Posted by: libarebane | 12/01/2012

“Talvesõda”

Koostanud: Jari Leskinen, Antti Juutilainen

Tõlge eesti keeldes. Endel Mallene, 2002

Sõja nimi.

Antti Juutilainen

Sõdade nimed on Soomes sündinud rahvasuus. Rahvapärast nime ei saa kunstlikult välja mõelda ja ka konkursiga pole alati parimat nime leitud. Kui tabav nimi on omal ajal sündinud, on rahvas selle kiiresti omaks võtnud.

Varjunimi “Valge neeger” küsis nädalalehes “Hakkapeliitta” neli kuud pärast Moskva rahu 1940. aasta juulis: “Mis saab sõja nimeks?” Autor tõdes, et sõja ametlik ja asjakohane nimi peaks olema “Venemaa ja Soome sõda 1939-40”, kuid jätkas sama suletõmbega, et see täielik nimi on liiga pikk ja kuivametlik. Järgnevalt on varjunimi oma artiklis vastu neile ettepanekutele, milles on sõna “viha” ja mille eeskujudeks on isoviha ja pikkuviha.

Ülemjuhataja päevakäskude sõnastus oli põhjalikult läbi kaalutud ja kajastas sõnade kasutusele võtmise aega. 14. märtsil 1940 antud suures päevakäsus ei iseloomustanud marssal C. G. E. Mannerheim sõda mingite lisaepiteetidega ja kümme päeva hiljem kasutas ta sõjast sõnastust: “Enam kui sajapäevase, karmi sõja…” Kevadel ja suvel esinevad päevakäskudes mitmel korral sõnad “lõppenud sõja ajal” ning sügisel “peetud sõda” ja “möödunud sõda”.

1941. aasta juunis, kui rahu katkes, pöördus ülemjuhataja oma sõjameeste poole päevakäsuga nr. 1, mida marssal alustas sõnadega: “Meie ausatmist väärt Talvesõda lõppes kibeda rahuga. – Sõlmitud rahu oli ainult vaherahu, mis nüüd on lõppenud.” Seega esinevad päevakäsus sõnadena “Talvesõda” ja “vaherahu”. Nimetus Talvesõda veel ei kinnistunud, sest 6. detsembril 1942 kasutas Mannerheim sõnastust: “1939.-40. aasta sõjas”, kuid 1943. aasta 28. jaanuaril “meie Talvesõja karmidel kuudel” ja 16. juunil 1944 “Talvesõja karmid pildid”.

Sõja ajal ja kohe pärast sõda ei olnud mingit vajadust täpsustada sõja nime, sest oli ju käimas ja lõppemas vaid “sõda”.

Kohe pärast sõda ilmunud kirjandusest ja ajakirjandusest võib Talvesõja nime otsida tikutulega. Üsna varsti pärast sõda ilmunud organisatsiooni “Maan Turva” poolt välja antud pildialbumi “Meie au päevad” alapealkirjas kasutati sõja nimetust “Soome sõda 1939-40”. Väga sageli kasutati tolle aja kirjanduses nimetust “Soome ja Venemaa sõda 1939-40”, kuid 1941. aasta alguskuudel liideti nimele sõna “talv”. Nime Talvesõda kasutati koos aastaarvudega pooleldi ametlikuks peetud teose “Au – Isamaa” eessõnas. Samuti anti operatiivosakonnas teeninud major Tapio Peitsara kirjutatud populaarses brošüüris sõja käigule nimi “Soome ja Venemaa talvesõda 1939-40”. Teosele lisatud ülevaates räägitakse siiski paaris kohas lihtsalt “Talvesõjast”.

Omamoodi huvitavad on ka nimetused “vaherahu” ja “jätkusõda”. Kuigi Moskvas sõlmiti 12. märtsil 1940 nimelt just rahuleping, pidas rahvas seda ajajärku vaistlikult “omaseks vaherahule”. Seda tunnet võimendas Euroopas edasi kestev suur sõda. Sellest lähtudes sai Talvesõjajärgsest situatsioonist alguse saanud sõda enesestmõistetavalt Jätkusõja nime. Neid kahte nimetust ei ole tarkpead oma nimetustega suutnud rahva meelest eriti kõrvale tõrjuda.

Sageli võetakse hiljem heaks kiidetud nimi ka tagasihaaravalt kasutusele. Näiteks “1939.-40. aastate sõja mälestusmedalit” tuntakse tavaliselt “Talvesõja mälestusmedalina”.

Selguse mõttes on sõja nimele lisatud hiljemgi aastaarvud, kuid rahvas on võtnud sõja lühikese tabava nime omaks.

*

Sisukord

Sõja nimi

Enne sõda

Rahvusvaheline areng Euroopas ja Soomes 1930. aastatel

Rahvuslik liitumine

1930. aastate Kaitseplaanid

Kindlustustööd ja inimene

Erakorralised õppused

Kordusõppused läbi teinud väliarmee

Materiaalsed tingimused enne sõda

Soome taktika Talvesõja eel

Olukorra hinnang ja luureandmed Nõukogude Liidust enne sõda

Soome ja Eesti salajane sõjaline koostöö Nõukogude Liidu kallaletungi puhuks 1930. aastatel

Nõukogude Liidu eesmärgid enne Talvesõda ja selle ajal

Kuusineni armee

Sõda

Soome au päevad

Mannerheim ja Talvesõda

Nagu kivisse raiutud – riigipea Kyösti Kallio

Dramaatiline välispoliitika

Talvesõja vaim

Talvesõja välipost ja postitsensuur

Talvesõja filmitsensuur

Ajakirjanduse tsensuur Talvesõja ajal

Informatsiooniteenistus

Külma talve pigistus

Soome sõjaväe relvastus ja varustus

Hobune Talvesõjas

Punaarmee maavägede relvastus, varustus ja väljaõpe

Punaarmee Stalini tahte elluviijana

Kannase lahingud

Lahkaarvamused sõjaväe juhtkonnas

Talvesõda sõduri vaatenurgast

Müüt Mannerheimi liinist

Laadoga Karjala lahingud

Simo Häyhä – Talvesõja täpsuslaskur

Laadoga idarannal

Laanelahingute rinded

Petsamo lahingud

Talvesõja taktika eksamil

Õhusõda Talvesõjas

Elanikkonna ja asutuste kaitsmine pommitamise eest

Pommilaadungid Eestist

Meresõda Talvesõjas

Merejõudude esimene võit: Russarö

Sõja majandus

Üle nõtkuvate jääväljade

Raudsõrmuste lugu

Kaitseliit kaitsjate toena

Lotad sõjas

Sõdurikodud sõja ajal

Tundmatute naiste sõda

Välismaa vabatahtlikud Talvesõjas

Poliitiline politsei Talvesõjas

Sõjahuumor

Soomlastest sõjavangid

Talvesõja-aegsed Soome sõjavangid

Vene sõjavangid ja kaotused

Talvesõja ohvrid

Soome karmis maailmas

Pärast sõda

Kibe rahu ja Soome välispoliitiline positsioon pärast sõda

Talvesõja mahavaikitud koostöö

Hanko evakueerimine 1940. aasta märtsis

Hanko baas – püstol Soome suunas

Taastamine ja ümberasujate asustamine

Talvesõda nõukogude ajalookirjanduses

Kas sõjakogemustest oli ka kasu?

Au – isamaa

Talvesõja teenete eest Mannerheimi risti rüütliks

Lisa

Isikunimede register

*

Enne sõda

Rahvusvaheline areng Euroopas ja Soomes 1930. aastatel

Martti Turtola

Uuel sajandivahetusel on juba nüüd üsna selgelt näha, et kaks Euroopa suursõda, Esimene ja Teine maailmasõda, kuuluvad siiami kaksikutena ühte. Need moodustasid 20. sajandi ajaloos suurte sõdade ajajärgu. Esimese maailmasõja lõpptulemust võib põhjendatult pidada Teise maailmasõja eoks.

Teine maailmasõda oli seega Esimese maailmasõja päevaselge tagajärg, kuid me langeksime viljatusse saatuseusku ja teeksime ülekohtut ajaloosündmuste kulgude mitmekesisusele, kui me peaksime Teise maailmasõja süttimist paratamatuseks. Kas sõda oleks siis võinud vältida? Kas oleks 1930. aastatel alanud ähvardavat maailmapoliitiliste sündmuste laviini võidud juhtida eri suunda või takistada?

Esimese maailmasõja lõpptulemus, kogu süü jätmine Saksamaa õlgadele ja karmid rahutingimused lõid soodsa õhkkonna revanšisõjale. Olukorda halvendas psühholoogiliselt veel see, et Saksamaa polnud sõjaliselt murtud. Laiadesse rahvahulkadesse jäi küdema arvamus, mille kohaselt Saksamaa oli häbiväärselt kokku varisenud sisemiste vastuolude ja nõrkuse tõttu. Seda põhjendust kasutas Adolf Hitler, kui ta alustas rünnakut sotsialistide ja juutide vastu. Saksamaa rahutegemisel kogetud “ülekohus” ei ole siiski mitte piisav seletus uuele sõjale enam kui kahekümne aasta pärast ega isegi Hitleri võimulepääsule. Seletust rahvussotsialistide võimuletulekule tuleb otsida Saksamaa sisepoliitilistest ja ühiskondlikest traditsioonidest ning päevakorral olnud majanduslikest raskustest.

Optimismi ja kokkulepete aastakümme

Kui 11. novembril 1918 sõja lõppemise ja Saksamaa lüüasaamise märgiks helisesid kirikukellad, tõotasid miljonid inimesed oma mõttes, et selline suursõda ja veresaun ei tohi enam kunagi korduda. Ometigi kandus maailm vaid veidi enam kui kahekümne aasta pärast veel kohutavamasse sõjakeerisesse, mis lõppes lõpuks aatomipommide esimeste plahvatustega 1945. aastal. Kuidas seda kõike seletada? Olid ju 1920. aastad mõningatele raskustele ja ebaõnnestumistele vaatamata optimismi aastakümme. Maailmasõja lõpptulemusena Ameerika Ühendriikide presidendi Woodrow Wilsoni algatusel ellu kutsutud Rahvasteliit tegutses aktiivselt rahu nimel 1920. aastast peale. Ehkki alguses oli sellest välja jäetud sõja kaotanud Saksamaa ning bolševistlik Nõukogude Venemaa ja kuigi Ameerika Ühendriikides pääses võimule isolatsionismi pooldav suund, tähendas sellise maailmaorganisatsiooni loomine tähelepanuväärset sammu inimkonna ajaloos.

Euroopa ja kogu maailm elasid 1920. aastatel läbi rahuaega, mida ei näinud miski tõsiselt ohustavat. Ameerika Ühendriigid elasid omaette Atlandi ookeani taga, Prantsusmaa ja Suurbritannia olid Euroopa võitjariigid, Saksamaa oli desarmeeritud ja sinna oli rajatud demokraatlikule süsteemile põhinev niinimetatud Weimari vabariik. Rahvusaade pühitses oma triumfi, kui sõja tulemusena sündis Euroopasse suur hulk uusi riike. Läänemaade seisukohalt mõjus hirmuäratavalt uus, maailmarevolutsiooni jutlustav bolševike valitsus Venemaal. Nõukogude Venemaa oli siiski maailmasõja ja sellele järgnenud kodusõja ning interventsioonide poolt tugevasti nõrgestatud. Ta oli ka seesmiselt lõhestunud ning ei kujutanud endast Lääne-Euroopale tõelist hädaohtu.

Edasiminek toimus ka rahvusvaheliste rahu kindlustavate läbirääkimiste osas. 1924. aasta oktoobris kirjutati alla niinimetatud Locarno kokkuleppele, millega tagati eelkõige Prantsusmaa ja Belgia ning Saksamaa vahelised piirid ning lepiti kokku vahendusprotseduurides võimalike tüliküsimuste puhul. Saksamaagi võidi lõpuks 1926. aastal võtta vastu uue maailmaorganisatsiooni Rahvasteliidu liikmeks. 1928. aasta augustis kirjutasid muuhulgas Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja Jaapani esindajad pidulikult alla niinimetatud Briand´i – Kelloggi paktile (tuntakse kui Pariisi paktina), milles keelati ründesõjad ja üldse sõja kasutamine rahvusliku poliitika vahendina.

Kuigi autoritaarse Saksa keisririigi varemetele oli rajatud uus demokraatlik Saksamaa, ei olnud situatsioon nii hea, kui võib-olla väljastpoolt esimesel pilgul paistis. Demokraatial olid Saksamaal lühiajalised traditsioonid ja nii mõnigi asi oli üksnes kuliss. Demokraatlikud jõud, näiteks sotsiaaldemokraadid, olid sunnitud Saksa keisririigi kokkuvarisemisele järgnenud segastes poliitilistes olude toetuma sõjaväe abile, et saada hakkama vasakult ähvardava hädohu, kommunismiga. Kuigi Reichswehr tegutses valitsuse relvana, ei olnud see oma vaimsuselt vabariigistunud, vaid säilitas konservatiivseid, keisririigiaegseid traditsioone ja harjumusi. “Preisilikkus” ei olnud niisiis Saksamaa sõjaväest kadunud kuhugi. Paljus oli asjalood samamoodi ka ametnike ringkonnas. Majanduslikest raskustest tingitud poliitiline situatsioon muutus soodsaks parempoolsetele suundadele, tänu ka oma juhi jultumusele ja sihiteadlikkusele, Adolf Hitleri juhitud Saksamaa rahvussotsialistlik töölispartei.

“Kas Saksamaast saab maailmariik, või lakkab see üldse olemast… (me) suuname oma pilgud idapoolsele maale… ja siirdume tuleviku riigipoliitikasse… siis võime silmas pidada eeskätt ainult Venemaad ja sellele alluvaid ääreriike.” Nõnda kirjutas Adolf Hitler 1924. aastal oma raamatus “Minu võitlus” (Mein Kampf). Hitleri mõttemaailmas ja kogu rahvussotsialistlikus ideoloogias oli inimtegevustest just sõda tõstetud kõigest muust kõrgemale. Kui Hitler tõusis 1933. aasta jaanuaris võimule,  hakkas kell paratamatu sõja suunas tiksuma. Ainukeseks sammuks sõja vältimiseks oleks olnud ühel või teisel moel Hitleri võimult kõrvaldamine. Kõik muu oli ainult aja raiskamine enne suurt jõuproovi.

Hitleri positsioon oli Saksamaal siiski vankumatu. See põhines raudsele totalitaarsele süsteemile, kuid vaieldamatult ka rahva valdavale toetusele. Saksamaalt oleks vaevalt võinud leida 1930. aastatel arvestavaid jõude, kes oleksid suutnud kõrvaldada Hitlerit ja rahvussotsialistlikku süsteemi. Ainukeseks sammuks oleks ilmselt olnud Prantsusmaa ja Suurbritannia tõkestav rünnak ja sõjalised karistusabinõud, kui Saksamaa avalikult Versailles´ rahulepingu tingimusi rikkus. See jällegi ei olnud võimalik sisepoliitilistel põhjustel nendes maades ja peale selle peeti Versailles´ tingimusi paljudes Lääne-Euroopa ringkondades ebaõiglasteks. Saksamaa leidis niisiis rahulepingu tingimuste tühistamisel mõistmist.

Tuleb samuti tõdeda, et Hitleri jultunud poliitika otsekui halvas oma vastased. Oli ju näiteks Tšehhoslovakkial 1938. aastal kasutada kaasaegne, väljaarendatud motoriseeritud sõjavägi ja lisaks eriti võimsad Saksamaa vastasel piiril asetsevad kindlustused. Seevastu Saksamaa sõjavägi oli veel oma tasemelt lõpuni relvastamata. Ameerika Ühendriikidel ja Nõukogude Liidul oleks olnud Saksamaale vastuseandmiseks piisavalt jõude. Mõlemad olid siiski Euroopast eraldunud. Ameerika Ühendriikides olid võimul isolatsionismi pooldavad ringkonnad ja Nõukogude Liidus tahtis Stalin võita aega kommunismiehitamiseks ühel maal.

Kokkulepete süsteemi murdumine

Pärast maalimasõja lõppu oli 1920. aastatel loodud suurepärane ristakuti liidulepingute, tagatiste ja mittekallaletungilepingute süsteem. See lagunes nagu kaardimaja, kui mängulaua taha istus mängur, kes algusest peale ei soovinud arvestada ühiselt kokkulepitud reeglitega. Ülejäänud “mängijad” sattusid segadusse. Mitmed aastaid oli Rahvasteliidu ringkondades plaanitsetud ja hoolikalt ette valmistatud suurt rahvusvahelist desarmeerimiskonverentsi, mis lõpuks võis kokku tulla 1932. aasta veebruaris. Istung kaotas suure osa oma mõjukusest, kui Jaapan 1933. aasta alguses sealt lahkus, samuti nagu kogu Rahvasteliidust, protestiks maailmaorganisatsiooni hukkamõistu vastu Mandžuuria okupeerimise pärast Jaapani poolt. Ainult vähem kui poole aasta pärast tegi Saksamaa samamoodi. Nende delegatsioon marssis desarmeerimiskonverentsilt välja ja lahkus samal ajal ka Rahvasteliidust. Rahvasteliit hakkas kiiresti kaotama oma usaldusväärsust ja tähendust rahvusvaheliste tülide lepitajana ja läbirääkimiste foorumina. Teisalt suurendas organisatsioon oma mõjukust, saades 1934. aasta sügisel oma liikmeks Nõukogude Liidu.

Ühinemine Rahvasteliiduga oli tähelepanu juhtimine Nõukogude Liidu välispoliitika muutumisele. Koha asutamisest peale oli Nõukogude juhtkond ja propaganda pidanud Rahvasteliitu lääneriikide poolt moodustatud Nõukogude Liidu vastaseks organisatsiooniks. Fašismi esiletõus Euroopas ja eriti rahvussotsialismi võimuletulek Saksamaal muutis Nõukogude Liidu seisukohta. Kui Saksamaa ja Jaapan lisaks kõigele lahkusid Rahvasteliidust, nähti selles korraga fašismivastast ja neid riike ohjeldavat organisatsiooni. Soome seisukohalt oli Nõukogude Liidu liikmeks olemine problemaatiline, sest Soome jugeolekupoliitilsed põhiotsustused lähtusid sellest, et organisatsioon on just nimelt suunatud Nõukogude vastu.

Saksmaa oli algusest peale hiilinud mööda Versailles´ rahulepingu sõjalistest piirangutest. Üsna laia ulatuse sai see 1922. aasta kevadel Weimari Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud niinimetatud Rapallo lepingu raamides. Saksa ohvitserid said võimaluse õppida Nõukogude Liidus ning seal katsetada ja harjutada rahulepingus keelatud relvade, lennukite, allveelaevade ja tankidega. See koostöö lõppes suhteliselt varsti pärast Hitleri võimuletulekut. 1935. aasta märtsis tühistas Hitler ühepoolselt ja lõplikult Versailles´ rahulepingu Saksamaa relvastatud jõude piiranud tingimused. Samas kuulutas ta Saksamaal välja üldise sõjaväekohustuse. Oli selge, et just nimelt Mandri-Euroopas hakati muret tundma Saksamaa sõjaliste edusammude pärast. Prantsusmaa hakkas otsima endale tugevat liitlast, kelle ta leidis Nõukogude Liidust. Prantslased olid ju pikki aastaid tundnud teatavat nõrkust Venemaa suhtes, kuigi bolševism oli need maad peaaegu kahkeks aastakümneks teineteisest lahutanud. Prantsusmaa ja Nõukogude Liit sõlmisid ühise lepingu 1935. aasta mais. Mõlema maa huvid ja kartused Saksamaa suhtes olid ühised.

Suurbritannia poliitika seevastu põhines rohkem järeleandmistele ja “rahustamisele” (appeasement). Üheks selle näiteks oli 1935. aasta juunis sõlmitud Saksa-Inglise laevastikuleping. See andis tegelikult Saksamaa laevastikule Läänemerel vabad käed. Saksamaa võis intensiivselt alustada ka oma laevastiku taastamist.

Hitler võis oma arvele kirjutada ühe diplomaatilise kordamineku teise järel. Karistamatult hõivas Saksamaa 1936. aastal märtsis rahulepingu järgi demilitariseeritud Reinimaa. Siis veel oleks arvukuselt ja relvastuselt sakslastest tunduvalt võimsam Prantsusmaa sõjavägi võinud olukorda sekkuda ajaloo käiku muuta. Otsustava tegutsemisega oleks prantslased võinud kergesti sakslasi võita, kelle siserinnegi ei olnud Wehrmachtis sugugi üksmeelne. Seda siiski ei juhtunud ja Hitler viis külmavereliselt ja osavalt oma kavatsusi üktsteise järel ellu. Saksamaa võttis 1936. aasta suvest alates koos Benito Mussolini juhitud fašistliku Itaaliaga osa Hispaania kodusõjast, toetades kindral Francisco Franco rojalistlikke mässulisi. Samal ajal, kui ta aitas fašistlikul Francol võimule tulla, pidas ta Hispaaniat uute relvade katsetandriks.

1930. aastate lõpul tundis Hitler – osalt oma ettekujutuses -, et ta tervis on käest ära ja ilmselt vähemalt osaliselt sel põhjusel kiirustas oma vallutamisplaanide elluviimisega. 1938. aasta märtsis liitis ta jultunult Saksa riigiga oma sünnimaa Austria. Sakslased viisid karme vahendeid, survet ja ähvardusi oskuslikult kasutades läbi niinimetatud Anschlussi ehk ühendamise. Seegi kord õnnestus kõik ilma lahinguteta ja peaaegu mingi verevalamiseta.

1938. aasta septembris, veel samal aastal, esitati ultimaatumid Tšehhoslovakkiale ja siis toodi põhjuseks selle territooriumil elavad niinimetatud sudeedisakslased. See elanikonna rühm kurtis oma rõhutud olukorda ja nõudis pääsemist “Riigi” koosseisu. 1938. aasta septembri lõpul korraldatud tippnõupidamisel, millest võtsid osa Suurbritannia peaminister Neville Chamberlain, Prantsusmaa peaminister Èdouard Daladier, Itaalia juht Mussolini ning Hitler, välditi jälle kord, kuid kalli hinna eest, avalikku sõda. Lääne suurriigid andsid Hitlerile õiguse tükeldada Tšehhoslovakkia ja tunnustati Sudeedi alade ühendamist Suur-Saksamaaga. Tšehhoslovakkia juhtkond ja kodanikud alistusid sellele otsusele, kuigi nende arvamust polnud sugugi küsitud. Alistumine oli seda kummalisem, et Tšehhoslovakkia oli oma Saksamaa-vastase piiri tugevasti kindlustanud ja tal oli kõigile lisaks tugev ja kaasaegselt varustatud sõjavägi ning Euroopa üks võimsamaid relvatööstusi.

Tšehhoslovakkial oli kehtiv vastastikuse abistamise leping niihästi Prantsusmaa kui ka Nõukogude Liiduga, aga kuna Prantsusmaa ei rakendanud oma lepingukohustusi, ei kohustunud leping sel juhul ka Nõukogude Liitu tegutsema. Pool aastat hiljem, 1939. aasta märtsis, oligi jääk-Tšehhoslovakkia seejärel Saksamaale kerge saak. Böömimaa ja Määrimaa ühendati “protektoraatidena” otse Saksamaaga ning Slovakkiast moodustati nimeliselt iseseisev, kuid täielikult Saksamaa kontrolli all olev vabariik.

Prantsusmaa ja Suurbritannia pidid sügavalt pettuma, märgates, et tegelikkuse karmis maailmas ei olnud Müncheni kokkuleppel mingit tähendust. Nüüd hakkasid nad otsima tuge Nõukogude Liidult. 1939. aasta suvel peeti Moskvas läbirääkimisi koostöö ja liidulepingute üle Saksamaa vastu, kuid need edenesid aeglaselt. Lääneriigid ei olnud heameelega valmis loovutama Nõukogude Liidule nõutud laiaulatuslikke volitusi, mis oleksid andnud talle võimaluse “tagada” ääreriikide puutumatus. Nõukogude Liit nõudis ka läbimarsiõigust situatsioonis, kus Saksamaad kahtlustati valmistuvat kallaetungiks.

Näide Hitleri paindlikust strateegiast ja kõiki takistusi kartmata võimest teha kiireid otsuseid pani maailma ahmima, kui 23. augustil 1939 teatati ootamatult, et Saksamaa ja Nõukogude Liit on sõlminud vastastikuse abistamise lepingu. Kaks ideoloogiliselt teineteisele täiesti vastandlikku ja vaenulikku riiki olid teineteise leidnud. Olukord oli selles suhtes selge, et Euroopa oli nüüd jagunenud selgelt demokraatiateks ja diktatuurideks, “headeks ja halbadeks”. Tõsi küll, lausa kohe ei teatud, et see Molotovi-Ribbentropi pakti nime all tuntuks saanud leping sisaldas ka salajast lisaprotokolli. Sellega otsustati Poola, Eesti, Leedu, Läti, Rumeenia ja Soome saatus. Tõsi, õige pea levisid diplomaatilistes ringkondades oletused sellise salajase protokolli olemasolust. Need teated jõudsid ka Soome.

Saksamaa kasutas kohe olukorra ära ja ta väeüksused tungisid sõda kuulutamata 1. septembril 1939 Poolasse. Kaks päeva hiljem kuulutasid Poolat käendavad Prantsusmaa ja Suurbritannia Saksamaale sõja.

Teine maailmasõda oli alanud.

Soome otsib julgeolekupoliitilist suunda

Kui Soome sai iseseisvaks, oleks täiesti loomulik poliitiline valikuvõimalus olnud orientatsioon Põhjamaadele. Mõned iseseisvuseelsed ning vabadussõjaaegsed sündmused kujutasid siiski ületamatut takistust. Kõigepealt oli Rootsi suhtunud eitavalt soome üliõpilasnoorsoo sõjalisse väljaõppesse. Seega sündis “jäägriliikumine” Saksamaa keisri Wilhelm II, mitte Rootsi kuninga Gustav V eestkostel.

Jäägriliikumisest tõsisemat poliitilist probleemi kujutas endast küsimus Ahvenamaa valdamisest ja küsimus suhtumisest Soome kodusõjasse. Rootsi väeüksused olid sunnitud sakslaste eskaadri saabumisel Ahvenamaa vetesse tõmbuma kiiresti tagasi kodumaale. Seepärast jäi Ahvenamaa küsimus aastateks Sooma ja Rootsi vahelisi suhteid segama. Rootsi sotsiaaldemokraadid ei saanud heaks kiita Soomes võitnud  valgete karmi suhtumist kaotanud punakaartlastesse.

Mõlemal maal oli ühiskondlikke jõude, kelle eesmärk oli lähendada rahvaid ja maid teineteisega kultuuriliselt, majanduslikult ja sõjaliselt. Esimesi märgatavaid sellesuunalisi üritusi tehti juba ratsaväekindral Gustaf Mannerheimi riigihoidjaajal 1919. Kõige märgatavam koostöötahte avaldus oli Rootsi konservatiivse valitsuse välisministri krahv Carl Hederstierna 1923. aasta oktoobris peetud kõne, kus ta tegi ettepaneku sõlmida maade vahel kaitsepakt. See meede oleks võetud Rahvasteliidu süsteemi raamides. Niihästi kuningas kui ka peaminister Ernst Trygger ärritusid sellest ja välisminister oli sunnitud oma pettumuseks valitsusest lahkuma. Pärast seda episoodi avalik mõttevahetus kaitsepakti üle vaibus peaaegu aastakümneks. Siiski tehti 1920. aastatel erinevates valdkondades ühiste eesmärkide heaks vähem märgatavalt, kuid tähelepanuväärt tööd.

Presidendivahetus 1925. aastal tähistas Soome-Rootsi suhetes muutust. Vabariigi presidendi K. J. Stahlbergi äärmiselt jäik seaduslikkuse seisukoht ja kibestumine 1918. aasta talvel Rootsi-poolse Ahvenamaa okupeerimise pärast takistasid teda tegemast ametlikku visiiti endisele emamaale. Presidendi positsioon takistas maade ja rahvaste lähenemist mitmes valdkonnas ja sugugi mitte kõige vähem kaitsepoliitikas. Olukord muutus täielikult 1925. aasta kevadel, kui presidendiks valiti avatumat ja paindlikumat välispoliitikat harrastanud Lauri Kristian Relander. Kohe kevadel tegi ta õnnestunud külaskäigu Rootsi. Sellele järgnes peatselt, juba sama aasta augustis, Rootsi kuningliku paari ja õigupoolest kogu kuningakoja külaskäik Soome. Seegi õnnestus üle ootuste täielikult ja kuninglikele külalistele sai maa erinevates paikades osaks rahva vaimustatud ja spontaanne vastuvõtt.

Algavat koostööd tugevdasid samaaegsed muutused ka mitmes muus valdkonnas. Aastakümne keskpaigas muutus Soome valitsuspoliitika vähehaaval keskerakonnavalitsustest enam parempoolseks, mis tähendas samal ajal koostöö nõrgenemist niinimetatud ääreriikidega ehk Baltimaade ja Poola suunas. Ääreriikide suuna seisukohal oli olnud nimelt just keskjõud. Seda ja samal ajal Prantsusmaa orientatsiooni toetanud välisministrid Carl Enckell ja Rudolf Holsti pidid Soome välispoliitika juhtimisest eemalduma. Nende asemel tõusis mitmekordseks välisministriks noor ja särav diplomaatiline täht Hjalmar J. Procopé. Ta oli küll teeninud saadikuna Varssavis ja temalgi oli ääreriikide vastu sümpaatiaid, kuid sellest hoolimata toetas uus välisminister Soome ja Rootsi välis- ja kaitsepoliitilist koostööd.

Soome ja Rootsi sõjalise lähenemise seisukohalt oli soodne mõju sõjaväe juhtkonnas toimunud muutusel. Jäägriohvitseride ning teiste nooremate ohvitseride survel pidi enamik varem Venemaal teeninud ohvitseridest või Hamina kadetikorpuse kasvandikest sõjaväe juhtivatelt kohtadelt lahkuma. Võimule pääsenud jäägrisugupõlv suhtus Rootsi-orientatsiooni varasemast positiivsemalt. Eriti suurt mõju oli kindralstaabiülema vahetamisel. Oma venna Carli välispoliitilise orientatsiooniga kindralstaabi ülem kindralmajor Oscar Enckell sunniti lahkuma ja teda asendas esialgu asetäitjana kindralstaabiülema kohal kolonelleitnant Axel Erik Heinrichs ja pärast teda kolonelleitnant Kurt Martti Wallenius. Mõlemad jäägriohvitserid pooldasid soojalt koostööd Rootsiga.

Koostöö tekkis ka majanduses ja kaitsemajanduses. 1927. aastal kirjutati pärast pikaajalisi ja keerukaid läbirääkimisi alla Soome-Rootsi kaubalepingule. Selles lepingus jõudsid Soome ja Rootsi valitsused kokkuleppele eelistatud riigi koostöö osas. On tähelepanuväärne, et Soome poolel juhtis kaubanduslikke läbirääkimisi Väinö Tanneri sotsiaaldemokraatlik vähemusvalitsus. Nende allakirjutamisläbirääkimiste lõppjärgus nõustus Rootsi valitsus soomlaste tingimuse peale klausliga sõjamaterjali müümise kohta ka sõjaolukorras. Soovitud kirjalikku lubadust soomlased siiski ei saanud. Rootsi traditsiooniline neutraliteedipoliitika osutus ka nüüd liiga kindlaks.

Soome-Rootsi koostöö Rahvasteliidus

Soome oli liitunud uue maailmaorganisatsiooni Rahvasteliiduga 1920. Sageli on kinnitatud, et Soome poliitiline juhtkond lootis sinisilmselt Rahvasteliidu toetusele ja seetõttu jättis riigi oma kaitsevalmiduse tõstmise unarusse. Küsimus ei olnud mingil juhul sinisilmsuses, kuid teisalt pidas valitsus vajalikuks kasutada ka liikmeksoleku eeliseid Soome rahvusvahelis-poliitilise positsiooni kindlustamiseks ja julgeoleku parandamiseks. Soome poliitilisel juhtkonnal, sama vähe kui sõjaväejuhtkonnalgi, ei olnud illusioone, et Rahvasteliit või õigupoolest selle liikmesriigid oleksid sedamaid valmis aitama riiki, kui see oleks langenud Nõukogude Liidu kallaletungi ohvriks. Abi tegelikuks kindlustamiseks alustati Soomes juba enne 1920. aastate keskpaiku süstemaatilist planeerimistegevust niihästi sõjaväes kui ka poliitikute ja sõjaväelaste ühisorganis, niinimetatud Erichi komitees. Eesmärgiks oli selgitada praktiliselt, missugust abi, kui palju ja mida Soome sõja puhkedes vajab. Nõnda töötati 1930. aastate alguses välja tegevusplaan abi palumiseks, saamiseks ja vastuvõtmiseks. Ennekõike oli sel ajal kavatsus pöörduda lähimate naaberriikide Rootsi, Norra ja Taani poole. Siiski oli mitmel põhjusel kõige tähtsam konsultatsioonipartner Rootsi.

Rootsi sõjaväe juhtkond oli 1920. aastatel olnud mitmetel erinevatel põhjustel  üsna algatuslik sõjalise koostöö saavutamiseks Soomega nimelt just Rahvasteliidu sanktsiooni- ehk sundsüsteemi raamides. See sundsüsteem tähendas, et Rahvasteliidu põhikirja 10. ja eriti 16. paragrahvi kohaselt oleks organisatsiooni liikmesriigid kohustatud andma provotseerimata kallaletungi objektiks sattunud liikmesriigile eeskätt kõikevõimalikku majanduslikku abi ja teiseks sõjalist abi. Üldiselt peeti 10. paragrahvi kohast majandusliku abi andmist kohustuslikuks. Sõjalise abi andmist peeti vabatahtlikuks, kuid 16. paragrahvi ettekirjutusi tõlgitseti moraalselt küllalt kohustavatena.

Rootsi sõjaväejuhtkond võitles oma riigis laiaulatusliku desarmeerimise vastu ja tugines heameelega just Rahvasteliidu poolt antud kohustustele. Oli ju Rootsi siiski organisatsiooni asutajateliige. Soomegi poolel langesid Rootsi ohvitseride taotlused ja ettepanekud soodsale pinnale. Oli ju siin just loodetud, et Rootsi ühel või teisel kombel seoks end oma idanaabri kaitsmisega. Soome sõjaväe ja poliitiline juhtkond taotles välismaist tuge ähvardava Nõukogude Liidu kallaletungi puhuks. Mitmete erinevate kaitsekomiteede uurimistulemused olid ühel meelel selles, et Soome tuleks välismaise kallaletungi puhuks kindlustada niihästi majandusliku kui ka sõjalise toega juba rahuajal.

Rootsi sõjaväejuhtkonna käsituse kohaselt oli Läänemere piirkonnas tekkinud Esimese maailmasõja ja Vene revolutsiooni tulemusel Rootsi seisukohalt soodne olukord, mille püsimist tuli toetada. Niihästi sõjaliselt kui poliitiliselt oleks see olnud kõige soodsam just Rahvasteliidu põhikirja järgi. See sanktsiooniprojekt sai alguse juba 1920. aastate keskpaiku ja pidas vastu lausa Talvesõjani. Pratkiliselt eeldas see plaan või õigupoolest paljud plaanid, et Rootsi saadaks Soome 4-5 jalaväediviisi ja ühe ratsaväebrigaadi. Transport toimuks põhiliselt merd mööda Põhjalahe ja Turu sadamasse. Osa väeüksustest oleks transporditud Haaparanta ja Tornio kaudu. Raudtee piiratud transpordivõimsuse ja piiril paratamatu, erinevast rööpmevahest tingitud ümberlaadimise tõttu oleks transpordi osakaal Põhjalahe kaudu jäänud siiski suhteliselt väikseks. Transport oleks pidanud toimuma rootslaste tonnaaži kasutades ja Rootsi võrdlemisi tugev eskaader koostöös Soome laevastikuga oleks pidanud tõkestama punalaevastiku tungimise Ahvenamerele ja Põhjalahele. Rootsi õhujõud oleksid transporti kaitsnud Rootsi ja Soome lennuväljadelt.

Need Rootsi kindralstaabis koostatud plaanid rajanesid rikkalikule Soome materjalile. Ennenägematu hulk sõjasaladusi liikus niisiis nendel aastatel üle Põhjalahe Soomest Rootsi. Soome sõjaväejuhtkond, kindralstaap, oli valmis andma Rootsi kindralstaabile kogu vajaliku informatsiooni, puudutagu see siis liiklusteid, raudteid, raudteevahendeid, maanteid, sadamaid, laevateid või ranniku kaitseehitisi, Kannase kindlustusvööndit, sõjaväeorganisatsiooni, mobilisatsiooni või ükskõik mida.

Rootsi erinevad valitsused teadsid juba väga varakult nendest sõjaväejuhtkonna kavatsustest. Sõltumata koosseisust ja orientatsioonist oli kõikidele Rootsi valitsustele kõige olulisem, et nad püüdsid vältida oma maa sidumist Soome kaitsmisega. Teisalt tuleb siiski toonitada, et valitsused ei keelanud ega takistanud sõjaväejuhtkonda kavandamast Rootsi-Soome koostööd. Selleks oli selge põhjus: täites lubadusi ja säilitades sõjalise abi lootusi võis Rootsi end millegagi sidumata mõjutada Soome välispoliitilist orientatsiooni. Soome võimalik liitumine ääreriikidele suunatud välispoliitikaga oli 1920. aastatel oht Rootsile. See oleks enesega kaasa toonud riske Põhjalasse, mida Rootsi tahtis vältida.

Sõjalis-poliitiline koostöö Soome ja Rootsi vahel oligi avaldanud märgatavalt jahendavat mõju Soome ääreriikidele lähenemise püüetele. Rootsi sõjaväejuhtkonna abiandmislubadused julgustasid soomlasi selles suunas üha enam. Samal ajal lisasid Põhjamaadega seotud koostöötaotlused, mis kavatseti ellu viia Rahvasteliidu abil, aktiivsust maailmaorganisatsioonis. Määravaks eeskujuks seati Rahvasteliidu süsteemi sees loodud territoriaalsed kaitsepaktid, millesse kuuluvad liikmesriigid oleksid viivitamatult valmis andma sõjalist ja majanduslikku abi. Tuli aru saada, et Soome eesmärgiks oli siduda teised Põhjamaad, ja just nimelt Rootsi, sellise territoriaalse kaitsepaktiga.

Soome välispoliitiline orientatsioon

1930. aastate keskpaiga aastad tähendasid kõrgpunkti Rahvasteliidu-kesksele Põhjala-orientatsioonile. Selle suundumuse kõige tähelepanuväärsem väljendus oli peaminister Toivo Mikael Kivimäki valitsuse ettepanek eduskunnas 1935. aasta detsembris. See Põhjala-orientatsiooni deklaratsioon võttis kokku Soome selle hetke julgeolekupoliitilised eesmärgid. Tähelepanuväärne on ka see, et eduskund kiitis valitsuse avalduse üksmeelselt heaks.

Avaldusel oli niisiis kindel sõjalis-poliitiline tagapõhi, mis rajanes Soome ja Rootsi kindralstaapide vahelisel aastakümnepikkusel koostööl. Rootsist saadud ergutusel oli avalduse algseks eesmärgiks mõjutada või veenda Rootsi valitsust kiitma heaks mingisugune territoriaalne kaitsekoostöö Soomega. Kui Per Albin Hanssoni valitsus keeldus sellest oma Soome parteikaaslase Väinö Tanneri 1935. aasta suvel Stockholmis tehtud ettepanekust, ei aidanud Soome valitsust muu, kui leppida pool aastat hiljem ühepoolse avaldusega, mille eduskund seejärel heaks kiitis. Marssal C.G. E. Mannerheim taotles sellele avaldusele Suurbritannia tunnustust, kui ta kohe 1936. aasta jaanuaris külastas Londonit.

Põhjala-orientatsioonist oli seega saanud Soome ametlik välispoliitiline suund, millele võidi viidata kõnedes ja läbirääkimistel. Valitsused pidasid sellest eduskunna poolt heakskiidetud suunast järjekindlalt kinni kogu 1930. aastate teise poole kuni Talvesõja puhkemiseni välja ja õigupoolest veel pärast sedagi, ehkki Rootsist ametlikku sõjalist abi ei tulnudki. Kuid Põhjala-orientatsioonil oli ka konkreetseid tulemusi, millest ülekaalukalt tähtsaim oli Ahvenamaad puudutava kaitsepakti allakirjutamine 1939. aasta jaanuaris Stockholmis.

Sel perioodil oli Rahvasteliit kaotanud suurte poliitiliste konfliktide reguleerijana peaaegu kogu oma autoriteedi. Jaapani imperialistlikust kallaletungist Hiinale ning Jaapani ja Hitleri-Saksamaa lahkumisest alanud areng jätkus Itaalia kallaletungiga Abessiiniale. Saksamaa hõivas 1936 Reinimaa, ilma et Rahvasteliit oleks suutnud seda takistada. Soome seisukohalt ei olnud Nõukogude Liidu vastuvõtmine 1934 Rahvasteliidu liikmeks positiivne samm. Soomele oli Rahvasteliit tähendanud alati Nõukogude Liidu vastast rinnet ja sellele arvestusele oli rajatud Soome Rahvasteliidu-poliitika. Seetõttu oli Soome kaitsnud kogu aeg sanktsiooni- või sundsüsteemi kindlustamist ning territoriaalsete paktide sõlmimist. Nüüd oli ainuke võimalik vaenlane pääsenud organisatsiooni liikmeks ja tal olid loomulikult peale kõikide liikmesriikide kohustuste ka kõik liikmete õigused. Oli karta, et Nõukogude Liit võib nõuda Saksamaa võimaliku ründeohu korral näiteks läbimarsiluba Soome ja Baltimaade kaudu.

Soome ühines 1936. aasta juulis niinimetatud seitsme riigi avaldusega, milles tõlgendati uuesti Rahvasteliidu sanktsiooniparagrahve. Avaldusele alla kirjutanud riigid reserveerisid endale õiguse tõlgitseda põhikirja 16. paragrahvi ehk niinimetatud sanktsiooniparagrahvi oma äranägemise järgi. Riigid ei tunnustanud enam süsteemi automaatselt. Soomele oli sellise otsuse langetamine juba põhimõtteliselt raske, sest ta poliitika oli eelnenud aastatel olnud otse vastupidine. Avaldusega ühinemist tulebki näha Soome ohverdusena Põhjamaade solidaarsuse altarile. Kõigest hoolimata peeti välispoliitliselt targemaks tegutseda ühiselt koos teiste Põhjamaadega.

Kaks aastat hiljem oli Soome sunnitud taas osa võtma sama tüüpi sanktsioonisüsteemi nõrgestavast avaldusest. Siis seisnes küsimus Rahvasteliidu peasekretäri poolt algatatud uurimuses põhikirja uuendamiseks. Kui uurimistöid 1938. aastate kevadtalvel alustati, oli asjaomase komitee seisukoht üsna tasakaalukas: sanktsioonisüsteemist ja eriti territoriaalsete kaitsepaktide mõttest ei tuleks loobuda. Niisiis ei oldud veel taganetud lootusest siduda Rootsi Rahvasteliidu kaudu Soome kaitsmisega.

Kui Saksamaa okupeeris vastupanu kohtamata 1938. aasta märtsis Austria, oli Soomegi sunnitud Rahvasteliidu tähenduse lõplikult ümber hindama. Põhikirja uuendamist uurinud Soome-poolne komitee jõudis üsna pessimistliku lõpptulemuseni Rahvasteliidu võimalustest üldse tegutseda sõda ärahoidva organisatsioonina. Täielikult ei tahtnud soomlased veelgi maha matta mõtet territoriaalsest (Põhjamaa või Skandinaavia) kaitsepaktist.

Sild üle Ahvenamaa

Ahvenamaa ühist kaitset puudutavad küsimused oli teatud mõttes ühendanud Soome ja Rootsi sõjaväeringkondi juba 1920. aastate algusest peale. Mõlema riigi kindralstaabid olid pidanud Ahvenamaa demilitariseerimist ohuks julgeolekule. Piirkond moodustas sõjalise vaakumi, mis kriisiolukorras võis kiiresti täituda. Pärast mõningaid väiksemaid koostöökontakte algasid sõjalisel tasemel läbirääkimised Ahvenamaa ühisest kaitsmisest 1933. aastal. Need sattusid Soome ja Rootsi läbirääkijate lähenemisviisi erinevuse tõttu peaaegu ummikusse. Soome kõrgem sõjaväejuhtkond oli arvamusel, et kogu Ahvenamaad puudutav rahvusvaheline leping tuli asendada uuega. Leiti, et leping piirab Soome suveräänsust oma võimupiirkonnas. Rootsi sõjaväejuhtkond seevastu soovis, et koostöö saarte kaitsmiseks toimuks vastavuses kehtiva 1921. aasta lepinguga või et lepingu teksti oleks tehtud ainult väikesi muudatusi.

Sõjalised läbirääkimised edenesid 1933-1936 aeglaselt. Alles 1938. aasta kevadel hakkas poliitilisel tasemel midagi toimuma. Põhjuseks oli maailmapoliitilse situatsiooni kiire pingestumine ennekõike Austria Anschlussi tõttu. Kui Rahvasteliit lagunes oma lagunemist ja samal ajal lootused siduda tema kaudu Rootsit Soome kaitseplaanidega üha nõrgenesid, muutusid Ahvenamaad puudutavad läbirääkimised uuel moel tähtsamaks ka soomlaste silmis. Rootsiski hakkas ilmnema soov sõlmida saarte kaitsmist puudutav kokkulepe. 1938. aasta kevadest sama aasta sügiseni kestnud läbirääkimistel jõuti kokkuleppele, mis parafeeriti Stockholmis 1939. aasta jaanuaris. See näis ennustavat suurt võitu seda juhtinud Rootsi välisministrile Rickard Sandlerile ja tema Soome kolleegile Eljas Erkkole. Soome eduskund kiitis lepingu heaks, kuid mais pärast Nõukogude Liidu protesti võeti peaminister Per Albin Hanssoni vastavasisuline ettepanek Rootsi parlamendi päevakorrast maha ega võetud seda enam kunagi sinna tagasi. Leping jäi niisiis ratifitseerimata.

Ahvenamaad puudutavat lepingut võidi omal ajal pidada ka kogu suure interventsiooniplaani teostamise esimeseks sammuks. Kuulus see ju ühe alaosana Rootsi ühiskonna poolt koostatud suurde Soome abistamise projekti. 1939. aasta kevadel tundus niisiis, et Soome välispoliitiline Põhjala-orientatsioon oleks toonud kaasa ka julgeoleku ilmse paranemise.

Kauge Saksamaa

Pärast Teist maailmasõda on sageli, eriti noorema põlvkonna poolt, peetud 1930. aastaid “saksameelseks aastakümneks”. On tõsi, et kümnendi alguses oli tooniandev paremradikaalne Lapua-liikumine oma ebaseaduslikkusega ning sellele järgnenud Isamaaline Rahvaliikumine. Silmahakkavaks ilminguks võib nimetada ka mundrites kaitseliitlasi.

Parlamentaarsete jõuvahekordade poliitiline tegelikkus oli siiski hoopis midagi muud. Lapua-liikumise esialgne rahvaliikumispärasus kuivas 1932. aasta Mäntsälä “mässu” järel väikeseks Isamaalise Rahvaliikumise eduskunnarühmaks, mille osakaal oli ka parimatel aegadel vaid 14 ja nende hulk vähenes. Talvesõja saabudes veelgi. Isamaalise Rahvaliikumise ideaale võib leida ennekõike Mussolini Itaalia fašismist, kuigi imetleti ka Saksamaad. Veelgi vähem on põhjendatud pidada “saksa” nähtuseks varasemat Lapua-liikumist. Mäntsälä mässu otsustusvõimetusest hoolimata oli kaitseliit kogu aeg riikliku juhtkonna kontrolli all. 1930. aastatel toimunud territoriaalsele süsteemile siirdumisega kaitseliidu sidemed riigikaitseparaadiga tugevnesid.

Põhjala-orientatsioon oli 1930. aastatel selgelt Soome välispoliitika peasuund. Saksamaad imetlevad Soome ringkonnad pettusid Hitleri süsteemis õige pea. Rahvuslik koonderakond hakkas võõrastama Hitleri-Saksamaad, kuna sellest ei saanudki imetletud Saksa keisririigi otsest konservatiivset pärijat, vaid radikaalseks peetud rahvussotsialistlik riik. Soome konservatiivid ei võinud aja jooksul heaks kiita ka rahvussotsialistide kirikupoliitikat. Vägivaldsed sündmused Saksamaal, esiteks “pikkade nugade öö”, mis oli suunatud “oma” pooldajate vastu, ja seejärel juudivastase “kristallöö” sündmused äratasid kahtlusi, hämmeldust ja hirmu.

Sellele vaatamata oli Soomes ometi saksavaimustust, kuigi riigi ametlik välispoliitika suhtus Hitleri-Saksamaasse küllaltki jahedalt. Ühtedeks hõõrdumise tekitajateks nende vahekorras olid majanduslikud suhted, mis ühel perioodil purskusid “majandussõjaks”. Soome kutsus sel ajavahemikul oma saadiku Saksamaalt ära. Sõjaväeringkondades hoiti loomulikult alal vabadussõjaaegseid ühiseid traditsioone. Marssal Mannerheim suhtus erinevalt jäägriohvitseridest sakslastesse võõrastavalt. Oma invasioonis ebaõnnestusid sakslased kultuuripoliitikas. 1930. aastate lõpus oli Soome üha enam kaldumas angloameerika kultuuripakkumise sihtmärgiks. Saksa Ufa ei olnud suuteline filmitoodangu alal konkureerima Hollywoodiga. Kirjanduses ja kujutavas kunstis olid soomlaste eeskujud ennekõike Prantsusmaal, kirjanduses ka anglosaksi kultuuripoliitika suutis vaimustada ainult üksikuid loojaid. Neist tähelepanuväärseim oli kirjanik Maila Talvio juhitud rühm, kuhu kuulusid teiste hulgas luuletaja V.A. Koskenniemi ja helilooja Yrjö Kilpinen.

Sisepoliitilselt nihkus Soome 1930. aastate lõpupoole üha eemale suundadest, mida esindas Saksamaa. Parempoolne radikalism oli oma energia Soomes juba 1930. aastate keskpaigaks lõplikult ammendanud. Ka võõristati Saksamaad majanduspoliitiliselt. Saksamaa jäi kogu aeg Soomele võlgu ja harrastas kliiringkaubandust. Soome majandusjuhtide ja eriti Soome Panga ja selle peadirektori Risto Ryti eesmärgiks oli vabakaubandus, liberaalne süsteem, mis põhines valuutade vabal vahetusel. Saksamaa, sama vähe kui Nõukogude Liidu suletud mudel, ei huvitanud Soome ärimehi. Kaubanduse osakaal Nõukogude Liiduga jäigi erakordselt väikeseks ja ka kaubavahetus Saksamaaga ei tõusnud samale tasemele kui Suurbritanniaga.

Välispoliitiliselt nähti Saksamaas siiski Soomele kasulikku tegurit. Uue Saksamaaga oli Läänemere piirkonda tekkinud Nõukogude Liidu vastane jõud. Suuremale osale soomlastest sobis mõte “kuradit peltsebuliga välja ajada”. Kuigi Saksamaad ei armastatud või selle süsteemist vähemalt ei peetud lugu, oli siiski hea, et see vastutas Nõukogude Liitu.

Teisalt kõigutasid välispoliitikas kõik Saksamaa ettevõtmised just seda süsteemi ehk Rahvasteliidu-keskset kollektiivse julgeoleku süsteemi, mida Soome oli toetanud ja olnud üles ehitamas 1920. aastate algusest peale. Soomele oli status quo püsimine eriti tähtis, Saksamaa seevastu püüdis kõigest jõust seda kõigutada. Saksamaa tegevuse tagajärjel Rahvasteliit nõrgenes, suur relvastuse vähendamise konverents jooksis karile, kui Saksamaa delegatsioon sealt välja marssis. Sanktsitoonide süsteemist ei tulnud tegelikult midagi välja ja territoriaalsed liidud mattusid 1930. aastate karmide realiteetide alla. Ainukene suund, kust Soome võis veel abi loota, oli Suurbritannia.

Traditsiooniline Inglismaa

Soome oli traditsiooniliselt kaubelnud Inglismaaga vähemalt 19. sajandist alates. Sae- ja puidutööstuse tõusuga 19. sajandi teisel poolel oli kaubandus kasvanud märgatavalt. Suurbritanniast oli saanud Soome tähtsaim ekspordimaa. Kui keiserlik Saksamaa 1918. aasta novembris kokku varises, lähenes Soome uus poliitiline juhtkond riigivanema Mannerheimiga eesotsas Suurbritanniale.

Kuigi Prantsusmaa oli suurriikidest 1920. aastatel niinimetatud ääreriikidega koostöö kõige olulisem mootor, lõi ka Suurbritannia teise Euroopa suurriigina koostööpoliitikas kaasa. Kui Soome hakkas üha jõulisemalt orienteeruma Põhjamaadele, sooviti siin ometigi lõppkokkuvõttes sellele koostööpoliitikale ka Suurbritannia toetust. Sellele osutasid selgelt marssal Mannerheimi läbirääkimised Suurbritannia välisministri Anthony Edeniga 1936. aasta jaanuaris seoses kuningas George V matustega. Edenil ei olnud midagi nende plaanide vastu ja sellega sai Mannerheim Soome uuele välispoliitilisele orientatsioonile, Põhjamaade suunale teatud mõttes Suurbritannia õnnistus.

Soome britisõbralikkus avaldus 1930. aastatel täiesti konkreetselt seoses relvahangetega. Juba varem, eskaadrit rajades, muretseti uued Thornycroft-torpeedopaadid Inglismaalt. Kavandatud pommitajate hankimisest Saksamaalt ei tulnud Suurbritannia protesti tõttu midagi välja. Kaubandus- ja välispoliitilistel põhjustel oli Soomel turvalisem pöörduda inglise firmade poole, kellelt siis tellitigi Talvesõjas edukalt tegutsenud moodsad Bristol Blenheimi pommitajad ja kauglennukid. Lennukeid hangiti tervelt kolmkümmend. Soome pöördumine Talvesõja eel ja pärast selle puhkemist Suurbritannia poole oli seega varasema poliitika loomulik jätk.

Suhted Prantsusmaaga olid olnud esiplaanil kohe pärast vabadussõda ja 1920. aastatel orienteerumise ajal ääreriikidele. Soome suhteid Prantsusmaaga rõhus 1930. aastatel Prantsusmaa lähenemine Nõukogude Liidule, mis toimus Saksamaa-hirmu tõttu. Molotovi-Ribbentropi pakt 1939. aasta augusti lõpus muutis selle asendi täielikult, kui Prantsusmaa liitlane Nõukogude Liit valiski lepingukaaslaseks Hitleri-Saksamaa. Prantsusmaast sai Soome kõige kindlam toetaja Talvesõja ajal niihästi poliitiliselt kui ka materiaalselt. Prantsuse peaministri Èdouard Daladier´ poolt juhitud abistamisinterventsiooni Norra kaudu Soome võib pidada isegi eriti märkimisväärseks põhjuseks, miks Stalin 1940. aasta märtsis rahuga nõustus.

Moskva kui valikuvõimalus

Soome ja Nõukogude Liidu suhete aluseks oli Tartu rahuleping, mis sõlmiti 14. oktoobril 1920. Siis lepiti kokku piiri- ja territoriaalsetes küsimustes. Mitmete erinevate etappidel järel teostus eriti president K. J. Stahlbergi pooldatud legalisatsioonipõhimõte, mille järgi Soome esmajärguliseks eesmärgiks oli säilitada ajalooline, suurvürstkonnaaegne piir. Ainuke territoriaalne laiendus oli Petsamo ala, mille oli Soomele lubanud juba tsaar Aleksander II hüvituseks Venemaale loovutatud Siestarjoki relvatehase territooriumi eest Karjala kannasel. Soome pidi tagasi võtma oma nõudmised Repola ja Porajärvi kihelkondade suhtes. Tartu rahulepingusse saadi märge Ida-Karjala omavalitsuse ja lisaprotokolli märge Ingerimaa kultuuriautonoomia kohta. Kumbki neist bolševike valitsetud aladel loodetud kombel ei teostunud. Paar aastat pärast Tartu rahulepingut sõlmiti Soome ja Nõukogude Liidu vaheline piirirahuleping, mis reguleeris ka piirivahejuhtumite käsitlemise. Piir hakkas vähehaaval normaliseeruma. Ometi tajus Soome kogu aeg hädaohtu Nõukogude Liidu poolt ja ida oligi ainuke ilmakaar, kust sõjaväejuhtkond ootas kallaletungi. Sõjaväejuhtkonnas arvati, et Nõukogude Liit ründab kohe, kui ta on küllaldaselt võimas ja kui avaneb sobiv võimalus. Välispoliitilise juhtkonna seisukohta iseloomustas väga hästi mitmekordse välisministri Hjalmar J. Procopé päevikumärge 1926. aastatest, kus ta tõdes, et “Nõukogude Venemaa poolt kujunenud ohu neutraliseerimine on Soome välispoliitika kõige tähtsam ja isegi ainuke ülesanne.”

Soome ja Nõukogude Liidu vahelistes suhetes toimus siiski 1930. aastatel ajutine soojenemine. Vaatamata Soomes tekkinud Lapua-liikumisele ja selle poolt sooritatud vägivaldsetele küüditamistele Nõukogude Liidu piirile, säilisid riikidevahelised suhted korrektsena. Erandiks kujunes niinimetatud Ingerimaa kriis 1930. aastal, kui Nõukogude Liit hakkas seoses põllumajanduse kollektiviseerimisega julmalt ingeri talupoegi vangistama, tapma ja oma kodukohast välja saatma. See võttis laiaulatusliku etnilise massipuhastuse mõõtmed ja Soome ajakirjandus reageeris sellele ägedalt.

Vaid paar aastat pärast Ingerimaa kriisi ja Mäntsälä mässu aegadel sõlmisid Soome ja Nõukogude Liit siiski juba 1920. aastatest tükk aega päevakorras olnud mittekallaletungilepingu. Soome ei olnud varem sellise lepinguga nõustunud, kuid nüüd sai see teoks ühena Nõukogude Liidu läänenaabritega seotud abinõudest. Nõukogude Liidu  välispoliitika juhtkond soovis luua enda ümber mittekallaletungilepingute võrgu, mis tal ka õnnestus. Kaks aastat hiljem, 1934. aastal, pikendati lepingut kümne aasta võrra, 1945. aastani.

1930. aastate keskpaiga lähenedes kaotas parempoolne radikalism Soomes oma tähenduse, mis ei jäänud märkamate ka Nõukogude juhtkonnale. Üheaegselt rahvussotsialistliku Saksamaa tõusuga hakkas Nõukogude Liit loobuma oma järeleandmatust positsioonist, ta ühines Rahvasteliiduga ja hakkas toetama peale kommunistide ka teisi “progressiivseid jõude”. Samas hakkas Nõukogude juhtkond pooldama niinimetatud rahvarindepoliitikat. Soomes kujutas “rahvarinnet” võib-olla paremine “punamullakoalitsioon” ehk valitsuskoalitsioon. Maaliidu ja sotsiaaldemokraatide vahel, mis võis, tõsi küll, teostuda alles siis, kui konservatiivse presidendi Pehr Evind Svinhufvudi presidendiaeg oli lõppenud ja tema asemel oli valitud Kyösti Kallio Maaliidust.

Osalt oli Soome uuele sisepoliitilisele olukorrale ja Nõukogude Liidu muutunud positsioonile aluseks lühiajaline “sulaks” nimetatud periood riikidevahelistes suhetes 1937. aastal. Presidendiks oli saanud Kallio ja Cajanderi juhitud punamullavalitsuse välisministriks Saksamaasse negatiivselt või peaaegu ebasõbralikult suhtunud liberaalne poliitik Rudolf Holsti. Püsivat suhete paranemist “sula” siiski ei toonud. See jäi ainult episoodiks riikidevahelistes suhetes ning on raske kujutleda, et see oleks tõeliselt võinud panna uute lähedasemate suhete arendamisele aluse.

Stalin üritas uut avangut Soome suunas 1938. aasta kevadel, kui Saksamaa oli just okupeerinud Austria, saates ametiastmelt tähelepandamatu teisejärgulise saatkonnasekretäri Boriss Jartsevi läbi rääkima suhete uue reguleerimise üle. Nüüd ei olnud nelja aasta eest heaks kiidetud mittekallaletungileping Nõukogude Liidu julgeolekule enam piisav tagatis. Jartsev võttis Soome valitsusega ühendust ja teatas, et Saksamaa haub kallaletungimõtteid Nõukogude Liidule. Kallaletungi korral hakkas Saksamaa kasutama Soome territooriumi. Sellises olukorras ei jääks Punaarmee ootama, vaid tooks lahingud Soome aladele. Sõnum oli niisiis sama, mis Nõukogude Liidu Helsingi saadik Eric Assmus ja Leningradi parteijuht Andrei Ždanov olid soomlastele saatnud 1930. aastate keskpaiku.

Kui Soome oleks valmis tagasi lööma sakslaste dessandi, annaks Nõukogude Liit talle kõikvõimalikku abi ning kohtustuks pärast sõda tõmbama oma väed Soome territooriumilt tagasi. Jartsev pidas kokkulepet Soome seisukohalt väga soodsaks, sest Nõukogude Liit oleks valmis lepingu sõlmimisel ostma rikkalikult soome tooteid ning müüma Soomele relvi. Moskva võiks anda ka nõusoleku Ahvenamaa kindlustamiseks. Jartsev nõudis valitsuse esindajatelt reaalseid tagatisi, lepingule allakirjutamist. Soome ministrid suhtusid Jartsevi ettepanekutesse tõrjuvalt, mis on täiesti arusaadav, kuna ta oli ahvatlemas Soomet just sellisesse olukorda, kahepoolsetesse läbirääkimistesse ja julgeolekusüsteemi Nõukogude Liiduga, mille vältimisele oli olnud möödunud kahekümne aasta jooksul suunatud kogu Soome välispoliitika. Seega oli valistsuse eitav seisukoht põhjendatud ja vastas täielikult oma välispoliitika suunale. Soome ametlik, eduskunna poolt heaks kiidetud välispoliitiline liin oli Põhjala-orientatsioon ja sellega Jartsevi esitatud ja lisaks veel ka salajased koostöökavad ei sobinud. Alustades neid läbirääkimisi oleks valitsus tegutsenud eduskunna ja kindlasti ka rahva enamiku tahte vastaselt.

On ka kasulik meeles pidada, et just samadel päevadel 1938. aasta aprillis, kui Jartsev esimest korda valitsuse poole pöördus, olid lõpuks poliitilisel tasemel liikuma hakanud Soome-Rootsi Ahvenamaa ühist kaitsmist puudutavad läbirääkimised. Oli lootus jõuda kokkuleppele, kui pikka aega ja väsitavatena tundunud ning juba aastaid paigal tammunud sõjalised läbirääkimised jõudsid välisministeeriumite ja välisministrite tasemele. On täiesti selge, et valitsus ei tahtnud mingil juhul sellises olukorras ohustada Nõukogude Liidu pärast nende nõupidamiste tulevikku. Soome tahtis kuuluda ennekõike “Stockholmi-kesksesse süsteemi” ja mitte “Moskva-kesksesse süsteemi”.

Läbirääkimiste või isegi võimaliku liidu partnerina ei olnud Stalini Nõukogude Liit ahvatlev. Juba kahe aasta jooksul oli ida poolt piiri tulnud teateid laiaulatuslikest poliitilistest ja etnilistest tagakiusamistest, lavastatud kohtuprotsessidest ja massilistest arreteerimistest ning ka surmamõistmistest. Eriti karm tagakiusamine oli osaks saanud soome sugu elanikkonnale, karjalastele, ingerlastele ning 1930. aastate kriisi ajal Nõukogude Karjalasse ümber asunud ameerikasoomlastele. Lisaks oli peaaegu kogu Soome kommunistlik eliit hävitatud. Selline läbirääkimiste partner ei tundunud olevat eriti ahvatlev.

Kui läbirääkimised 1938. aasta augustis jätkusid, nõudis Jartsev Soomelt sõjalist lepingut või vähemalt selget kohustust, millega Soome annaks lubaduse tagasi lüüa Saksamaa dessandi ja vastu võtma Nõukogude Liidu abi. Nõukogude Liit võiks sel juhul nõustuda Soome-poolse Ahvenamaa kindlustamisega, kuid nõudis oma osavõttu selle varustamisel. Samuti tahtis ta pidada seal salajasi vaatlejaid, kes valvaksid kindlustuste kasutamise järele. “Hüvituseks” selle suuremeelsuse eest nõudis Nõukogude Liit õigust ehitada Suursaarile kindlustusi Leningradi kaitse toetamiseks. Kui kõiges selles jõutakse üksmeelele, tagaks Nõukogude Liit Soomele julgeoleku. Samas sõlmitaks Soomele eriti kasulik kaubaleping.

Hiljem, 1973. aastal, tõstis president Urho Kekkonen sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise lepingu 25. aastapäeva peokõnes süüdistavalt esile asjaolu, et Soome poliitiline juhtkond oli toiminud saamatult, kui mitte koguni rumalalt, kuna ei olnud nõustunud Nõukogude Liidu ettepanekuga, ei olnud “haaranud kinni ulatatud käest”. Kekkoneni seisukoht oli oportunistlik tagantjärele tarkus kõige jõulisemal kujul. Nõustumine Jartsevi ehk tegelikult Stalini ettepanekutega oleks likvideerinud täielikult Soome ametliku välispoliitilise suuna, Põhjala-orientatasiooni. Soome oleks mõõka tõstmata lülitunud Nõukogude Liidu huvipiirkonda ja saanud ta hoolealuseks. Välispoliitiline liikumisruum oleks kitsenenud üldjoontes samasuguseks kui Baltimaades aasta hiljem, kui nad olid alla kirjutanud niinimetatud sõjaväebaaside lepingule. Nagu president Mauno Koivisto on hiljem tõdenud, toimis Soome poliitiline juhtkond talle kättesaadava informatsiooni põhjal parimal võimalikul viisil.

Eesti – salajane alternatiiv

Pärast Teist maailmasõda kuni 1980. aastateni vaikiti ühest Soome julgeolekupoliitika salajasest alternatiivist, Eestist. Üldine käsitus oli tükk aega, et Soome ja Eesti diplomaatiline koostöö ja võimalik sõjaline koostöö elasid läbi oma haripunkti pärast Eesti Vabadussõda 1920. aastatel ääreriikide koostöö aegu. Kui see orientatsioon Soome osas 1920. aastate keskpaiku loidus, nõrgenes ka vahekord Eestiga. Uuemate uurimuste kohaselt ei olnud asjalood sugugi sellised, vaid vastupidi.

Soome ja Eesti vahel kujunes range saladuskatte all väga kaugeleulatuv sõjaline koostöö. Selles koostöös ja läbikäimises on palju samalaadseid jooni nagu umbes samaaegses Soome-Rootsi koostöös. Suhtlemine toimus rangelt sõjaväelaste vahel, kuid kõrgema poliitilise juhtkonna teadmisel ja heakskiidul. Mingisuguseid otseseid koostöö- või liiudlepinguid ei koostatud. Erinevus Põhajal-orientatsioonist seisnes selles, et 1935. aastast oli sellest saanud Soome ametlik välispoliitiline suund, suhetest ja koostööplaanidest Eestiga seevastu isegi Talvesõja eel ega ka hiljem, ilmselt Eesti ja Baltimaade saatuse tõttu. Nagu Jari Leskinen on osutanud, ei olnud Soome julgeolekupoliitikas Põhjala- (õigupoolest Rootsi) orientatsioon ja Eesti-orientatsioon teineteist välistavad suunad või lahendusmudelid, vaid isegi liitusid teineteisega orgaaniliselt. Soome sõjavõimud hoidsid Rootsi sõjaväejuhtkonda kursis koostööplaanide ja relvastumise edenemisega seoses Eestiga. Võib niisiis täielikult ette kujutada, et Soome oleks koos Eestiga hakanud kallaletungi korral Nõukogude Liidule vastu ja et vähemalt Soome oleks saanud Rootsilt enda kaitsmiseks varem kirjeldatud interventsiooniplaanidele vastavat abi. Nõnda oleks Nõukogude Liidul tulnud kohtuda oma loodealadel vähemalt kolme, kui mitte koguni nelja riigi sõjajõududega, oli ju Eestil ja Lätil kehtiv kaitseleping.

Mida siis Soome ja Eesti vahelised plaanid ja ettevalmistused sisaldasid? Küsimus seisnes eelkõige Soome lahe sulgemises, selles, et endist maailmasõjaaegset, kuid asjakohastatud “Peeter Suure merekindluste süsteemi” kasutada selle ehitajate, venelaste vastu. 1930. aastast alates ehitati Soome lahe kõige kitsamale kohale, ainult 36km laiusele Porkkala-Naissaare liinile tõkkesüsteemi, et kümnete rannakaitse raskesuurtükkide, pealveelaevastiku, miinitõkete ja allveelaevade koostöös tõkestada punalaevastiku üksuse läbimurre Läänemerele. Nõnda oleks kaitstud Ahvenamaad ning Eesti ja Soome varustamistransporti Läänemerel.

Mõlemad riigid olid saanud Tsaari-Venemaalt päranduseks rasked rannapatareid, Soome Mäkiluotos ning Eesti Naissaarel ja Aegna saarel Tallinna lähedal. Pärast erinevaid etappe tehti riikide 12-tollilised (305-mm) patareid korda ja moderneiseeriti (nende laskekaugust ja tulejuhtimise süsteemi uuendades). Taastati sideühendused üle Soome lahe, nii et soomlased võisid juhtida Eesti-poolset suurtükituld ja vastupidi. Mõlemal pool Soome lahte asuvad raskesuurtükkide sektorid lõikusid teineteisega ja niimoodi saadi organiseerida kitsuke sulg. Tõket võidi tugevdada ühise mineerimisega. Pealveelaevastik tugevnes, kui Soome 1930. aastate aluses muretses kaks raskesuurtükkidega varustatud soomuslaeva “Ilmarinen” ja “Väinämöinen”. Teisalt oli Eesti sunnitud loobuma oma raskematest üksustest, miiniristlejatest “Lennuk” ja “Vambola”. 1930. aatate lõpul olukord tasakaalustus, kui Eesti hankis kaks inglise avamereallveelaeva, mis ristiti “Kaleviks” ja “Lembituks”. Eesti allveelaevade relvastus oli Soome sõjaväejuhtkonna nõudmisel samasugune kui Soome allveelaevades. Soomel oli viis allveelaeva ja need kaks alust veealust laevastikku harjutasidki koos idast ähvardava läbimurde vastu tõrjeoperatsioone. Samuti korraldasid riikide rannapatareid igal aastal laskeharjutusi, treenides salaja suurtükituletõket.

Lisaks potensiaalsele liitlasele Rootsile sai Soome ja Eesti ettevalmistustest teada tulevase vaenlase Nõukogude Liidu luure. Eriti kardeti Nõukogude Liidus Soome ja Eesti laevastike liitumist Saksamaa võimaliku kallaletungiga punalaevastiku vastu. Eesti langemine 1939. aasta septembrikuu läbirääkimiste tulemusel vastupanu avaldamata “Staline sülle” oli tohutu võit ja kergendus Nõukogude juhtkonnale. Soome lahe sulgemine oleks olnud tõeliselt ohtlik ja tõhus relv, õigupoolest strateegiline relv Nõukogude Liidu vastu. Otsustava kaitsja kätes oleks see olnud peaaegu läbimurdmatu või oleks tinginud vähemalt punalaevastiku raskeüksuste tõsisesse ohtu seadmise. Et Eesti juhtkond andis järele ja alistus baaside lepingule, ei olnud tõkkesüsteemil kunagi võimalust oma tuleproovi läbi teha. Soomes oli Eesti valiku pärast 1939. aasta sügisel põhjendatult pettunud. Kümme aastat salaja plaanitsetud ja õppustel harjutatud Soome lahe tõke muutus ühe ööga olematuks, kui Eesti nõustus Nõukogude Liidu nõudmistega.

Jartsevi ja Steini viimased üritamised

Boriss Jartsev pöördus varasemate ettepanekute juurde veel tagasi 1938. aasta sügisel. Mingil määral olid need leevenenud selles osas, et nüüd ei võetud enam kõne alla Punaarmee sissemarssi Soome, vaid keskenduti Soome lahe sulgemisele. Nõukogude Liit tahtis nüüd ise saada Soome lahe sulgemise võtmed oma kätte ehk tõkke, mida Soome ja Eesti olid harjutanud 1930. aastate algusest peale punalaevastiku kotti ajamiseks. Jartsev tegi isegi ettepaneku, et soomlased ise võiksid kindlustada Suursaari, kuid et selle kaitsmise eest vastutaksid Nõukogude väed. Soome saatkonna maja avamisel 1938. aasta detsembris tõstatas väliskaubanduse rahvakomissar Anastass Mikojan küsimuse veel kord, kuid kaugemale enam ei jõutud. Cajanderi valitsuse uus välisminister, andunud Põhjala-orientatsiooni toetaja Eljas Erkko asus taoliste salajste läbirääkimiste suhtes otsustavalt eitavale seisukohale.

Jartsev oli siiski järeleandmatu ja pöördus 1939. aasta märtsis Erkko poole. Nõukogude Liit tahtis tagatist, et Soome kaitseb end kallaletungi puhul ja et Ahvenamaa kindlustatakse ning Saksamaa pääs saartele oleks tõkestatud. Ta uuris ka, kas Soome soovib kindlustada Suursaarit ning Nõukogude Liidust muretseda relvi. Järgmisel päeval tegi Nõukogude Liidu välisminister Maksim Litvinov Soome Moskva saadikule ettepaneku, et Soome rendiks Nõukogude Liidule kolmekümneks aastaks Suursaari, Lavansaari, Tytärsaari ja Seiskari.

Oma avalduses teats välisministeerium, et Soome ei pea läbirääkimisi suveräänse territooriumi rentimiseks. Selle keeldumise tagajärjeks oli see, et Stalin saatis endise Helsingi saadiku Boriss Steini välisminister Erkkoga läbi rääkima. Tal olid kaasas territooriumide vahetamiseks uued ettepanekud. Kui Soome valitsus nõustub Nõukogude Liidu ettepanekuga, saab Soome vastutasuks veidi alla 200 ruutkilomeetrilise territooriumi Repolast ja Porajärvilt.

Stalin oli nähtavalt kärpinud oma nõudmisi selliselt, et Nõukogude Liidu julgeolekusüsteem keskendus üha enam Leningradi aladele. Nüüd Stein ei nõudnud enam kaitsepakti sõlmimist ega osavõttu Ahvenamaa kindlustamisest. Nõudmiste vähenemisest hoolimata suhtus välisminister Erkko läbirääkimistesse täiesti eitavalt. Erkko lähtus loomulikult sellest, et Soome lahe saarte loovutamine Nõukogude Liidu kasutusse kahjustaks Soome erapooletust ja võiks samal ajal ärritada Saksamaad. Ainus, mida Erkko lubas, oli noot, milles Soome teataks, et kaitseb ennast ükskõik kust tuleva kallaletungi vastu. Erkko ja Stein kohtusid ühtekokku viis korda, kuid ilma tulemusteta. Kaitsenõukogu esimehena tegutsenud marssal Mannerheim hoiti varasematest Jartseviga peetud läbirääkimistest eemal, kuid nüüd informeeriti teda nendest. Mannerheimi seisukoht oli soosivam. Tema arvates võiks Soome lahe saartest loobuda, kuna sõja ajal neid ometigi kaitsta ei suudeta. Mannerheimi argumentidel ei olnud valitsuse enamusele siiski mõju.

Garantiiläbirääkimistest Ribbentropi paktini

Saksamaa ekspansioon, esiteks Austria ühendamine 1938. aasta kevadel, siis Müncheni leping sama aasta sügisel, mis tükeldas Tšehhoslovakkia, ja lõpuks jääk-Tšehhoslovakkia allaneelamine 1939. aasta märtsis, hakkas Läänt muutma tõsiselt närviliseks. Eriti oli Hitlerile suunatud rahustamispoliitikat harrastanud Suurbritannia, s.t. andnud “õigustatud” nõudmistele järele. Jääk-Tšehhoslovakkia okupeerimisel ei olnud enam mingit tegemist saksa rahva ühendamisega. Hitler oli astunud üle viimase piiri. Lääs hakkas kavakindlalt lähenema Nõukogude Liidule, kes oli rahvusotsialistliku Saksamaa potensiaalne vastane ka ideoloogiliselt.

Konkreetselt puudutas Läänt ja Ida Poola käendamine, sest Suurbritannia ja Prantsusmaa olid garanteerinud Poola puutumatuse. Prantsusmaa tegi isegi ettepaneku luua Prantsusmaa, Suurbritannia ja Nõukogude Liidu vaheline kolmikliit, samasugune ühendus nagu juba Esimese maailmasõja ajal. Alguses puudutasid ettepanekud ainult Poolale ja Rumeeniale antud tagatisi, kuid oma vastuses lääneriikidele laiendas Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar Maksim Litvinov selle kõigile kallaletungidele Euroopas. Nõukogude Liidu vaateväljas asuvad riigid, kelle julgeoleku lahendustesse ta soovis sekkuda.

Läbirääkimised lääneriikide ja Nõukogude Liidu esindajate vahel algasid Moskvas, kuid edenesid aeglaselt. Nõukogude Liidu välisasjade juhtkonnas toimus samal ajal tähelepanuväärne isikuvahetus, mis juba iseenesest võis ette kuulutada Nõukogude Liidu ja Saksamaa lähenemist. Juudi päritolu Litvinov asendati venelase Vjatšeslav Molotoviga. Ta soovis garanteeritavate riikide hullka arvata ka Soomet, kuid Suurbritannia ei nõustunud vastutama riikide eest, kes seda ei soovinud. Sõjaväeesindajate vahelistel läbirääkimistel nõudsid Nõukogude Liidu esindajad muuhulgas, et ta peaks saama õiguse mõningatel juhtudel okupeerida Hanko ja Ahvenamaa. Kõige ohtlikum kõikidest Nõukogude Liidu nõudmistest oli seotud “kaudse sõjaohuga”, mistõttu tal oleks olnud õigus sekkuda oma läänepiiri riikide julgeolekupoliitikasse mistahes viisil. Nii kaugeleulatuvateks järeleandmisteks ei olnud Suurbritannia, veel vähem Prantsusmaa, nõus minema.

Kui augusti lõpul peeti Nõukogude Liidu, Suurbritannia ja Prantsusmaa komikliitu puudutavatel läbirääkimistel mõnepäevane vaheaeg, toimus üks maailma ajaloo üllatuslikumaid sündmusi. Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop lendas Moskvasse ja juba järgmisel ööl, 23. augustil 1939, kirjutati alla Saksamaa-Nõukogude Liidu mittekallaletungilepingule. Salajase ja hiljem septembris täiendatud lisaprotokolli kohaselt kuulusid Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poole idaosa ning Moldaavia ja Põhja-Bukoviina Rumeeniast Nõukogude Liidu huvipiirkonda. Niihästi maailmas kui ka Soomes hakati kaaluma lepingu tähendust ning samal ajal kahtlustama, et kõik ei olnud nii, nagu see paistis olevat. Varsti hakkaski imbuma teateid lisaprotokolli olemasolust . (Nõukogude Liit eitas kuni president Gorbatšovi ajani lisaprotokolli olemasolu.)

Soome satub Nõukogude Liiduga vastakuti

Üllatav küll, esimene reaktsioon Soomes ja Põhjamaades oli isegi kergendustunne. Nüüd, kui Saksamaa ja Nõukogude Liit olid liidus, ei oleks Ahvenamaa küsimus enam nii põletav ja Nõukogude Liidul poleks olnud vaja hoolitseda Soome orientatsiooni pärast nagu varem. Varsti siiski märgati, kuidas salajast lisaprotokolli hakati praktikas ellu viima. Nimelt tungis Saksamaa sõda kuulutamata 1. septembril 1939 Poolasse. Mõni päev hiljem pidid Prantsusmaa ja Suurbritannia lunastama oma garantiilubaduse Poolale ja kuulutasid Saksamaale sõja.

Poola alistati mõne nädalaga ja vana riigi lõplikust tükeldamisest võttis osa ka Saksamaa uus liitlane Nõukogude Liit. Teistes suundades oli pahaendeliselt rahulik. See viis isegi soovunelmani, et leping Soomet ei puudutagi. Stalin viis siiski järjekindlalt lepingu ellu ja informeeris sellest ka sakslasi. Esimestes hulgas sai kutse läbirääkimistele Eesti 24. augustil 1939. Vaid neli päeva hiljem sõlmisid Eesti esindajad baaside lepingu. Läti sõlmis lepingu 5. oktoobril ja viimasena Nõukogude Liidu huvipiirkonda lülitatud Leedu kirjutas lepingule alla 11. oktoobril 1939. Kõigi kolme maa esindajate poolt alla kirjutatud lepingud olid ühesugused. Nõukogude Liit võis paigutada nende maade erinevatesse maa-, mere- ja lennuväebaasidesse sõjaväeüksused (20 000 – 25 000 meest), mis ületasid nende riikide rahuaegsed sõjaväe suuruse mitmekordselt. Eesti ja Läti vahelist sõjalist liidulepingut ei rakendatud, samuti jäid tulemusteta eestlaste kontaktivõtmised Soome suunas. Kui Eesti oli alistatud, oli ka Läti kaitse selgroog murtud.

Lootused osutusid asjatuks, sest Nõukogude Liit kutsus 5. oktoobril 1939 Soome esindajad Moskvasse “konkreetsetest poliitilistest küsimustest” läbi rääkima. Kui Nõukogude juhtkond oli lootnud nõupidamisel Soomega niisama kiiret edu nagu Baltimaades, tuli tal küll rängalt pettuda, sest Soome valitsuse seisukoht erines Baltimaade omast nagu öö päevast. Seal, kus Eesti valitsus oli tegutsenud võimalikult kiiresti, isegi paaniliselt, viivitas Soome valitsus teadlikult aja võitmiseks. Venitamine sundis Nõukogude Liidu välisasjade juhtkonda Soomet isegi ähvardama. Kõige tähtsam erinevus oli siiski sõjalises ettevalmistuses. Baltimaad ei teostanud mobilisatsiooni, kuid viis ellu “erakorraliste õppuste” nime all järk-järgulise, kuid täieliku mobilisatsiooni. Välisasjade juhtkonnale ei saadud niisiis kergelt survet avaldada, sest riik ja rahvas olid relvastatud, väed kaitsealadel, elanikkonda evakueeriti ning tööstus ja ärielu viidi sõjaseisukorda.

Valitsus ei saatnud Moskvasse välsiministrit, vaid oma Stockholmi saadiku J. K. Paasikivi. Sellegi otsusega taheti piirata läbirääkija volitusi. Paasikivi ei võinud õigupoolest lubada midagi. Valitsus tahtis lõpuni hoida juhtimist Helsingis. Eriti järeleandmatu oli välisminister Eljas Erkko. Nõukogude Liidu esindajateks olid läbirääkimistel Stalin ja Molotov, kes ilmselt täiesti teadlikult olid valinud erinevad osad. Molotov oli agressiivne ja järeleandmatu, kuid Stalin omalt poolt isegi naeratav ja lepitav. Mingitest erinevatest sihtidest, tõsi küll, ei saanud olla juttugi, nagu mõnikord hiljem on ette kujutatud.

Nõudmised olid järgmised: Soome loovutaks Soome lahe kaugemad saared, Koivisto saare ning Koivisto alevi ja Lipola vahelise joone lõunapoolse osa. Petsamost tuleks loovutada Soome osa Kalastajaarentost. Hanko linn koos ümbruskonnaga ja Lappviki (Lappohja) ala tuli kolmekümneks aastaks anda rendile. Hüvituseks saaks Soome Ida-Karjalast Repola ja Porajärvi piirkonnast loovutatud aladega võrreldes umbes kaks korda suurema ala. Lisaks tuleks hävitada piirivööndi kindlustusrajatised. Kui jõutakse kokkuleppele, ei oleks takistusi, et Soome võiks Ahvenamaa kindlustada üksinda.

Soome valitsuses olid järeleandmatul seisukohal eriti välisminister Erkko ja Karjala kannaselt pärit kaitseminister Juho Niukkanen. Ka vabariigi president Kyösti Kallio vastustas järeleandmisi, kuigi ta välispoliitika juhtimisest tegelikult aktiivselt osa ei võtnud. Mööndusi soovitas Paasikivi, vana möönduste mees surveaastatest, ning vene sõjaväe koolitusega marssal Mannerheim. Hiljem teiseks läbirääkijaks peale Paasikivi nimetatud Väinö Tanner pooldas samuti kokkuleppele jõudmist. Olukorra hindamisel oli siiski oluline, et Nõukogude Liit ei hakkaks kohe realiseerima oma nõudmisi sõjaga või et olukorra tervanedes esitataks Soomele vähemalt ultimaatum.

Järeleandmatuse taga oli ennekõike soomlaste kogemus Vene surveaastatest. Järeleandmised oleksid viinud vaid uutele järeleandmistele. Taganemisteel ei oleks olnud lõppu, enne kui kogu Soome oleks Nõukogude Liidu valduses või järelvalve all. Olukorda võib iseloomustada vana soome vanasõnaga: “Anna kuradile sõrm, võtab terve käe.” Soomlastes elas ka kindel veenudmus, et maa ei jääks kallaletungi puhul üksinda. Välisminister Erkko poliitika rajanes veendunult Põhjala-orientatsioonile ja sellele, et tõsise olukorra puhul ei jätaks Rootsi Soomet üksi, vaid teostaks planeeritud abiinterventsiooni niihästi Ahvenamaale kui ka Sise-Soome.

Erkko sai sellele veendumusele toetust, kui Stockholmis korraldati 18.-19. oktoobril 1939, Moskva läbirääkimiste aegu, Põhjala riigipeade istung. Stockholmi kuningalossi kogunesid peremehena Rootsi kuningas Gustav V, Taani Christian X, Norra kuningas Haakon VII ning Soome Vabariigi president Kyösti Kallio. Riigipeadega olid kaasas välisministrid, Soomest Eljas Erkko.

Riigipeade istungit on peetud üldiselt ebaõnnestunuks ja üksnes paljaks demonstratsiooniks. Istungi tagamaad olid siiski hoopis teistsugused. 1930. aastate lõpul ja viimati 1939. aasta kevadel oli Rootsi välisminister Rickard Sandler visalt püüdnud veenda Per Albin Hanssoni valitsust kiitma heaks Soomele antavat abistamisplaani Rootsi ametliku kaitsepoliitika osana. Selle plaani aluseks olid Rootsi kindralstaabi ja välisministeeriumi koostatud arvestused 4-5 diviisi ja ühe kerge brigaadi saatmisest Soome. Küsimuses oleks olnud 80 000 – 100 000 mehest koosnev abiarmee, Rootsi õhujõudude ja mereväe põhiosa. Plaan oli kevadel saadetud kindralstaapi tagasi “lisaviimistluseks”. Valitsuse ministrite arvamused läksid lahku. Sandler ja kaitseminister P. E. Sköld toetasid seda, peaminister Hansson oli kahtlev. Eriti ägedalt oli Soome abistamise vastu rahandusminister Ernst Wigforss. “Lõplikku” abistamise otsust ei olnud siiski tehtud. Peaminister Hansson viitas tavaliselt argumendile, et “Rootsi rahvas ei kiida Soome sõjalist abistamist iialgi heaks.”

Et avaldada mõju peaministri arusaamadele ja tähelepanu juhtida Rootsi rahva laiade ringkondade sümpaatiale, valmistas välisminister Sandler ette Moskva läbirääkimiste poolt loodud Soomele solidaarses õhkkonnas riigipeade istungi. Selles mõttes oli istung täielik võit, Sandler poliitika tõeline triumf. Kümned tuhanded rootslased tunglesid kuningalossi ees ja hurraatasid Kalliole. Üliõpilased korraldasid tõrvikutega rongkäiku. Istung oli Põhjamaade solidaarsuse kindel tõend. Sandler uskus ka õnnestumisse. Ta palus Erkkot pärast Kallio ja kuningate lahkumist jääda üheks lisapäevaks Stockholmi. Eelmisel päeval oli väga heakskiitvalt arutanud abistamisküsimust ka sõjaväeline juhtkond. Sõjavägi oleks olnud valmis minema vajaduse korral Soome.

Erkkoga kohtudes tõdes Sandler talle Erkkoga jutu järgi, et veel kestvast vastuseisust hoolimata oleks ta valmis veenma valitsust, Rootsi saadaks Soome sadadest tuhandetest meestest koosneva abiarmee.  Sander tundis enda ilmselt võitjana ja suuteline veenma Hanssonit ja kogu valitsust pooldama interventsiooni. Tema optimism nakatas Erkkot, kes oli juba enne veendunud Põhjala-orientatasiooni pooldaja. Erkko uskus Sandlerit ja pöördus tagasi Soome “heatujuliselt lootusrikkana”, nagu on kinnitanud kaasaegsed.

Nagu teada, Sandleri poliitika ebaõnnestus. Rootsi valitsus ei olnud valmis ellu viima isegi väiksemat varianti, Ahvenamaa ühist kaitsmist. Detsembri alguses välisminister Sandler lahkus ja tema asemele tuli ilmetu välisministeeriumi ametnik Christian Günther. Hanssoni ei soovinud enam enda kõrvale Sandleri taolist iseseisvat, tugevat välispoliitikut. Erkko oli klammerdunud Põhjala-orientatsiooni nagu õlekõrre külge ja uskunud niihästi Sandleri kui ka Rootsi sõjaväejuhtkonna lubadusi. Loomulikult oli see valearvestus, kuid teiselt poolt teeb selle tausta tundmine Errko 1939. aasta sügisese poliitika mõistetavaks. Ta rajas oma poliitika järjekindlalt Põhjamaa-orientatsioonile, sai isegi konkreetseid abistamislubadusi. Et need sel määral ei teostunud, ei olnud Erkko süü.

Kui Paasikivi ja Tanner läksid oktoobri lõpul läbirääkimiste teisele ringile, toimus soomlaste seisukohalt ebameeldiv sündmus. Molotov avalikustas 31. oktoobril 1939 Nõukogude Liidu Ülemnõukogu istungil peetud kõnes Moskva nõudmised. Nüüd oli suurriik pannud mängu kogu oma autoriteedi. Võis kujutleda, et Nõukogude Liidu nõudmised olid miinimumnõudmised. Soome valitsus ei muutnud siiski, isegi selle šantaaži ees, juhtnööre läbirääkijatele. Soome oli valmis mingil määral andma järele Karjala kannase territooriumi küsimuses, kuid Stalini poolt kärbitudki nõudmine oleks saatuslikult lõiganud läbi Mannerheimi liini. Eriti visalt pidas valitsus kinni Hankost, kuna selle loovutamine oleks viinud väliminister Erkko arvates Põhjala-orientatsiooni kokkuvarisemisele.

Osapoolte vaatenurgad olid endiselt teineteisest nii kaugel, et kokkuleppel puudus igasugune alus. Kuna asi ei edenenud, sõitis Soome delegatsioon 13. novembril 1939 Moskvast tagasi Soome. Paasikivi ja Tanner olid arvamusel, et läbirääkimised ei ole katkenud ja et neid tulevikus jätkatakse. Nõukogude Liit ei olnud delegatsioonile esitanud ka mingisugust ultimaatumit. Olukord Soomeski rahunes, vabatahtlikult evakueerunud inimesed pöördusid tagasi linnadesse ja Karjalasse, koolid jätkasid tööd ja valitsuselt nõuti isegi väliarmee osaliselt demobiliseerimist. Õnneks kaitseminister ja sõjaväejuhtkond nende nõudmistega ei nõustunud. Sõjavägi asus oma positsioonidele ja oli täielikus lahinguvalmiduses. Soomet ei oleks saadud üllatada.

Puhkeb sõda

Soome luure nentis 26. novembril 1939 kella 15 ajal teisel pool piiri ingeri Mainila külas mitmeid plahvatusi. Molotov andis juba samal õhtul Soome Moskva saadikule üle noodi. Selles teatas, et Soome territoorimilt oli tulistatud Nõukogude Liidu väeüksusi, mille tagajärjel oli langenud või haavata saanud kolmteist sõjaväelast. Soomlased uurisid kohe asja ja tõdesid, et soomlaste suurtükkide ja granaadiheitjate laskekaugus isegi ei ulatanud Mainila külani. Ka hilisemad andmed sõjavangidelt kinnitasid, et selle provokatsiooni olid organiseerinud Nõukogude Liidu eriüksused.

Nõukogude Liit nõudis, et soomlased peavad kohe tõmbama oma väeüksused piirist 20-25 kilomeetrit tagasi. Soome valitsus teatas, et tulistamist oli piiril küll täheldatud, kuid Nõukogude Liidu poolel. Valitsus oli siiski valmis konsulteerima mõlemapoolsete väeüksuste tagasitõmbamise üle. Sündmused arenesid vastavalt Nõukogude Liidu kavatsustele, millest üks oli mittekallaletungilepingust lahtiütlemine kaks päeva hiljem 28. novembril 1939. Samal ajal mõistsid Nõukogude Liidu informatsiooniallikad ja propaganda, organiseeritud tööliste ja töölisnoorte massimiitingud Soome valitsuse tegevuse hukka. Eri paikades lisandus piiririkkumisi.

Veel 29. novembril pakkusid Ameerika Ühendriigid vahendusabi, kuid Nõukogude valitsus teatas, et ta ei vaja teeneid väljastpoolt. Samal õhtul katkestas Nõukogude Liit diplomaatilised suhted Soomega. Siiski jõudis esindus veel enne seda üle anda noodi, milles Soome valitsus teatas, et ta on nõus väeüksuste ühepoolse tagasitõmbamisega. Samal ajal tehti ettepanek moodustada lepituskomisjon. Kõik oli asjatu, kuna Stalin oli juba otsustanud alustada võidukat sõda. Tungides sõda kuulutamata Soome, rikkus Nõukogude Liit – nagu Paasikivi hiljem oma päevikutes mitmel korral tõdes – kolme kokkulepet. Need olid Tartu rahuleping 1920. aastast, Soome ja Nõukogude Liidu vaheline mittekallaletungileping 1932. aastast ja uuendatuna 1934. aastast ning Rahvasteliidu põhikiri, millele Nõukogude Liit oli alla kirjutanud ja mida ta oli tunnistanud 1934. aastal.

Kas Talvesõda oleks saanud vältida?

“Rootsi relvastatud abi oleks tõenäoliselt olnud sõjaähvarduse täideviimise ära hoidmiseks piisav, kuid me ei ole ilmselt veel oma Skandinaavia-orientatsioonis muutunud teineteisele küllalt lähedaseks.” Nõnda kirjutas vabariigi sõjaväe ülemjuhataja marssal Mannerheim vaid kolm päeva enne sõjategevuse süttimist Nõukogude Liidu ja Soome vahel 1939. aasta novembris.

Oma mälestuste lõpusõnades esitas Mannerheim oma poliitilise kreedo, mille kandvaks mõtteks oli Põhjala koostöö. “Viimaste aastakümnete sündmuste taustal ilmneb selgelt, mida intiimne poliitiline ja sõjaline koostöö Soome ja Skandinaavia vahel oleks tähendanud niihästi Soomele kui  Skandinaavia maadele enestele. Ühiselt oleks Põhjamaadel olnud kõik väljavaated kaitsta oma neutraliteeti, mida selle ohustatud maad omaette ja üksi ei suutnud. Vastutus selle õnnetu arengu eest, mis algas aastakümne eest ja mille lõppu veel ei ole näha, lasub raskelt nendel sisemistel jõududel, kes puudulikus arusaamises seisid vastu Põhjala ühinemisele.”

Samuti mõtiskles oma mälestustes ka J. K. Paasikivi. Soome endine Stockholmi saadik oli pidanud tõsiselt üle elama Põhjala-orientatsiooni ebaõnnestumise 1939. aasta sügise tuleproovis. Paasikivi kirjutas: “Tagantjärele mõeldes ja Nõukogude Liidu tohutust sõjalisest jõust hoolimata ei ole võimalik tulla muule järeldusele, kui et teadmine Soome ja Rootsi ühisest kaitsest oleks tõenäoliselt võinud Talvesõja ära hoida, liiatigi kui Soome pool oleks samal ajal läbirääkimistel 1939. aastal kinni pidanud ettevaatlikust ja arukast menetlusest.”

Niihästi Mannerheimi kui ka Paasikivi arvates oleks Rootsi võinud toimida tõkestava, preventiivse jõuna. Sageli esitatud küsimusele, “mida Rootsi sõjaväega oleks suudetud Talvesõjas korda saata”, tulebki vastata, et selle parim toetus oleks olnud just nimelt sõjale piiri panemine. Loomulikult oleks ju saanud Talvesõda vältida veel ka läbirääkimiste käigus 1939. aasta sügisel lihtsalt sarnaselt Baltimaadega – alistudes kõikidele Nõukogude Liidu nõudmistele. Baltimaadel ei ole ju oma “talvesõda”.

Küsimus tulebki esitada teisiti. Missuguse hinnaga oleks saadud sõda vältida? Soome oleks võinud ilma saatuslike kaotusteta väga hästi loovutada Nõukogude Liidule Petsamost Kalastajasaarento ja Soome lahe saared. Kannase olukord oli raskem. Stalini poolt ette nähtud piirijoon oleks rängalt lõiganud läbi peakaitseliini ja võtnud soomlastelt tugevad Koivisto rannakindlustused. Ohtlik nõudmine puudutas ka Hankot või selle lähedale rajatavat mereväebaasi. See oleks möödapääsmatult lõiganud läbi Soome lahe, liiatigi, kuna Nõukogude Liidul oli Eestis sõjaväebaase.

Kirjanduses on viidatud sellele, et järeleandmisega oleks võidetud aega lisarelvastumiseks. Kas Soome oleks võinud rajada läbilõigatud peakaitseliini lääneosa uuesti, eriti veel, kui Stalin nõudis kõikide kindlustusliinide likvideerimist? Värav Viiburisse oleks olnud täielikult vaba. Mingit relvastust oleks ilmselt võidud – tõsi, vähesel määral – Euroopast ja Ameerikast saada. Sõjavägi oleks tulnud tõenäoliselt üksnes majanduslikel põhjustel demobiliseerida. Rootsi oleks arvatavasti kaotanud huvi Soome toetamise vastu, kuis see oleks nihkunud Moskva huvipiirkonda.

Tõenäoliselt oleks olukord Soomes 1940. aasta juunis aktiviseerunud aiva samal ajal kui Baltimaades. Missugused oleksid olnud Soome võimalused asuda end kaitsma selles maailmapoliitilises situatsioonis? Rootsist ei oleks saadud mingisugust tuge, kuna see oli Taani ja Norra okupeerimise tõttu Saksamaa poolt “siilikaitses” ja vajas kogu võimalikku varustust ja igat meest enda tugevdatud  kaitseks. Soome Talvesõja-aegsetest kõige kindlamatest toetajatest oli Prantsusmaa langenud ja okupeeritud. Inglismaa pidas peaaegu lootusetuna tunduvat kaitsesõda saart ründava Saksamaa õhujõududega ja ootas dessanti. Soomet Talvesõjas humaanselt vabatahtlike ja relvasaadetistega toetanud Taani ja Norra oli alistunud Saksamaale. Peale selle oleks ligi pooleaastane “baasiaeg” võinud Soomes surveaja eeskujul jagada rahva ohtlikult “vastupanu” ja “järeleandmise” pooldajateks. 1940. aasta suve lootusetus olukorras oleks osa rahvast olnud kas või lootusetu vastupanu seisukohal, osa oleks mõelnud “realistlikult” ja alistunud. Kui sõda oli otsustatud pidada, peeti Talvesõda selles rahvusvahelises poliitilises situatsioonis Soomele kõige soodsamal ajal.

Kirjastus: Varrak, 2002

Vaata raamatut meie poes: http://vanajahea.ee – Ajalugu/Euroopa

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: