda oma asemikuna ja tõmmata selga tema maagilise rüü. Nii kujunes kuninglus, ja ehkki Päikesest sai pärast seda, kui tema aastast ringkäiku oli hakatud samastama kuninga eluga, meheliku viljakuse sümbol, jäi see siiski Kuu eestkoste alla, nagu kuningas ise vähemalt teoreetiliselt jäi kuninganna eestkoste alla veel kaua pärast matriarhaalse faasi möödumist. Nii oli konservatiivse Tessaalia nõidadel tavaks ähvardada Kuu nimel Päikest, tõotades neelata ta igavesse öösse.

Kummatigi ei ole tõendeid, et meestele oleks isegi sel ajal, kui kõrgeim võim religioossetes küsimustes kuulus naistele, keelatud tegevusvaldkondi, mida nad võisid harrastada vabana naiste järelvalvest, ehkki on vägagi võimalik, et nad võtsid omaks mõningad “nõrgema soo” tunnusjooned, mida tolle ajani oli peetud meestele funktsionaalselt eriomaseks. Senikaua, kuni nad matriarhaadi seadust ei rikkunud, võis neid usaldada jahti pidama, kalastama, korilusega tegelema, lamba- ja veisekarjade eest hoolt kandma ning aitama kaasa hõimu territooriumi kaitsmisel sissetungijate vastu. Nende seast valiti tootemklannide juhid, kellele anti teatav võim, seda eriti rändude või sõja ajal. Reeglid meessoost kõrgeima sõjapealiku paikapanemiseks näikse olnuvat eri matriarhaatides erinevad; tavaliselt valiti sellesse ametisse kuninganna emapoolne onu, vend või emapoolse tädi poeg. Kõige algelisemal hõimu sõjapealikul olid ka volitused tegutseda kohtunikuna meestevahelistes isiklikes vaidlustes, kui kuninganna religioosne võim seeläbi kahju ei kandnud. Kõige algelisem tänapäevani säilinud emajärgne ühiskond on Lõuna-India najarite oma, kus printsessid, kes antakse küll naiseks lapsmeestele, kellest nad otsekohe lahutavad, sünnitavad lapsi üsna suvalistest seisusest armukestele; ja mitme Lääne-Aafrika emajärgse hõimu kuningatütred abielluvad võõramaalastele või lihtinimestega. Hellenite-eelse Kreeka kuningasoost naised ei pidanud samuti paljuks võtta armukesi oma pärisorjade seast, kui Lokrise sada sugukonda ja Epizephyrose lokrid just erandlikud ei olnud.

Alguses arvati aega Kuu loomiste järgi ja iga tähtis tseremoonia toimus kindla kuufaasi ajal; pööripäevade ja võrdpäevsused ei olnud täpselt paika pandud, vaid neid tähistati ligikaudselt lähima noor- või täiskuu ajal. Erilise pühaduse omandas number seitse, kuna kuningas suri seitsmenda täiskuu ajal pärast aasta lühimat päeva. Isegi siis, kui hoolikad astronoomilised vaatlused oli kinnitanud, et aastas on 364 päeva ja mõned tunnid pealekauba, oli vaja aasta jagada kuudeks – see tähendab kuutsükliteks -, mitte aga päikesetsükli osadeks. Hiljem hakati niisuguseid kui ingliskeelses maailmas nimetama “tavaõiguse kuudeks” ja igaüks neist on 28 päeva; 28 ise oli aga püha arv selles mõttes, et Kuud võis kummardada kui naist, kelle menstruaaltsükkel kestab tavaliselt 28 päeva, ja see on ka Kuu tiirlemise õige kestus Päikese suhtes. Seitsmepäevane nädal oli tavaõiguse kuu alajaotus, mille puhul iga  päeva iseloomu nähtavasti tuletati püha kuninga elu vastavale kuule omistatud kvaliteedist. See süsteem viis naise veelgi tihedama samastamiseni Kuuga, ja et 364-päevane aasta täpselt jagub kahekümne kaheksaga, võimaldas see iga-aastase rahvalike pidustuste ahela siduda nende tavaõiguse kuudega. Religioosse traditsioonina püsisid 13-kuised aastad Euroopa talupoegade seas veel enam kui tuhat aastat pärast Juliuse kalendri kasutuselevõttu; nõnda võis Robin Hood, kes elas Edward II ajal, maipäeva pidustusi ülistavas ballaadis hüüatada:

Kui palju lustakaid kuid on aastas?

Kolmteist, ütlen ma…

kujuures üks Tudorite-aegne toimetaja on viimase rea ära muutnud: “neid tosin vaid, ma ütlen…” Ebausklike seas ei ole Päikese surmakuu number 13 kunagi oma kurja kuulsust kaotanud. Nädalapäevad on titaanide – Päikese, Kuu ja tolleks ajaks avastatud viie planeedi vaimude hoole all, kes vastutasid nende eest jumalanna kui Looja ees. Arvatavasti oli see  süsteem välja kujunenud matriarhaalses Sumeris.

Niisiis käis Päike läbi kolmteist kuupikkust etappi, alustades talvisest pööripäevast, mil päevad pärast pikka sügisest allakäiku taas pikemaks muutuvad. Täheaasta lisapäev, mille see võidab päikeseaasta ees Maa tiirlemise tõttu Päikese orbiidi ümber, interkaleeriti kolmeteistkümnenda ja esimese kuu vahele ning muutus kõige tähtsamaks kõigist 365 päevast – ajaks, mil hõimu nümf valis püha kuninga, kelleks tavaliseks sai kas võidujooksu, maadlusmatši või vibulaskmisvõistluse võitja. Ent see primitiivne kalender tegi läbi teatud muutusi: osas piirkondades, nagu näib, et interkaleeritud lisapäeva mitte talvise pööripäeva ajal, vaid mõnel teisel uusaastapäeval – kas siis küünlapäeval, mil hakkavad ilmuma esimesed kevade märgid, või kevadisel pööripäeval, mil Päikest arvatakse küpsesse ikka jõudvat, või suvisel pööripäeval või Siiriuse tõusu ajal, kui Niilus üle ujutab, või siis sügisel pööripäeval, mil algab vihmahooaeg.

Varajane kreeka mütoloogia käsitleb eelkõige kuninganna ja tema armsamate suhete muutusi, mis algavad viimaste iga-aastase (või ka kaks korda aastas toimuva) ohverdamisega ja lõpevad kuninganna jäämisega meeste piiramatu võimu varju ajal, kui seati kokku “Ilias” ja kuningad hooplesid: “Me anname oma isadele tublisti silmad ette!” Selle muutuse järkjärgulisi etappe illustreerivad arvukad analoogiad Aafrikast.

Suur osa kreeka müütidest kujutab endast poliitilis-religioosset ajalugu. Bellerophontes taltsutab tiivulise Pegasose ja tapab kimääri. Sama legendi teises versioonis lendab Perseus läbi õhu ja lööb maha Pegasose ema, gorgo Medusa pea üsna samamoodi, nagu Babüloonia heeros Marduk tapab naissoost koletise, merejumalanna Tiamati. Perseuse nime õige kirjaviis oleks Pterseus – “hävitaja”, ja ta ei olnud arhetüüpne Surma-kehastus, nagu on pakkunud professor Kerenyi, vaid esindas arvatavasti patriarhaalseid helleneid, kes tungisid Kreekasse ja Väike-Aasiasse teise aastatuhande algusest eKr ning heitsid väljakutse kolmetise jumalanna võimule. Pegasos oli olnud jumalanna püha loom, sest hobune oma kuukujuliste kapjadega figureeris vihmategemise tseremooniatel ning pühade kuningate ametisseseadmisel; tema tiivad ei sümboliseerinud mitte kiirust, vaid looma taevalikku olemust. Jane Harrison (“Prolegomena to the Study of Greek Religion”, 5. ptk) on osutanud, et hallidel aegadel oli Medusa jumalanna ise, kes profülaktika mõttes varjas oma palet gorgomaski – jõletu näokatte – taha, mis pidi hoiatama ilmikud, et need ei topiks oma nina tema müsteeriumidesse. Kui Perseus Medusal pea maha lööb, siis tähendab see, et hellenid haarasid enda kätte jumalanna tähtsamad pühamud, rebisid preestrinnadel eest gorgomaskid ning võtsid endi valdusse pühad hobused – Boiootiast on leitud üks varajane kujutis gorgo pea ja mära kehaga jumalannast. Perseuse teisik Bellerophontes tapab Lüüdia kimääri, ja see tähendab, et hellenid tühistasid muistse Medusa kalendri ning asendasid selle teisega.

Lugu Apollonist, kes tapab Delfis Pythoni, näib jällegi talletavat mälestust Kreeta maajumalanna pühamu vallutamisest ahhailaste poolt; sama sündmust kajastab ka tema katse vägistada Daphnet, kelle Hera seepeale loorberipuuks muundab. Freudistlikud psühholoogid on kasutanud seda müüti näitena tütarlapse vaistlikust hirmust seksuaalakti ees; ometi ei olnud Daphne kaugeltki mitte hirmunud neitsi. Tema nimi on lühendatud vorm Daphoinest (“verine”), kes oli jumalanna tema orgiastilises meeleolus ja kelle preestrinnad menaadid närisid joovastavaid loorberilehti ning tormasid täiskuu ajal regulaarselt välja, ründasid pahaaimamatuid teekäijaid ja rebisid tükkideks lapsi või noorloomi – loorber sisaldab kaaliumitsüaniidi. Hellenid tegid nonde menaadide kolleegiumide tegevusele lõpu ja ainult loorberihiis jäi veel andma tunnistust sellest, et varem olid need pühamud kuulunud Daphoinele; loorberi närimine jäi aga Kreekas kõigile peale prohvetliku püütia, keda Apollon Delfis oma teenistuses edasi pidas, tabuks kuni Rooma ajani.

Teise aastatuhande hakul eKr aset leidnud hellenite sissetungid, mida tavaliselt tuntakse aioolia ja joonia invasiooni nime all, olid ilmselt vähem purustavad kui neile järgnenud ahhailaste ja doorlaste sissetungid. Aarjalaste jumalakolmikut Indrat, Mitrat ning Varunat kummardavad väikesed relvastatud karjuste salgad ületasid Othryse mäe loodusliku tõkke ning said küllaltki rahumeelselt oskaks Tessaalia ja Kesk-Kreeka hellenite-eelsest asutusest. Kohalik jumalanna võttis nad vastu oma lasteks ja nemad andsid talle pühi kuningaid. Nõnda lepitati meeste sõjaline aristokraatia naise teokraatiaga, ja seda mitte ainult Kreekas, vaid ka Kreetal, kus hellenid samuti jala maha said ning sealt Kreeta tsivilisatsiooni Ateenasse ja Peloponnesosele eksportisid. Lõpuks kõneldi kreeka keelt kõikjal kogu Egeuse mere basseinis ja Herodotose ajaks andis oma ennustusi mingis hellenite-eelses keeles edasi veel ainult üks oraakel (Herodotos, viii. 134-135). Kuningas oli Zeusi, Poseidoni või Apolloni esindaja ning võttis endale ühe või teise nende nimedest, ehkki isegi Zeus oli sajandeid pelk pooljumal, mitte Olümpose surematu jumal. Kõik varajased müüdid nümfide võrgutamisest jumalate poolt viitavad, nagu näib, hellenite pealike ning kohalike kuupreestrinnade vahelistele abieludele, millele Hera – see tähendab konservatiivne usuline tunne – kibedas vihas vastu seisis.

Kui kuninga valitsusaja lühidus ja juba tüütuks muutus, lepiti kokku kolmeteistkümnekuise aasta pikendamises saja kuu pikkuseks suuraastaks, mille viimasel kuul päikese- ja kuuaega ligikaudu kokku langevad. Et aga põllud ja köögiviljad ikka viljastamist vajasid, soostus kuningas igal aastal suremist teesklema ja loovutama üheks, nimelt interkalaarseks päevaks, mis püha sideerilise aasta raamest välja jäi, oma suveräänivõimu teda asendavale poisskuningale ehk interrex´ile, kes päeva lõpul suri ja kelle verd kasutati piserdamistseremoonial. Püha kuningas võis nüüd valitseda kogu suuraasta, seejuures täitis tema asemiku kohustusi tanist; või siis valitsesid nad vaheldumisi ühe aasta kaupa, või siis lasi kuninganna neil oma riigi kaheks jagada ja nad valitsesid kumbki oma poolt üheaegselt. Kuningas asendas kuningannat paljude pühade kohustuste täitmisel, tõmbas selga kuninganna rüü, kandis valerindu, laenas tema võimu sümbolit kuukirvest ja võttis temalt üle isegi vihmategemise maagilise kunsti. Tema rituaalse surma asjaolud võisid olla väga erinevad: võis juhtuda, et ta rebiti metsistunud naiste poolt tükkideks või torgati läbi astelrai astlast odaga; ta võis langeda kirvehoobist või saada kanda mürginoole, või siis heideti ta kaljult alla, põletati tuleriidal, uputati tiiki või hukati ettekavandatud kaarikuõnnetuses. Surema ta igal juhul pidi. Uude arengujärku jõuti sellega, et poiste asemel hakati ohvrialtaril tapma loomi ja kuningas keeldus suremast ka siis, kui tema pikendatud valitsusaeg lõppes. Jaganud kuningriigi kolmeks osaks ja andnud igale oma järeltulijale ühe osa, valitses ta nüüd teisegi valitsusaja, vabandades end välja sellega, et oli leitud päikese- ja kuuaja veelgi täpsema kokkulangemise periood, nimelt 19 aastat ehk 325 kuutsüklit. Suuraastast oli saanud veel suurem aastas.

Kõigi nende järjestikuste etappide käigus, mida kajastavad arvukad müüdid, säilitas püha kuningas jätkuvalt oma positsiooni üksnes abielu kaudu hõimu nümfiga, kes valiti kas tema kuningakotta kuuluvate kaaslannade vahelise võidujooksu teel või ultimogenituuri alusel – see tähendab, et nümfiks sai noorema haru noorim abieluealine tütar. Troonipärimine jäi endiselt emajärgseks, mida oli see teoreetiliselt isegi Egiptuses, ja seetõttu valiti püha kuningas ning tema tanist alati väljastpoolt naistest koosnevat kuningakoda, kuni üks söakas kuningas otsustas viimaks toime panna verepilastuse pärijannaga, keda peeti tema tütreks, ja võitis nii oma valitsusaja lõppedes endale taas õiguse troonile.

Ahhailaste sissetungid 13. sajandil eKr nõrgestasid emajärgset traditsiooni tublisti. Näib, et kuningas oskas nüüd jääda valitsejaks kuni oma elu loomuliku lõpuni, ja teise aastatuhande lõpu poole, kui saabusid doorlased, muutus isajärgne pärimine reeglipäraseks. Prints ei lahkunud enam oma isa kojast ega abiellunud võõramaise printsessiga, vaid printsess tuli tema juurde – nagu Odysseus veenis tegema Penelopet. Genealoogia muutus isajärgseks, ehkki üks pseudo-Herodotose “Homerose elus” mainitud Samose juhtum näitab, et veel mõnda aega pärast seda, kui naishõimlaste pidustuse asemel oli astunud Apaturia ehk meeshõimlaste pidustus, seisnesid need riitused ise endiselt ohvritoomises emajumalannale, mille juures meestel ei olnud lubatud viibida.

Kompromissina hellenite ja hellenite-eelsete vaadete vahel lepiti seejärel kokku meile tuntud olümposlikus süsteemis: kuuest jumalast ja kuuest jumalannast koosnevas jumalikus perekonnas, mille peaks olid suveräänsed kaasvalitsejad Zeus ja Hera ning mis Babüloonia kombe kohaselt moodustas jumalate nõukogu. Kuid pärast ühte hellenite-eelse elanikkonna ülestõusu, mida “Iliases” kirjeldatakse kui Zeusi-vastast vandenõu, muutus ka Hera Zeusist sõltuvaks. Athena kuulutas end “isa täielikuks toetajaks” ja lõpuks tagas Dionysos Hestiat välja tõrjudes meeste ülekaalu nõukogus. Vaatamata vähemusse jäämisele ei tõrjutud jumalannasid siiski kunagi päriselt välja, nagu see juhtus Jeruusalemmas, sest jumaldatud poeedid Homerose ja Hesiodos olid “omistanud jumalustele nende tiitlid ning toonud esile nende erinevad tegevusalad ning võimed” (Herodotos, ii. 53), mida ei olnud niisama lihtne neilt röövida. Veel enam – ehkki komme koguda kõik kuninglikku verd naised kuninga vahetud kontrolli alla ja võtta nõnda väljapoole seda ringi jäävailt isikuilt võimalus taotleda trooni emaliini kaudu võeti vestaalide kolleegiumi loomisega omaks Roomas ning Taaveti kuningliku haaremi rajamisega Palestiinas, ei jõudnud see kunagi Kreekasse. Isajärgne põlvenemine, trooni ja päranduse edasiandmine ei soosi enam müüdiloomet; siin algab ajalooline legend, mis hääbub tavalise ajaloo valguses.

Heraklese-, Daidalose-, Teiresiase-, ja Phineuse-taoliste tegelaste eluead kestavad läbi mitme põlve, sest need ei ole niivõrd konkreetsete kangelaste nimed kui lisanimed. Ometi on müüdid- ehkki kronoloogiaga raskesti ühitavad – alati praktilised: need rõhutavad mõnda seika pärimusest, ükskõik kui tugevasti nende tähendus jutustamiste käigus ka moondunud ei oleks. Võtkem näiteks segane lugu Aiakose unenäost, milles oraaklitamme otsast alla pudenevad sipelgad muutuvad inimesteks ja koloniseerivad Aigina saare pärast seda, kui Hera oli selle rahvast tühjaks teinud. Põhiliselt pakuvad siin huvi järgmised seigad:  et see tamm oli kasvanud Dodonast toodud tõrust; et sipelgad olid Tessaalia sipelgad ja et Aiakos oli Asopose jõe lapselaps. Üheskoos andsid need elemendid lühiülevaate teise aastatuhande lõpu  poole toimunud sisserändudest Aiginale.

Ehkki Kreeka müütide muster on ühetaoline, jäävad kõik konkreetsete legendide detailsed tõlgendused küsitavaks seni, kuni arheoloogid suudavad välja pakkuda täpsema ülevaate hõimude liikumisest Kreekas ja selle kronoloogiast. Siiski on ajaloolis-antropoloogiline lähenemine ainuke mõistlik käsitlusviis: teooria, nagu oleksid kimäär, sfinks, gorgo, kentaurid, saatürid ja muud säärased olendid pelgalt jungiaanliku kollektiivse alateadvuse pimedad mullistused, millele ei ole iial omistatud ega saagi omistada täpset tähendust, on tõestatavalt nõrk. Kreeka pronksi- ja varjane rauaaeg ei olnud inimkonna lapsepõlv, nagu dr Jung tahaks väita. Näiteks väide, et Zeus neelas Metise alla ja tõi hiljem oma peas asuva avause kaudu ilmale Athena, ei ole sugugi allasurumatu luul, vaid leidlik teoloogiline dogma, millesse on mahutatud vähemalt kolm vastuolulist seisukohta:

1) Ahtena oli Metise partenogeenne tütar, s.t tarkusejumalanna Metise juhatusel tegutseva triaadi noorim isik;

2) Zeus neelas Metise alla: s.t ahhailased surusid alla selle jumalanna kultuse ning omistasid kogu tarkuse ülbelt oma patriarhaalsele jumalal Zeusile;

3) Athena oli Zeusi tütar: s.t et Zeusi kummardavad ahhailased säästsid Athena templeid tingimusel, et jumalanna kummardajad tunnistaksid nende jumala kõrgemat võimu.

Kahtlemata oli Metise allaneelamist koos kõigi selle järellugudega kujutatud mõne templi seintel; ja nii nagu erootiline Dionysos – oma ajal Semele partenogeenne poeg – taassündis peajumala reiest, nii taassündis intellektuaalne Athena tema peast.

See, et mõned müüdid esmapilgul nõutuks teevad, tuleneb tihti asjaolust, et mütograaf on mõnda püha pilti või riitust kas kogemata või meelega valesti tõlgendanud. Niisugust protsessi nimetan ma ikonotroopiaks ja selle näiteid võib leida igast muistsete uskumuste radikaalsele reformimisele oma pitseri löönud pühade kirjutiste kogumist. Näiteks kolmejalgsed lauad Hephaistose töökojas, mis ise jumalate nõupidamisele ja sealt jälle tagasi jooksid (“Ilias”, xviii. 368 jj), ei ole mitte ennatlikud visioonid automobiilidest, nagu dr Charles Seltman oma “12 Olümpose jumalas” (“Twelve Olympian Gods”) üleolevalt välja pakub, vaid kuldsed päikesekettad, millest igaühel on kolm jalga (nagu Mani saare embleemilgi), tähistamaks arvatavasti, kui mitu kolme aastaajaga aastat oli ühel “Hepaistose pojal” lubatud Lemnose saarel valitseda. Jällegi niinimetatud “Parise otsus”, kus kangelasel tuleb hinnata võistlevate jumalannade võlusid ning anda oma õun kauneimale neist, talletab iidset rituaalset olukorda, mis oli Homerose ja Hesiodose ajaks juba unustusehõlma vajunud. Need kolm jumalannat on üks jumalanna oma triaadis: Athena kui neitsi, Aphrodite kui nümf ja Hera kui moor – ja Aphrodite mitte ei saa Parise käest õuna, vaid hoopis annab selle talle. Sellest õunast, mis sümboliseerib nooruki elu hinnaga ostetud jumalikku armastust, peab saama Parise sissepääsutäht Elysioni väljadele, kaugel läänes asuvatesse õunapuuaedadesse, kuhu võetakse vastu üksnes kangelaste hingi. Samasugune kink esineb tihti iiri ja Walesi müütides, aga selle teevad ka kolm hesperiidi Heraklesele ning “kõige elava ema” Eeva Aadamale. Nii kannab püha hiie jumalanna Nemesis, kellest hilisemates müütides sai kõrkidele kuningatele osaks langeva jumaliku kättemaksu sümbol, käes õuntest lookas oksa – kingitust heerostele. Kõik neoliitilised ja pronksaja paradiisid kujutasid endast viljapuuaedu; sõna “paradiis” ise tähendabki viljapuuaeda.

Tõeline müüditeadus peaks algama arheoloogia, ajaloo ja võrdleva religiooni uurimisest, mitte aga psühhoterapeudi kabinetist. Ehkki jungiaanid usuvad, et “müüdid on teadvuse-eelse psyche algupärased ilmutused, tahtmatud väited ebateadlike psüühiliste seisundite kohta”, ei olnud kreeka mütoloogia oma sisult sugugi müstilisem kui tänapäevased valimiskarikatuurid, ning kujunes suuremalt jaolt välja aladel, mis hoidsid tihedaid poliitilisi sidemeid minoilise Kreetaga – piisavalt arenenud riigiga, kus olid olemas kirjalikud arhiivid, hügieenilise kanalisatsiooniga neljakorruselised majad, tänapäevase välimusega ukselukud, registreeritud kaubamärgid, male, ühtlustatud kaalu- ja mõõdusüsteem ning kannatlikel astronoomilistel vaatlustel põhinev kalender.

Minu meetod seisnes iga müüdi kõigi laialipillatud elementide koondamises harmooniliseks narratiiviks, toetudes seejuures vähetuntud variantidele, mis võivad olla abiks tähenduse kindlakstegemisel, ning anda kõigile kerkida võivatele küsimustele nii hästi-halvasti, kui ma suudan, antropoloogilised või ajaloolised vastused. Ma annan endale väga hästi aru, et see  ülesanne on kaugelt liiga ambitsioonikas ükskõik millisele üksikule mütoloogile, ükskõik kui kaua või kõvasti ta ka ei töötaks. Paratamatult lipsab sisse viga. Lubage mul rõhutada, et iga siin esitatud väide Vahemere areaali religiooni või rituaalide kohta enne kirjalike ülestähenduste ilmumist on oletuslik. Siiski on mind pärast selle raamatu esmailmumist aastal 1955 julgustanud E. Meyrowitzi “Akanite kosmoloogilises draamas” (“Akan Cosmological Drama”, Faber&Faber) esile toodud lähedased analoogid siin pakutud religioossetele ja sotsiaalsetele muutustele. Akani rahvas tekkis libüoberberite – Kreeka hellenite-eelse elanikonna hõimlaste – muistse väljarände tagajärjel Sahara kõrbe oaasidest (vt 3.3) lõuna poole ja Timbuktus sõlmitud segaabielude tulemusel Nigeri jõe äärsete neegritega. 11. sajandil pKr liikusid nad veelgi kaugemale lõunasse, tänapäeva Ghana aladele. Nende seas püsivad visalt elus neli kultusetüüpi. Kõige algelisemas neist kummardatakse Kuud kui ülimat kolmetist jumalannat Ngamet, kes on selgesti identne Liibüa Neithi, Kartaago Taniti, Kaanani Anatha ja varajase Kreeka Athenaga (vt 8.1). Räägitakse, et Ngame olevat kandnud taevakehad ilmale üsna üksipäini (vt 1.1) ning andnud seejärel elu inimestele ja loomadele, lastes oma noorkuuvibuga nende inertsetesse kehadesse võlunooli. Oma tapjaaspektis olevat ta ka see, kes elu võtab, nagu seda oli ka tema kreeka paarik Artemis (vt 22.1). Arvatakse, et rahututel aegadel võib mõni kuninglikust soost printsess langeda Ngame kuumaagia võlujõu alla ja kanda ilmale hõimujumaluse, kes siis seab end sisse mõnes pühamus ja juhib väljarändajate rühma uude piirkonda. Sellest naisest saab rajatud asunduse kuninganna-ema, sõjapealik, kohtunik ja preestrinna. Jumalus on end vahepeal ilmutanud mingi tootemloomana, keda kaitseb karm tabu, välja arvatud kord aastas toimuva jahi ajal, kus üks isend kinni püütakse ja ohvriks tuuakse;  see heidab valgust pelasgide iga-aastasele öökullijahile Ateenas (vt 97.4). Seejärel moodustatakse hõimuliitudest koosnevad riigid, ja riigijumalaks saab kõige vägevama hõimujumalus.

Teine kultusetüüp märgib akanite liitumist sudaanlastega, kes kummardasid isajumalat Odomankomat, kes olevat üsna üksi loonud kogu universumi (vt 4.c); näib, et neid juhtisid valitavad meespealikud ja et nad olid üle võtnud sumerite seitsmepäevase nädala. Kompromissi korras pajatab müüt, et Ngame andnud elu Odomankoma elutule loomingule, ja iga hõimujumalus muutub üheks seitsmest planetaarsest väest. Nood planetaarsed väed moodustavad mehest ja naisest koosnevaid paare – nagu see minu oletuse kohaselt toimus ka Kreekas, kui titaanide kultus ida poolt sinna jõudis (vt 11.3). Riigi kuninganna-ema astub Ngame esindajana igal aastal pühasse abiellu Odomankoma esindaja – nimelt enda valitud armukesega, kelle preestrid aasta lõpul mõrvavad ja nülivad. Sama tava näikse olevat valitsenud ka kreeklastel (vt 9.a ja 21.5)

Kolmandas kultusetüübis saab kuninganna-ema armukesest kuningas ja teda kummardatakse kui Kuu meessoolist aspekti, mis vastab foiniikia jumalale Baal Hamonile; igal aastal sureb tema eest asendusohvrina poisist valekuningas (vt 30.1). Nüüd delegeerib kuninganna-ema täidesaatva võimu vesiirile ning keskendub oma rituaalsetele viljastamisfunktsioonidele.

Neljandas kultusetüübis loobub kuningas, olles võitnud mitme pisikuninga tunnustuse, oma kuujumala aspektist ning kuulutab end Egiptuse stiilis päikesekuningaks (vt 67.1 ja 67.2). Tähistades küll edasi oma iga-aastast püha abielu, ei ole ta enam kammitsetud oma sõltuvusest Kuust. Selles staadiumis asendub emapaikne abielu isapaiksega ja hõimudele antakse kummardamiseks heroilised meessoost esivanemad, nagu see juhtus Kreekaski – ehkki seal ei tõrjunud päikesekultus kunagi kõrvale piksejumala kultust.

Akanid märgivad iga muutust oma õukonnarituaalis vastava lisanduse tegemisega üldtunnustatud müütidesse taevastest sündmustest. Kui siis kuningas on määranud ametisse kuningliku uksehoidja ning lisanud sellele ametile hiilgust, naites ta mõne printsessiga, kuulutatakse kohe, et üks taevane uksehoidja olla sama teinud. Tõenäoliselt kajastas Heraklese abielu jumalanna Hebega ning määramine Zeusi uksehoidjaks (vt 145. i ja j) mõnda samalaadset sündmust Mükeene õukonnas; ja jumalate pidusöögid Olympose mäel kajastasid ilmselt samalaadseid söömaaegu Olympias, Mükeene Zeusi-taolise ülemkuninga ja Argose Hera ülempreestrinna eesistumisel.

Ma olen südamest tänulik Janet Seymour-Smithile ja Kenneth Gayle, kes aitasid mul sellele raamatule kuju anda, Peter ja Lalage Greenile, kes lugusid mõne esimese peatüki korrektuuri, Frank Seymour-Smithile, kes saatis mulle Londonis haruldasi ladina- ja kreekakeelseid tekste, ning paljudele sõpradele, kes aitasid mul parandada esimest trükki.

R. G.

Deya, Mallorca

Hispaania

Sisukord

Eessõna – Sissejuhatus

KREEKA MÜÜDID I

1. Pelasgi loomismüüt. 2. Homerose ja orfikute loomismüüdid. 3. Olümpose loomismüüt. 4. Kaks filosoofilist loomismüüti. 5. Maailma viis ajajärku. 6. Uranose kastreerimine. 7. Kronose kukutamine. 8. Athena sünd. 9. Zeus ja Metis. 10. Moirad. 11. Aphrodite sünd. 12. Hera ja tema lapsed. 13. Zeus ja Hera. 14. Hermese, Apolloni, Artemise ja Dionysose sünd. 15. Erose sünd. 16. Poseidoni loomus ja teod. 17. Hermese loomus ja teod. 18. Aphrodite loomus ja teod. 19. Arese loomus ja teod. 20. Hestia loomus ja teod. 21. Apolloni loomus ja teod. 22. Artemise loomus ja teod. 23. Hephaistose loomus ja teod. 24. Demeteri loomus ja teod. 25. Athena loomus ja teod. 26. Paani loomus ja teod. 27. Dionysose loomus ja teod. 28. Orpheus. 29. Ganymedes. 30. Zagreus. 31. Allilmajumalad. 32. Tyche ja Nemesis. 33. Mere lapsed. 34. Echidna lapsed. 35. Gigantide mäss (gigantomahhia). 36. Typhoeus. 37. Aloaadid. 38. Deukalioni veeuputus. 39. Atlas ja Promotheus. 40. Eos. 41. Orion. 42. Helios. 43. Helleni pojad. 44. Ion. 45. Alkyone ka Keyx. 46. Tereus. 47. Erechtheus ja Eumolpos. 48. Boreas. 49. Alope. 50. Asklepios. 51. Oraaklid. 52. Tähestik. 53. Daktülid. 54. Telhiinid. 55. Empusad. 56. Io. 57. Phoroneus. 58. Europe ja Kadmos. 59. Kadmos ja Harmonia. 60. Belos ja danaiidid. 61. Lamia. 62. Leda. 63. Ixion. 64. Endymion. 65. Pygmalion ja Galatea. 66. Aiakos. 67. Sisyphos. 68. Salmoneus ja Tyro. 69. Alkestis. 70. Athamas. 71. Glaukose märad. 72. Melampus. 73. Perseus. 74. Võistlevad kaksikud. 75. Bellerophontes. 76. Antiope. 77. Niobe. 78. Kainis ja Kaineus. 79. Erigone. 80. Kalydoni metssiga. 81. Telamon ja Peleus. 82. Aristaios. 83. Midas. 84. Kleobis ja Biton. 85. Narkissos. 86. Phyllis ja Karya. 87. Arion. 88. Minos ja tema vennad. 89. Minose armulood. 90. Pasiphae lapsed. 91. Skylla ja Nisos. 92. Daidalos ja Talos. 93. Katreus ja Althaimenes. 94. Pandioni pojad. 95. Theseuse sünd. 96. Theseuse vägitööd. 97. Theseus Kreetal. 99. Atika ühendamine. 100. Theseus ja amatsoonid. 101. Phaidra ja Hippolytos. 102. Lapiidid ja kentaurid. 103. Theseus Tartaroses. 104. Theseuse surm.

Kirjastus Tänapäev, 2010

Vaata raamatut meie poes – http://vanajahea.ee – Rahvaluule, muistendid/mütoloogia

Advertisements

Responses

  1. Hello, yeah this post is in fact pleasant and I have learned lot of things from it
    about blogging. thanks.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: