Posted by: libarebane | 03/06/2012

“Vene Teatris Tarkovskiga”

4. aprillil oli A. Tarkovski sünnipäev. Läks see mööda märkamatult. Ma pole kunagi olnud eriline “sünnipäevade” inimene. Kuid vaadates toimuvat Piletilevis avastasin etenduse “Üks suveöö Rootsis”. Tarkovski filmid on mulle tähtsad olnud kogu elu, Tarkovski enda persoon mitte, ning võimalus natukenegi seda viga parandada viis tee mind teatrisse. Nii ma ostsin, läksin ja nägin – ning … Sellest “ning” tahakski rääkida.

Etendus möödus pidurdamatult lõpuni, ma ei märganud aja kulgu. Näitlejate kummardamisega jahmatasin. Oligi kõik? Mis toimus? Milleks? Esimene reaktsioon oli pettumus, siis kahjutunne. Kas tõesti saab midagi nii halba teha, poolikut? Kuid nüüd saan aru, et see poolikus on minus. Etendusega oli kõik korras, probleem oli minus.

Ma vaatan Tarkovski filme nagu teoseid tundmatult autorilt. Ja nüüd kus räägitakse autorist olen ma imestunud ja segaduses. Nii vähe, nii valesti, nii.. nii.. Kui “nii” siis?  Ma ei valda tegelikult teemat? Ja mul pole põhjust kritiseerida midagi, millest mul aimugi ei ole. Ja need kes on selle etenduse sees, on nagu füüsikud, kes peavad seletama algkooli poisile tuumafüüsikat.

Tarkovskist on väga palju kirjutatud, temast on tehtud palju filme. Neid lugedes/vaadates jääb mulle samasugune poolik tunne. See ei ole see. Kas see ongi järsku taotluslik. Olla isiklik. Nagu ravim, mis on mõeldud ainult sinule. Vist küll.

Ja nii ta jääb mulle. Ma ei saa süüdistada kedagi selles, et Tarkovski filmid pole mulle vene kultuuri osa, kristliku  kultuuri viimane kants, õigete elukommete käitumisõpik jne. Ma leian neis filmides ainult endale määratud sõnumi. Kui olen tupikus või eksind, siis koban nende filmide järgi.

Kõige täpsema seletuse leidsin Irma Raushi (Tarkovski esimene elukaaslane) ühes intervjuus: “Jumal viib meid üksindusse, et pärast tuua enda juurde”. Ja Tarkovski filmid on aidanud seda teha. Nii lihtne see ongi. Ei midagi rohkemat ega ka vähemat. Ja Jumal pole siin ei jumalasulase seletus, ega ka ateisti keeldumine.

Ning,

Tarkovski päevikust:  “Inimene võitleb kujuteldavate vaenlastega. Me kakleme teineteisega. Üks riik – teise riigiga. Kõik me sõdime millegagi, selle asemel, et pidada võitlust iseendaga. Sellepärast, et meie  vihatum vaenlane – oleme me ise. Ja mind alatasa vaevab küsimus, kas ma suudan võitta iseend või ei. Selles seisneb minu elu mõte. Ja rahunen ainult siis, kui tean, et ma võitsin end. Tegelikult, selleks ma olengi sündinud.”

Ja mis on tähtis, neis filmides pole ei vastuseid ega õpetusi. Ma pean ise jõudma oma vastuste juurde. Mis on aga isegi tänapäeval nii haruldane. Me püüame nii palju õpetada teisi, samas kui ise oleme sandid.

Ma jõuan ajani ja ühiskonnani. Kas Tarkovski saaks elada meie ühiskonnas? Nõukogud lükkasid ta tagasi, kuigi üheski filmis pole midagi nõukaaja vastast. Kuid siiski oli ta võimeline tegema 7 filmi, kaks neist küll välismaal. Kas tal oleks isegi selleks tänapäeval võimalust? Kes annaks talle raha? Kas Tarkovski saaks raha oma filmidele läbi Kickstarti? Kas oma rikutuses ma kahtlen selles? Loodan väga, et ma eksin.

Ja siin pean tõdema – Tarkovski on ime. Nagu on seda kristlastele Jeesus. Ta oleks võinud olemata olla, ja ainult ime lasi tal filme teha. Ja kas imedel on meie elus enam kohta? Tahan loota, et on.

Ja Vene Teater on tubli:). Tänud, et sundisid mind Tarkovskist rohkem teada saama.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: