Posted by: libarebane | 29/04/2012

“Päike ja jõgi” – Henrik Visnapuu

Autor: Henrik Visnapuu

Mälestusi noorusmaalt

****

Saateks

Mälestusi kirjutades ma tulin otsusele, et kõik memuaarid on kirjandus ja seega kaunis vale. Elu pole aga mitte kirjandus.

Memuaarid on isiku eneseõigustus, isikuromaan. Lugeja soovib kirjandust, mitte tõsielu. Moraali konventsionaalsus keelab kõnelemast asjadest, mis inimelus on primaarsed, nagu söömine, magamine, sugukihud jne.

Kõige otsekohesemadki memuaarid näitavad vaid nägu, inimese päiksepaistelisemat külge. Isegi brutaalne loom paneb enesele ette inimese maski. Ja keegi ei saa ütelda, et loomal ei ole hetki, kus ta läheneb inimesele. Memuaar on kui häbelik tütarlaps, sagedasti kui palvevend pääle patust pöördumist – igal juhul on ta võlts.

Kui mina oma mälestustega esinen, siis valetan ma teadlikult, see on, ma jätan kõnelemata asjadest, mis on olulised, kuid nn. intiimsed.

Memuaaride kirjutajad käsitavad end nagu surnud inimest, kellest vanade roomlaste ütluse järgi tuleb kõnelda de mortuis nil nisi bonum.

Memuaare ja päevikut peetakse ja kirjutatakse kättemaksuks vastastele. Need on õelad memuaarid. Lugeja otsustagu ise, kas minu vale on tingitud õelusest või eneseõigustusest.

Üks aus alus memuaaridele kirjutamiseks oleks see, et autoril võimalduks oma elu üle järele mõtelda ja enese olemust selgitada.

Memuaarid pole nali või testament – õiged memuaarid on talletatud kirjaniku teostesse.

***

Millal sünnib inimene?

Millal ma õigupoolest sündisin? Millal ma algasin olema? Kas siis, kui ma ilmale tulin, või olin ma alatiselt olemas oma rahva isa- ja emapoolsetes geenides? Olin ma siis juba sündinud, kui minul polnud veel mingit pidevalt teadvusahelikku? Üksikud mälupildid tollest ajast ujuvad lahtiselt ajas ja ruumis.

Millal sünnib inimene? Kas ilmale tulemine lihas ja veres ei ole ainult näilisus? Eks loomad ja linnud sünni samuti. Kas inimene on siis juba sündinud, kui ta tunnetab, et ta on füüsiliselt eraldatud teistest olenditest ja et ta tahe ning tungid põrkavad kokku teiste olendite tahte ja tungidega? Või loeb inimene inimesena alles sellest silmapilgust, kui ta sünnib tões ja vaimus, s.o. tunnetab oma piiratust ja ajalikkust ning enese füüsilist surma, kui ta surma kõrgusest mõtestab enese ja teiste elu. Sest füüsiline elujõud üksi on loomalik. Surma tunnetamisest tõuseb religioon, filosoofia, luule, teadus ning kasvab eetika ja inimsusaade. Kaduvuse ja ajalikkuse tajumisest tõuseb ka igaviku tunnetamine. Kui palju inimesi sünnib alles surres! Ja mõned ei sünni üldse.

Miks on nooruselamused nii unekõlalised ja unenäo-taolised? Kas mitte seepärast, et poisikese ja tütarlapse päev on inimese rööviku- ja nukkumisaeg, mil ta neelab ihulikku toitu, röövib muljeid ja mõtteid, et kord sündida inimesena, sündida vaimsele eneseteostamisele.

Uue Testamendi jutt sündimisest veest ja vaimust, mis on ainuke tee taevariigi pärimiseks, ei ole minu eneseteostuse teel olnud iialgi mitte pelgaks fraasiks, vaid on mu silmis sisaldanud alati sügavat tõtt. Tarvis on vaid avada piltkõne sümbolid, tarvis on hüljata kirikuusuline sõnasõnaline mõistmine, ja siis avastame tõe. Taevariigi, s.o. eneseteostamise maa pääl pärib see, kes sünnib vaimse inimesena, kelle vaim surmaliblikana koorub välja ihulikust nukrust.

Olen seda teemat mitmel korral oma teoste puudutanud. Enda mälu järgi kinnitasin 1914. aastal mag. J. Aavikule, kui ta Tõnissoni ülesandel kavatses kuukirja “Vaatleja”, kuhu ma kaastööna viisin luuletuse “Metsatalu”, et iga inimene peab uuesti sündima, s.o. sündima vaimus.

See uuesti-sündimine ja lahtinukkumine pelgast ihulikkusest algab märkamatult ülemineku ajas poisikese-tütarlapse põlvest nooruki-ikka ja kestab kogu nooruki-ea.

India pühad kirjad kõnelevad, et inimese uuesti-sündimine maisesse kesta, see on astraalse keha tulek mateeriasse, on selline löök vaimule, et nõuab mitukümmend aastat, enne kui vaim toibub. Seepärast arenebki inimese füüsiline keha nii pikka aega, andes vaimule aega sest põrutusest toibuda.

Noorukipõlv, see vaimse inimese sündimisajastu, on valus, vaevaline ja hädaohtlik tee. Sel ajastul teostub või ei toestu inimese uuestisünd vaimust. Siin algab heitlik otsing vaimse eneseteostuse teel. Vähe on neid, kes õnnelikult sellest läbi tulevad. Kuid sellest kõigest hiljem.

Mulle näib, et enamik inimestest jääb üldse vaimselt sündimata, sureb ihuliste nukkudena. Teised kooruvad nukkudest, tõusevad esimesel õhinal lendu, kuid laskuvad kõvale söödamaale ja vegeteerivad edasi. Nende tiivasikutused ilmnevad ajutiste puhetena, sest nad on alles saamas. Ka nemad lähevad Nööbivalaja kulpi uueks ümbervalamiseks.

Mida saavutame nooruki-ajal, see on vaid teadlikuks saamine oma vaimsest minast. Ei palju rohkem. Siin tuleb mehepõlv ja vanadus. Eneseteostuse ajastu. Me püsime vaimsete noorukitena kogu eluaja või langeme tagasi nukuolukorda. Lõplikku vaimset eneseteostust näeme sellistes nimedes nagu Buddha ja Kristus. Võib-olla saame meiegi päris teadlikuks alles surma hetkel, kuid siis on juba hilja. Ja keegi meist ei saa sellest enam kõnelda.

****

Kui inimese kujunemine inimeseks algab sellest, et ta hakkab lahutama olulist ebaolulisest, kust leiab ta selle aluse, millest lähtudes olulist ebaolulisest lahutada? Selle kriteeriumi ta saab surmale silma vaadates ja oma olemasolu lõplikkust ja piiratust tunnetades, sest surma silmapilgul kaotab ebaoluline oma tähtsuse ja jääb kehtima vaid oluline nii inimese sisemaailmas kui ka väljaspool. Kui inimene kogu oma eluajal seda silmas peab, mida ta oluliseks peab surma silmapilgul, siis toimib ta igas situatsioonis, nagu oleks see ta viimne silmapilk, ja siis on mõistetav, miks selline inimene alati julgeb toimida olulise nimel. Nõnda ta ületab oma ajalikkuse ja oma saatuse.

Surm on SUUR PEREMEES! Surmaga lakkab inimese olemasolu. Kuid see punkt inimelus on ka vaimse inimese vaimse sünni punkt, Eimiski juures hakkab inimene mõtestama seda Miskit, mis peaks inimese elus olema oluline enne surmapunktini jõudmist.

Selle lihtsa tunnetuseni jõudmine nõudis minult kolmkümmend kolm vaeva- ja ahastusrikast eluaastat. Ma olin juba oma varases loomingus (“Kaks algus”, 1912) olemasolu lõhestumist südame ja liha pooleks ning ingliks ja saatanaks kobamisi sümboliseerinud, ning otsinud sünteesi saatanjumalas, kuni selgus, et ei või olla mingisugust kompromissi olulise ja ebaolulise vahel. Saatanjumal võis eksisteerida ainult teoreetilises metafüüsikas, kuid mitte iialgi inimese olemasolus eneses.

Kas pidi mu kirglik eneseteostamine lõppema pelga elu ja olemasolu mõttetuse konstateeringuga, et “Oo, maailm, purjus jumalate okse!” (“Laul sest jäledast”, 1912), või alistumisega inimest kättpidi talutavale personifitseeritud jumalale (“Alistumine I ja II”, 1917)?

Ka see viimane tee oli käidav, kuigi väga raskesti.

Nüüd vaevlen, kaevlen elu umminguis, / kord sügav-

valle, kõrgelle / sund sirutab, / tund virutab.

Nüüd võlun, lausun, nõiun, ahastan: / kas vabaneda

elule / ma suudan veel, / end muudan eel.

Täis enda kummardust nii elu käis, / sest püüdmises, /

see hüüdmises / õnn ainult näis.

See petlik tee; / sest teiste õnn, / mis õnne tee.

Ja “Alistumises II” loeme:

Ma omas hinges mässasin, / ma, vihmatilk, / Su ruumi

meredes

Suur olin enda südames, / ma, silmapilk, Su aja meredes.

Suur olin ma / ja uhke ka, / oo Piirmatu, oo Lõpmatu!

Täis iha, viha peksin end / ma veriseks / vaid vastu

piirisid.

Ei iial endast välja saa, / kõik endiseks / jääb keskel

piirisid.

————————————————————-

Nüüd murdes end / ma mõistan Sind, / Su käele palvuses /

ma alistun.

Su tahtmine, / Su seadmine, / see alaku, / see sündigu!

—————————————————————

Kuid millise isanda tahtmine see on, mis võtab inimeselt tema isikliku vastutustunde ja otsustamisvajaduse ja otsustamisvabaduse? Kes ja mis ta on?

Kui ma oma Issandaga nagu mees mehega olin kõnelnud ja talle ütlesin,

… et see on targasti teht,

et sa oled jätnud mind omapääd.

See on sust ilus, kui sa selgesti nägid,

et sinu õpetus ei too mulle hääd,

et sa siis targana jätsid mu maha,

et mina ise leiaksin tee,

et mina kannataks´ nälga ja janu,

kurbuse läbi leiaksin see:

sügavalle mõistmiselle viib üksi tõde,

mis koget oma ahastuse sees….,

siis selgus, et seda isandat ei ole mingil moel võimalik eraldada mingiks väljaspool seisvaks olendiks, vaid et see isand, mida mina otsin, on minus eneses väljapool kõike ebaolulist, ja et:

Sina, keda otsisin, Issand – see kõik olen mina!

Käokübara kellad ja taeva sina!

Väljaspool silmi ja käsi ja kõrvu ja jalgu!

(“Kõnelused Issandaga 10.”)

Alles 1923. a. poeemis “Armastus – surm” jõudsin ma Suure Peremehe – Surma – juurde. Ma küsisin:

Ons inimene ainult mäletaja loom,

kes teadmata läeb kurjale või hääle?

Surm perra tuleb nagu metsalise voom,

veel kuuled kõrvus iniseja hääle,

ning äkki katkeb taoslaual room….,

ja sümboliseerides inimese elu kangakudumisega, mis peab nõnda toimuma, et kangas algaks sama mustriga, millega ta lõpeb, ma jõudsin järgmistele tulemustele:

Ma olen kaua elus hardusega otsind

üht sõna saatuslikku, päramist, kõikinimlikku olen otsides ma trotsind

ning mõnitand kõikepüha, süda lõhkev valust.

Nüüd aiman otsitava säramist

kui kõige olemise lunastavat alust.

*

See sõna saadab mind kui ao valgus,

kui nisuseeme võrsub hinges see.

Surm! Surm on hinge lunastuse algus!

Eks ole vaba see, kes surma mõttes kannab?

Eks surmas sarnane me kõigi tee,

sest surma mõiste kõigel´ uue mõtte annab?

Sest inimlikust määratumast katastroofilist –

(kui sarnane on inimline põrm)

murdvargast, hoorast, saadik vaiksest filosoofist

meil tuleb hoida tagasmõeldud sihti,

mis ellu vastu näitab surma sõrm.

Kuis tuleme me vale teedel sinna tihti!

Olulise lahutamine ebaolulisest ei ole inimsoole veel jõukohane olnud. Kes sellega kiitleb, see on kas piiratud mõistusega või kurikaval. Ajastul, millal olulise lahutamine ebaolulisest jäeti jumala või jumalate hooleks, jäi inimene ise metsaliseks, nülgis ja tappis teisi endataolisi, ja seda tegi ta kas enese või jumala huvides, kui ta end jumala asehalduriks kuulutas.

Ideede eraldudes jumaluse ideest ja asetudes inimesse enesesse muutus inimene oma olemuselt veel loomalikumaks, sest nüüd oli igal vägivallavalitsejal oma idee või ideekene omast taskust võtta. Ja selle vägivallaga ainuõigeks tunnistatud idee nimel võib türann tappa, niipalju kui süda lustib ja verjanu kestab. Maise paradiisi loomise idee nimel on rahvusvaheline kommunism tapnud üle 30 miljoni inimese Venes ja peab 15-miljonilist orjade karja sunnitöö-laagrites ning lahkab terveid rahvaid. Kristlik Lääs laseb seda vabalt sündida. Saksa rahva ülemusidee nimel hukkas Hitler 6 miljonit juuti ja gaasitas miljoneid kontsentratsioonilaagrites. Ka seda lasti seni sündida, kuni Hitler kogu maailma kontsentratsioonilaagriks tahtis muuta. Ja seda kõike meie päevil. Kogu eesti rahvas on füüsilises hävimisohus seepärast, et ta Stalini maise paradiisi müüti ei usu. Ütelgu nüüd keegi, et maailma korralduses ja olemasolus on mingi mõistlik mõte ja siht! Mis armuline siht ja mõte võiks olla eesti väikerahva hävingul?

Kas ei pea tulema otsusele, et:

Kõige hingava ebajumal,

puuslikkude puuslik – saatan.

Oma päevad mäelt vaatan:

meie rändame sinu

tulise hänna kumal.

(“Kõigi hingava ebajumal”.)

Oleme jõudnud välja Eimiskini. Oleme kaotanud lõplikult jalgealuse. Jumalusest irdunud ideid on nii palju:

Nüüd on need jumalate leegionid ise

puust, rauast irdunud, pesitsend me pähe.

ning need

Ideed, me uute jumalate värsked lõuad,

seespidi söövad inimeste verd ja ihu.

O, näljas jumalaid me ajus nagu pihu!

Maailm ja rahvad – nende peo- ja tapalauad.

(“Ideed”, “Puuslikud”.)

Neid ideid-puuslikke on tõesti nõnda palju, et nad ilma inimese enese loata inimese oksjoni ära peavad. Inimene pole eneses enam peremees.

Kuid ükski idee ei sure inimese eest, vaid inimene sunnitakse surema idee pärast. Kujutelgem ainult hetkeks, mis saaks maailmast ja inimsoost, kui diktaatorid, kuningad ja keisrid ning päämiselt rahamagnaadid saaksid osta elu, s.o. oma surmatunnil lasta surra kedagi teist enese asemel! Ei, mis juhtub veisele, seda juhtub ka diktaatorile ja multimiljonäridele. Igaüks peab surema oma surma. Igaühele on jagatud hetk igavikust, mis möödub sündimisest surmani. See on ta olemasolu, ta elu. Eimiski ees seistes jääb inimesele kaks teed: kas buddhistlik nirvaana, või oma ajalikkuse ja piiratusega leppida ja mõtestada oma elu surma silmapilgust tagasi sündimiseni, pidada omaks vaid ajalikku elu, ning Suure Peremehe – Surma – nimel lahutada ebaoluline olulisest omas elus.

Eimiski ees seistes ning ideede seebimullitamist tunnetades võib inimene oma hingehädas jõuda selleni, et kogu maailm ja loodus talle läbi surilina paistab. Siis võivad tekkida värsid:

Miks vaatad nii teraselt nuga?

Terasest hammas sellel ja terasest huul.

Surilina lõksutab suga

saatuse kangaspuul

An-ri-li-su!

——————————————————

Oo, üksik ja härmastet süda!

Viimane veri ummistab ajude jääs.

Surilina suriseb seda

hullunud viiv pääs:

An-ri-li-su!

Mis on an-ri-li-su? See on anrilisu! See on silpideks lõhutud sõna “surilina”, mõttetuks uueks sõnaks kokku segunenud. See on olemasolu mõttetuse sümbol. See on see Néant, milleni jõudsid eksistentsiaalfilisoofid Esimese ja Teise maailmasõja vahemikul ja pärast seda.

Siit hargneb taas kaks teed. Kas otse vanasse metafüüsikasse või inimese olemasolu ajalikkuse ja piiratuse tunnetamisele, inimesele ta oma vastutuse ja otsustamisvajaduse tagsiandmisele, et päästa elu. Minu tee valikut tähistab järgmine luuletus:

Ma olin ometi elav ja verine seest,

kui mina käisin nende puuslikkude perra.

Nüüd mina panen nende luustikud kerra

olemisrõõmu ja vabaduse eest.

Ma tahan laipade nakkuse saada mant.

Vabadusekaotus tegi mind haigeks.

Nüüd mina päävarjuta mõistan end õigeks:

südamel sellel on võrratu õnnemünt.

Kui ma ka peaksin tantsima käpuli

laipuva puusliku lõualuu ümber,

süda mu – lihane vereämber –

kallab mu surma viimase säpuni.

(“Puuslikud”, 1919, 1927.)

Selles inimhinge kitsikuses, mis oli haaranud läänemaist maailma käesoleva sajandi esimesel poolel, ma usaldasin kogu aja südant rohkem kui aju, mis oli ideepisikutest mürgistatud. Seega ei ole sõna “süda”, mida arvustajadki on mu lemmiksõnana tähele pannud, sugugi nii süütu sõnake. Usaldada südant ja kogemusi rohkem kui ideid, seda oli vaja eluks, olemasoluks ja  edasielamiseks.

Seega olen ma oma käe pääl kaasa elanud sellelel otsivale ja ummikusse sattunud euroopa mõttele, mis kulmineerus Jean-Paul Sartre´i teoses “L´etre et le néant: Essai d´ontologie phénomenologique” (Paris, 1943) ning tulnud üsna lähedale Sartre´i eksistentsialismi lähtekohale ja meetodile.

Prantslane Jean-Paul Sartre, saksa filosoofi Heideggeri õpilane, alustas oma kirjanduslikku tegevust romaaniga “Nausée” (“Iiveldus”, 1938), milles ta olemasolu täieliku mõttetuse paljastab. Minule oli see olemasolu mõttetus 26 aastat enne “Nausée´d”: “Maailm – purjus jumalate okse”. Kui nüüd olemasolevale (kogu aja mõistetakse eksistentsiaalfilosoofias olendi all inimest ja olemasolu all inimese olemasolu) ei välismaailmas ega sisemaailmas mitte midagi ees leida ei ole, mida idealistid mõistuseks nimetavad, kuna mõistus on vaid üks enklaav kaoses (Jaspers) ja kuna maailm on tajutav mõttetuna, siis tuleneb sellest uus ülesanne seda uuesti luua, ja Sartre´i järgi võib see toimuda ainult enese ees vastutava teo läbi.

Mõtestav inimene leiab eneses kõigepäält ees mõningaid ebamääraseid ja rusuvaid elamuskogemusi. Nendest mängivad kartus ja hirm suurimat osa inimelus. Kartus ja hirm, mis võib panna varisema kogu olemasolu, seabki meid Eimiski ette. Hirmu ei käsita eksistentsialism siiski mitte kui nõrkust, nagu seda teevad idealistid, vaid kui nähtu, milles inimene eriti teguvõimsaks muutub, sest kuigi hirmus ilmneb inimese lõplikus, on see suurim olemasolu katse, mis tuleb ületada. Selliste kaalutluste järel jõuab eksistentsiaalfilosoof omapärasele surma ja aja käsitlusele. Kui voolavas ajas olemasolu hukkub ja eimiskiks muutub, siis säilib üks ajavorm, milles aeg on elatav. See on hetk, moment, milles kui põletuspunktis minevik ühtib tulevikuga. Ja kui nüüd inimene iga hetke nõnda elab, nagu oleks see ta surmahetk, siis julgeb ta kõige suuremat, kui ta toimib või otsustab. Ja kuna tulevik on konkreetselt identne hetkega, siis on hetk ainus antud punkt, kus ajalik ja lõplik inimene saab olla oluline, millal ta olulise ebaolulisest lahutab ja ajalisust ning saatust ületades oma põhiolemust tunnetab. Hetk muutub siis saatuseks ja hirm vääratakse. Siis saavutatakse selline olukord, mida Heidegger otsustavuseks (Entschlossenheit) nimetab. Sellest otsustavusest tõuseb tegu, ilma ratsionaalse kaalutluseta ja määramata sihiga.

Sartre ise ütleb: “Meie mõistame eksistentsialismi all õpetust, mis teeb inimliku elu võimalikuks ja mis kuulutab, et iga tõde ja iga toiming miljöö ja inimlikku subjektiviteeti eeldab ja haarab.” Eksistentsialism on optimism ja õpetus toimimiseks. Ta on õpetus vabadusest inimsoo võimalikuks tulevikuks.

Eksistentsiaalfilosoofilist voolu tuntakse Saksamaal Freiburgi filosoofi Martin Heideggeri teosest “Sein und Zeit” (“Olemine ja aeg”, 1927) ja Heidelbergi mõtteteadlase Karl Jaspersi mõni aasta hiljem ilmunud ontoloogilistest teostest alates, kummatigi on neile mõlemale mõtteteadlasele eksistentsiaalne mõttekäik ainult kõrvalmotiiviks nende põhiontoloogilises käsitluses. Ühes asjas aga nad ühtivad Sartre´iga, ja nimelt selles, et nad peagu kogu senise tavalise filosofeerimise küsimuse alla panevad, et nad võtavad radikaalse hoiaku metafüüsilise materialismi ja selle vastandi, metafüüsilise idealismi vastu, samuti nendest mõlemast tuletatud usundifilosoofiliste, sotsiooligiliste, antropoloogiliste ja moraal-eetiliste teaduharude vastu. Nad eitavad Kantist tulenevaid tunnetusteoreetilis kooli ega pea võimalikuks ummikust edasi jõuda, kuhu takerdusid nende eelkäijad Kierkegaard, Nietzsche ja Dilthey.

Kummatigi ei pääse ka nemad mööda metafüüsika kaljudest. Heidelbergi mõtteteadlane Karl Jaspers taotleb oma uutes töödes läänemaailma päritud transtsendentseid probleeme ühte sulatada eksistentsliku mõtlemisega ja seda viimast mõtlemisviisi metafüüsikaks välja arendada. Sartre kõneleb Eimiskist ja saatuseks saavast hetkest kui puhtast tahtest otsustuseks ja vatutuseks. Kas siin ei pesitse juba metafüüsika juured? Läänemaisele mõtlemisele polegi selle olemasolus muud teed antud kui maailma jagamine kaheks pooleks, s.o. jumala ja inimese vahel. Filosofeerimine inimese eksistentsi üle päädib paratamatult taas metafüüsikas, sest inimene ei oska ega saa end kujutella kaduvana, vaid kestvana igavesti. Kuigi eksistentsiaalfilosoofia oma analüüsi katsub inimest lepitada tema piiratuse ja ajalikkusega, pürgib inimene ikkagi igaviku ja lõppematuse poole.

Kuigi ma oma hingekitsikuses ja maadlemises kõigi puuslikudega olin jõudnud eksistentsiaalfilosoofiaga ühte lähtepunkti – Eimiski – surma – juurde, mille nimel algab ebaolulise lahutamine olulisest, kulges mu igaviku-otsimine teist teed mööda. Ma omistasin küll hetkele teatavat tähelepanu, toonitades silmapilku kokku jooksnud elamust, kuid soome-ugrilasena ma alateadlikult käisin seda teed, mida olid käinud mu esivanemad tuhandeid põlvi. Ma otsisin igavikku maapäälses elus eneses. Ma püstitasin enesele olemasolu rõõmu postulaadi kui olulise ja elus endas antu, kartuse ja hirmu elamuste vastu. Nõnda jõudsin ma Inimpuu juurde (“Ränikivi”, 1925). Selles kangastus mu silmade ette selline jätkuline puu, mille alumine jätk vajub järjesti maasse, kuna ladvast võrsub uus jätk. Jätkud kaovad ja surevad, kuid puu ise on igavene. Üksik kaduv ja ajalik inimene on seega vaid üks jätk sugukonnast ja ta surematus on sugukonna surematus. Selle juures on füüsiline elu edasiandmine olulise tähtsusega. Ka iga vaimne toiming on otsekui keemiline protsess klorofülli tootmiseks, et puu võiks kasvada. Inimene elab niipalju edasi, kuipalju ta aitab kaasa inimpuu kasvamiseks ja elushoidmiseks.

Aga mis on üks sugukond inimpuul? Üks virves, mis võib kuivada, üks oks, mis võib saada tormist murtud, kuid mille asemel kasvab tüvest uusi oksi ja uusi õisi ja vilju. Inimpuu mõttekäigust ei olnud enam raske jõuda. Maarjamaa laulude juurde. Rahvas ja rahvus on see, milles inimene võib enesele igavikku otsida ja ületada oma piiratust ja ajalikkust. See on pelgupaik Eimiski eest. Ja kui see seda on, siis on see punkt, mille nimel inimene peab lahutama olulise ebaolulisest. See on punkt, millest peab tõusma eksistentsiaalfilosoofiline puhas tahe vastutustundeks ja otsustamiseks, püha tegu.

Aga astume sammu edasi. Üksik rahvas, eriti väike rahvas nagu madal puu suurte puude all, võib saada ära lämmatatud, võib jõuda katastroofini. Sellest katastroofiaimusest, kuna mu mõtted olid kontsentreeritud kogu aja sellele ringile, tõusiski Maarjamaa laulude hoiatus. Selles kõiges pole midagi prohvetlikku. See on otsiva ja kogu aja sündiva inimese hingekitsikusest tõusnud elamus.

Kui nüüd üks rahvaski Eimiski ees kindel pole, nagu ajalugu meile, soome-ugrilastele, eriti valusalt õpetab, siis on järgmine samm juba enesestmõistetav, et see inimsoosse päädib. Inimsugu ja sellest tuletatud inimsus on järgmine etapp, kuhu igavikku otsiv inimene põgeneb. Siit viib loogiline ja lihtne tee juba iseenesest looduse, maa ja universumi juurde. Sellel kõigel pole midagi tegemist panteismiga. Meie tõdeme vana soome-ugri vaimse pärandi kaudu maailma ja elu igavest kestust ja muutumist ja uuenemist sünni ja surma läbi. Seda kõige lihtsamat on läänemaailma mõteteadusel, mille usundlikud juured peituvad dualistlikus maailma tajumises, raske tajuda. Ülbe mikroob – inimene – tahab enesele isiklikku surematust osta ja ära teenida, ja sellest tuleneb kogu maailma häda ja viletsus.

Kummaline on tagasi mõtelda, et meie kirjandusteadus ja kriitika tollal põrmugi ei kügenenud nägema seda hingehäda ja ummikut, mis oli haaranud kogu vaimse otsiva Euroopa ja mida mina tahes-tahtmata pidin kaasa tegema Läänemere idakaldal. Toda mu suurimat aega tembeldati mu langusajaks. Meie arvutus kobas ringi kirjanduse pinna pääl, otsides värskeid võrdlusi ja riime ja värve. Ta vaatas luuletusele maalija silmaga, pigemini lapse visuaalsete silmadega. Eluläheduse teoreetikute ja kirjanike toiming oli suunatud mitte ebaolulisele. Kuidas oskaksidki nad näha muud, mis toimus olulises osas.

Nagu sellest mõttekäigust ja ekskursioonist mõtteteadusse selgub, ei ole inimese sünd sugugi nii lihtne asi. Olulise lahutamine ebaolulisest on alanud inimese teadlikuks saamisega tema olemasolust ja on kestnud meie päevini. Perioodiliselt haarab seda otsimist kriis. Ja nüüd on inimlik mõtlemine taas kriisi ajastus.

Mis puutub inimkonda kogumina, siis see on alles röövik, kellel seisab ees nukkumine. Vähe loeb üksikute noorukipõlv ja ainsate vaimne eneseteostus. Vaimne inimkond on alles sündimata, kuigi järjest sünnib vaimseid indiviide.

Tänapäev, mil idamaailm inimkonnast vägisi tahab teha termiitide pesa, kus ematermiit istub varjulises pesas – Kremlis – ja iga kahe sekundi järel muneb uue muna, kus ühed on sõjamehelikult relvade ja võimuga varustatud ja teised juba sündimisest orjad, neil päevil ei suuda küllalt rõõmustada iga uue üksiku vaimselt iseseisva indiviidi sündimise üle.

Termiitide teravad lõuad ähvardavad läbi süüa kõik läänemaise kultuuri kandepuud. Et ehitagem siis kandealused roostevabast vaimurauast!

* * * *

Järelsõna

Siin katkevad Henrik Visnapuu mälestusraamatu ülestähendused. kavatsetud kaheköitelisest teosest jõudis valmida ainult esimene osa, seegi kohati lõplikku viimistlust saamata. Suur Peremees, kellele Visnapuu mitmelgi korral oma mõtteid on suunanud, võttis mälestuste kirjutaja sule käest. Kuldsele mõttekaalule, millega meie teeline oma elutööd vaagis, asetas surm oma raske vihi.

Henrik Visnapuu töö jäi pooleli. See aga, mis on kirja pandud selles raamatus, sisaldab niipalju väärtuslikku ja huvitavat, et sellel on täiesti küpsenud viljatera kaal. Ei saa liigutuseta lugeda paljusid kohti selles raamatus, kui mõtelda, et vikatimehe vari langes nendele lehekülgedele veel enne, kui tint oli neil kuivanud. Ei saa märkimata jätta, et vahel tavalise stseeni tagant avaneb hoopis kaugem persepektiiv, hoopis sügavam loodimine kui alguses näib. See iseloomustab Visnapuud kui igiotsivat vaimu, kelle haare on ulatunud kaugemale kui aimata võisime.

Henrik Visanpuu alustas selle raamatu kirjutamist Saksamaal, jõudes seal skitseerida oma mälestusi kuni Vabadussõja ajani. Paar üksikut peatükki said oma viimistluse juba varakult ja ilmusid “Kogujas” ja “Tulimullas”. New Yorgis jätkas ta oma ülestähenduste liigitamist ja raamatuks väljatöötamist. Ainult nädal enne haigestumist kirjutas ta kokkuvõtva peatüki, milles ta selgitab oma elufilosoofiat. Keset seda tööda tabas teda surmahaigus.

Järelejäänud käsikirjade raamatuks koondamise lõpetamisel on lähtutud ta enese kavadest ja on rangelt kinni peetud põhimõttest mitte muudatusi teha. Seetõttu on käsikiri korraldatud ainult olemasoleva materjali piirides, mille tagajärjel esineb kahtlemata mõningaid konarusi, kuid millega on säilitatud originaalsus.

Et Eesti Kirjanike Kooperatiiv alustab oma kirjastuslikku tegevust selle raamatuga, märgib see Kooperatiiviga ühinenud kirjanikkude austust oma lahkunud kaaslase vastu. Ja mitte ainult kaaslase – Henrik Visnapuu oli kooperatiivse kirjastuse mõtte üks algatajaid ja selle kaitsejaid nii kaua kui talle selleks aega anti.

Alles veidi aega enne oma surma kirjutas Henrik Visnapuu ÜEKS-i nimel üleskutse ajakirjale “Tulimuld”: “Kaunid sõnad eestlusest rahvuslikel pidupäevadel on kui hõbedased kuljused, mis hetkeks helisevad ja siis kaovad, kui sõnadele ei järgne teod. Mitte kaunite sõnade, vaid mehiste tegude kaudu tunnistame end eesti rahva liikmeteks. On olemas ainult üksainus üldeestiline kogudus, kuhu mahuvad kõik erinevate poliitiliste parteid ja usuliste ühingute liikmed peale kommunistlike rahvusreeturite. See kogudus on Eesti kultuurikogudus.”

Meie, järeljäänute, kohus on hoolitseda selle eest, et see kogudus saaks võimsamaks ja võimsamaks. Meie rahval on öelda oma sõna kadunud Maarjamaalauliku südamesoovide täideviimisel, tema testamendi täitmisel.

Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1951

Tutvu raamatuga meie raamatupoes: http://vanajahea.ee – Eesti kirjandus/Välis-Eesti

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: