Posted by: libarebane | 03/06/2012

“Urikivist ristimisastjani” – Tiina Tuvikene

Autor: Tiina Tuvikene

Siim ja laevad

Juba mitmendat korda jookseb Tuurhalli väike võsu Siim Kotkaneeme kaldale, et seal seista ning üksisilmi mere poole sihtida. Tuuled puhuvad ja võimsalt laiub mere avar roheline pind. Taevas on tohutu ning vee kohal lai vaatepilt. Siit ei tõuse puid ega künkaid silma segama, siin on nii mõõtmatult avar, et hing tahaks sulada mere kohinaga ühte. Aga kõik see pole veel põhjuseks, miks väikemees Siim armastab Kotkaneemel seista.

Vahelduva elutempoga meri suvedest sügisesse, üle talvede kevadeni, pole saarerahvale midagi uut. Kõiki variatsioone paikkonnas elatava elu taustaks olevatest looduspiltidest tuntakse aastast aastasse. Nii on silmadele võrdselt kodune kevadise vetevälja hõbekoeline pehmus, suvise mere sügav rohelus, sügistormide eelne mustjashall teras ja talvine sinkjasvalge rannaäär, taamal tumedaks muutuv. Neid tervitatakse nõnda, kuis nad oma tulekul on aastakäigus järjekorda määratud. Ilmad ja meri moodustavad tiheda raami saartele. Nad suruvad eluavaldustele ilme ning suunavad mereteede kasutamist, laevde retki. Iga mõte ja südame tukse saarekamara pinnal kuulub randuvatele või lahkuvatele laevadele. Siinse rahva elusool, laevad, mida Uhu-Liivikul hoolega valmistatakse, on vetevälja veeretada, tuues vara ja tarbekaupu saarte elanikele, külastades võõraid randu, karastades sirguvast noorusest hakkajaid mehi. Ja mis sellest, et saare poegi ja mehi mõnikord hukkub ning enam tagasi ei tule – mere rohekas virvendus jääb nende auks igavesti helkima.

Laevade pärast seisab Siim hingetult Kotkaneemel. Ta sinised lapsesilmad vaatavad pakilises ootuses ning kannatamatuses. Kas tõepoolest ei paista praegu silmapiiril ühtki helendavat täppi, siis rohkem täppe, kasvades, üha kasvades, kuni saab imetleda laevade pingul pungpõskseid purjesid ja tunda kibelevat rõõmu kihisevat pealaest alla varbaotsteni ning tulise ajuga söösta tagasi Ärlimäele, hõiskega: “Hiid on tulnud!”

Ema Äidi silmist kukuvad siis laiad pisarad, suured, helmetaolised, ja Siim ei mõista, miks ema küll alati nutab, kuid Hiid tuleb. Hiiu lahkumisel on teine asi, siis on ka Siimul enesel nutt varuks, sest isa läheb ära pikaks ajaks. Kojutulek on aga sootuks rõõmuasi. Seda liikumist, elu ja põnevust, mida Hiiu tulek enesega kaasa toob! Nii palju näha ja kuulda, et jätkub rohkeiks päeviks. Tema, Siim, hüppaks suurest õnnest kasvõi nahast, seepärast ei meeldi talle põrmugi ema Äidi nutt, olgu kasvõi sama õnne pärast. Aga esimene tahab Siim olla, kes sõna üles viib, et laevad saabuvad.

Uhke ja üleva pildi jätab saarte laevastiku ranna rüpest väljaliuglemine, kuid lahkujate silmapiiri taha kadumistest on meeliülendavam tagasisaabujate kerkimine taeva ja maa vahele ning nende suureks paisumine rannale liginedes. Siim peab seda ilmtingimata nägema.

Ka võõraid laevu möödub vahel, enamikus meretagused, ja neist ning nende retkedest ollakse saartel huvitatud. Mõnikord tuleb laevu Ojumaalt suunaga põhja. Ojumaa laevu peatub harvasti siinsetel randadel. Olgu omad või võõrad, Siim tahab neid nende merepildile ilmumisel Kotkaneemelt silmata. Talle meenuvad suurhoonetes laevnike pajatatud lood võõraist kaubaisandaist kõrvadele ripnevate voltidega peakatteis, üle põlvede ulatuvate nahkrihmadega jalatsites ja raskeist kangaist õlamantleis, mitte sellistes, nagu saare emandad koovad meestele, vaid valmistatud riidest, mida saarlane saab Ojumaa kaudu lõunast ja kasutab kalli vahetuskaubana. Siim püüab neid võõraid oma lapsearus kuulu järgi kujutleda. Need olendid tunduvad imelikult, erutavalt lähedal, poisi vaadates laevade liuglemist roheliselt õõtsuval veeväljal.

Kord sõidab ka tema. Siim, isa Tuurhalliga neid teid, juhib kaupade vahetust ning oskab ütelda mõned veidrad sõnad. Ta ei tohi siis peljata võõraid, küllap selleks ajaks saab niisama suureks ning julgeks nagu isa Tuurhall kõige huvitava keskel. Nõnda mõteldes tekib ihk ja igatsus, pannes südame valusalt tuikama.

Siim pingutab silmi, ei midagi. Taeva ja maa kokkusulamisjoonelt ei eraldu ühtki punkti. Lained lükkavad valgeid õhulisi vahukoormaid kalda suunas ning kajakaid tiirleb kivide kohalt üles. Siim korjab pettunult paar sinakat kivikübet, lennutades neid osava kaarega eemal veest väljaulatuvate kivide suunas. Sulpsatusest ehmub rahnudel kükitavaid linde, tõustes kisades üles ja kadudes neeme taha. Poiss tõstab ürbi ääre ning astub lausalt kaldalt vette. Kevadine vesi pole soe, külm lõikab luusse. Ema Äidi tõreleks kindlasti, kui ta teda näeks.

Siim kujutleb end paadina ülalt põhjast, toomas kalasaaki Lindanissa. Kus linnus Lindanisa asub, pole tal aimu. Onu Urjaku juttudest mäletab niipalju, seal olla maste nagu metsa ning rohkesti kaupu küll idast ja läänest. Ning kala järele lõhnavat samuti nagu saartel. Tore oleks rannale liivast linnuseid ehitada, kuid temast suuremad poisid lõhuvad need ära, nii ei ole mõtet Liivikul mängida. Siin osutub paras tumehall kivikühm päris heaks Lindanisaks, seisab teine nõnda kangekaelselt keset klibude rägu.  Poiss tüürib läbi vee kivi poole ja leiab, et rahnukamakal on üsna mõnus istet võtta. Ta ronib üles ning parajasti, kui poiss kohendab ürpi üle märgade, külmast veest lõdisevate säärte, jäävad ta silmad imestusest pärani.

Neid on peaaegu niisama palju kui ta mõlemal käel sõrmi. Hiid see pole, teab Siim kohe, Hiiu laevastikus ei ole nii kõrget laeva. Nad liiguvad üsna kärmesti, sest natukese aja eest ei seletanud Siim ühtki täppi, mida võinuks arvata lähenevaks purjeks, ja nüüd näeb enda ees korraga tervet laevastikku.

Poiss neelatab. Suurte keredega… suuremad saarte laevadest… Uutena ja helkivatena sõidavad nad vist kaugemale põhja. Tal pole kunagi varem olnud juhust sellisel hulgal tundmatuid laevu näha. Meretaguseid küll mõneti, aga need pole niisugused, ja omi laevu. Saarlaste laevastik kasvab iga aastaga, kõneldavat Ojumaal, ja seda kinnitab isa Tuurhall ning saare tähtsamad kaubitsejad, vanemad ja targad.

“Meie võimutseme merel, seepärast on võõraste laevad hambuni relvis,” irvitab Küürik kurjalt. “Kes teab, mida neile kõik võib juhtuda siin karmis põhjas.”

Kavalalt pilgutavad mehed silmi.

Meremeeste jutud on jäänud kõvasti Siimu kõrvadesse ning poiss uuditseb uusi laevu. “Hambuni relvis…” Küüriku sõnad meeldivad Siimule. Ta mõtleb jalamaid karvasenäolisele soomlastele, kel nuga põigiti suus ning karunahkne vammus üll. Soome kaupmees kohmitseb vahel kohmaka laevaga üle lahe saarteni, et nahakauba vastu lõunapoolseid saadusi tagasi viia. Maale ronides hoiab ta alati valgete hammaste vahel tugevat nuga. Tappioks hüütakse teda ja Siimu meelest on ta just hambuni relvis, nagu Küürik ütleb võõraste kohta, ja küllap neil suurtel laevadel asub palju niisuguseid Tappiotaolisi mehi. Kas purjetajad tulid Ojumaalt? Paik, mida Siim tunneb paljude lugude järgi merd kündnud meeste suust. Ojumaa olla samasugune maa meres nagu Suursaare, ainult suurem ja inimesed teised ning laevu liigub seal enam kui saare ümber. Ojumaa elanikud sarnanevad rahvale meretagusel maal, teab isa Tuurhall jutustada. Isa oskab nendega isegi kõnelda ning see on naljakas Siimu meelest. Seda pole palju, ütleb isa ise, aga Siimule tundub keeruline pelk mõte, et võidakse kõnelda teisiti kui Suursaarel, seda ei oskaks tema eluilmas.

“Mereretked õpetavad,” hajutab isa harilikult poja kahtlust. Jah, isa lapsepõlves olevat neil olnud paar orja, pärit meretaguselt maalt. Ojumaa kaudu olevat orjad rikkaliku tasu eest vabaks ostetud. Need olid suursugused vangid, muidu poleks nende eest sulahõbedat makstud. Meretagustest orjadest peab isa Tuurhall ja ka teised saarlased lugu.

Juba kaovad purjed poisi silmist neemel asetsevate puude varju. Siim kobib kivilt maha ja sulistab uuesti läbi vee vee kalda poole. Vilkalt, täis õhinat, jookseb ta tuldud teed tagasi.

Avar õu kubiseb rahvast. Suured ja väikesed vaatavad avavee poole. Ka siit on hea silmata merel toimuvat, kuid Siim ei armasta õuelt vahtida. Siin võib igaüks ta kinni nabida ning midagi tegema panna. Kotkaneeme seevastu on kallis rahupaik… laevade riik… uneluste hõbemaa, kuhu tema. Siim, võib jääda määramatuks ja segamatuks ajaks ning kuhu talle naljalt järele ei tulda.

Täna viib kogu Ärtlimäe pere õuel ja vana Ürthallgi kangetel luuvalust vaevatud liikmetel pole põlanud ulualt lagedale kobimist. Vanamees silmitseb altkulmu merel liikuvaid sõidukeid, ripsmeteta laugude all ergalt vilgas vihkamistuluke. Siim astub vanaisa kõrvale, näeb tuules lipendamas ta valgeid, õhukeseks kulunud juukseid, mis heledamad õlekarva õlariidest. Ta näeb vanaisa kitsaid huuli liikuvat hallide habemetüügaste vahelt hambutu suu kahisedes: “Ära lõikavad… ära lõikavad…”

Merelt paistab tuttav pilt Kotkaneeme juurest – suured hiigelpurjed. Siim ei mõista vanaisa lausutud sõnu, aga ta tajub, et ta on kurjalt sünge. Teised õuel asujad seisavad vaikides ja tummas imetluses, kuni purjed kaovad vaatepilti varajavate rannakäärude taha.

“Need ei peatu siin,” katkestab vaikuse onupoeg Soom. “Päris uut sorti laevad, kohe kõrgemad teised ehituselt…”

“Peame ise hakkama niisuguseid tegema,” kõmistab Ürthall, “muidu võetakse mereteed käest ja mis elu meil siis enam!” Ta liigutab pahklikke sõrmi, nagu tahaks otsekohe asuda uute laevade ehitamisele.

Ema Äidi abilistega siseneb hoonesse ja tüdrukud alustavad kilgates jooksu õue nigelaks kulunud murul. Ka mehed lähevad laiali, ainult onupoeg Soom heidab heledate kulmude alt vanaisale randlase rahuliku pilgu. Siis lausub ta venivalt: “Pole tarvis suuremaid… omad hulga etemad. Meil küllalt head laevad, neid tuleb teha rohkesti, et meri kubiseks nagu sipelgatest. Tuule abita ja tuulegagi liiguvad suured hulga kohmakamalt. Ja hakkavad võõrad neid siin liialt liigutama, eks siis põletame otsast vähemaks.”

“Põletame,” uriseb vanaätt, “seda on kergem mõtelda kui teha,” ning vanaisa silmadeni rippuvad kulmud vajuvad pahuralt alla.

“Leiama nõu,” venitab Soom ükskõikse näoga merele vaadates. “Küürik manab kindlasti, kui need Novgorodi peaksid sõitma, aga ega Küürik, kaval puuk, juba saagirõõmu neile jäta.”

“Pea suu, poiss! Küüriku asjad pole tuultele tõukamiseks!” käratab vanaisa tigedalt.

“Ma niisama,” ühmab Soom.

Ürthall ei sõna rohkemat. Ta võtab Siimul käest ning astub vähema lapselapsega hoone poole. Siimu ängistab äsjane mõistmatu jutt. Ta aimab võõrastest laevadest saarele halba, kuna täiskasvanute nägudelt hoovab murelikkust. Samas sähvatab poisi peas uuesti Kotkaneeme. Ta unustas jääda sinna pikemaks. Ehk kerkib Hiid just praegu vetevälja sülelusest, ja tema veab siin jalgu vanaisa järel lävepakul.

Vanaisa astub poisikesega suurhoone madalasse tuppa. Pikalt palklaualt paistavad ema Äidi ja tüdrukute poolt valmistatud road. Seal lebab kandilisi mustjaid kakke, tukkidel söeks kõrbenud mõru koorega, laiadel puualustel lihapoolist ja kala ning kappades piima. Siim leiab meeldivalt lõhnava roa munadest ja kivide vahel jahvatatud jahust, aga kohe on ka õed jaol, kes Siimu meelest lausa tülinaks ja nuhtluseks. Täna pole poisil suurt tahtmist neid juustest rebida, tõugata või näpistada, sest vanaätt võtab laua äärest istet. Tema kurja pilku kardab Siim, seda luust-lihast läbitungivat pilku, millest ehk kangemat võib näha merelt tulnud meeste silmist. Poiss ei tee suurt välja, kui tüdrukud tema toiduosast haaravad. Ta meeltes kihutavad laevad täispurjedes põhja.

Kolm päeva igal vabal hetkel peab Siim veel Kotkaneemel kannatamatult ootama, siis on Hiid korraga seal. Ta lapsesüda hõiskab rõõmust, leides laevad hommikuses päikesesäras juba üsna koduranna lähedal.

Maa, veel niiske ööhõngust, laseb kevadisel mullal ja rohul lõhnata varase hommiku värskuses. Kajakad kriiskavad erksalt ja mereväljal liiguvad pidulikult laevad. Pole tuult prujedes, seepärast sõudjad tõmbavad aerudega kärmesti, et jõuda peatselt randa.

“Hiid! Hiid!” hüüab Siim täiesti jõust arutumalt ja pistab jooksu. “Hiid! Hiid!” kõlab ta hääl viimaks Ärtlimäe väravalt.

Soom on teda kuulnud. Juba ta võtab seinalt suure sarve ja puhub. Nüüd kostab ka teisi sarvi ümberkaudu… lähemalt… kaugemalt… heledamaid… kumedamaid. Siimu valdab õnnis ärevus, aga ta ei lähe enam joostes, vaid väärikalt sammudes hoone suunas, kust  ema Äidi tüdrukutega sarvheli peale välja tuleb. Ema vaatab pojale vee veeredes laugelt. Poiss keerab silmad kõrvale. “Hiid on tulnud,” ütleb ta. Kui ema vaid nüüd ei nutaks!

Inimesi tõttab kokku siit ja sealt, üle nurmede, üle rannaliiva. Nad valguvad sadama suudmesse, et tervitada tagasisaabunud kalleid omakseid, sugulasi, sõpru, et kuulda kaugeid uudiseid ning näha võõrsilt toodud kaupu. Mõned päris jooksevad, nii on neil rutt varuks, ning mõnel naisel on koguni liud või mõni muu tarbeese kätte ununenud.

Kui Ärtlimäe pere omakorda sadamasse jõuab, leiavad nad ees juba hulga rahvast tihedas murrus kaldaserval. Kõnesumin liitub nendega täis elevust, kilkeid ja hüüdeid ning paljud lehvitavad käsi. Kõik tahavad sündmusest osa saada. Kevadpäike kiirgab silmipimestavalt merepinnal, ta eredad laigud kõiguvad igal lainelõigul, muutes kaldaäärse toretsevalt hiilgavaks. Ja kuigi on vaevaline helendusse vahtida, ei hoolita sellest põrmugi. Tuleb küll seista terve hommikupoolse aja, aga neil jätkub seks kannatlikkust. Väikesed manguvad vanemaid, et neid kätele tõstetaks. “Me tahame laevu näha, laevu!” hõikavad nad.

Kõrgkünkal ootab Küürik koos Suursaare vanema ja teiste laevnikkudega. Küürik, pikk, laiaõlgne mees, kel oravakarva juuksed raskete salkudena ripuvad kaelani ning ruske habemevoog tulitseb lõualt, hoiab kõrge lauba alt kiirgavate kurjade silmade pilgud pidevalt saabuvatel laevadel, ka siis, kui ta kõneleb teistega. Üle ta halli ürbi ripub sinine õlariie laia raudse kinnisega. Randlase tugev käsi toetub puust odavarrele. Otse Küüriku kõrval seisab Kalevard, pruunides juustes ja habemes kohati hall helk. Kalevard pole ainult saare ülik, vaid ka laevade looja. Tema juhib ehitamist Uhu-Liivikul ning kaubavedu lõuna poole. Saare varakama mehena omab ta hulganisti emandaid, rohkesti peret, sulaseid ja orje. Vanem viibib tihti Kõrgkünkal ja kindlasti sel juhul, kui laevad saabuvad tagasi kaugematelt sõitudelt. Praegu silmitseb ta kogunenud rahvahulka, ise Kävardiga elavalt juteldes. Seal asub veel teisi tähtsaid mehi vanema ümber, nagu Viherjas, Oraneem ja Uikluu. Nende kandilised, tugevad näod, tuulest ruskeks parkunud, raamitud heledate või valkjate juuste ja habemetega, kannavad karme ilmeid ja teravaid pilke, suunatud mere helendusele ning üha lähemale nihkuvatele laevadele.

Siim, väikemees, poeb jalapaaride vahelt, võitleb läbi kuuhõlmade ning otsib pääsu esimeste ridadeni. Viimaks saavutab ta selle. Ka laevad on juba niivõrd lähedal, et silm seletab sõudjate päid. Siim näeb paari meest seisvat harkjalu esilaeva ninas, üks neist on isa Tuurhall.

Rahvas ümberringi häälitseb üha valjemini.

“Nad tulevad!” hüütakse.

“Kuhu siit enam jääda… ” heidetakse naljaks. Sõnad mattuvad üldisesse hõiskesse, sest esilaev tüürib sadamavette.

Laevalt tulevate meeste nägudel seguneb rõõm väsimusega. Nende ümber sulgub tihedalt rahvahulk ja püüab neilt viimast erksust.

Pole lootust pääseda kohe isa ligi, teab Siim ja ta ei püüagi seda. Praegu osutub põnevamaks kõlkuda palktaladel laevade läheduses ja uuditseda kõrgeid kaste ja suuri nahkkotte salapärase sisuga.

Vanem Kalevard Küüriku ja teiste tähtsatega tervitada esimesi laevalt tulijaid ning ütlevad, et Tuurhalliga tahtvat nad kohe nõu pidada. Tugevana, turjakana astub kange Tuurhall neile vastu.

“Jäid mõnevõrra hiljaks tagasitulekuga,” ütleb Küürik mitte just sõbralikult.

“Kaup pidas kinni,” vastab Tuurhall lühidalt.

“Kangaid tuli oodata,” lisab vähemat kasvu mees Tuurhalli selja tagant.

“Jään hiljaks Laadogale,” uriseb Küürik. “Taanid on jälle meie laevateedel, sedakorda uute, suuremate alustega. Alles mõned päevad tagasi möödusid saarest. Hambad läksid vihast risti… kas siis kimbutamised siin aina tühja jooksevad!”

Tuurhalli silmadesse tekib väsimustuhmjuse asemele järsku odaterav pilk.

“Ei need olnud taanid, ka meie nägime neid. Hoopis uuest linnast nimega Lüübek. Saksid tahtvat põhja kaudu vene vürstidega kaubasidemeid sõlmida.”

Küürik põristab tigedalt: “Rongaparved… ei jäeta ikka veel püüdlemist Laadogale!”

“Kuhu siis sinu arvates suunduvad teed siin Soome vetes?”

“Või Lüübekist…” imestab Kalevard.

“Neetud! Lõunapoolseil pole üldse mingit õigust jaomeheks tulla!” kähistab raevunud Küürik.

“Kas küsitakse õigusest,” jätkab Tuurhall. “Kuulsime uudist Ojumaal, relvade laadimisel… Susi söögu, mõtlesime kohe, näe, nüüd läheb Raudkulli last idast nende nahka. Ega algul teadnud arvata, et need uued suured siis üles põhja hakkavad purjetama… lõunapoolseil ju tavaliselt Ojumaa kaudu tagasitee või Liivimaa jõe sihis…”

“Arvata,” mõnitab Küürik, “ega su ajud pole ussitanud – tuleta meelde kõiki neid taane ja sakside laevaäbarikke, mis siinsetes vetes ära kaotanud. Leiad lõunas pisut maste püsti… teada, et tulevad!”

Tuurhall vastab teravalt: “Lõunas on alati maste püsti, sealt aetakse kaubateid mustade maani.”

“Ja püütakse siiapoole,” jätkab Küürik ebasõbralikult, “sest hõbedat veereb Novgorodis.”

Kalevard kuulatab meeste kemplemist, kokkusurutud huuled kitsad õhukesed ribad. Ta uhke nina mõlemal sõõrmel mängleb kerge ärritusvärin.

“Tuurhall, oleksid jõudnud veidi varem tagasi, oleksime sõudnud kasvõi käed otsast, et enne neid päral olla,” sõnab nüüd Uikluu, kes sedakorda koos Küürikuga tahab idaretkest osa võtta.

“Varem,” lausub Tuurhall rahulikult, “siis poleks teil leidunud küllalt kaupa kaasa viia. Saime rohkesti kangast, relvi ja soola… nende järele pidime ootama. Varem! Kas pidime tulema tühjalt tagasi?”

Küüriku silmad helgivad nagu puretud hundil. Ta tunneb olukorra lootusetuses võimetut viha. Neetud suured laevad! Kindlasti ääretasa koormatud sama kaubaga, mida just praegu nii ohtralt lebab Hiiu madalatel põhjadel. Lisaks vihale ja sapisele meelele süüdistab ta auväärset Tuurhalli, kel küllalt vaeva olnud jõuda parajalt koduvetesse. Õige süüdlane aga viib nahakaupa idast läände ja kihutab parastavalt mööda saarte kividest. Neid oli sedapuhku nii rohkesti, neid võõraid, pole mõtet piirata, endal tuleks palju kaotusi. Kuid ta peab midagi tegema Suursaare laevastiku ja eluõiguse nimel. Küürik kuulutab oma südame raskeid lööke märatsemas paisuvas vihas ja tas küpseb samaaegselt kindel mõte: Raudkull sõidab välja nii kiiresti kui vähegi võimalik ja küllap sest tuleb õige abi. Ei ta jäta sõitu sedapuhku sügiseks, nagu soovitas vanem Kalevard. Seniks jõuavad võõrad endid koguda järjekordseks saamakäiguks itta.

Kähedalt kostab Küürikult järsk käsk: “Laadida!”

Tuurhall jahmub ja vaatab Küürikule arusaamatuses, samuti juuresolijad.

Kuulsid nad õieti?

Kalevardi kulmud kerkivad kõrgele nagu kajaka lennus tiivad.

“Laadida! Jalamaid!” Karmilt ja vastuhakkamist sallimata kostavad sõnad uuesti meeste kõrvu.

Siis ütleb Tuurhall esimesena, ta ütleb seda vaikselt: “Oleme liiaks väsinud.”

“Jääd koju puhkama, meie aga asume pikemale teele kui oli sinu sõit,” lõikab Küürik Tuurhalli sõnad suust. “Saate abiks noorukeid ja läkitan sõna Uhu-Liivikule, et säästa aega ja jõuda nende meeste tööga, kes sealt tulevad lisaks. Peate laadima, tahan kiiresti välja sõita! Kiirusest oleneb palju! Tehke kärmesti! Iga päikeseviiv on kallis ja lõhnab nahkade järele!”

“Sa ei jõua neile järele ega neist ette,” ütleb Kalevard, hääles etteheide.

“Jõuan teha, mis mu kohus.”

Meeste teravad pilgud ristuvad ja Küüriku tahe võidab.

“Laadida!” annab Tuurhall valjuhäälselt nõusoleku.

“Laadida!” rändab üleskutse mehelt mehele. Naised ja lapsed taanduvad, et anda laevnikele ruumi. Väsinud merelised heidavad pahuraid pilke, aga nad kogunevad.

“Tohoo sõgedust… ei anta enam mahti uneeitegi magatada!”

“Ei lasta varvast laevast maha pista, et puhkaks ja ajaks mõne sõna omadega juttu… Kes kohe peale sõitu laadida jaksab!”

Rämedaid hääli paiskub kurjustadest õhku. Kuid käsk on käsk, küllap vanema enda suust, ning meestel tuleb silmad hoida kasvõi pungis, et laud peale ei langeks.

Tuurhall jagab korraldusi. Noorukeid rannasulast saabub appi, sõidul liialt pingutanuid lastakse siiski minna koju. Kohale tõttab ka Mütt Uhu-Liivikult salga tugevate töömeestega. Poisikesed viisid teate, laevade laadimine olla kiire. Mügerikud kotid ja nurgelised kastid ootavad. Mütt, Saalep ja Varp asuvad koos teistega esimeste laevade juurde, sest viimaste laevade kaup on määratud saare asukaile endile.

Esilaevade lebab rohkesti Ojumaa kaupa, relvi kastides: laadung hõbedaselt haljendavaid mõõku, nupud käepidemetel, imevärki võõbatud kaitsekilpe lindude või loomade kujudega, odade teravatipulisi päid, rinnakaitseid. Kogu toredus kiliseb, kõliseb ning kilgendab medalvette tõmmatud laevadest nende kõrval asuvaile, Hiiu laevadest pikemaile Raudkullidele kantuna.

Peaaegu põlvini vees seisavad vanem Kalevard ja Küürik ning hindavad silme eest mööduvat kaupa. Nende seljataga kaldal sirutab rahvamurd kaelu.

Relvad laaditud, hakkavad mehed tõstma imelikke pakse mütsakaid ja inimesed rannal arutavad, mis need võiksid küll olla? Kummalistes värvides ning viirgudes ringlevad neil kirjad. Kangaste jaoks liialt jämedad, meenutavad mütsakud pigemini nahkasid. Kust küll seda liiki esemeid ning milleks võiks neid kasutada?

Umbusklikult puurivad Küüriku silmad uudisesse. Ta viipab Tuurhallile, et too lähemale astuks. Ta tahab aru pärida.

“Kuule, mis imeasju sa oled kaasa toonud? Näivad suurtena, rasketena ja kasutuina. Soola oleksid võinud nende asemel võtta.”

“Kallis värk,” seletab Tuurhall. “Pärit kaugelt lõunast ja Ojumaa müügiuudiste järgi ida-aladel meeli hõrgutav kaup. Neil võib lamada, istuda, talvepakases end nendesse keerata.”

Küüriku ilme muutub järjest kannatamatuks Tuurhalli jutustades iseäralikust kaubast, mida käsitsevad sajad, sajad käed valmistamisel, sõlmides neisse eredaid lõunamaa värve. “Ostsime kallilt ja tuleb müüa kallimalt. Laevatäis nahku pole palju ühe niisuguse eest,” lõpetab Tuurhall.

Küüriku uriseb habemesse. Tuurhall on sisseveetud vennikene! Küürikule ei meeldi too kirju kaup. See peaks olema lausa sõge, kes ohverdaks laevatäie nahku, et kükitada ühel niisugusel. Nahad ise on ilusamad, soojemad ning pehmemad kõigist asemealustest. Tuurhall on olnud sedapuhku pöörane. Miks ei võtnud ta enam soola! Soola vajatakse alati kahel käel. Temal, Küürikul, lasub praegu liiaks muret ning viha meeltel, et veel lisaks kaupade üle ärrituda. Leiab ehk õnnekombel mõne lolli, kes annaks nende eest nahku. Palju neid küll kaasa ei võta pole vaja üleliigset rasket lasti ja ta peatab mehed, et katkestada uut liiki esemete ülekandmist. Siis selgub, et kallist kaupa ei olevatki rohkem ja järgnev käik kuulub soolale. Küüriku sünge nägu selgineb. Tänu jumalatele! Tuurhall osutub siiski ettevaatlikuks, ei ta kraabi kokku ülearust, nagu armastas vana Kikkaneem teha. Säärase kauba juures pidi kahtlema. Sealt väga kaugelt lõunast toodi põhja poole ainult imelist head kangast, kõik muu oli enamalt jaolt praht, mida põhjapoolsetes sadamates kergeusklikele petukaubana pakuti. Eriti kibedaks mäelestuseks jäid kord nahkade vastu toodud lehvikud ja suled. Kikkaneeme paatides. Ei pehmendanud seda nali, mida saare elanikud said, vaadates Kikkaneeme lebamas, kui ta laskis end orjadel lehvitada, et näidata kõigile, kuis kaupa kasutada.

“Kas meil siin saarel veel tuultepuudust! Mine ranna äärde, küll põhjatuul paremini su habet sasib kui too tilluke suletutt!” hüüti talle saarlaste poolt. Ja idaaladel müütati Kikkaneeme sulist kaupa üsna odavasti, kuna seal oli tuultepuudus samuti tundmatu. Kaugete maade kaubaga oli niisiis parem ja targem olla ettevaatlik, kui ei tahetud kahju saada.

Mehed tõstavad turjale nahkseid soolakotte. Üksteise järel väheneb Hiiu laevade koormus ja täituvad Raudkulli lamedad põhjad. Relvad, hõbe, sool, nahk ja kangad on kaup, mida Küürik hindab. Sool ei tohi olla vees ligunenud, samuti peab teisi aineid ja esemeid mere embuse eest hoolega hoidma. Tormid toovad sageli meestele muret, kuidas kastid või nahkkotid vastu panevad lainete pidevale uhtmisele.

Küürik tunneb hästi teed Laadogalt Novgorodini, tarvitades vajaduse korral kavalust ja julmust retke õnnestunud läbiviimiseks. Sealsetel kaubateedel talutakse enam-vähem meretaguseid ja soome retklejaid. Kõiki, kes tulevad Ojumaast altpoolt, lõunast, vihatakse surmliku vihkamisega. Lõunas omatakse laia suurvett ümberringi, mis otsivad nad siia üles! Kaubad lähevad niikuinii üle Ojumaa või meretaguste kaudu nendeni, selle eest hoolitsevad põhja asukate laevastikud isegi ja lõunapoolseil ei tohiks olla asja võõrastele saagialadele. Neid läheb siinseis vetes kaotsi, teab Küürik. Las õpivad austama õigeid peremehi!

Arvatavasti enne päikese loojakut jõuab Raudkull asuda teele, sest päike asub praegu keskpäevas ja mehed tassivad juba kangaid. Osa rahvast lahkub sadamast igapäevase tegevuse juurde ning enamik Tuurhalli meestest vabaneb, et minna väsimust puhkama. Tuurhall ise viibib veel kohal, samuti abiks tulnud mehi, sulaseid ja orje, lõpetades viimaste, väljaveoks määratud kaupade ümberlaadimist. Laevad saartele määratud kaubaosaga jäetakse tänu puutumata, nende tarbeks järgnevad rahulikud päevad.

Kari lapsi rannal mõistab, et midagi on teisiti, kuna laadimine algas kohe laevade saabumise järel. Tavaliselt lebavad need täiskoormas mõned päevad ja isad viivad poegi laevadele saabumise järel. Tavaliselt lebavad need täiskoormas mõned päevad ja isad viivad poegi laevadele, kuid sedapuhku näib oodatud lõbu lastele luhtuvat. Siimu nägu venib üsna pikaks ja peaaegu pisarais silmad vaatavad isa sõidukite saagi kadumist Raudkulli hõlma. Praegu ei aita töinaminegi meremeeste sabas.

“Mõni jääb üle!” rõõmustab poiss uuesti, nähes mehi tulevat veest ära.

Kalevardi vahid vahetuvad sadama künkal. Alati on seal valve, ka siis, kui rannikul on vaid üksikuid laevu.

Väsimusest halli näoga Tuurhall teatab: “Kõik on korras!”

Kalevard pöördub nüüd Küüriku poole ning küsib tasa: “Arvad, et targem on minna kui oodata?”

“Targem,” vastab Küürik.

Vanem asetab käed kogenud merehundi õlgadele, soovides jumalate õnnistust ning mere ja tuulte abi teekonnale kaasa.

Küüriku kurjad silmad kohtavad kindlalt vanema terassinist rahulikku pilku, siis pöördub ta sõnalausumata ja astub rutakal sammul Kollaneeme poole, et korraldada väljasõitjate kogunemist. Kalevard ja Tuurhall vaatavad temale järele, üsna aukartlikult vaatavad nad, sest need on kangemad mehed saarelt, keda idateekonnad juhtideks küpsetavad, Küürik kuulub siinse suure ja julma jõu hulka.

Tuurhall märkab viimaks, et poeg Siim seisab ta ees, vahtides sinisilmi üles ta poole. Rammetusest hoolimata tõstab Tuurhall poisi kõrgele õlale, nii et too heameelest naerab.

“Kas toome su saagi laevalt ära, Siim-poeg?”

Poiss ei saa rõõmu pärast sõna suust, sest Tuurhall astub uuesti merre. Vesi ulatub juba isa niueteni ta nahkse ürbi ümber. Asetades poisi laeval asuvale kastile, ise servast hoides, lennutab end Tuurhall kärmesti ja kergelt üle ääre. Seni kui isa kobab nahkade aluseid, teeb Siim käike laeva sõudepinkide vahele ja viipab rannal kadetsevaile mängukaaslastele. Isa hüüde peale pöördub poiss  tema juurde tagasi. Tuurhallil on ühes käes kokkukeeratud komps ja teises… Siim ei usu silmi… isa teises käes haljendab uhke mõõk.

“See on sinu jaoks, Siim,” ütleb Tuurhall relva pojale ulatades. Siim osutub kingiga päris ühepikkuseks ja kogeb esmakordselt, et ka rõõmust võib nutt peale tulla. Kahe käega peab poiss relva hoidma, ja kui isa teda uuesti õlale võtab, aitab Tuurhall mõõka kinni pidada, et see lapse kätest merre ei libiseks. Nõnda tulevad nad tagasi rannale, kus Kalevard veel Müta ja Saalepiga kõneleb.

“Ennäe võidumeest!” ütlevad mehed Siimu silmates. Uhkelt seisab poiss vanema ja Tuurhalli vahel sadamasuudmel, hoides kahel käel kinki. Ta kuuleb ja ei kuule meeste arutlust Raudkulli peatsest ärasõidust. Mõõga haljust silmitsedes rõõmustab süda pööraselt ja see kestab, kui nad isaga jätavad seljataha sadama sügavaroheka vee ning selle pinnal hiigellagledena lebavate laevade kered.

Kirjastus: Orto, 1961

Vaata raamatut meie poes: http://vanajahea.ee – Eesti kirjandus/Välis-Eesti

Advertisements

Responses

  1. Väga hea raamat.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: