Posted by: Fleo | 02/03/2012

“Aafrika äärel”

Autor: Karen Blixen

Aafrika

Aafrika äärel

„Aafriklasega suheldes on valgel inimesel kõige raskem jätta muljet, et tal on veel rohkem aega kui aafriklasel, sest nondel on aega maa ja ilm.“ Aafrikat külastanud valged inimesed ei haara oma elamuste kirjeldamiseks ainult Ernest Hemingway, vaid ka Karen Blixeni (1885-1962) kirjutatu järele. Ka eeltoodud mõttetera pärineb temalt, ühelt kuulsamalt taani naiskirjanikult.
Maailmakirjandusse on aadlisoost Blixen ennast talletanud eelkõige tõsieluainelise ja autobiograafilise romaaniga „Aafrika äärel“. See on meenutus aastaist 1914-1931, mil autor pidas koos rootslasest abikaasaga Keenias kohviistandust. Paraku kiskus rappa nii perekonnaelu kui ka majanduslik olukord, tagajärjeks abielulahutus 1921. aastal ja farmi pankrot ning Blixeni naasmine Euroopasse kümme aastat hiljem. Nähtust ja läbielatust kirjutaski Blixen romaanivormis mälestused „Aafrika äärel“ (1937, eesti keeles 1994).

/…/ Aafrika sümboliseerib Blixeni jaoks vabadust, see on talle looduse ja kultuuri, hinge ja maastiku, ajaloo ja müüdi vahelise harmoonia võrdkuju. Poeetiliselt kirjeldab Blixen Aafrika päriselanike kultuuri, traditsioone ja maailmanägemist. /…/

Raamat on kirjutatud 1937. aastal. Selle järgi on tehtud ka film, mis on omaette väärtus juba ainuüksi selles mängivate näitlejate tõttu: Meryl Streep, Klaus Maria Brandauer, Robert Redford. Film on terviklikult jooksev lugu oma alguse ja lõpuga ning kõige sellega, mis nende vahele mahub. Raamat on aga kirjeldus, jutukesed elust-olust Aafrikas eelmise sajandi alguses. Raamatus on süžeed siduvaks elemendiks Aafrika ja aafriklased, filmis aga armastus ja abielu, mis raamatus on täiesti ebaoluline element. Seega võime öelda, et tegu on kahe täiesti erineva teosega ning kes on näinud filmi, sellel tasub lugeda ka raamatut – need on erinevad teosed ning ei sega teineteist. Paruness Blixeni kirjeldused ei tõmba ka reisima Aafrikasse, sest 21. sajandil saame aru, et kõike kirjeladatud ei ole enam ammu olemas. Kuigi tahaks, et oleks! Kui midagi on järgi, siis selleks on loodus. Aga arvan, et ka see on tänaseks tsiviliseeritud isegi Aafrikas. See tähendab, et sul ei ole võimalik võtta seljakott selga ja minna seda ilu nautima, vaid sa pead läbima kogu bürokraatialabürindi ning selle läbimisel oled „vaba“ igasugusest spontaansusest ja vabadusetundest. Seega jääb vaid raamat ja nostalgia. Aga see on tänu parunessi sulele meeldiv: sulnis ja rahustav, nagu tõenäoliselt Aafrika loodus päikeseloojangul. [- minu (Fleo) arvamus raamatust]

Väljavõtteid raamatust:
Lambad ise, rahumeelsed rahvad, kellel polnud ei kihvu ega küüsi, ei jõudu ega maapealset kaitsjat, talusid oma saatust, nagu nad seda praegugi taluvad – tänu tohutule alistumisvõimele. Nad ei surnud ikke all nagu masaid ega mässanud saatuse vastu nagu somaalid, olid jumalaga sõbrasuhetes võõrastel maadel ja ahelates. Vaenajatega suheldes säilitasid nad ka iseäraliku väärikuse. Nad teadsid, et nendes enestes kätkebki piinajate tulu ja prestiiž: nemad olid jahi ja äri keskpunkt, nemad olid kaup. Pikal vere ja pisarate teel olid lambad sügaval oma sünges tummas südames loonud tölpsaba elutarkuse ja nad ei hinnanud kuigi kõrgelt karjaseid ja koeri. „Teil pole päeval ega ööl puhkust,“ ütlesid nad, „te jooksete, kuum keel vesti peal, lõõtsutades, passite öösiti üleval, nii et kuivad silmad päevavalges kipitama hakkavad, ja kõik meie pärast. Te olete siin meie pärast. Teie olete olemas meie pärast, mitte meie pole teie pärast.“ Farmi kikujud olid Farah’ vastu mõnikord ülbed, nagu lammas võib karjakoera nina all kepselda pelgalt selleks, et koer püsti kargaks ja teda taga ajaks.
* * * * * * * * *

Oli ometi kohane ja õige, mõtlesin ma, et Emmanuelson otsis pagu masaide juures ja et nad ta vastu võtsid. Nii maailma tõeline aristokraatia kui ka tõeline proletariaat mõistavad tragöödiat. Neile on see jumala põhielement ja elu võti, kõige väiksem võti. Selles erinevad nad igat masti kodanlastest, kes tõrjuvad tragöödiat, kes seda ei talu, kellele juba sõna „tragöödia“ tähendab midagi ebameeldivat. Paljud vääritimõistmised keskklassi valgete asunike ja pärismaalaste vahel tulevad sellest erinevusest. Tusased masaid on nii aristokraadid kui ka proletaarlased; küllap tundsid nad üksildases musta rüüga rändajas kohe ära traagilise kangelase, ja traagiline näitleja sai nende juures taas iseendaks.
* * * * * * * * *

Kui tõused üles Aafrika mägismaade kohale, avanevad sulle tohutud vaated, valguse ja värvi üllatavad kombinatsioonid ja muutused, vikerkaar halja päikeses särava maa kohal, püstjad hiigelpilved ja suured vihased mustad tormid – kõik see tuiskab ja tantsib su ümber hoogsalt. Rängad piitsutavad vihmavalingud värvivad õhu viiliti valgeks. Keeles pole piisavalt sõnu lennukogemuse väljendamiseks ja aja möödudes tuleb välja mõelda uusi sõnu. Kui oled lennanud üle Ida-Aafrika alangu, üle Suswa ja Longonoti vulkaani, oled reisinud kaugele ja käinud teispool Kuud. Mõnikord võid lennata nii madalal, et näed loomi tasandikel ja tunned ennast nagu Jumal, kui ta oli nad just loonud, veel enne kui ta volitas Aadama neile nime panema.
Sind ei tee aga õnnelikuks vaated, vaid tegevus, ja lendaja rõõm ning õndsus on lend ise. Oma hädaks ja orjuseks tunnevad linnaelanikud liikumises vaid ühte mõõdet; nad kõnnivad sirgjoont mööda, nagu veetaks neid nööri otsas. Üleminek joonelt tasapinna kahele mõõtmele, nagu üle põllu või läbi metsa rännates, teeb orjad võrratult vabaks nagu Prantsuse revolutsioon. Õhus aga oled kolmemõõtmelises täies vabaduses; pärast pikki paoaastaid ja igatsusi viskub koju ihkav süda ilmaruumi embusse.
* * * * * * * * *

Uhkusest.
/…/ Barbar armastab omaenda uhkust ja vihkab teiste uhkust või kahtleb selles. Mina olen kultuurinimene, ma armastan oma vaenlaste, oma teenrite ja oma armsama uhkust, ja kogu tagasihoidlikkuses on mu kodu tsiviliseeritud paik metsikus looduses.
Uhkus on usk ideesse, mis oli Jumalal, kui ta meid lõi. Uhke inimene teab sellest ideest ja ihkab seda ellu viia. Ta ei taotle õnne ja mugavust, mis ei pruugi kokku minna Jumala ideega temast. Tema edu on edukalt ellu viia Jumala idee, ja ta on armunud oma saatusesse. Nagu hea kodanik leiab õnne oma kohuse täitmises ühiskonna ees, nii leiab uhke inimene õnne oma saatuse täitmises.
Inimesed, kellel pole uhkust, ei tea midagi Jumala ideest nende loomisel, ja mõnikord panevad nad sind kahtlema, kas mingit ideed üldse oli, või on see kaduma läinud, ja kes seda enam leiaks? Nad peavad eduks tunnistama, mis teiste kinnitust mööda seda on, ja hindavad oma õnne ning koguni iseennast tänase päeva noteeringu järgi. Nad värisevad õigusega oma saatuse ees.
Armasta Jumala uhkust üle kõige ja oma ligemese uhkust nagu iseenda oma. Lõvide uhkus: ära pane neid loomaaeda kinni. Su koerte uhkus: ära lase neil rasva minna. Armasta oma mõttekaaslaste uhkust ja ära luba neile vähimatki enesehaletsust.
Armasta allutatud rahvaste uhkust ja lase neil austada oma isa ja ema.
* * * * * * * * * *

„Ei jumalat ega inimest leidu, kes iial ei eksi!“

* * * * * * * * * *

Eesti Päevalehe raamat 2005

Vaata raamatut meie poes: http://vanajahea.ee – Väliskirjandus/Autorid A-D

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: