Posted by: libarebane | 01/04/2012

“Kirjad kinnisest majast” – Kaarel Robert Pusta

Autor: Kaarel Robert Pusta

Rahvusvahelise ulatusega heitlike aegade keerises, mil käib võitlus võimu pärast rahvaste ja ka üksikute ühiskonnagruppide vahel, saavad kannatada riigid, ühiskonnagrupid, aga veel enam jäävad süütult rataste vahele üksikisikud, sageli silmapaistvate teenetega inimesed. See saatus tabas Eesti vabaduse ja iseseisvuse eest võitlejat Kaarel Robert Pustat, kes lahkus 4. mail 1964 Madriidids elavate kirjast.

Üks inimlik dokument – päevik kirjade näol on säilinud sellest kannatusajast ja tunnistab kirjapanija tunde- ja mõtterikkust, mis sellisena väärib säilitamist ja avaldamist. K. P. Pusta ise on mõelnud ja kavatsenud oma mälestusi täielikult avaldada, kuid surm tõmbas selle teostamisele kriipsu. Ta ise on mahajäänud märkmeis nüüd raamatuna ilmuva mälestuste osa pealkirjastanud: “Kirjad kinnisest majast”.

Ajal, mil Vabadussõjalaste Liit kavatses Eestis võimuhaaramist, oli K. R. Pusta Eesti Vabariigi saadikuks Rootsis. Detsembris 1935. a. kutsuti ta välisministeeriumi, nagu sel-ajalt nõupidamise otstarbel tavaks on, eriti aga tähtsate sündmuste puhul. Endastmõistetavalt ja paha aimamata järgnes K. R. Pusta kojukutsele, kuid Tallinna saabudes vangistati ta ootamatult talle endale ja kõigile, kes teda tundsid, ning raudkäsi viidi ta Vanasse Patareisse. Hiljem selgus, et vabadussõjalaste võimuletuleku puhuks nende poolt koostatud valitsuse nimekirjas leidus K. R. Pusta nimi välisministrina, ilma et K. R. Pusta oleks olnud sellest teadlik.

K. R. Pusta on oma elutee ja arengu kirja pannud raamatus “Kehra metsast maailma”, mille kordustrükk ilmus EMP-i kirjatusel Stockholmis. Kuna K. R. Pusta tegevus rahvusvahelises ulatuses väärib meeldetuletamist ja hindamist, siis toon huvipakkuva väljavõtte tema surma puhul ilmunud kirjutisest ajalehes “Eksiil ja vabadus” (“Exile et liberte”) Prantsusmaal:

“Eestlased ja kõik Eesti sõbrad leinavad K. R. Pustat, kes meilt äkki lahkus surma läbi oma ametikohuste täitmisel Madriidis. Kõik, kes säilitanud oma patriootilised ideaalid ja usu ikestatud kodumaa vabanemisse, tunnevad teravalt selle kaotuse suurust.

K. R. Pusta – Eesti diplomaat ja riigimees – sündis Narvas 29. veebruaril 1883. Ta täiendas oma haridust edasiõppides Prantsusmaal ja Šveitsis. 1906. a. abiellus ta Ulrike V. Grünbergiga ja nende abielust on võrsunud tütar Aino ja poeg Kaarel Robert.

Alates 1906. aastast töötas K. R. Pusta pikemat aega ajakirjanduse põllul. Ta tegi kaasa Esimese Maailmasõja tsaariarmees ametnikuna.

Selle sõja lõpul läkitas Eesti Maanõukogu K. R. Pusta Eesti välisdelegatsiooni koosseisus Pariisi rahukonverentsile, et nõutada Eestile iseseisvuse tunnustamist. Seal alustaski K. R. Pusta oma hiilgavat diplomaatilist karjääri, olles aastail 1920-1924 Eesti Vabariigi täisvolilise saadikuna Pariisis, Roomas, Brüsselis. K. R. Pusta silmapaistvad omadused diplomaadina ja riigimehena viisid tema Eesti Vabariigi välisministri kohale aastail 1924-1925, misjärel ta taas suundus vabariigi saadiku ülesandesisse aastail 1925-1932 Pariisis, Brüsselis, Madriidis. Hiljem, aastail 1932-1934, järgnesid ülesanded saadikuna Varssavis, Prahas, Bukarestis. Saadikuks põhjamail – Stokholmis, Oslos, Kopenhaagenis oli K. R. Pusta 1935. a. K. R. Pusta esindas Eestit Rahvasteliidus aastail 1920-1932, seega 12 aasta vältel. Eriülesandeis tegutses ta Prantsusmaal aastail 1938-1940.

Kui Saksmaa, tookordne Nõukogude Liidu liitlane, 1940. aastal okupeeris Prantsusmaa, oli K. R. Pusta sunnitud sealt lahkuma ja varju otsima, siirdudes Ameerika Ühendriikidesse. Olgu lisatud, et Eesti saatkonna hoone anti sakslaste poolt Nõukogude Liidule.

1953. aastal pöördus K. R. Pusta tagasi Euroopasse, kus ta Eesti diplomaatilise esindajana täitis oma delikaatset ülesannet kuni surmani – Prantsusmaal, Belgias, Hispaanias.

Alates 1940. aastast pühendas K. R. Pusta kõik oma eluaastad eksiilis Eesti ja kogu Baltikumi vabaduse ja iseseisvuse taastamise idee teenimisele. Ta oli Ühendatud Euroopa Nõukogu liige, Rahvusvahelise Inimõiguste Liidu liige, töötas kaasa Euroopa Ikestatud Rahvaste Nõukogus. Aastail 1948-1956 oli ta Eesti Vastastikuse Abistamise Ühingu esimees New Yorgis.

K. R. Pusta ei säästnud kunagi oma jõudu ja võimeid, et juhtida riikide ja nende valitsuste tähelepanu oma kodumaa – Eesti ja üldse kogu Baltikumi traagilisele olukorrale. Ta selgitas ja tutvustas korduvalt Eesti saatust rohkearvulisele rahvusvahelisele kuulajaskonnale, esinedes tähelepanuäratavate ettekannetega Rahvusvahelise Õiguse Akadeemias Haagis, Kõlbeliste ja Poliitiliste Teaduste Akadeemias Pariisis kui ka Diplomaatilises Akadeemias Pariisis. Ta pidas loenguid Madriidi, Istanbuli, Ankara ülikoolides. Ta valiti Rahvusvahelise Õiguse Instituudi liikmeks Genfis, Ameerika Rahvusvahelise õiguse ühingu, Poliitilise Teaduste Akadeemia liikmeks New Yorgis ja Rahvusvahelise Vaba Akadeemia liikmeks Pariisis.

K. R. Pusta teeneid hinnati Eestis Vabadusristi W. R. III/I annetamisega. Teda dekoreeriti Belgias Leopold I suurristiga, Poolas Polonia Restituta ordeniga, Soomes Valge Roosi aumärgiga, Lätis Kolme Tähe ordeniga. Ta oli Prantsuse Auleegioni kavaler (suur).

Kogu oma küpsel elueal tegutses K. R. Pusta väsimatult publitsistina, avaldades rahvusvahelises ajakirjanduses loendamatuid kirjutisi kirjanduslike, poliitiliste, õiguslike, diplomaatiliste küsimuste üle, kusjuures ta erialaks kujunesid alati Eesti ja Baltikumi probleemid. Ta oli algusest peale Ühendatud Euroopa mõtte, idee innustunud valgustaja ja propageerija. Nimetatud küsimuse üle võttis ta sõna Eestis, Prantsusmaal, Ameerika Ühendriikides, Saksamaal, Rootsis, Belgias, Hollandis, Hispaanias.

Viimaseil eluaastail oma järjest halvenevale tervisele vaatamata võis teda korrapäraselt kohata Pariisis ajal, mil ta koos väikesearvulise eesti kolooniaga pühitses Eesti Vabariigi aastapäeva. Ei puudunud K. R. Pusta kunagi ka Prantsuse-Balti Ühingust, kus tema nõuanded, seisukohad ja viimseni nooruslik ind tähendasid alati kõrgelthinnatud kaasabi.

K. R. Pusta kõrge kogu, tema rüht ja väärikas esinemine, tema mõnevõrra paindumatu olemus, tema tähelepanuäratavad mõtted – väljendatud enamuses euroopa keeltes, tema kindel otsus mitte kunagi alistuda, tema visadus Eesti riigi õiguslike ja seaduslike nõuete eest võitlemisel kujundasid Pustast eriliselt silmapaistva isiksuse eksiilis tegutsevate Balti riikide esindajate hulgas.

K. R. Pustat on rahvusvaheliselt hinnatud pühendusteosega “Pro Baltica – For Baltic Freedom”, välja antud tema sõprade komitee poolt Stockholmis tema 80 aasta sünnipäeva puhul.

Nende ridadega on kõik Eesti ja teiste rõhutud rahvaste sõbrad avaldanud oma sügavat austust K. R. Pusta mälestusele ja kaastunnet leinajaile tema lahkumise puhul.”

Stockholm, aprill 1966

Maria Kleitsman.

***

Eessõna

On möödunud kolmteistkümmend kuud tollest tormisest päevast, mil alustasin Tallinna sadamasillalt uut teekonda välismaailma. Nagu meelega sõitis “Vasa” lähedalt mööda Vana Patarei süngest hoonest ja sundis mind mõtlema neile, kes jäid sinna, trellitud akende ja rautatud uste taha. Sest saadik pole möödunud vist ühtegi õhtut, mil ma poleks mõtelnud neile juhuslikele seltsilistele ja oma märkmik-kaustikule nummerdatud lehtedega, mis, nagu tõendab ametlik allkiri, oli välja antud vahialusele vang. kod. pragrahv 199 alusel. Alustasin seda 20. detsembril 1935 ja olen mõned leheküljed juurde kirjutanud hiljem, Rutja rannal ja mujal. Ja pöörates neid lehti meenub Henry Bordeaux märkus lõpetamata teosest, mis olevat nagu vare, ent varemete melanhoolse võluta ja vägevuseta. Ja tunnen tarvidust, kohustust koostada neid lehekülgi: võib-olla loeb neid kord keegi ja mõistab siis paremini seda vaatust Eesti Vabariigi draamast, mis mängiti 8. detsembril 1935 ja mai 1936 aja vahemikul Tallinnas. Lugeja võib ehk hinnata teisiti kui nende ridade kirjutaja nende sündmuste põhjusi ja järelmängu. Sooviksin vaid, et ta loeks kirju “Kinnisest majast” sama tõsidusega nagu nad on kirjutatud ja veenduks, te suurem hulk Kalda tänavale jäänud meestest väärisid paremat saatust kui seda, mis neile määras sõjakohtu otsus mais 1936.

Need mõtted on suuremalt osalt mõeldud ja väljendatud üksilduses, kui polnud teada, kas nad üldse pääsevad välja Keskvangla lukustatud väravatest. Nad pole siis mitte tagantjärele häälestatud ja meeleoludele kohandatud.

K. R. Pusta

***

Tšistjakovi kohus

6. mail

Täna hommikust peale on muutunud kogu meie päevakord. Vaevu oli välja jagatud hommikune kohv, kui tuli käsk valmis panna kohtusse minekuks.

All võlvsaalis rivistati meid mingisuguses uues järjekorras nimekirja järgi, mis andis mulle võimaluse tutvuneda oma kaaskannatajaga. Siin oli koos protsessi peategelasi: kindral A. Larka, Holland, Mäe, Klasman, Podrätsik, kindral Tõrvand, kolonelid Kubbo, Puskar ja Seiman, kaptenid Laamann, Pallon ja Pedak, Tartu advokaat Paris, Valga ärimees ja Vabadussõja-aegne ohvitser Allik – ja mina. Märkan, et väljakutsutute seas puuduvad mitmed minu korra naabrid, nende seas Al. Buldas, J. Sammul jt. Kuulen hiljem, et viimastel päevadel on olnud Keskvanglas palju ümberpaigutusi ning suurem osa kohtualuseid viidud üle Lasnamäe vanglasse. Vast ehk ettevaatuse pärast, ja siia jäeti “eliit”, parima järelvalve teostamiseks?

Meid on siin koos üks kinnise autobusi täis. Kõik rivistatud otsitakse läbi piinliku hoolega. Taskud ja suitsukarbid pööratakse pahupidi, trükitud süüdistusaktist otsitakse märkmeid. Siis haaravad valvurid vanema märguandel uued haljad käerauad ning paarikaupa, ikka relvastatud valvurid ees ja taga, saadetakse meid trepist alla vangla õuele. Ka autobus on uus, lõhnab värske värnitsa ja pleki järele. See on hermeetiliselt kinni, valgus paistab vaid ülevalt õhuklappidest, rooliruumis istuvad vanglaülema abi vanema valvuriga ja sõiduki juhiga, sees seisavad püsti kaks tüsedat valvurit, kes jälgivad igat meie žesti ja keelavad omavahelise kõneluse. Aga enne sõidukisse astumist pannakse meie käed raudu, nende uute nikeldatud raudadega, mis käivad kinni kui käevõrud, ent võtmega, mis on valvuril. Kõigist üllatustest, mida tõi tänane hommik, oli see rautamine suurim ja alandavaim. Kui protestisin selle vastu, vastas vanglaülema abi kahetsedes, see sündivat uue korralduse põhjal, mis saadud Toompealt. Mulle meenub jälle tsaariaegne vangla ja sõit vangitapiga Peterburi. Aga ei tule meelde juhtumit, et kohtualuseid oleks veetud raudus. Nii siis edu Eesti Vabariigis selgi ajal… Autobussis istusime hästi kokkupressitult üksteise kõrval, raudus käed sirutatud ettepoole. Kolmele mehele ei jätkunud isteplatsi ja need istusid teiste põlvedel. Mina sattusin kõrvuti istuma kindral Larka, Alliku ja kindral Tõrvandiga. Minu vastas istusid kolonelid Seiman, Kubbo ja Puskar, Vabadussõja juhid. Ja ma mõtlesin, et need käerauad ühendavad meid, et kõik see, mis võiks neis olla degradeerivat, on kõrvaldatud sellega, et ma kannan neid raudu koos nende meestega. Vist oli neil samane tunne, nad leidsid isegi naljatusi oma “käevõrude” kohta. Kindral Tõrvand vangutas küll nukralt pead ja Puskar oli ilmselt vihane.

Kohut peetakse Tartu maanteel, Sõdurite Kodus. Panin tähele, et autobus sõidab kaks korda üle raudtee, nii siis meelega pikemaid ja kõrvalisemaid tänavaid. Sõdurite Kodu väiksel tagaõuel väljume paarikaupa, ja seal, enne sisseastumist kohtusaali, vabastatakse meid raudadest. Tõkkena peaks vist ka jätkuma neist kuuest sõdurist, kes seisavad õue nurkadel, laskevalmis püsside otsad langetatud meie poole. Kõrge, okastraadiga palistatud plangu äärel näen veel üht sõdurit seljaga meie poole, kes hoiab oma relva otsa väljaspoole. Üleval on kuulda lennukimootori põrinat… Vastu võtab meid linnakomandant Junkur kahe ohvitseriga ja allohvitseridega. Kohturuumiks on Sõdurite Kodu pidusaal. Kõrgel näitelaval istub kohus, kohtualuste kohad on kahel pool piki saali, keskel, eraldusvõre taga, pikad lauad kaitsjatele; näitelava vastas tagaplaanil, ka võre taga, kohad kohtualuste omastele. Ajakirjanduse laud on all, näitelava kõrval. Meie sõiduk saabus esimesena, korrapidaja ohvitser kontrollib meid nimekirja järgi ja juhatab kohtadele. Istume näitelvalt vasakul: Larka, Pedak, Allik, mina ja Tõrvand esimesse ritta, teised autobusi kaaslased meie selja taha. Võre ette pannakse seisma vangivalvurid, näod meie poole, nende selja taga seisavad püssidega sõdurid. Üks sõdur asub veel näitelavale. Öeldakse, et näitelava taga olevat kuulipildurid… Korrapidaja ohvitser teatab, et keelatud on igasugune rääkimine omavahel ja sõdurid kui ka vangivahid peavad valvama, et seda korraldust ei rikutaks. Veerandtunniliste vaheaegadega saabuvad autobusid teiste kohtualustega. Nende nimede väljahõikamisel katsun meelde tuletada, mis osa oli kellelgi uurimisprotokollide ja süüdistusakti järgi. Minu vasemale istub prof. Vaabel, “”majandusminister”, edasi Buldas, siis minu “abi” J. Sammul, kol. Luiga jt., kellele on protokollide järgi arvatud juhtivad osad ja seega kurjem süüdistus. Meie vastas kohtadel on näha rohkem “rahvast”: endised Vabadussõja allohvitserid, põllumehed, politseikordnikud ja käsitöölised, kelle seas eralduvad sarkastilise ilmega dr. Keerig, tüseda koguga Pärnu kaupmees Mitt, salapäraselt naerataja Väli ja üliõpilane Morin. Enamuses on need mehed 35 ja 50 aastate vahel, kes võtsid osa Vabadussõjast vabatahtlikena või mobiliseeritud sõduritena, on läbi elanud kannatusi ja istuvad nüüd, seitsmeteistkümne aasta pärast, koos oma juhtidega noorsõdurite silma all – kui riigivaenlased! Sõdurite seas on ka üleajateenijaid allohvitsere, kes nägid alles hiljuti kaebealuseid kindraleid ja kolonele kui oma lugupeetud ülemaid. Nad tervitavad neid sõjamehelikult au andes. Kui viimane autobusitäis vange on oma kohtadele asunud, algab uus kontrollimine: korrapidaja ohvitser ja üks allohvitser silmitsevad veel kord igaühte nimekirja ja mahuka päevapildialbumi järgi. Et kas vast keegi pole ära vahetatud vanglas või teel kohtusse? Ja selles albumis peab siis olema ka ülesvõte minust, tehtud 30. aprillil Keskvangla võlvitud saalis…

Saali otsas avatakse uksed ja täituvad publikule määratud platsid. Eesritta istujate seas tunnevad kohtualused ära neid ülekuulanud poliitpolitsei ametnikke, nende selja taga istuvad enamasti naised, kohtualuste lähemad omaksed. On kuulda, et neidki enne sisseastumist kõvasti kontrollitakse ja läbi otsitakse. Käsk on mitte vahetada tervitusi, ent mõlemalt poolt otsivad silmad kohtuvad varsti ja väike peanoogutus või naeratus panevad käima üle saali nägematud juhed. Varsti istub seal akna all reas ka Sinu ema, kes mulle algul julgustavalt naeratab, ja siis, uurinud hetkeks teiste seljatagant mu nägu, viipab ta tõsiselt pead vangutades käega kord üle enda näo. Kas leiab ta mu liiga nukra või kõhna olevat? Innukalt kiinduvad ka proua Tõrvandi silmad oma mehe näkku. Kindral on ilmselt erutatud ja proua pilgust on näha, et mehe meeleolu teda häirib.

Advokaate on pika laua taga paarkümmend meest, nad meenutavad oma laiades, halva lõikega mustades talaarides kirikumehi vaeste hulgalistel matustel. Paljudel nendest ongi kaitsta kümneid kaebealuseid – hulgakaupa tuleb odavam. Silma paistab laua otsas advokaat Rõuki tüse kogu. Istusime taga koos 1924. aastal ühise valitsuselaua taga, nägin teda 1934. aastal paar korda möödaminnes Haapsalus, kus ta end kosutas peale vangistust, ja nüüd jälle siin, pika sünge laua taga. Seal on ka teisi, kes alles hiljuti jagasid oma kaitsealustega Keskvangla või Lasnamäe “Tšernjagina” mugavusi…

Ajakirjanike lauas, saali tumedas nurgas, näen ühte peatoimetajat ja ühte ametlikku propagandameest. Teised on mulle tundmatud “nooremad jõud”, kes saavad vistiti oma reportaaži sisu ja pealkirjad toosama ametliku mehe käest. Neid näibki vähe huvitavat algava näidendi lavastus, loevad lehti ja vestlevad omavahel.

Näitelava taga heliseb kell kaks korda. Korrapidaja ohvitser käsutab kõik püsti tõusma, ja mõõdetud, raskel sammul astub lavale kõhetu näoga, aga raseda kõhuga kohtuesimees kolonelleitnant Helk, alias Tšistjakov. Mäletan kuulnud olevat, et ta tuli Eesti kaitseväkke pärast Vabadussõda nooremleitnandina, tõusis siin karjääris kiiresti sugulussidemete tõttu kõrgema võimukandajaga, ning eestistas ka oma nime. Ta on uusimas galavormis, lai kett suure plaadiga kaelas. Tema järel sammuvad mereväe kaptenmajor Joosep Prunn ja major Andres Lindquist. Kohtulaua otsas nägime juba veerand tundi askeldamas on paberite kallal, ning vahel silmitsemas kaebealuseid, kohtu prokuröri kol. Traksmanni, süüdistusakti autorit. Ta meenutab oma välimuses ja liigutusis kuidagi Charlie Chaplinit, aga tüsedamat ja võltsimatut blondi.

Täna oli vaid kaebealuste nimekirja ettelugemine ja küsitlemine: nimi, vanus, perekonnaseis, kutse, kas on Vabadusristi kavaler (on see käesolevas protsessis raskendav või pehmendav asjaolu?) ja kas tunnistab end süüdi? Süüdi ei tunnistanud end keegi saja viiekümne neljast kaebealusest…

Kaksteistkümmend tundi esimest kohtupäeva mõjus kõikidele raskesti väsitavalt. Kahetunniline lõunavaheaeg kulub vahialuste talutamisele väljakäigukohta, söögile kitsas kõrvalruumis, millejuures ei tohi kõnelda, siis viieminutiline jalutus väiksel õuel, kuhu mahub korraga vaid paarkümmend inimest ja kus saab teha mõni ring langetatud püssiotsade ees. Mitmed kasutavad sedagi aega suitsetamiseks, ja õu täitub varsti paksuks halva tubaka suitsust, mis venib kohtusaali. Veidi vaheldust pakub võimalus püsti seista oma tooli ees, ent närveerib sõdurite ja valvurite lakkamatu karjumine: “Mitte juttu ajada!”. Ei saagi ajada mingit juttu valvuri silma all, aga inimestel, kes on veetnud viis kuud üksilduses, on peagu võimatu keelduda mõnest märkusest kõrvalseisjatele, kelle küünarnukke tunned enda küljel ja kes ühtuvad sinuga ohkes, et jalad jäävad kangeks ja istuda ei jaksa enam.

Tagasisõidul rautatakse meid juba kokku paariviisi. Võib-olla on see veelgi alandavam, ent jätab vabaks ühe käe, lubab kasutada taskurätti ning annab põhjust nalja teha paaride üle. Kindral Larkal saab siis olema alaliseks paarimeheks kapten Pedak, pealekaebaja, keda peetakse peastaabi 2. osakonna agendiks. Minu kaaslane on Valga mees Allik, kasvatatud, vaikne ja väga viisakas inimene, kes mind ikka palub ees sammuda. Kui autobusi mootor hakkab põrisema, ei suuda valvurid mitte enam täiesti takistada omavahelist märkuste tegemist ja meeleolu vanade sõjameeste seas muutub lõpuks isegi lõbusaks. Ei riku seda meeleolu ka uus läbiotsimine vanglas. Ja võib-olla esimest korda viie kuu järel läheb iga mees meelsasti oma kongi, kus võib püsti seista, istuda, suitsetada või kohe narile heita, sest erakorraliselt on meile täna õhtul lubatud poolteist tundi kauem üleval olla. Enfin – seul! Ei jaksa enam midagi lugeda ega mõtelda, aga mõnus on praegu olla üksi!

Kirjastus EMP Stockholm, 1966

Vaata raamatut meie poes: http://vanajahea.ee – Eesti kirjandus/Välis-Eesti

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: