Posted by: libarebane | 11/03/2012

“Jäälätted” – Bernard Kangro

Autor: Bernard Kangro

Romaan

Austatud lugejad, teie võib-olla imestate, et autor pöördub otse teie poole nagu vanal heal ajal. “Armas külavader,” ütles ta toonamuiste maakeeles, “jutustan sulle ühe jutu, mis on tõesti sündinud Eestimaal sel ajal, kui…” Ja ta hoidis siis osavõtlikku lugejat kogu aja nagu parimat sõpra käekõrval ja andis teada, mida kogu loost lõpuks arvama peab.

Jah, need ajad on ammu möödas, kui kirjanik tohtis sõnakese vahele rääkida, öelda, mis tema ise arvab, ja lugejat õigel ajal kurja inimese või kurva sündmuse eest hoiatada või teda trööstida, kui kangelasel halvasti kippus minema. Nüüd ei tohi raamatukirjutaja enam midagi omalt lisada, sest lugejad naeraksid ta kohe välja, kui ta näiteks kirjutas: “Hoidke end selle mehe eest! Kui ta teile üksikus kohas vastu tuleb, lööb ta teid surnuks!” või hüüaks täis imetlust: “Oh magus lootus! Varsti võid seda imekaunist olevust oma silmaga näha. Ta ajab laiali tusapilved ka sinu pea kohalt, kallis lugeja…”

Ei, nõnda pole moes enam kirjutada! Kirjanik peab näitama, et tal pole külma ega sooja, kuidas ta kangelaste käsi käib. Ta peab ükskõiksust teesklema, kui ta süda verd jookseb või kui see rõõmust üle voolab. Ta peab küll teadma inimese salajasemaid mõtteid,  aga ta ei tohi haletsedagi, kui ta loodud kujud satuvad karmi saatuse haardesse. Ühe sõnaga – ta on oma loomingu juurest niisama hästi kui minema aetud. Ta võib veel ainult kaugelt piiluda, kui ta õilishingi halastamatult tükkideks lahatakse ja siis kokku pannakse hoopis teisiti kui tema on mõelnud. – Jah, ajad on muutunud ja lugejad ühes nendega! Ja muidugi siis ka kirjanikud.

Aga mina võtan selles raamatus julguse vanadele rohtunud radadele tagasi minna. Tahan oma loodud kujude käekäigu eest tänapäeva lõhestatud maailmas jõudumööda hoolitseda ja mõelda ka heatahtlikule lugejale, et ta päriselt ära ei eksiks selles raamatus, mis on veidi ebaharilik ja kohati ehk arusaamatu. Kuid ma teen seda säärasel moel, et lugeja võib autori tähendused vahele jätta, kui ta soovib. Ma võtan enesele riski, et austatud lugeja ütleb: “Noh, seda poleks ju tänapäeval tõesti enam vaja, tõepoolest. Neid kursiiviga trükitud lehekülgi – misjaoks?”

Emb-kumb – kas mu kommentaare loetakse ja neist mõningat kasu leitakse või neist üldse ei hoolita, mõlemal juhul olen taotlenud peale eespool-nimetatud soovide veel üht erilist eesmärki, mida võiksime nimetada illusiooni rikkumiseks. Küsitakse võib-olla, miks ma seda romantikute võtet kasutan realistlikus romaanis. Vastuseks on mul põhjust: esiteks ei pea ma realismi üldse puhtalt võimalikuks ja teiseks ei taha ma paljastatud saada lihtsameelsete poolt, kes arvavad, et kui ma kirjutan roimast, siis olen ma ise kurjategija, kui ma kujutan äbarikku, olen ma ise säärane elu poolt halvasti koheldu, kui ma õigustan patust, pöörlen ise samade pahede mülkas.

Kirjandus, ka kõige realistlikum, pole võrdne reaalse eluga. Nii väga kui ta ongi kirjutatud tegelikkuse järgi, on ta ikkagi välja mõeldud, ikkagi muinasjutt. Tänapäeva inimene aga usub ainult seda, mida ta käega katsuda ja mõõduga mõõta saab, ta kujutleb, et ta on võimeline elu ja inimesi mõistma. Kas pole nii, et tagaaetud tõde on põgenenud otsija eest kuhugi hoopis mujale, võib-olla Jumala juurde?

***

Mõnikord öötundidel, kui asjatult und ootan, tulevad vanad sõbrad ja tuttavad mulle külla. Istume siis mõnes hästi tuntud, aga juba ammu hävinud tudengitoas või jalutame Tartu tänaval, mida enam olemas pole. Algul on see veidi võõrastav, sest me kõik oleme tohutult muutunud. Peale selle kujutame ette, et meil on aega vähe ja et meid kuski vajatakse. Ometi on see petlik kujutelm, mida keskikka jõudnud inimesed armastavad endile luua. Aga pikkamisi, väga pikkamisi, kui öö kestab, harjume olukorraga ja muutume säärasteks, nagu me tõeliselt omal ajal olime.

Ärgu arvatagu, et see võimalik pole! On küll, sest see sünnib une ja ärkveloleku laiadel piirimaadel.

Kõik, mis siin raamatus on kirjutatud, sündis Tartus kolmekümnendate aastate teisel poolel, seega rohkem kui kakskümmend aastat tagasi. Vahepeal toimunud sündmused, vana Tartu täielik häving on asjatuks teinud varjamise ja muutmise. Ilma hädaohuta võib kirjeldada toonast elu nii nagu, ta autorile tookord näis. See on olnud suureks kergenduseks, sest keegi ei suuda välja mõelda seda, mida elu ise pakub. Aga pikk vahemaa on olnud samal ajal ka takistuseks – autor on kippunud nägema seda aega romantilisemana kui ta tõepoolest oli.

Selle kahe vastaka pooluse vahel liigubki meie tänane lugu, mida palun võtta mitte iseloomulikuna kogu tookordse elu kohta. Ärgem unustagem, et nii palju on mälestuste Tartusid kui palju on neid, kes seal tol ajal elasid. “Armas külavader,” alustame viimaks, “see sündis septembrikuu kolmandal laupäeval, õhtul kell kuus Tartu ülikooli peahoone viiendas auditooriumis…”

***

Esimene osa

Hämarik hakkas kogunema kõige esiteks loengusaali kaugematesse nurkadesse nagu imepeen hall tolm. Paksumüürilise ruumi lagi oli võlvitud, mis tekitas petliku mulje keldrist. Lamedate kaartena jooksid teravatipulised kolmnurgad lae keskele kokku. Kunagi helevalged, nüüd aga ajapaatina kaetud pinnad hakkasid järjest rohkem hämaruse varjundeid võtma.

Kõrgetest akendest hoovas aga küllaldaselt valgust sisse, sellest jätkus pikkadele mustadele pingipealsetele ja kerekale kateedrile otsaseinas. Kuigi üle tänava üks ja teine aken helendama lõi, ei tulnud kellelegi meelde auditooriumis tulesid süüdata. Kriitvalgeks värvitud kõnetool oma vanikornamentide ja võltsliistudega, seistes musta seinatahvli taustal, tekitas illusoorse mulje valgusest.

Kateedris seisja vanamoelised, kõrge poognaga näpitsprillid heitsid akende nõrka helki alla auditooriumi, mis oli peaaegu tulvil kuulajaid. Kõneleja madal, jätkukohtadel veidi roosteräbune hääl vedas nagu pikka töngalist lõnga läbi vaikse ruumi. Erksad kõrvad püüdsid selle kinni, virgad käed katsusid seda vihikusse kirjaks kerida.

“Ja noore Kreutzwaldi hingeliigutused?” küsis kateeder. “Ja maarahvas madalast tarest tõusnud haridusotsalise hingeliigutused balti-saksliku söögitoamööbli ja kõrgekooli kantsli varjus? Me otsime noore Friedrich Reinholdi hingeüksinduse ja tulevase südamekaksinduse taustalt suurromantilisi elemente. Proosalisest argpäevast, kolkalikust Tartust kuulatame pilkase öö, tuhiseva tormi, mässava mere hääli. Oleme konstateerinud nende olemasolu. Liikus see voog ainult tolles kauges ajas seda aastat tagasi, on see kõikide aegade nooruse pärisosa – nii tunamuiste, tänapäeval ja ka siis, kui meie, kes me praegu siin noortena õilmitseme, oleme juba hallid raugad?”

Nagu vastuseks sellele kajas metalline heli läbi vaikse hämarduva ruumi. Kõneleja tõstis silmad loengumärkmetelt ja näis kuulatavat hetke seda aja paratamatut sammu. Ülikooli peahoone suur kell lõi neljandat veerandit.

Ka auditoorium hakkas tardumusest ärkama. Allakummardunud päid tõusis paberilehtede kohalt, jalgu kolises üle põranda, keegi pani pliiatsi klõpsatades vastu lauda, üks portfellilukk klõgises, kuski  naksus pink ja keegi sosistas teisele midagi.

Naatan Üirike, üks kuulajaist esipingis, kaotas järje käest. Ta oli noor esimese semestri üliõpilane, kellalöögid teda ei häirinud, vaid järjest tunduvamaks muutuv sirelilõhn. Ta oli juba tükk aega seda lõhnaaistingut katsunud tagasi tõrjuda, mõeldes loengu kuulamise ja üleskirjutamise vahele, et see on üks neid sundkujutelmi, mis romaanide kangelasi vaevatud, kuid millele tegelikkusega midagi ühist pole. Naatan Üirike oli enda arvates kaine tänapäeva inimene, kes katsus mõistusega iga nähtust seletada.

See oli koduaia sirelite lõhn, mida ta tundis. Aga kuidas see võimalik oli, kui kodu oli kuskil kaugel ja kui käes oli septebmer ja kui ta ise istus professor Särmi loengul? Ja pealegi ei meenutanud mitte miski siin läheduses noid lopsakaid kobaraid, mis kevaditi rippusid üle Sootare aia, toetusid vastu seina, kippusid aknast sisse.

Naatan Üirike vaatas abiotsivalt kõrvale. Temast paremal kummardus kahvatunäoline rasvaste juustega poiss sügavale üle laialiläinud paberipahmaka, vasakul aga ei istunud mitte kedagi, seal oli pingi ots ja kitsas vahekäik kahe pingirea vahel. Siiski, Naatani silmad sattusid tüdrukukule, kes istus aknapoolses pingireas esimesena. Tüdruk oli pea tema poole pööranud ja vaatas vastu, Naatanile näis, et muigega suunurkades. Ainult hetkeks kohtusid nende pilgud, siis pööras Naatan järgmise lehe oma vihikus ja katsus veel viimase õhus kõlava lause hõlmast kinni haarata. “Oleme juba hallid raugad,” kirjutas ta lehe ülemisele servale oma hoolika, loengutel rikkumata käekirjaga. – See on tema, mõtles ta ise sealjuures, see on tema, kust lõhn tuleb, tema, mitte miski ega keegi muu.

Naatan Üirike tundis ise, kuidas tal puna põskedesse valgus, aga ta ei saanud sinna midagi parata. Talle meenus üks juhtum tänavu kevadest. Nimelt oli ta öelnud emale, kes tol ajal juba eneses varjatult surmatõbe kandis, et peaks neid sirelipõõsaid veidi kärpima. “Ei, ei,” oli ema ägedalt vastu vaielnud, “las neil olla vähemalt sel kevadel veel! Tuleval aastal, siis tee, mis tahad.” Alles järmisel õhtul oli ema muu seas lausundu: “Sel kevadel õitsesid ja lõhnasid sirelid väga, siis, kui isa esimest korda meile tuli. Seisis teine aiaposti juures, võõras mees, ise naeris.” Nüüd meenus see kõik Naatanile ja äkki ta otsekui nägi oma isa, kellest tal mingit otsest mälestust polnud, nende aia juures sirelite all. Ema seisis väravate vahel, noor ning ilus, ise naeratas…

“Selge aru austajad, kaine mõistuse kiitjad, pilajad ja parandamata pessimistid – kas need on kunagi olemata olnud nii tunases kui ka tänases Eestis,” kuulis Naatan Üirike kateedri poolt. Ta pani pliiatsi uuesti käest ja  põrnitses üksikule lausele paberi ülaserval. “Oleme juba hallid raugad,” luges ta mitmendat korda, ilma et ta selle tähendust oleks taibanud. Vargsi, üsna kogemata vaatas ta vasakule. Tüdrukul oli trotslik profiil, üle pea kammitud lopsakad juuksed läikisid pealael vasekarvaliselt vastu valgust. Lilla gaasrätik ta kaelas oli tõepoolest sireli värvi.

Tüdruk oli näo kateedri suunas pööranud, ta käed lebasid tegevusetult laual, ta ilme oli nagu poseeriks ta teadlikult. Naatan võis teda segamatult vaadelda. Ja mida kauem ta seda tegi, seda janusemaks ta muutus. Tal oli tunne, nagu jooks ta ahnete sõõmudega külma allikavett, ise hirmul, et see joomaaeg poolelt suutäielt katkeb. Naatani ärevus tõusis sellest järjest, ta kael tõmbus higiseks ja kitsas krae soonis nahasse.

“Vastuvõrdsus selle kahepoolsuse tunnetamisel?” küsiti samal ajal kateedris. “Kas see ei vii mõtteid meie saavutamatu ühtluse rängale rajale?”

Naatanile hakkas see lause teiste hulgast teravalt kõrvu. Ta pööras pilgu tüdrukult kõrvale ja katsus loengusse süveneda. Aga kujutlused ei jäänud temast maha. Kuski sügavamal, nagu kaane all elasid nad edasi oma elu. Ja siis olid nad jälle otsekui sealsamas. Naatan astub peale loengut peahoone valgete sammaste vahelt alla laiale trepile. Siis jääb tüdruk seisatama ja küsib: “Kuhu sina lähed?” – “Ma ei lähe kuhugi,” vastab ta, “ma jään siiasamasse.” – “Kuhu siia?” – “Noh, saavutamatu ühtluse rängale rajale…”

“Noor Kreutzwald tõi hilisemasse ellu kaasa Mecklenburgi tinavalaja Saedleri tütre Marie Elisabethi, tõi tasuta helduste hinnana lahkest kostikodust…”

Naatan katsus jälle mõtteid loengu juures hoida. Aga kuidas ta sai, kui võrdlusjooned kippusid segama! Pole tinavalajaid ega nende heldeid tütreid tänases Tartus, keegi ei kutsu teda lahkelt kohvile, kui ka konutab Jakob Tedderi hoovimaja niiskes trepialuses toakeses, viiekroonine kuuüür ette makstud. Keegi ei märka, keegi ei tunne, keegi ei palu tänapäeval!

Aga see meeldetuletus ei mõjunud siiski täna mahasuruvalt nagu tavaliselt. Koguni vastupidi – see tegi Naatani uljamaks ning vabamaks. Ta võis minna, ta oli kõigeks valmis, teda ei sidunud miski, nii nagu ta isagi kunagi ammu… Ja jälle tundis ta uimastavat sirelilõhna, jälle võis kujutlustes mängida.

Naatan Üirike oli varavana, juba lagedaks laasitud oma lühikese eluea jooksul. Elu oli unistused juba varakult puruks rebinud, aga ometi võis täna ühe lõhna aisting vabastada teda kainuse sundusest. Ta mängis oma kujutlustele poolteadlikult kaasa, ta laskis end meelega petta ja tundis sellest kahjurõõmsat lõbu. Mis siis sellest, et see võõras õis pole temataolise Nipernaadi jaoks! Nalja pärast mängida kujutlusega, see ei maksa ju midagi, mõte on vaba… Naatani must, juba rühkunud pintsak oli kitsaks jäänud, kõhn käsivars ulatus kaugele käisest välja. Tal olid kõvasti kokkupigistatud veretu suu piklikus kõhnas näos ja pikad ripsmed üle mustjashallide silmadele. Ta juuksed olid madalad ning tumedad, teine kõrvalest pisut teist moodi.

“Üks, koolivend,” sosistas samal ajal Pärdijaak oma kõrvalistujale vastu kuuevarrukat ja tähendas sõrmega ettepoole. Nad istusid aknapealse rea eelviimases pingis.

“Kus?” küsis helepruun kuuekäis vastu.

“Seal, esimeses pingis, nurga peal. Huvitav mees. Oli muide priimus klassis. Istusin ta seljataga.”

“Ah soo,” ütles teine halvakspanevalt ja hakkas edasi kirjutama. “Need cum laude mehed, teadagi, pole just…”

“Ta pole mingi tuupija,” kinnitas Pärdijaak. “Püüame pärast kinni, siis näed ise. Nimigi eriline… Naatan Üirike.”

“Tsssst!” sisistas keegi seljataga.

Pärdijaak vaatas üle õla tagasi. Seal istus üks kohevil juustega tüdruk ja naeris talle näkku. “Kuulge, härra üliõpilane, loengu ajal pole rääkimine lubatud.”

Pärdijaak naeratas vastu oma laia võrumaist naeratust, kuid mõtles eneses: Oota sa, sunnikunahk, või pole lubatud! Aga edasi kõnelda ei söendanud ta ometi mitte.

Pärdijaak oli kogu loengu aja elevil olnud, nüüd ei suutnud ta end enam pidada. Iga silmapilk juhtus ju kuski midagi enneolematut ning huvitavat. Kõigega tuli kursis olla, kõike pidi ise nägema, korraldama ja organiseerima, kõige üle vaidlema, igalt poolt midagi erakordset otsima. Samuel Särm ja tema loeng noore Kreutzwaldi tundmaõppimiseks, see oli põnev, see oli sündmus, kuid sellest ei jätkunud siiski kogu tunniks. Mis teha pärast loengut? Kuhu minna? Kus olla kella kuuest üheksani?

Teadus, see oli küll see, mille pärast ta siin viibis, kuid peale teaduse, mida pakkusid loengud ja raamatud, oli ju ometi inimene ise oma keerulise psühholoogiaga, oli elu ise, mis polnud sugugi vähem tähtis kui teadus. Iga silmapilk, mis möödus, jättis midagi seljataha, iga hetke tuli kasutada.

Seal oli koolivend Naatan Üirike, keda Pärdijaak polnud Tartus olles veel kohanud. Ta oli esimesel aastal istunud Naatani seljataga ja nüüd on ta siin, ilma et Pärdijaak teaks, kus ta elab, mis ta teeb. Naatan, kellega tal kooliajal erilist suurt sõprust polnud, oli äkki huvi tulipunkti tõusnud. Tingimata peaks tema kinni püüdma, Juku Leebramiga tuttavaks tegema, koos midagi ette võtma…

Pärdijaak ise oli pärit maa lõunasopist, suurte metsade keskelt. Neil oli seal oma Pärdijaagu küla, mis koosnes neljast talust, metsavahimajast ja roomakesetarest. See oli väike saareke määratus rohelises meres, mis mäetipult kaskede alt vaadates kaugemal kutsuvalt sinendavaks muutus. See seal oli kodu – tuttav viimase kui raasuni – iga pruuni, kraaviperveni, põllulapini, mäeveeruni, muu kõik oli välisilm – võõras ning huvitav juba sestsaadik, kui jalad üles mäele kaskede alla kandsid. Pärdijaagu tume, kergelt lokkis pea, kõrgete põsenukkidega ja kandilise lõuaga nägu oli tüseda ning madala maapoisi kere otsas. See oli kooskõlas ta kodukootud lambanaha rõiva iga kiuga ja ta helesiniste, sügaval asetsevate silmade süütu säraga.

“Juba nii palju üle,” pahandas ta siiski, aga rohkem omaette. Ta kõrval istuv korterinaaber Juku Leebram kirjutas loengu üles. Sealt võis hiljem lugeda, mis professor oli öelnud. Pärdijaak ise oli küll võtnud kaasa väikese mustade vahariidest kaantega klade märkmete jaoks, aga ta ei söendanud end kinni panna nii pideva kirjutamisega ja juba esimesel poolel leheküljel loobus ta sellest üldse.

“Kui teeme pika hüppe Lauluisa hilisematesse aastatesse ja mõtleme endid Võru madala ärklitoa trepile, siis kas sealt varjutoast alla, kus kodu, kolle, naine ja lapsed, kas sealt alla tulles tuksatas laululaulja süda?” kuulis Pärdijaak. – Naine ja lapsed, mõtles ta, kui naljakas, et Kreutzwald, nagu teisedki… Jah, see on ju huvitav, väga huvitav…

“Selles majas, kus “Viinakatku” autor oli aastakümneid sisse ja välja käinud, asub einelaud. Eks kihvatanud ka teie ees kõneleja süda, kui ta leti ette astus ja tellis…”

Johannes Leebram vahtis alla paberilehele ja äkki peatus ta pliiats. Siis hakkas see uuesti liikuma ja kirjutas samale reale, kuhu kiri pooleli jäänud: “Oober, kuus õlut ja sekser!” Siis pani ta pliiatsi lauale ja hõõrus oimukohti. Pea oli uimane ning raske, väsimus surus kuklasse. Oli kuum ja janutas. Ta kujutles, kuidas peo haaraks kõvasti kinni ümber sileda ning jaheda õlleklaasi, kuidas janunev suu jooks… Aga samas raputas ta tõrjuvalt pead: Ei, ei mitte, seda mitte enam tänavu sügisest peale, uus elu on alanud, see on otsustatud! Ja jälle pigistas ta pliiatsi pihku, valmis järgmise lause krijapanemiseks. Samal ajal hakkas teda kiusama küsimus, et miks peaks ta üldse siin istuma ja loengut üles märkima, tal pole seda ju iialgi vaja, ta õpib ometi usuteadust.

“Vabandage!” öeldi korraga ta kõrva juures.

See polnud Pärdijaagu tuttav kõrge hääl, vaid võõras, madal ning pehme. Teisel käel istuvat pikka tuhkblondi poissi oli ta juba loengu alguses märganud. See oli silma paistnud oma aeglaste, otsekui mõõdetud ning väärikate liigutustega, melanhoolsete silmalaugudega ja punase tütarlapseliku suuga. Peale selle kandis ta suuresõlmelist süsimusta lipsu, mis sugugi moes polnud, ja laual olid tal kallid läikivast papist kaaned.

“Jah,” vastas Leebram naabrit enda poole kummardumas nähes.

“Kas teie võiksite mulle oma märkmeid laenata? Mul jäi mõnest kohast vahele.”

“Miks mitte,” oli Leebram nõus. “Kui teil sellest aga ainult abi on? Mu käekiri pole just ilukiri ja ma pole süstemaatiliselt üles märkinud.”

“Küll saan jagu,” arvas naaber.

“Märkisin ainult… huvitavamaid asju.”

“Kahe peale saame ehk otsad kokku,” oli naaber optimistlik. “Mu nimi on Verner Taklaja.”

Leebram vaatas uuele tuttavale otsa. Selle silmad tõmbusid naerule, aga suu jäi endiselt tõsiseks, kulmude kohale tekkis nagu rõhutatult sügav tõsidusekorts. Verner Taklaja pistis täitesulepea rinnataskusse ja sulges kaaned, mille vahel ta paberilehti hoidis. Kõik ta liigutused olid mõõdetud ning väärikad.

“Loeb täna jälle üle,” ütles Taklaja, nagu oleks ta seda juba aastate jooksul omast käest kogenud.

“See ongi tore,” vastas Leebram. “See ei tähenda talle midagi, et laupäeva õhtu ja kirikukell juba lööb.”

Tõepoolest kuuldus läbi paksude müüride sisse Jaani kirikute kella harvu lööke. See näis tulevat nagu kustki kaugelt ja läbi tiheda summutava udu.

Johannes Leebram jäi kellalööke kuulatama. Peale selle, et ta juba aastaid oli siinsamas Samuel Särmi laupäevaõhtusel loengutel neid kuulnud, oli neis veel midagi tuttavat. Neil oli nukker, peaaegu leinaline kõla, nad meenutasid mingipärast sügist. Ja alati tuli nendega ühenduses meelde üks teatav Võhandu käär tammi all – Mustakivi võrendik. See oli üks jõe paljudest loogetest, sügava mustjaspruuni põhjaga ja tumeda kiviga selle laiemas osas. Mustakivi võrendik oli kõige sügavam, selles liikus vesi alati, nagu keeksid selle põhjast lugematud allikad üles. Mustakivi võrendik oli kõige tumeda ja salapärase sümbol, aga mis tal oli tegemist Jaani kiriku kellalöökidega, sellele polnud Leebram iialgi jälile saanud. Ainult iga kord, kui ta kuulis laupäevaõhtusi vesprikelli, meenus talle ka Mustakivi võrendik.

Leebram toetas selja vastu pinki ja pigistas silmad kinni. Peab see tõesti ükskord nii minema, et ta istub kõledas ning jahedas kirikumõisas, vahib välja hooletusse jäetud vanasse aeda ja kuulab, kuidas laupäeva õhul kellamees tornis kelli tõmbab? Ümberringi on tume süvenev sügis, varane pimedus, pikad unetud ööd ja mahajäänud kolkakihelkond oma laialdaste piiridega, milles mitte midagi meeliköitvat pole. Pakub pühakiri abi selle mahajäetuse ja üksinduse vastu, kinnitab see teda, kui tal hingehäda käes on? Täidaksid ta aega üksnes pühapäevased jutlused kõletühjas kirikus, matused, ristsed, haigete külastamised, majaõnnistamised, sekka mõned pulmad, needki ilma hoota seni, kuni õpetaja seal viibib?

Leebramist käis üle hingepakk ning ängistus, peaaegu hirm selle eest, mis ükskord tuleb. Kreutzwaldil oli oma ärklituba, aga palju seegi teda päästis Võru trööstitusest, sellest, mida ta ise oli vahel tunda saanud. Kreutzwaldil oli oma kirjatöö, mis oleks aga temal? Mis aitaks teda elu hallusest üle?

Viimaks avas Leebram uuesti silmad ja naeratas vaikselt. Ta oli harjunud kõigele käega lööma, minna laksma, ja siis oli alati kergem olnud. Täna aga kiusasid teda tülikad küsimused: Oli see rumalasti tehtud, et hakkasin usuteadust õppima? Oleksin võib-olla pidanud hoopis midagi muud katsuma? Aga mida? Milleks oleksin ma sobinud? – Esimesel semestril oli talle loengul öeldud, et võtame teilt lapseusu ära, kahe aasta pärast anname õige usu asemel. Oli juba kaks korda kaks aastat möödunud, seda õiget usku polnud tulnud ja lapseusk oli kadunud. Aga oli sellest siis lõpuks nii väga kahju? On ühele kirikuhärrale vaja mingisugust usku? On üldse kellelegi mingit seesmist kutsumust tarvis? On teistel kaasvõitlejatel seda õiget ning kindlat usku, kui nad kirikumõisa poole rühivad?

Leebram naeratas ikka veel. Kes kõrvalt vaatas, pidas lõbusaks selliks. Ja seda ta oligi olnud need aastad, mis nagu lennates olid möödunud. Nüüd äkki, mis siis nüüd?

“Nüüd läheneme oma küsimuse pärapunktile: Nägi skpetiline vanarauk tõepoolest kaugel oma kodu kasvavat, nagu seda harjumuslikult oleme valmis uskuma? Viirastus ta silma ees Vaimu-Eesti tõus kõige kiuste või oli see kurvamoeline truuksjäämine kord tekkinud idealistlikule kujutlusele? Otsime asjatult õiget vastust selles asjalikus käsitluses, asjalikul ajal…”

Äkki avanes auditooriumi uks ja suur hall hundikoer volksas sisse. Ta haugatas korda paar rämedalt ja kargas siis hirmunult tagasi ukse peitu. Nägematu käsi tõmbas ukse kinni. Koridoris põlevad heledad lambid olid hämaras ruumis viibijate silmi pimestanud.

Hetkeks valitses kateedriski vaikus, siis tõusis seal hääl tavalist kõrgemaks.

“Me näeme, et tänased vaimuindlejad ei jää taha Kreutzwaldi päevade pilajatest tühipeadest. Meie kinnistame seda teatud küsimusmärgi asetamisega Lauluisa püüdluste viljakusele. Igatahes – vana peab küll kaduma uue, homse aja survel.”

Ootamatu kiire klõpsuga lõi kõneleja portfelli luku kinni ja kopsatas kateedrist alla. Hämarik oli tõepoolest sisse tunginud, seda märkas, kui ta lüheldane kogu nagu pruun vari ukse poole liikus.

Auditoorium ärkas nagu paisu tagant pääsenud kevadvesi. Ruumi täitsid korraga sumin, hüüded, naeruturtsatused, jalgade sahistamine ja tõkestamatu tormamine riidevarnade kallale. Keegi keeras lülitit ja laes lõid moodsad heledad tulepunktid leekima.

***

Ma ei taha lugejat koormata sellega, et hakkan kirjeldama, mida ma ise sellel loengul tundsin. Istusin aknapoolse rea kõige viimases pingis, kus tavatsesid “vanad veteraanid” aset võtta. Seal olin istunud juba aastaid. Olin niisiis juba kaua aega Tartu linnas studeerinud ja mitte selle linna võluringist ja ülikoolist välja jõudnud. Kui mind kuhugi liigitada võiks, siis tuleks mind asetada vaeste ulaharitlaste kilda, kes oma skepsise ja nurisemise, aga siiski ka innukusega andsid ilmet Tartu elule ühes kitsas ringis, mis kõrvaltvaatajale palju silma ei torganud.

Sellest tingituna nägin kõike läbi ühe erilise prilli. Seepärast oli mul tollel õhtul, kui kohtasin neid, kellest edaspidi juttu, oma eriliseid mõtted mõelda. Ma ei salga, et seal leidus veidi nukrust, natuke irooniat, pisut blaseerumust, aga vähekese ka siirast rõõmu igal aastal uueneva nooruse üle. Sündisin ise nagu uuesti igal sügisel ja alustasin iga aasta septembris üht uut ringi. Sel korral, kui märkamatult hakkas koonduma see väike sõpruskond, olin ise lahkumismeeleolus, kuigi ma ei teadnud, et mul tuleks Tartust lahkuda. Võib-olla oli see mingi aimus hiljem saabuvast suurest lahkumisest, millest aga siis mitte keegi teadlik ei võinu olla. Teame aga, kui skpetilised peame olema sääraste ebamääraste tunnete ennustava väärtuse suhtes. Nii olin ka mina. Ma ei tahtnud iseenesele jalgu jääda ja hoidusin vanu aegu meenutamast.

Kõike seda arvestades laenangi järmises peatükis ja edaspidigi enesele Naatan Üirikese silma. Ta näis mõnes mõttes olevat otsekui mu noorem vend, seepärast julgen vastutust tema eest enesele võtta. Ta on omamoodi komplitseeritud iseloom ja see selgub kõige paremini ta enese kaudu või õigemini – seda ei märka nii selgesti, kui mina-silm vastuolusid tasandab. Olgu lugeja esialgu temaga kannatlik, sest ta haavub kergesti, kui teda tõsiselt ei võeta ega usuta, et see, mis ta jutustab, on siirast südamest tulnud. Ta jätab niikuinii ebausutavamad kohad enesest avaldamata. 

….

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1958

Vaata raamatut meie poes: http://vanajahea.ee – Eesti kirjandus/Välis-Eesti

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: