Posted by: libarebane | 25/03/2012

“Emajõgi” – Bernard Kangro

Autor: Bernard Kangro

Romaan

I osa

“Kuhu me matame selle koeraraipe?”

Villi Oona seisis kojamehe ukse ees, Neero lamas aiavärava juures tagahoovis munakivist sillutisel.

Andis oodata, enne kui kojamees reageeris. Ta vaatas kaua aega aru pidades aia poole ja küsis siis pahuralt:

“Et sellesama või?”

“Mille muu siis?”

Kojamees loivas kuuriukseni ja avas selle hingede läbilõikavalt kriikusdes. Poikvele jäänud kerge lauduks jäi edasi-tagasi kõõluma, kui mees oli ruumi hämarasse sisemusse kadunud. Oona vaatas, kuidas uks ikka vähemaid võnkeid tegi ning lõpuks hoopis seisma jäi. Kojameest ei tulnud.

Oona muutus uuesti kannatamatuks. Hoovil, majade kõrgete tulemüüride vahel ja länguvajunud püsttara taga aiapuude kohal virvendas ebatavaline lillakas paiste. See näis nagu välja kiirgavat esemetest, mis samuti tundusid värisevat. Niipea aga, kui Oona pilk kuhugi pikemaks peatuma jäi, kadus osa vaateväljast ühes majaseinte, aia või puudega nagu värvtiusse virvendavasse eimiskisse.

“Pagan võtaks,” pomises Oona ja hõõrus kaelasooni, et vabaneda krambist, mis neid kokku pigistas. – Peaks ta juba ükskord tulema, mõtles ta närvitsedes ja astus paar komistavat sammu kuuriläve poole. Ta pingutas, et vastu panna peapööritusele, mis järgnes pinge lõdvenemisele kaelas.

Samas aga ilmus kojamees talle vastu, kaks labidat ja kirves kaenlas. “Noh?” küsis ta Oonale kiiret pilku visates.

“Ei midagi, ei midagi,” kordas Oona masinlikult.

Kojamees astus aeglaselt aiavärava poole. Neero laiba juures seisatas ta hetkeks ja astus siis kiirendatud sammul aiaväravast sisse. Ta jäi ühe madalate okstega vana õunapuu alla peatuma ja viskas tööriistad kolinal maha. “Siin käib talle küll,” pomises ta vaevalt kuuldavalt. “Saab juurtele väetist.”

Oona peapööritus oli lakanud ja asendunud erilise eksalteeritud tegutsemisinnuga. Ta astus kiiresti Neero juurde ja kahmas kahe käega ta turjakarvadest kinni. Ise poolkummargil tagurpidi liikudes lohistas ta koera aeda. Siis haaras ta maast laiba, surus selle tera maasse ja hakkas kojamehe eeskujul kärmesti kaevama.

Maa oli siin raske savisegane muld. Aeg-ajalt jäi vintskeid puujuuri labidate ette. Nende jaoks oligi ettenägelik kojamees vana roostetanud kirvekontsu kaasa võtnud. Aga ta ei andnud kirvest Oona kätte, vaid raius ise juured läbi.

Tüki aega kaevasid nad vaikides. Kahele poole piklikku auku kerkisid niisked mullakuhjad. Siis viimaks nihutas kojamees oma võidunud sonilodu kuklasse ja venitas:

“Ehk aitab kah!”

Kojamees lõi labida püsti ja toetas oma kondised käed proksile. “Kuidas see juhtus, noorehärra?” küsis ta altkulmu Oona poole vaadates.

“Kuidas see juhtus!” osatas Oona. Ta ajas enda sirgu ja vaatas nõutult kojamehe poole. Ta silmaterad prilliklaaside taga hakkasid võnkuma. Ta lõi samuti labida maasse, kuid ei vastanud midagi.

“Ega tast, raisast, midagi kasu ka polnud,” jätkas kojamees. “Vaatasin juba ammu, et miks noorehärra säärast suurt elajat ilma asjata söödab. Teine asi oleks olnud, kui oleks olnud jahikoer. Aga säärane…”

Kojamehel olid väikesed, puhmaskulmude varju pugenud tinedad silmad. Oma õhukesed huuled litsus ta iga lause lõpul ihnsalt kokku. “Oleks jahikoer,” kordas ta ja sülitas hauda. “Koeral on visa hing. Kuidas sa ta välja said?”

“Revolvriga,” tunnistas Oona vastumeelselt.

“Kas ühe pauguga,”  ei jäänud kojamees rahule.

“Ah!” lõi Oona käega. “Pole mõtet seletada. Ja üldse…”

Oona kahmas Neero seljast kinni ja lohistas ta üle mullahunniku hauda. Siis haaras ta taskust sinise rahapaberi ja torkas kojamehe poole.

“Mis te nüüd, noorehärra!” puikles see vastu. “Seda naa palju.” Aga samal ajal sirutas ta käe välja ja pigistas kortsunud rahapaberi oma ruskesse pihku.

“Selle eest siiski ei ole,” tähendas Oona kiiresti.

“Noorehärra ju ise aitas ka,” ütles kojamees sõbralikult. “Aga härra nüüd enam! Määrite oma uue ülikonna saviga. Küll ma temale juba labidaga issameie loen.”

Oona vaatas kojamehe sõnade juures oma jalgadele ja katsus neid trampides puhastada. Püksisääred olid kleepuva savimullaga tõesti määrdinud.

Kojamees oli labida võtnud ja kühveldas lahtist mulda auku. “Minge aga minge, maihommik täna, tudengeid linn täis, ootavad,” kõneles ta töö vahele.

“Maihommik?” imestas Oona.

Kojamehe igemed paljastusid mõistvaks muigeks. “Noorehärra on täna öösi kõvasti pidutsenud. Sellest siis see…. see… Saame aru, saame aru. Ei-noh. Just nüüdsama sõitsid ühed siit mööda, troska mehi täis, pukiski tudeng, hobuse seljaski üks mustamütsimees, aga voorimees ise, oh-hoo, voorimees aga…”

Oona ei jäänud teda enam kuulama, vaid taganes selipidi aiaväravast välja. Alles kahe maja vahelises kitsas käigus peatus ta lõõtsutades, nagu oleks ta pika maa ära jooksnud. Ta toetas õla vastu telliskivist tulemüüri ja jäi puhkama.

Hoovivärav ta ees, kunagi kollase ookriga võõbatud, oli vääde vajunud, nagu oleks keegi hiiglakäega ta nurgale litsunud. Lühike aiajupp värava ja kõrvalmaja vahel oli samuti lodus, lauad pragunenud ja luitunud, alaotsad määndumisest hambuliseks puretud. Siin kitsas käigus leidus üksainus ese – mustaks tõrvatud piklik prügikast, teine ots kõrgem, meenutades puusärki.

Sellele jäi Oona pilk peatuma. Ta teadvusse kerkisid üksikud pildid selle sisemusest: ajalehepaberisse keeratud toidujäätmed, lahtised kartulikoored, katkised saapakotad, poolik alustass, hall tuhk, üksikud söetükikesed sees… Ta mäletas äkki selgesti, kuidas ta ise oli enne Asse tulekut siia igasugust prahti toonud, et toas korralikum välja näeks. Aga ta oleks selle kõige võinud ka tegemata jätta, sellel polnud mõtet, polnud mingit mõtet.

Oona tundis, kuidas ta meelekohal alguses nagu villane lõng, siis just kui terav traat pingule tõmmati. Ta sulges silmad ja hoidis hinge kinni. Valu andis pikkamisi järele. Kui ta uuesti silmi pilutas, olid need valgusaraks muutunud. – Pole mingit mõtet, et pole mingit mõtet, tiirles üks fraas nagu tige herilane ta peas ringi. Oli Asse seda öelnud või tema ise? Või keegi kolmas? Või polnud seda üldse keegi öelnud? Samal ajal aga kasvas temas tung nagu millelegi vastust anda, midagi otsustavalt väljendada. Ta piinles ja otsis, nagu oleks ta seda just nüüdsama teadnud, ainult hetkeks unustanud. Ta alustas uuesti kaugemalt ja katsus meelde tuletada, mis temaga oli juhtunud. Kuid mitte midagi ei tulnud meelde. Oimukohal tõmbus jälle üks niidike pingule. – Ükskõik, mõtles Oona, kui valu oli jälle vaibunud. Pole mõtet otsida, niikuinii ei leia.

Kuid Oona ei läinud veel kuhugi, kuigi tal tuli ette, nagu peaks ta just nüüd kuhugi minema, nagu ootaks teda keegi kuski. Ta praotas ettevaatlikult lauge ja nägi jälle musta prügikasti enda ees ja siis käis nagu välgatus ta peast läbi. Nüüd oli tal käes see sõna, mida ta oli asjatult otsinud. Ta naeratas õnnelikult ja ütles:

“Vrak-tarahho-palu-perahhia.”

Mitu korda hääldas ta seda saladuslikku sõna, et ta enam seda ei unustaks, ja sirutas siis käe jalgvärava poole. Otsustavalt surus ta lingi alla ja libistas enda praokile avatud värava vahelt läbi.

Väljas oli tänav valgusest tulvil. Päike saatis siin nii heledat paistet vastu nägu, nagu oleks ta ise siinsamas üle tee vanade puude latvades, pannes neidki laustules põlema. Oona sulges jälle silmad ja seisis, käsi lingi küljes. Siis pilutas ta ettevaatlikult lauge ja hakkas nägema esiteks oma jalgade all ebaühtlastest kiviplaatidest laotud kõnniteed, siis nihkus vaade üle sõidutee ja peatus arglikult pargipuudel.

Valu silmades andis pikkamisi järele ja ta pilk seletas juba kõike – tuttavaid pargipuid, asfalteed nende all, tänavat, maju kumbagi kätt, eemal liikuvaid inimesi ja kahvatusinist taevast. Kõik oli jälle normaalne ning terve. Kuski ei virvendanud midagi, miski ei puudunud, ükskõik kuhu pilgu ka pöörasid. Ta ajas silmad pärani ja vaatas otsekui imestades enese ümber. Talle meenus korraga kõik, mis oli juhtunud ja kus ta oli. Samaaegselt voolas kehasse uut jõudu ja sisemuses kasvas vabanemise ja rõõmu ohjeldamatu tunne. See paisus ja paisus, kuni lõpuks rinnust üles kõrisse jõudis ja äkki pika ebamäärase röögatusena kuuldavale tuli:

“Ääööoohh!”

Ta jahmus oma ebainimlikust häälest ja vaatas ringi: see oli lapsik, see oli ju hull tänaval niimoodi karjuda! Aga õnneks polnud kedagi läheduses ja ta rahunes. Süda tagus kiiresti ja heaolu ning kerguse tunne olid alles.

Kui ta liikvele läks, tundus nagu oleksid tal jalgade külge tiivad seotud. Kerge ning keps oli astuda. Kinganina puutus vastu viltuvajunud kivitahvli äärt või tald libises vildakal pinnal. Kõike seda oli meeldiv tajuda. Jahe hommikune tuuleõhk puhus vastu nägu ja kaela, seda oli hea tunda, seda oleks nagu veel ja veel tahtnud, veelgi kõvemini ning rohkem. Oona sirutas lõua ette ja astus kärmesti edasi. Esimesel tänavanurgal põikas ta vasakule ja läks risti üle sõidutee pargipuude alla. Siit nägi ta Emajõe veepinna vilksatust puutüvede vahelt ja ta pöördus otse läbi kitsa pargiriba jõe äärde.

Vesi Emajões oli kõrge. Vaevalt paar jalga allpool tsementkaitsevalli loksusid lained tasakesi. Näis, nagu oleks vesi kogu aja silmanähtavalt tõusnud, kuid see oli petlik. Ainult kerge vahuveerg kerkis ja kadus, tekkis ja haihtus kaldaäärses voolus. Eemal üle veepinna tõusis Kivisild oma massiivsete sammastega. Sillakaared kummalgi pool olid sügavale vajunud, sealt mahtus vaevalt suurvesi ära voolama.

Oona pilk jäi sillakaarele peatuma. Teda just kui tõmmati sinnapoole. Nagu vesi, nagu kogu jõgi oleks temast kinni haaranud ja ikka kiiremale ning kiiremale käigule kiskunud. Ta astus otse kaldaäärt mööda, kõndides kämblalaiusel tsementäärisel. Ta ei kartnud sugugi, et ta võiks komistada ja sisse kukkuda. Ta peaaegu jooksis jõega võidu.

Enne aga kui ta jõudis Kivisilla juurde, põrkas ta kokku kellegagi, kes seisis samuti tsementäärisel. Oona polnud seisjat üldse märganud  ja nähtavasti ka see mitte teda. Palju poleks puudunud, et nad mõlemad oleksid tasakaalu kaotanud ja alla kukkunud. Siiski sai seisja tasakaalu kätte ja tõmbas ka Oona veest kaugemale.

“Vabandage!” pomises Oona. “Ma tõesti ei näinud.”

Ainult hekteks vaatas ta teisele otsa ja nägi, et see oli tumeda habemega vanahärra. Oona nägi veel, kuidas mees alla kummardus, et oma mahakukkunud musta keppi üles tõsta, ja kuulis, et ta midagi ütles. Oona ei saanud aga sõnadest aru ja jätkas teed, nüüd aga juba keset kõnniteed.

Peatus oli ta hoogu vähendanud, kuid ta ruttas ikkagi, teades nüüd, et ta läheb üles sillale ja vaatab sealt vee voolamist, nagu ta oli sageli vareminigi teinud. Kokkupõrkest võõraga oli ometi jäänud mingi ebamugav rahutus järele, mis päriselt ei kadunud, kui ta üles sillale tõusis ja vasakpoolsele, kaugemale vee kohale ulatuvale poolkaarele läks ja käed vastu kivibarjääri toetas.

Tugev hoovus tõmbas veepinna keerdu juba kaugemal sillakaarte ees. Vesi vahutas ja sulises vastu teravat voolumurdja nukki. Veepind oli kohati nagu must metall, mida väänas ja keerutas allakiskuv jõud. Seda oli rahustav vaadata, see nagu vabastas kohustusest kõike selgelt ja järjekorras mõelda, loogilistele järeldustele jõuda ja kokkuvõtteid teha. See kandis mõtteid edasi kummalise kiirusega, kuid samal ajal ei viinud neid kuhugi.

Alati ei ole kohtumistes süüdi pime juhus, vaid meie saatus jälgib meid juba varem kui me aimata teame. Mees, kellega Oona oli all jõe ääres kokku põrganud, oli talle järgnenud sillale. Ta oli samuti rinnuli sillaäärisele laskunud, kuid te ei vahtinud mitte vett all jões, vaid seda, kes niisuguse rutuga ja pimesi oli siia üles tõtanud ja siin lihtsalt alla vette tuiutas. Ta uuris teravalt Oonat pealaest jalatallani ja jäi arvatavasti nähtuga rahule. Tal oli ilme, nagu oleks ta just Oonat otsinudki ja nüüd tema viimaks leidnud. Ta naeratas enda ette ja kõigutas näppude vahel oma musta peenikest hõbevõruga keppi. Ta joonistas sellega õhku nagu tundmatuid salamärke ja ta ilme oli seejuures innukas ning kaval.

Viimaks ei suutnud ta enam pidada ja nihutas enda otse Oona kõrvale, nii et nende küünarnukid peaaegu kokku puutusid. Ta küünitas end Oonale lähemale ja sosistas:

“Sicte hic impetus, flumen!”

Oona pöördus kiiresti võõra poole. Ladina keel tõi äkki nagu sügavusest esile ühe mälestuse. Kas polnud see just sama lause, mis talle eksamil oli saatuslikuks saanud, seesama, mis siinsamas sillaväraval seisis ja mida ta tookord tõlkida ei osanud? Esimesel hetkel nägigi ta enda ees vana Seeberg-Elverfeldti mefistonaeratust. Samas aga meenus talle, et vana professor oli juba surnud.

Võõras, kes ta kõrval seisma oli jäänud, polnud siiski Seeberg-Elverfeldt, kuigi tal kadunuga tõepoolest teatud sarnasus ei puudunud. Võõra nägu oli jumekas, põsenukkidel pisut nagu vase karva, otsekui kriidiga läikima nühitud metall. Kuid ta habemetutt polnud nii hõre ning sugugi mitte valge, vaid mustjaspruun. Ta oli täidlasem, huuled silmatorkavalt punased. Ta kandis musta kerget mantlit ja sama värvi kindaid. Ta oli palja päi, meelekohtadel tublisti halle lõngu.

“Noh?” küsis võõras viimaks. Ta nägu tõmbus sealjuures kavalale naerule, silmanurkadesse tekkisid sõbralikud kurrud.

Oona ei vastanud midagi. Ta ilme reetis imestust ja pingutust.

“Ootamatu, mis?” viskas võõras. “Ei mäleta enam või?”

“Ei,” vastas Oona lihtsalt.

“Nüüdsama alles, seal all.” Võõras tegi kepiga kaare jõeäärse puiestee suunas. “Pidite minu jõkke tõukama, nii kiire oli. Ja nüüd?” Võõras noogutas heatahtlikult. “Hea küll, hea küll,” ütles ta käega Oona varrukale patsutades. “Ega sellest midagi polnud. Kui oleksin kukkunudki, mis siis ikka! Vanasse armsasse Emajõkke. Oleks olnud meeldiv üllatus, eks ole?”

Oona ei vastanud. Ta oli pea veidi viltu pööranud, nagu ta tavatses teha, kui ta midagi väga pingutatult meelde tuletas.

Võõras oli nähtavasti suur lobiseja, ta ei pannud tähelegi, et talle ei vastatud. Ta jätkas endisel kergel toonil: “Vaatasin kohe, et kuhu see mees ruttab. Üles sillale, tõepoolest. Aga loodab siis üks tõsine enesetapja, et tal minna lastakse! Ei, küllap hüppab mõni narr järele ja toob ta välja. Juba enne kui mina alles jaole jõuan. Aga jõudsin siiski järele. Mul oli õnne, mul oli haruldaselt õnne.”

“Ma ei mõelnudki alla hüppata,” ütles Oona ootamatult kõvasti.

“Oo-ooo!” hüüatas võõras. “Ei mõelnudki, vaat sulle! Aga kuidas siis?”

“Palju lihtsam on… end maha lasta,” ütles Oona ja hakkas seejuures ise närviliselt naerma.

“Õigus, õigus,” kiitis võõras järele ja naeris kaasa. “Ma märkan, et mul on tegemist asjatundjaga. Ma ei eksinud, kui ma teile järele tulin. Mu instinkt oli õige. Me võime ju sõnakese juttu ajada,” lisas ta teisele toonile üle minnes. Ja vastust ootamata võttis ta Oona käe alt kinni ja tõmbas ta enesega kaasa.

Nad kõndisid sillalt alla raekoja poole.

Hoolimata hommikupoolikust oli Suurturul rohkesti rahvast liikvel. Peamiselt olid need konventidest koju või jõele sõitma ruttavad üliõpilased või muud esimese mai vastuvõtjad. Liiguti salkadena ja kärarikkalt. Siit-sealt kostis laulugi. Raekoja eest läbi, mööda Rüütli tänavat sõitis terve rida landauereid, vankrid täis värvitekleid. Neile vastu pingutas ühehobusevoorimees, üksik paljapäine sõitja ettepoole kummaras, nagu tahaks ta järele ajada kellelegi, kelle ta silmist kaotanud.

Oona ja võõras olid Suurturu nurgal seisatanud.

“Noh, kas pidutseme meiegi edasi?” küsis võõras.

“Ei tea,” kahtles Oona.

“Noo-noo, noor sõber, miks mitte? Miks mitte kasutada seda kaunist maailma niikaua kui võimalik? Miks mitte võtta elult seda piskut, mis ta pakub?”

“Elu ei paku niikuinii midagi,” ütles Oona.

“Ärge öelge, noor sõber, ärge öelge! Maailm on säärane, millisena teda võtame,” vaidles võõras. “Vaadake mind! Teie arvate, et olen vana, igivana juba. Ma ei vaidle vastu, et see õige pole. Kuid mu hing on noor, iginoor. Igal kevadel esimesel mail sünnin uuesti ja alati olen noor igavesti.”  Ta raputas oma halliks tõmbunud pead. “Näete mu juukseid, kuid see ei loe midagi, mitte kõige vähematki.”

Kuid Oona jäi tõsiseks. Ta kummardus vidi võõra poole ja ütles:

“Aga mina, vaadake, mina ei sünni uuesti, mitte kunagi.”

“Võõras puuris oma terava pilgu Oona näkku ja sosistas:

“Aga mina pakun teile täna võimaluse, võimaluse… uuesti-sünniks.”

“Ma ei saa aru,” pomises Oona.

“Tulge minuga kaasa, siis näete. Tehke kõik, mis ma ütlen, vastu vaidlemata, järele kaalumata, siis saate aru. Tulge!”

Aga Oona ei liikunud paigast. Ta oli nii sügavale ettepoole kummardunud, et võõras enam ta pilku ei saanud tabada.

“Kas ei julge või?”

Oona näos tuksatas. Ta tõstis oma võbisevad silmaterad otse vastu võõra nägu ja küsis:

“Kes te õieti olete… säärane?”

“Mu nimi on Pernambuk, Justus Pernambuk,” vastas võõras kiiresti.

“Penambuk, Pernambuk? Pidage, oled seda nime kuski kuulnud või lugenud. Säärane ebaharilik nimi. Ma ei usu üldse…”

“Ah-haa, näen kohe, kellega mul tegemist on – kahtlejaga, tõelise filosoofiga. Selles on teil õigus, see ongi laenatud nimi. Ja lugenud olete seda kas geograafia õpperaamatust või ühe noore kirjaniku novellist “Valge krae”. “Justus” aga on seepärast, et see passib minule, lihtsalt meeldib. Võtsin need nimed alles hiljuti, aga olen nendega juba nii kokku kasvanud, et ükski mu eelmine nimi enam ei sobiks. Aga kuidas ma võiksin teid kutsuda?”

“Kui teie mu ümber muudate, siis pole enam vanal nimel tähtsust. Ja õieti öelda ei kehtigi enam mu vana nimi. Olen selle ka juba unustanud.”

“Mis siis viga!” hüüdis Justus Pernambuk rõõmsalt, “siis pole muud kui otsime teile ühe uue nime. Aga läheme siis kohe kuhugi sisse, sest ristseid ei saa ometi keset tänavat pidada.”

“Seda mitte.”

“Kuhu? Kas Segerlini juurde, “Du Nordi”, “Sinimandriasse”, “Rooma”, “Vanemuisesse” või kuhugi hoopis mujale? Kuhu te tahate?”

“Minul ükskõik, kuhu.”

“Seda parem! Lähme siis pimesi edasi. See on tore, just niimoodi noored lähevad – ükskõik kuhu, igal pool on hea.”

Justus Pernambuk võttis jälle Oona käe alt kinni ja tõmbas ta edasi. Nad sattusid ühe vastutuleva kärarikka jõuga keskele ja Oona ei kuulnud, mida Justus talle ütles. Ta läks ainult kaasa, olles täiesti allunud oma saatja meelevallale.

Heatahtlik lugeja, luba, et jälle Sinu poole pöördun nagu varemini! Kuigi see kursiivkiri Sulle võib-olla segavalt mõjub – nagu olen mõnelt poolt kuulnud -, teen seda ometi Sinu enese pärast. Nimelt on sügavama tõelisuse mõistmiseks selles romaanis veel rohkem kui eelmises vaja igapäevase tõelisuse illusiooni purustamist. Sest kui me korra juba oleme astunud tõeotsimise vaevalisele teele, ei tohi me põlata ühtegi abinõu selle saavutamiseks. Me ei tohi unustada, et meil on kalduvus enesele välja valida kõige sobivam pettekujutlus ja uskuda sellesse. Kardan, et see on toimunud Sinuga, kergeusklik lugeja, niisama nagu minuga läks.

See, kes on lugenud käesolevale eelnenud romaani “Jäälätted” ja seda veel mäletab, on ehk üllatunud esimest peatükki alustades. Selles kohtasime elusana Villibald Oonat, kelle mahalaskmist Asse Jairus kui teo kordasaatja nii täpselt ning veenvalt kirjeldas. Keegi ei kahelnud selle tõelisuses. Kuidas sai see inimene nüüd aga oma koera maha matta ja tänavale seiklema minna? Egas autor taha ometi üllatuse saavutamiseks hiljem paljastada, et meie kangelasel oli uue kuue all vanaaegne kuulikindel rõngasvest või kaitses teda mingi tundmatu nõiavõim nagu mõnes vanaaegses väga põnevas jutustuses? Või oli tegemist saatusliku sarnasusega ning äravahetamisega, mida nii palju romaanides ja küllap siis eluski esineb? Pole usutav, et tänapäevane raamatukirjutaja tõendaks, et Laatsaruse motiiv on võimalik tänapäevases maailmas. Vaevalt on kirjanik läinud ka nii petlikule pinnale, et ta kirjeldab uues köites elusana seda inimest, kellel ta laskis eelmises loos surma saada. Kuigi see oleks äärmiselt põnev ning meelitav kiusatus igale julgele jutuvestjale, pole ometi usutav, et keegi julgeks tänapäeval säärase tükiga hakkama saada. Ainuke käepärane lahendus oleks see, et kogu peatükk oli kellegi unenägu, milline asjaolu kohe järgnevas ilmsiks tuleks ja mis ka paratamatu pettumuse kaasa tooks, sest unenägusid on kirjanduses nii palju kordi kurjasti tarvitatud, et ükski autor enam ei söanda seda kulunud karku abiks võtta. Ei, unenägu see pole, kõike muud, aga mitte unenägu!

Aga mis see siis on õieti?

Ah, kallis lugeja, ära parem küsi, ma ei saa Sulle praegu rahuldavalt vastata! Lepi sellega, et asetasin Sinu sama olukorra ette nagu elu minu asetas, kui ma Villi Oonat ootamatult elusana kohtasin. Nii nagu mina, nii oled ka  Sina sunnitud juurdlema, et mis juhtus siis ööl vastu esimest maid Villi Oona ja Assega. Sa oled sunnitud uuesti tagasi minema selle loo traagilise loo juurde. Sa pead paratamatult kõrvale heitma Asse Jairuse versiooni ja otsima tõde omal käel. Sa pead tahtes-tahtmata tutvuma Villibald Oonaga põhjalikumalt – nagu minagi, kes lähemat tutvust vastumeelsusest aetuna vältis. Sa pead uuesti kõik läbi proovima nii nagu minagi, kes lootis kergelt pääseda ja unustada. Elu aga ei riiva meid alati pealiskaudselt, vaid pöörab mõnikord põhjani pahupidi, sunnib meid viimase tõeni minema, kuigi see pole meeldiv.

Villi Oonast oli nii Sinul, tähelepanelik lugeja, kui ka minul jäänud mulje, et me teame temast peaaegu kõik ja et ta pälvis oma saatust – olla maha lastud oma ohvri poolt. Ja kui me nüüd näeme, et see saatus teda tegelikult ei tabanudki, kas me tegime talle oma kohtumõistmisega ülekohut? Kas see oli ainult pime juhus, et ta ellu jäi, vastupidiselt pimedatel juhustele, kus surma sai just see, kes hoopiski ei pidanud?

Ja edasi – Asse Jairus? Pärast seda kui oleme temast saanud kujutluse nagu inimesetapjast, kas meie südametunnistus ei jää meid pisut vaevama? Kui me tema ülestunnistust uskusime – sest see oli tõepoolest usutav -, kas meil temastki polnud siis  hoopis vale pilt? Kui me hakkame juurdlema, et miks ta siis tol esimese mai hommikul valetas ja enese peale võttis süüteo, mida ta polnudki korda saatnud, kas me siis ei satu hoopis teisele Asse Jairusele, hoopis teistsugusele kui see, keda kõik tundsid?

Nii, kallimeelne lugeja, olen Su asetanud olukorra ette, mis mindki tabas, ilma midagi varjamata ja salgamata, niisama nõutuna nagu ma ise, senisest kõigeteadja positsioonist häbistatult väljalööduna. Nüüd ulata mulle jälle käsi ja astume uuesti pärast seda vahelelugemist sündmuste sekka, nii nagu nad üksteiesele paratamatult järgnesid.

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961

Vaata raamatut meie poes: http://vanajahea.ee – Eesti kirjandus/Välis-Eesti

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: