Posted by: libarebane | 15/01/2012

“Ülempreester Avvakumi elulugu”

Mis on kirja pandud tema enda poolt.

Vanavene keelest tõlkinud Tiina Parts

Avvakum Petrovitš (1620-1682), vene kirikutegelane ja kirjanik, sai tuntuks Nikoni kirikureformide vastu võideldes. Viibis asumisel Siberis ja Pustozjorskis, kus põletati tsaar Fjodor Aleksejevitši käsul. Algatas vanausu liikumise Venemaal. Peateos, Avvakumi autobiograafia on XVII sajandi vene kirjanduse tähtsamaid teoseid.

Sisukord

Saateks

Venemaa XVII sajandi hakul

Vajadus kirikureformi järele

Kirikureform

Reformi tagajärjed

Avvakum Petrovitš

Ülempreester Avvakumi autobiograafia

Eestikeelne tõlge

Ülempreester Avvakumi elulugu, mis on kirja pandud tema enda poolt

Usutunnistus

Esimesed katsumused

Pagendus Siberisse

Tagasipöördumine Moskvasse

Taas Moskvas

Pagendus Pustozjorskisse

Täiendavad lood

Tsiteeritud kirjandus

Saateks

Venemaa XVII sajandi hakul

XV sajandi teisel poolel ja XVI sajandi alguses allutas Moskva vürstiriik endale teised Vene vürstiriigid. Tsentraliseerimisprotsess, mis kestis kogu XVI sajandi põhjustas hulgaliselt sisepoliitilisi pingeid. Olukorda pingestas ka Ivan IV Julma (1547-1581) agressiivne sisepoliitika. XVI sajandi teisel poolel lisandusid keerulised sündmused välispoliitikas (Liivi sõda). Kui Ivan IV 1581. aastal suri, oli riik jõudnud sügavasse kriisi: Liivi sõda oli kestnud 15 aastat, püsisid vastuolud kohalike osastisvürstidega, maade ümberjagamisest tekkinud pahameel oli häälestanud vanad bojaarid tsaarikoja vastu. Leevendust ei toonud ka Ivan IV järglane, nõrgamõistuslik tsaar Fjodor Ivanovitš, kelle surmaga (1589) lõppes Moskva tsaaririigis rohkem kui 4 sajandit kestnud Kalitade dünastia valitsemisaeg.

XVI sajandi lõpul ja XVII sajandi alguses suurenes segadus Moskvas veelgi. Rivaalitsevad poliitilised jõud upitasid tsaaritroonile oma soosikuid (Boriss Godunov 1598-1605; Vale Dmitri I 1605-1607; Vassili Šuiski 1607-1610). Tsaaride valimine ja sage vahetumine tekitas moskvalastes segadust ja usk tsaari jumalikku päritollu lõi kõikuma. Kuigi kõik XVII sajandi alguse vene valitsejad otsisid sugulust Kalitadega, pidas rahvas neid usurpaatoriteks.

Võimuvõitlusele Moskvas lisandusid sotsiaalsed probleemid: pahameelt tekitas 1597. aasta seadus, millega talupojad muudeti sunnimaisteks; XVI sajandi lõpus alanud majanduslangus kulmineerus 1601-1603 aastatel aset leidnud ikaldus-näljahädaga. Kõige selle tulemusena puhkesid mitmel pool mässud.

Olukorra stabiliseerimiseks hakkasid erinevad poliitilised jõud otsima toetust väljastpoolt Venemaad. Kui Vassili Šuiski pöördus abipalvetega Rootsi poole, siis tema vastased nägid liitlasi poolakates. 1610. aastal okupeerisid poolakad Moskva. Peamiselt vaimulikkonna initsiatiivil kujunes relvastatud vastupanuliikumine ja 1612. aastal Moskva vabastati. 1613. aastal kutsuti kokku Maakogu, mis valis uueks tsaariks Mihhail Romanovi.

Aastaid 1598-1613 hakati hiljem nimetama segaduste ajaks (smuta). Vassili Kljutševski nimetab seda üleminekuperioodiks vene ajaloos.

Segaduste aeg muutis vene ühiskonda paisates segi kõik senised arusaamad. Teisalt väljus Venemaa välispoliitilisest isolatsioonist hakates muutuma osaks Euroopa poliitilisest süsteemist. Samas ei leppinud Venemaa elanikkond üha suureneva maksukoormusega ning kogu sajandi jooksul toimus hulgaliselt sotsiaalsetest probleemidest tingitud mässe ja rahutusi. Bojaaride duumal ei õnnestunud taastada oma endist mõjuvõimu – Romanovite dünastia ei toetanud enam bojaaridele kui valitsevale klassile, vaid toetus teenistuse kaudu esile kerkinud isikutele, Venemaa ajaloos oli algamas uus ajastu.

30aastane sõda (1618-1648), milles Venemaa mängis küll teisejärgulist rolli (Rootsi liitlasena Poola vastu) ja kasvas Türgi-oht, tõid kaasa muudatuse venelaste mõtteviisis – üha enam hakati tunnetama end osana Euroopa poliitilisest süsteemist. Elavnesid suhted Lääne-Euroopa riikidega. Venemaa juhtkond veendus hariduse ja teadus-tehnilise arengu vajalikkuses ja hoolimata segaduste järgsest vastumeelsusest katoliikliku Lääne-Euroopa (eriti Poola) suhtes, kutsuti läänest Venemaale paljude erialade spetsialiste.

Stabiilse ühiskonna peamise toena nähti tugevat õigeusu kirikut. Oma mõju avaldas XVI sajandil levinud käsitlus Moskvast kui III Roomast. Venemaa tunnetas end õige usu viimase kaitsjana ja lääne ühiskonda vaadeldi kui ketserluse kandjat. Sellest hoolimata sagenesid isiklikud kontaktid eurooplastega. Uued kombed levisid nii jõudsalt ja moskvalased olid neile nii vastuvõtlikud, et tsaar Mihhail Romanovi ajal tuli hakata kontakte välimaalastega piirama. Moskvas koondati välismaalased eraldi linnaossa, tsaari teenistusse astumise üheks tingimuseks seati õigeusu vastuvõtmine, rangete karistuste ähvardusel keelati välismaalaste kokkupuuted venelastega ja lammutati võõrad kirikud.

See vastuolu – ühelt poolt soov leida tuge õigeusklikust minevikust ja teisalt vältimatud kontaktid Euroopaga – iseloomustab kogu XVII sajandi Vene ajalugu. Muudatused suurenesid Mihhaili poja Aleksei valitsemise ajal (1645-1676). Aleksei soosis haritud ja energilisi inimesi riigiteenistuses. Tänu oma rahulikule meelele, heale haridusele ja võimekatele nõuandjatele, viidi tema eluajal läbi hulgaliselt reforme, mis olid aluseks Peeter I reformidele. Aleksei valitsemise aega on Kljutševski nimetanud perioodiks, mil “esmakordselt vaadati “ketserliku” lääne poole lootuses leida abi oma koduste probleemide lahendamiseks, ilma, et peaks loobuma oma harjumustest, arusaamadest ja jumalakartlikust minevikust. Kunagi varem ega kunagi hiljem nii ei mõeldud.”

Vajadus kirikureformi järele

XVI sajandiks oli muutunud nii kiriku organisatsioon kui tema suhted riigiga. Feodaalsed kirikuüksused koondusid Moskva metropoolia ja hiljem patriarhaadi ümber. Muudatused kirikustruktuuris ja kiriku juhtimise tsentraliseerimine põhjustasid hulgaliselt konflikte kiriku- ja riigivõimude vahel. Opositsioonilised meeleolud ilmnesid ka kiriku sees – vürstiriikide kohalikes vaimulikse tekitas tsentarliseerimise protsess pahameelt. Erimeelsusi tekitasid kiriku üha suurenevad maavaldused. Konflikt viis lõpuks selleni, et kirik oli sunnitud abi otsima riigivõimult, nõustudes tänutäheks mitmete kiriku suveräniteeti piiravate seadustega.

XVI sajandi keskpaigaks oli kiriku juhtimine tsentraliseeritud ja pea täielikult allutatud riigile. Kõik XVI ja XVII sajandi kirikukogud kutsuti kokku tsaari ukaasiga ja need kujunesid nõuandvateks organiteks tsaari isiku juures.

XVII sajandi sarnanesid kirikuüksused sageli majandusettevõtetega. Alamvaimulikkonna maksukoormus oli suur, tekitades pahameelt aga ka moraalitust, mis omakorda õõnestas kiriku autoriteeti rahva hulgas. Levisid mitmed alternatiivsed õpetused ja suurenes võõraste kirikute populaarsus. Sajandi alguse Moskva segadustes levisid nii luterlus kui kalvinism, millele lisandus poolakate sissetungiga ka katoliiklus.

Linna vaimulikkonna hulgas ilmnes teist laadi vastuseis. XVII sajandi keskel tekkisid nn vagadusekaitsjate ringid, mis tahtsid puhastada vene kirikut kõlvatusest. Nähes ideaalina keskaegset vene kirikut, otsisid nad vahendeid õigeusu autoriteedi tõstmiseks. Kõige mõjukamaks kujunes Moskva vagadusekaitsjate ring, mida juhtis tsaar Aleksei Mihhailovitši pihiisa, ülempreester Stefan Vonifantjev. Temaga ühinesid mitmed pealinna vaimulikud sh tulevane patriarh Nikon, Moskva Kaasani kiriku ülempreester Ivan Neronov, Jurjevitsi ülempreester Avvakum ja mõned ilmikud.

Ringi liikmed nägid hästi vene kiriku puudusi ja kritiseerisid seal levivat harimatust ja kõlvatust. Nad tahtsid nende pahedega võidelda seaduslikul teel. Vonifantjevi kaasabil saavutasid nad suure mõju noore tsaari Aleksei Mihhailovitši juures. Nende soovitusel andis Aleksei välja mitmed ukaasid jumalateenistuse korrastamiseks. Näiteks prooviti asendada mitmehäälne laulmine ühehäälsega (vagadusekaitsjad viisid selle oma kirikutes sisse). Ajaliselt mitu korda pikemaks veniv jumalateenistus põhjustas kogudustes pahameelt vagadusekaitsjate vastu, mis viis vahel isegi füüsiliste kokkupõgeteni.

Ühe vahendina oma eesmärkide saavutamisel nägid vagadusekaitsjad oma mõttekaaslaste määramist kiriku juhtkonda. Oluliseks sammuks oli Nikoni, senise Novgorodi metropoliidi, määramine patriarhiks (1652). See oli vagadusekaitsjate suur võit. Nikoni abil loodeti parandada kiriku puudused, viia ellu Stoglavi kirikukogu (1551) otsused ning võidelda kõlvatuse ja harimatuse vastu kiriku sees.

Kiriku korrastamist komplitseeris tsentraliseerimise käigus ilmnenud tõsiasi, et aja jooksul olid kirikukultuses tekkinud suured paikkondlikud erinevused. Kui sajandi keskel hakati trükkima kirikuraamatuid, selgus, et need erinevad üksteisest. Korduvad ümberkirjutused olid muutnud tekste ja ei olnud ühtegi autoriteetset varianti, mille oleks saanud trükimisel eeskujuks võtta.

Sarnased probleemid olid rohkem kui sajandi eest viinud katoliku kiriku reformatsioonini. 1650. aastate alguseks oli selge, et ka Vene kirik vajab reforme, mis aitaksid tõsta kiriku populaarsust ja kõrvaldaksid kirikusisese korralageduse.

Kirikureform

Kõige rahulolematute ühiseks eesmärgiks oli kiriku korrastamine. Samas mõistsid vagadusekaitsjad, tsaar ja patriarh seda erinevalt.

Vagadusekaitsjad lootsid Nikoni patriarhiks saades asuda kiriku reformimisele lähtudes Stoglavi kirikukogu otsustest ja võttes eeskujuks keskaegse vene kiriku korralduse. Nende ettekujutuses ei pidanud kirikureform puudutama usu ja kultuse olemust. Neid ei häirinud suured paikkondlikud erinevused kombestikus, kuna enamasti olid need alguse saanud mõne kohaliku pühaku pärimusest. Kirikukirjanduse trükkimisel soovitasid nad eeskujuna kasutada vanu vene või äärmisel juhul vanu kreeka raamatuid, mis tulnuks uuesti tõlkida.

Nikon nägi ülesandeid laiemalt. Nõustudes Aleksei Mihhailovitšiga oli ta valmis ühtlustama kultust ja kirikukirjandust, kuid tema peamiseks eesmärgiks oli kiriku autoriteedi tõstmine ja sõltumatuse suurendamine. Oma nõudmised esitas Nikon juba patriarhiks saamist. Üks kaasaegsetest on meenutanud: Kõik nõustusid, et patriarhiks peab saama Nikon. Tal keeldus kaua, kuni ei olnud paika pannud, et nüüdsest alates tsaar enam kiriku ega vaimulike asjadega ei tegele, kuna eelmised tsaarid olid nendega tegelenud. Kui selles asjas saavutati kokkulepe, siis andis Nikon välja ukaasi, et tema sõna on otsustav ja mitte kellelgi ei ole õigust talle vastu vaielda. Nikon nägi patriarhi võrdväärsena tsaari kõrval valitsemas ja preesterkond pidi seisma riigiametnikest kõrgemal.

Tsaar Aleksei Mihhailovitš leppis esialgu Nikoni ettepanekutega, kuna oli juba tõdenud, et vagadusekaitsjate tegevusest ja ühiskonda korralekutsuvatest seadustest ei piisa kiriku tugevdamiseks. Mõistes kiriku osatähtsust ühiskonna stabiliseerimisel ja olles ise sügavalt usklik inimene, lootis Aleksei Nikoni abil kiriku kriisist välja tuua. Lähtudes kolmanda Rooma ideest nägi Aleksei kirikut riigi tugisambana ja kujutles ennast selle kõige valitsejana. Just seetõttu tekitasid Nikoni valitsemisambitsioonid temas pahameelt ja hoolimata sümpaatiast Nikoni vastu nende koostöö lagunes.

Patriarhiks saades asus Nikon kirikut korrastavaid reforme ette valmistama, alustades kultuse ühtlustamisest. Liturgiaraamatute parandamise aluseks taheti võtta vanad vene või äärmisel juhul kreeka raamatud, kuid töö käigus selgus, et ka õpetatud mungad ei suuda neis esinevates erinevustes orienteeruda. Otsustati valida teine suund kultuse ühtlustamiseks – tsaar ja patriarh otsustasid võtta eeskujuks kaasaegse kreeka kiriku kombestiku ja trükitud kreeka kirikuraamatud ning tõlkida need vene keelde. Valminud tõlkesse tehti parandusi vanadest vene raamatutest ja uus versioon jumalateenistuse raamatutest läks Petšatnõi dvori trükkimiseks. 1653. aasta veebruaris saadeti teated esimestest uutest reeglitest kirikutesse laiali, uued raamatud ilmusid 1656. aastal.

Uutes raamatutes tehtud muudatused jahmatasid kohalikke vaimulikke. Keskaegses traditsioonis oli igal liigutusel ja igal tähel oma kindel tähendus. Usuti, et rituaali pisemagi muutmise korral võib kontakt Jumalaga kaduma minna. Inimeste jaoks oli mõeldamatu muuta vähimatki oma kombestikku – hakata ristimärki ette lööma kahe sõrme asemel kolme sõrmega, teha teisiti kummardusi kirikus, teisit võtta vastu sakramente jne. Muudetud oli ka usutunnistust ja mitmete tähtsate sõnade kirjapilti. Väited, et muudatused on pelgalt vormilised, ei veennud kedagi. Üheks, kuigi mitte peamiseks, takistuseks muudatuse elluviimisel oli alamvaimulikkonna harimatus. Paljud neist olid kirjaoskamatud ja olid õppinud teenistust läbi viima kuulmise järgi ja ei olnud suutelised midagi muutma. Seetõttu ei jäänud neil muud üle, kui keelduda uutest raamatutest või astuda oma kohalt tagasi.

Kõrgem vaimulikkond võttis muudatused omaks, kuid suur osa elanikkonnast asus opositsiooni. Nikoni reforme ei toetanud ka vagadusekaitsjad, senised reformiinitsiaatorid. 1653. aasta suvel algasid repressioonid reformide vastaste vastu. Ühiskond jagunes uue- ja vanausulisteks ehk uue- ja vanakombelisteks (novo- i staroverõ ehk novo- i staraoobrjadtsõ).

Esimene etapp opositsiooni tegevuses oli palvekirjade kirjutamine. Püüti viidata vigadele uutes raamatutes, meenutades vene õigeusu tähtsust maailma ajaloos. Avvakum meenutab oma eluloos: “Meie Daniiliga kirjutasime raamatutest välja kohad, kus räägiti sellest, kuidas peab panema sõrmed, kuidas põlvitama ja andsime selle valitsejale… (vt. lk 48).

Senised vagadusekaitsjad jutlustasid aktiivselt Nikoni ja tema reformide vastu pälvides ulatuslikku toetust kogu ühiskonnas. Vanausulisi leidus kõigis ühiskonna klassides ja kõik nad, seisusest hoolimata, võitlesid vene traditsioonide säilimise eest ja “ketserliku”, lääne kultuuri sissetungi vastu.

Nikon oli kirikureformi viinud läbi tsaari heakskiidul ja vagadusekaitsjad kaotasid protesteerimisega tsaari soosingu. Juba 1653. aasta sügisel saadeti mõjukamad protesteerijad pagendusse. Ivan Neronov saadeti Vologdasse ja Avvakum Siberisse. Paljud vangistatud vanausulised võtsid muudatused kirikuraamatutes omaks ja lõpetasid avaliku protesteerimise.

1656. aasta kirikukogul võrdsustati kahe sõrmega risti ettelööjad ja vanade raamatute järgi teenistuse pidajad ketseritega ning pandi kirikuvande alla.

1658. aastal puhkes Aleksei Mihhailovitšil tüli Nikoniga võimu pärast. Aleksei üha teravimini Nikoni võimutaotlusi ega soovinud sellega leppida. Lisandusid bojaaride intriigid ja 1658. aastal leidis aset kokkupõrge, mille tulemusena Nikon lahkus Moskvast. Olles veendunud oma võimu tugevuses jäi ta ootama tagasikutset, mida aga ei tulnud. Tsaar Aleksei Mihhailovitši eesmärk allutada kirik täielikult riigile ja tema lähikondlaste vaenulikkus Nikoni vastu osutusid tugevamaks tsaari sõprusest.

Samal ajal oli Venemaa välispoliitiline olukord väga keeruline. 1654. aastal alanud uus sõda Poolaga kestis ja laastas riiki majanduslikult. 1655. aastal algas sõda ka Rootsiga. Üha laienes vanausuliste propagadategevus, mida saatis edu. Nikoni lahkumise järel otsustas Aleksei Mihhailovitš otsida vanausulistega lepitust. Tsaar lootis vanausulisi rahustada ja oli valmis minema kompromissidele – oli valmis lubama neil pidada jumalateenistust vanade reeglite järgi, kui nad lõpetavad rahva ülesässitamise. Vanausulistel lubati Moskvasse tagasi pöörduda, aga hoolimata sõbralikust vastuvõtust neid lepitada ei suudetud. Avvakum jt olid Moskvasse naastes endiselt täis võitlusvaimu ja ei näinud võimalus kompromissiks. Varsti saadeti nad uuesti pagendusse.

1666./67. aasta kirikukogul tagandati Nikon ametlikult ja pühitseti ametisse uus patriarh. Kirikukogul mõisteti kohut vanausuliste üle ja pandi nad kirikuvande alla. Sellega jõudis kirikureform lõpule.

Reformi tagajärjed

Kirikureform langes ajale, mil Venemaal toimus palju suuri muudatusi. Segane ja raske aeg võimendas kirikureformi käigus tekkinud erimeelsusi, mille tulemusena vene ühiskond lõhenes. Kirikureformist oli saanud kirikulõhe, mis religioossete erimeelsuste kõrval väljendas ka erimeelsusi riigi tuleviku ja kultuurilise arengu võimaluste suhtes. Kirikusisene võitlus lõppes küll ametliku reformi võiduga, kuid vaatamata ulatuslikele repressioonidele teisitimõtlejaid lõplikult allutada ei suudetud. Minevikule toetuv religioosne maailmavaade vastandus teravalt ilmalikule maailmavaatele, millega kaasnes lääneliku elukorralduse ja kultuuri tunnustamine ning välismaalaste suurem aktsepteerimine.

Vana, õigeusku ja vene traditsioone väärtustava mõtteviisi kõrvale hakkas tekkima uus, mis võitis Venemaal üha rohkem tunnustust. Huvi ja vajadus suhtlemiseks Lääne-Euroopaga oli olemas juba varem, kuid XVII sajandi 50. aastatel langesid ühte mitmed olulised protsessid ja sündmused, mis seda suundumust soodustasid. Esiteks oli valitsetavates ringkondades levimas uus mõttelaad, mis kaasnes juba mainitud aadli esile tõusuga bojaaride kõrval. Teiseks oluliseks teguriks oli välismaalaste arvu ja mõju kasv Venemaal. Oma osa selles oli vasakkalda Ukraina liitmisel Venemaa külge. Ukraina kuulus varem Poola koosseisu ja vasakkalda liitmise tagajärjel saabus Moskvasse hulgaliselt Poola-Ukraina päritolu haritlasi. Koos sellega tekkis senisest parem võimalus saada euroopaliku suunitlusega haridust. Venemaal levis euroopa, eeskätt poola kultuur. 1672. aastal toimus Moskvas esimene teatrietendus, vene keelde tõlgiti palju lääne päritolu ilmalikku kirjandust, muusikas oli eeskujuks Euroopa barokk ja arhitektuuri ilmusid uued jooned.

XVII sajandi kuuekümnendatel loobuti käsitlemist vene õigeusku ainsa kultuurilise tegurina. Järsult suurenes läänemeelsete haritlaste hulk ja mõju vene ühiskonnas. Kui kümnendi alguses võis teiseusulisi välimaalasi venelastega suhtlemise eest Siberisse saata, siis 1664. aastal Moskvasse saabunud Polatski õpetlane Simeon saavutas õukonnas mõjuka positsiooni.

Tõrjutud ja ketseriteks kuulutatud vanausulised ei väsinud needmast uusi kombeid ja uut mõttelaadi. Nad pidasid kõike läänest tulevat ketserluseks ja tõlgendasid toimuvat maailmalõpu peatse saabumisena. Vanausuliste tagakiusamine ei lakanud ka järgnevatel sajanditel. Teisiti mõtlejaid saadeti pagendusse, ähvardati ja hukati, kuid vastupanu murda siiski ei õnnestunud. Kümned tuhanded inimesed põgenesid riigi tagakiusamiste eest Venemaa äärealadele. Suur osa Siberi vene elanikkonnast ja Venemaa põhja piirkondade elanikest olid vanausu pooldajad.

Oluline vanausu keskus moodustus Pustozjorskis, kuhu olid asumisele saadetud ülempreester Avvakum ja tema mõttekaaslased. Nendest said varase vanausu ideoloogid ja nad moodustasid 1670. aastatel vanausu liikumise vaimse tuumiku, kujunes nn Pustozjorski kirjanduslik ühendus, mis hoidis sidemeid vanausu pooldajatega kogu Venemaal.

Vanausulised pidasid reformi autoriks karismaatilist ja ägedat patriarh Nikonit. Teda peeti koguni antikristuseks, kes on maale tulnud ja kuulutab peatselt algavat maailmalõppu. Tuhanded inimesed lasid ennast maailmalõpuootuses ära põletada. Pidevalt otsiti märke Viimsestpäevast. Kui Nikoni suri, hakati pidama kogu ajastut antikristuse ajastuks, kuid kuna maailmalõpp siiski ei saabunud, otsiti võimalusi kõigele vaatamata edasi elada ja vanade kommete järgi Jumalat teenida. Sageli osutus see tagakiusamiste ja kirjanduse vähesuse tõttu raskeks, kuid vanad ikoonide maalimise ja laulmise traditsioonid on tänu vanausulistele säilinud tänini.

Koondades erinevaid sotsiaalseid gruppe on vanausu liikumine olnud ühiskonnas kord suurema kord vähema kaaluga, kuid püsinud kuni tänaseni. 1929. aastal tühistas Püha Sinod 1656. ja 1667. aasta kirikukogude otsused, selle otsuse kinnitas 1971. aasta kirikukogu – tekkinud lõhet sellega likvideerida siiski ei õnnestunud.

Tõlge eesti keelde, saatesõna ja kommentaarid Triin Parts, 2002

Väljaandmist toetas Eesti Kultuurikapital

Kaaned kujundanud Külli Kuusik

Kaanel fragment Avvakumi joonistusest

Toimetanud prof Ljubov Kisseljova

Vaata raamatut meie poes: http://vanajahea.ee – Ajalugu/Venemaa

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: