Posted by: libarebane | 22/04/2012

“Kaugelviibija käekõrval” – Pedro Krusten

Autor: Pedro Krusten

Mälestusi Henrik Visnapuust paguluses.

***

Kohtumine ühes Berliini kohvikus.

Loojudes jätab päike endast vaikselt vaibuva järelhõõguse õhku, vette ja isegi kivvi. Olen vahel suveõhtu pealetulevas pidmeduses pannud käe müürile: see on veel soe. Päike ise on ära veerenud, aga midagi on temast siin alles peopesa all.

Nii on ka pärast inimese kustumist. Ühes jääb üksinda kurtes loitma ta süüdatud armastustuli, heites kaduvikku ja põsele oma nimbushelgi.  Teises hingitseb edasi vihaleek, andes oma kurja värvingu talle selle inimese kujutluses. Kolmanda südant soojendab veel sõprus, mis peab end igaveseks, kuid ei ole seda. Ja siin on seal mitmeid teisi, kellesse ta kadunud elu on samuti jätnud voogama õige mitmes varjundis tundevirvendusi. Kuid kogu see väga rikkalik maailm on määratud hääbumisele. Inimese suremine jätkub veel kaua pärast ta hauda sängitamist sedamööda kuidas ta kaasaeglastes kustuvad mälestused temast.

Kuidas takistada põgenemist seda, mis on peaaegu tabamatu? Kui me kätt müürile pannes tunneme peopesa all päikese järelhõõgust, ega see tähenda selle kinnipüüdmist ja alleshoidmist. Varsti muutub müür meie käe all ikkagi jahedaks – see on haihtunud.

Inimese ellujäämiseks me oleme valmist tegema kõik võimaliku, aga kui paljukest on seda, mida me teeme ta järeleandmise kaitsimiseks kadumise vastu? Üsna sageli ei liigutata mälestuste säilitamiseks sõrmegi. Kardan, et ka minul on mõnevõrra süüd selle ees, kellest ma nüüd päevikuliste märkmete tõhusat ja truud abi omamata valmistun kirjutama. Üht-teist on kindlasti mu mälust juba varisenud ja ma ei oska seda enam üles korjata. Näiteks ei ole ma enam päris kindel, kas sel päeval pastis päike, kui ma Friedrichstrasse ja Unten den Lindeni nurgal ühte kohvikusse astusin. Kas paistis või mitte, selle seiga kindlakstegemisel ei ole muud tähtsust, kui vaid kontrollida oma mälu ustavust. Minu kui verivärske pagulase tookordne meeleolu ja muljed Berliini hiigelpurustustest domineerivad mälestuses niivõrd, et tahtmatult kaldun arvama, nagu elanuksin seal pidevalt mingis valguseta maailmas. Meeles on tänavasihtide kauguses sinetav suitsuvine, süngevõitu ilmega valitsuhooned ja pimendatud linna aimatavalt tontlevad varemed. Aga päike? Jah, pingsamalt meelde tuletades ma veendun siiski, et sel päeval paistis päike: sügisene madalavõitu längvalgus. Oli oktoober aastal 1944.

Kohviku tubasest soojusest leidis uus maailmahulkur midagi, mille pärast ta oli valmis pärast kohvi joomist veel tühjagi klaasi juures ei tea kui kaua istuma. Tänasin õnne, et sõja kuuendast sügisest hoolimata suudeti siin ruume otse ülisoojad hoida, ja palusin endamisi, et õhualarmi sireen ei hakkaks undama. See sunniks siit lahkuma, aga seda ma kuidagi ei tahtnud. Kui jalad on sihitust tampimisest räsitud ja kehas kauase väljasolemise kõhedus parajasti asendumas magusa roidumusega, siis ei taha end liigutada, kuigi küsimuses on elu hoidmine.

Oli hea tund, mil Berliin ei juhtunud pihta saama. Lasksin raugena silmad korraks kinni minna. Kuigi õndsa unustusriigi väravad olid tollal veel mu ees julmalt suletud, pakkus tukkumine siiski pisut kergendust. Sain nagu hetkeks kõrvale hoiduda kõige selle eest, mis mu elus oli juhtunud.

Äkki aga elavnesin. Avanud jälle silmad, nägin ma valgete laudade vahel ühe naiskaaslase seltsis ülitututtavat kuju: Henrik Visnapuud. Vanavõitu pungis portfell käe otsas, ta vaatas peaaegu tühjas ruumis ringi, kus istet võtta.

Tundsin teda nähes mitmel põhjusel rõõmu, eeskätt küll ta väljapääsemise üle. Eriti aga seepärast, et ta viibis Saksamaal. Mul olid mingid hämarad teated, et suurem osa meie kirjanikest oli sõitnud Rootsi. Põhjendatult või mitte, aga ma olin kibestunult mõelnud kollegiaalsuse puudumisele meie kutseorganisatsiooni nende liikmete hulgas, kes sõjakeerises teistest lahku löönult oli eraldunud ühte leeri. Tagantjärele võin küll naeratades tähendada, et ega Kirjanike Liit ole mingi päästearmee. Mõistan ka hästi, et igaühel oli enda päästmisega kogu  ta energiat neelavat muret. Ma ise oleksin talitanud samuti. Aga tol korral ma mõtlesin: nendel olid head põgenemisvõimalused, mida nad aga sinu eest varjasid.

Siis tuli veel mõte, et neid ehk aitasid üle salapärased võimud, kes kuuldavasti hoolitsenuvat vaimuinimeste evakureerimise eest. Tundsin siis kõrvalejäetuna pisut nagu solvumist. Aga  kui ma mõtlesin, et nad hankisid siiski ise endile kohad Rootsi minevatel laevadel, siis olin valmis endale etteheiteid tegema saamatuse pärast. Nähes aga nüüd Visnapuudki Sakamaal vabanesin enda ja teiste süüdistamisest. Mis siis minust kõnelda, kui tedagi ei ole sinna aidatud.

Kirjeldan oma tundeid lähemalt vaid selleks, et nende varal pisut aimu anda Visnapuu kui palju tundlikuma karakteri siseelust tema mahajäetuses.

Viibanud neile, nad tulid ja võtsid istet punasel diivanil sama laua ääres, kus ma äsja olin küünarnukkide najal suigatada püüdnud. Küllap oli mu esimeseks küsimuseks, kus on teised kirjanikud ja kuidas sina siia sattusid.

Sõbrad sõitnud Rootsi, jätnud ta maha. Niipalju ma temalt kuulsin, aga rohkem ka ei ühti. Tahtsin lähemalt kuulda, kuidas see oli juhtunud, aga kogu lugu jäi mulle tookord segaseks. Olen sellest hiljemgi temaga mitmel puhul juttu teinud, kuid tagajärjetult. Ta kõne võis vahel väga kinni olla. Vaikis, ilme täis häda, aga sõna ei tahtnud ega tahtnud tulla. Vaadeldes teda sellisena tuli mul mõnigi kord mõte: seal on sõna sünnitusvaevad. Aga mis see tõeliselt oli? Kas mingi kõnetakistus? Kas loomupärane diskreetsus või teadliku enesekasvatusega saavutatud distsipliin, mis ei lubanud tal inimesest halba kõnelda?

Ehk aitab teda mõista ta enese pihtimus mälestuskogus “Päike ja jõgi”, kus ta ütleb: “Ma ei olnud taltsutamatu, kuid pärilikult võimalike taltsutamatuse sööstidega, mille esilepuhkemist ma väga kartsin. Juhtus, et ühe ägeda vaidluse juures üks kaasõpilane mind lõi. Et keegi võõras julges kätt minu külge panna, see põhjustas minus sellise äkilise vihasöösti, et kõik mu tungid vallandusid selleks, et lööjat ära tappa. Sel hetkel ütles mu sisemine hääl: võida ennast! Vihast pimestatuna pöörasin ma selja lööjale ja haarasin ahjukapi servast kinni. Ma tundsin, nagu oleksid mu küüned kivisse puurinud. Nõnda hoidsin ma ahjust seni kramplikult kinni, kuni maailm mu ümber taas valgeks muutus. Selles heameeles, et olin võitnud enese, leppisin ma vastasega ja andestasin talle. Olin ühest kompleksist vaba.”

Nõnda ütleb ta ise. Aga kas vabanetakse kompleksidest nii lihtsalt? Mulle tundub, et oma hilisemaski elus tuli tal veel mõnigi kord endaga võideldes “mingist servast” kinni hoida. Juhtus ka seda, et vahel puudus see serv ja siis võis ta taltsutamatuse söösti näha.

Kui ta mu pärimiste puhul vaikis, huuled tuksatamas ja silmis rahutu valusäda, siis ei olnud tal raskusi sõna ütlemisega, vaid ütlemata jätmisega. Mõte, et oled maha jäetud, on kerge tulema, kuid raske on see, mida ta enesega kaasa toob. Tundes, et sulle on tehtud ülekohut, kipub kibestatuna süüdistama ja siis võib iga sõna mõjutada vastulöögina. Võida ennast!

Ma ei tea, kuidas oli tema mahajätmisega või kas seda üldse oli. Mulle on hiljemini kõneldud, et ta jäi sõpradest maha enda süü tõttu. Tema aga kannatas selle teadmise all, et teda oli maha jäetud. Kulus palju aega, enne kui ta sellest üle sai. Kas pärast seda ongi enam mõtet uurida, kuidas ta sõpradest maha jäi?

Artus Adsoni “Lahkumisest” kuuleme, et 20. septembril, mil mõned teised kirjanikud asusid Tallinna sadamas Rootsi minevale laevale, olevat Visnapuu sõitnud Keilasse, et ära tuua kadunud Ingi käevõru, mis ühes teiste asjadega olnud toimetatud sinna väljapoole pommitamisohtu.

Silvia N., Visnapuu kirjanduslike huvidega sõber, kes tundis teda juba Eestis ja kes paguluses meie poeeti majanduslikult mitmeti toetas, teab Visanpuu mahajäämisest järgmist.

Visnapuu sõitnud ühel päeval oma kodust linna, et võtta reisipauna mõningaid asju Draamateatrisse varjule viidud kohvritest. Linnas ta kuulnud enda halvaks üllatuseks, et sõbrad on juba lahkunud. Samal ajal pidi talle ka selguma, et oli ülim aeg põgenemiseks. Ta kodus olid kohvrid pakkuminekuks valmis pandud, kuid need jäidki sinna. Leidnud linnas sõiduvõimaluse võhivõõraste inimeste autol, ta on võtnud kaasa Draamateatrist oma teised, vähemolulisi asju sisaldavad kohvrid. Niisugune ülepeakaela lahkumine peaks reetma teda haaranud ärevust uues olukorras, kus sõpradega plaanitsetud ühine sõit oli nurjunud ja kauemaks enam ei võinud jääda.

Väljasõit juhusliku autoga Tallinnast aga ei tähendanud veel väljapääsu maalt. Reedel, 22. septembril, mil Tallinn oli kaitsetuna langenud punavägede kätte, läks Asta Türner Virtsus Hanila ühiskauplusse, et helistada oma õele, kes teenis Lihula politseis. Kuna tal oli vaja kõnelda Rootis põgenemise võimalustest, siis häiris teda samas hämaras ruumis istuv üksik mees, mingi kahtlasena tunduv mustendav kogu, kaabu sügavasti silmil. Mine tea, kes ta on. Kõne aga tuli ajada, olgu siis võõras kas või nuhk.

Võõras oli telefonikõnet teraselt pealt kuulanud. Kui A. T. lõpetas, tõusis seni endamisi istunud mees ja tutvustas end: Henrik Visnapuu. Kas temagi võiks loota võimalusele, millest ta telefonikõnest oli aimu saanud? Tal olevat väga tähtis pääseda Rootsi, kuhu ta käsikirju olevat ette saadetud. Ta sõbrad on ära sõitnud ja tema maha jätnud.

Kas kõneles, kuidas see oli juhtunud?

Ei, sellest ta ei tahtnud rääkida.

Sulgudes märgiksin siin, et juba põgenemisel hakkasid meie teed teadmatult teineteisele lähenema, et paguluses pikemaks ajaks hoopis ühtida. Päeval, mil Visnapuu oli Virtsus, otsisin mina väljapääsuvõimalust Haapsalus. Hiljem tegime kumbki endaette oma viimased kodumaised matkad piki Saaremaa rannikut, käies läbi parematel päevadel külastatud mälesturohkeid paiku.

Asta Türner viis Visanpuu Hanila ühiskauplusest oma tädi lähedalolevasse tallu, kuhu sama päeva õhtul ühes Lihula politseinikega jõudis ka A. T. õde. Seltskonnal mingit kindlat sõidvõimalust ei olnud, vaid seda hakati alles järgmisel päeval piki randa otsima. Käinud kõik loodetavad kohad läbi, küsiti õhtul nõutult: Mida teha? Ükski paat siit Rootsi enam ei lähe.

Visnapuus võis väljavaatetu olukord tõsta kibeda mõtte: sõbrad on nüüd vist juba õnnelikult teisel kaldal. Kas mina pääsengi?

Asjad laoti veoautole, sõideti Virtsus sadamasse, sealt Muhusse ja Saaremaale, kus algas uus võimaluste jaht. Sõit randa pidi tõi aga iga uue kohaga uue pettumuse. Viimaks jõuti Mustjala koolimajja. See oli Visnapuule mälesturikas koht. 1913. aastal siin vanavara korjates oli ta sattunud unustamatule tõele, et “heategu käib edasi inimeselt inimesele ja sugupõlvest sugupõlve”. Tõdes seda,  kui preester Herman Haav ei võtnud vanavarakorjajailt nende ülalpidamise eest tasu, vaid soovitas neil sellist head teha teistele. Võib arvata, et osalt selle tõekspidamise äratundmise tõttu nimetabki Visanpuu oma mälestustes toda kauget aega üheks oma kaunimaks suveks.

Nende helgete mälestuste taustal, kuid võõraste ja süngete tõekspidamiste sissetungil elas ta nüüd siin oma mustimaid tunde. A. T. ütleb, et Mustjala koolimajas oli Visnapuu väga lootusetus meeleolus. Tähendanud, et ega enam välja pääse. Võime aimata, millist piina ta sellises kitsikuses kannatas. Teadis ta ju, mis teda sissejäämisel ootas. Oli seda kogenud punaste esimesel okupatsiooniaastal, mil vana korra vähiks tembeldatu laul pidi põlustatuna vaikima.

Ei, ta ei võinud sisse jääda. Läinud omal käel otsima, tuli ta mõne aja pärast tagasi äreva teatega, et üks paat on siiski minemas ja selles leiduvat veel ühele inimesele hädapärast ruumi. Kogenud kalurid aga olevat kõrvalt tähendanud, et säärase paadiga sõidetakse kindlasse surma, sest alus oli vilets ja ilm tormine. Mida teha? Kas sõita hukatusse või jääda hukkuma? Seltskond laitis tal kaasamineku ära. Rakse südamega ta siis loobuski sellest. (Kahetses seda Saksamaal mitmel korral, sest paat oli siiski õnnelikult Rootis jõudnud.) Hea, et mahajäämine talle saatuslikuks ei kujunenud.

Kogu seltskonnas tõusis uus lootus, kui keegi neist tuli mõttele võita oma nõusse üht saksa piirivalve ohvitseri. See näis niivõrd mõistlik ja sümpaatne, et talle julgeti ligineda ettepanekuga: võtku ta oma mootorpaat ja sõitku põgenikega Rootsi, kus paatkond ta eest juba seisab. Et seda julget ettepanekut järsult tagasi ei lükatud, siis võis tõesti teataval määral loota. Ometi nurjus seegi katse, sest ohvitseri autunne nähtavasti ei lubanud oma kaaslasi maha jättes deserteerida. Võitnud endas kiusatuse, käsutas ohvitser keelitajad üsna karmilt Jaagarahule, Saksa miinitraaleritele. Nendega algas kõigile vastumeelne sõit, sest kokkuvarisevalt Saksamaalt ei oodatud head varjupaigamaad.

Esialgu nad sinna ei pääsenudki, sest miinitraalerid viisid nad vaid ühest kotist teise. Vindavis pandi maha, võimaldati elada kuski läti saunas. Maad mööda edasi ei pääsenud, sest oldi punavägede poolt ära lõigatud. Lõksust võisid välja viia laevad, kuid neid ei olnud. Küll aga loodeti, et neid tuleb.

Aga kas tuleb? Näinud juba nii paljusid lootusi purunevat, ei tahtnud Visnapuu oodata, käed süles. Tal juhtus olema ühe Vindavis elava läti ajakirjaniku aadress. Ehk on temal mingi hea nõu? Kutsunud A. T. kaasa, läks Visnapuu lehemeest otsima. Nagu karta võis, oli aga see juba ära sõitnud.

Milline oli ta meeleolu, kui nad tulid tagasi mööda kollaste puude alust vaikset ja kaunist alleed? Kaaslane imestas endamisi, nähes teda kummarduvat ja võtvat maast kastaneid. Ei leppinud ühega, vaid kogus veel teisi ja hoidis neid heldinult peos, nagu tähendaksid need talle ei tea mis varandust nüüd, mil ta kõik oli kaotanud. Igatahes hakkas see kaaslasele silma kui üks ta iseärasusi. Alles hiljem selgus, et ta oli Vindavi alleelt üles noppinud midagi rohkemat kui kastanikuku-riimi.

Pärast mõnepäevast ootamist saabus sadamasse kaks sõsarlaeva. Seisid külg külje kõrval: kai ääres “Nautic” ja selle taga “Nordstern”. Meie seltskond läks esimesele. Hiljem avastas Visnapuu teisel laeval ühe oma tuttava, selle neiu, keda ma nägin ta kaaslasena Berliini kohvikus. Too tarmukas tütarlaps oli varakult põgenenud Rootsi, kuid tulnud siis sealt veel Eestisse tagasi üht oma sugulast üle toimetama. See aga ei olnud enam õnnestunud ja ta on siis pidanud leppima Saksamaale sõiduga “Norsterni” pardal.

Kuna too neiu oli kindel, et ta Saksamaalt pääseb ikkagi Rootsi, siis võime mõista Visnapuu soovi üle minna samale laevale. Seal oli ju mingi lootus, millest ka tema võis tahta kinni haarata. Kui ta aga siiski “Nauticule” edasi jäi, siis vist seepärast, et tal oli raske ligi pääseda oma kohvritele, mis lamasid kuski muu pagasi all. Ning see otsustas ta saatuse.

Viimaks alustasid sõsarlaevad teekonda Sakamaale. Kuuendal oktoobril viibis Visnapuu all laevaruumis sel hetkel, mil väljast kostev tume mürtsatus kuulutas halba. Jõudnud joostes dekile, nägi ta “Nordsterni” torpedeerituna kiiresti sukelduvat merehauda. Oli ajanud enda otsapidi püsti ja nüüd… kaduski.

Poeedile oli selge: kuski siin läheduses vee all oli vaenlane, kelle eest ta oli põgenemas. Kartes sellelt kurja endalegi hakkas “Nautic” manööverdama. Kuski kaugemal aga ujus inimesi meres, kostis appihüüdeid.

Mida võis Visnapuu tragöödia tunnistajana mõelda? Kas tänas õnne, et ei viibinud “Nordsternil”, millele üleminemiseks ta varem oli tundnud suurt tungi? Ma olen mitmel korral endamisi küsinud, kas tal oleks õnnestunud sealt eluga välja tulla. Ma ei tea, kui hea ujuja ta oli, kuid ega isiklik vahvus poleks aidanudki olukorras, kus veemassid täitsid laevaruumid veel enne, kui sealt välja jõutigi.

Mulle meenub ühe pääsenu jutustus, andes aimu, kuivõrd abitu oldi vastu panema või enda heaks midagi tegema võimsas hukkumiskeerises, kui palju olenes juhusest ja kuidas oma tahe ning ujumisoskus said ühel juhul siiski päästjaiks. See põgenik viibis oma abikaasa ja kahe lapsega mitte all laevaruumis, vaid ühes ülemises kabiinis, kust dekile viis vaid paariastmeline trepp. “Kiiresti välja!” hüüdis ta oma elukaaslasele, kui laev oli saanud tabamuse. Enda süles poeg, naise käte vahel tütar, nad ruttasid trepile, kus neid vastu võttis juba märatsev vesi. Murdunud laevalt pühiti naine ühes tütrega merre, kuna aga sissemurdev veemass kandis mehe ühes rinnal hoitava pojaga tagasi laevaruumi, paisates ta seal peadpidi millegi vastu, nii et ta kaotas meelemärkuse.

Mis ime ta sealt uuesti välja tõi, seda ta ei tea. Tulnud mõistusele, nägi ta end vindina enda ümber keereldes, käed kahel pool laiali, vajuvat sügavusse. Et veteriik ümberringi oli võrdlemisi pime, siis sähvatas elluvirgunu peas: ma olen juba üsna sügavasse vajunud. Ärkas tahe end päästa. Ei olnud kerge keerisest välja jõuda. Minestanud olekus ta ei olnud hinganud, aga nüüd tundis selleks vajadust, kuid teadis, et seda ei tohi. Suudab ta hinge nii kaua kinni pidada, kuni jõuab üles? See oli raske võitlus. Ülal haaras see perekonna ainus pääsenu ja küllap ka ainus mere põhjast tagasitulija mingist puunotist kinni. Veekindla randmekellata on raske määrata aja kulgemist sellises olukorras, kuid pääsenu väidab, et kulus tublisti paar-kolm tundi, enne kui “Nautic” ta oma pardale tõmbas.

Jälgides reelingult päästetöid, nägi Visnapuu, kuidas tekile tõmmati üks üleni õline naine, kes vett nõrguvate juuste ja riiete tõttu tundus võõrana, kuid oli siiski äratuntav. Liigutatuna ruttas poeet ja langes talle kaela. See oli ta tuttav tütarlaps, kes lootis pääseda Rootsi. Kahju, et meie luuletaja õilsad tunded ei ole realiseerunud mõnes värsis. Rõõm inimese pääsemise üle hukatuslikul ajal.

Mulle jutustatakse, millise hoolitsusega ta andis paljaksjäänud pääsenule selga vasikanahkse kasuka, vist õndsa Ingi oma. Kasu oli ikka Draamateatristki kaasakahmatud kohvritest.

Kui päästetööd oli lõpetatud, hakati edasi liikuma kohalt, kus sajad põgenikud jäid maha merehauda. Edaspidise teekonna jätkudes vahejuhtumita jõuti Gotenhafenisse. Sealt saadeti nad Swinemünde laagrisse, kus oli ees teisigi elanikke, peamiselt prantslastest sundtöölisi. Ise küll õnnetud, hakkas uustulnukaile silma teiste viletsus. Ebameeldiv pilt enestegi edaspidisest elust, sest Arbetsamt oli agar põgenikke sõjatööstusse määrama. Alles pääsenud, tuli jällegi enda pääsemiseks midagi ette võtta. Meile tuttav seltskond näitas oma head kombineerimisvõimet seega, et hankis altkäemaksu abil vaguni ja sõitis ei tea kuhu.

Visanpuu jäi neist maha, sest tal olid omad plaanid. Sihtisid mõlemad tolle tütarlapsega Berliini, et seal üritada sõiduloa saamist Rootsi. Esialgu aga oldi veel edasi Swinemünde laagris, kus Visnapuu kirjutas kümnendal oktoobril oma esimese paguluses loodud luuletuse. Et ta sellega hakkama sai, see tundub mulle veel praegugi otse uskumatu teona. Mina ei suutnud tol ajal midagi kirjutada. Mäletan hästi oma tundeid, kui esmakordselt tuli mõte, et kõigest praegu läbielatavast võiks kunagi midagi kirjutada. Tõrjusin jõledana tunduva mõtte järsult tagasi, sest kirjutamine sellest tähendas ju kaudselt oma õnnetusest kasusaamist. Pidasin seda nagu pühaduse teotuseks. Jah, ma olin ikka täiesti sadulast maha visatud. Aga tema istus päris kindlalt oma peegasusel edasi. Vaatan talle alt üles imetlusega ja respektin teda seda enam, et peale sisetõkete ta trotsis kirjutamiseks võimatuid välistingimusigi.

Oleme kuulnud loovatest vaimudest, kes on saanud kirjutada vaid küünlatule paistel, mõne erilise lõhna või muu vahendi ergutusel. Eesti kirjanikest on Richard Roht kõnelnud oma tegevusvabadust piiravast idiosünkraasiast, väites, et juba pelk teadmine teiste inimeste elamisest-olemisest kõrvalkorterites on mõjunud tema loomingule segavalt. Oli siis endale omaette maja ehitada üritades sattunud vääratustesse, mis viisid ta kohtu alla. Ta pihtimust tuleb võtta kirjaniku tõena ühe oma häda kohta, kui see just ei olnud kaebealuse hädavale. Aga tema omaaegne rühmakaaslane sundis sule tööle isegi põgenikelaagris, kus võõras inimmass oli ta ümber, pead-jalad koos. Siin on sündinud luuletus “Ikka viirastub”. Kui luule öeldakse olevat uni, siis selle unenäo lahtimõistamiseks me Freudi abi küll ei vaja.

Rohelispruunid jalge eel

lõhkenud kastanikukud.

Võpatab ärapöördunud meel,

puielt kui midagi kukub.

Eks tunne me selles ära ta meeleolu Vindavi alleelt. Dešifreerub ehk saladuski, mida ta kaaslane pidas tol korral üheks ta kummalisuseks. Hirmuvõpatus pani pinevil meeltega põgeniku nägema kastanikukusid, mis õnneks ei olnud ülalt langevad pommid, vaid midagi nagu lapsepõlve radadelt. Muretu ja õnnelik aeg, mil midagi ei teatud kodumaalt põgenemise valust. Kui saaks need head ajad tagasi… Ta korjas maast pihku kastanikukusid.

Samasse luuletusse on talletatud ta muidki elamusi äsja seljataha jäänud teekonnalt. Viirastub kellegi nägu, kõneldakse surmatoovast torpeedost ja kaduvikust vetevallast. Tundes end lahtise sügislehena küsitakse, kuhu küll saatus selle veel kannab.

Olles luuletuse keerukaks peetud mehhanismi osade kaupa lahti võtnud, näeme, et tegelikult on see üks lehekülg ta päevaraamatust. Siis meenub ka ta enda ütlus: “Õiged memuaarid on talletatud kirjaniku teostesse.” Olgu see teadmine meile võtmeks, mis avab ta kuldsete riimilukkudega suletud diaariumi.

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1957

Vaata raamatut meie poes: http://vanajahea.ee – Eesti kirjandus/Välis-Eesti

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: