Posted by: libarebane | 26/12/2011

“Uued maailmad. Suured geograafilised avastusreisid 1400-1600”

Autor: Ronald H. Fritze

Inglise keelest tõlkinud Matti Piirimaa

Loodame Jumala abiga, et see ulatuslik kaubavahetus, mis praegu muudab rikkaks nende maailmapaikade maure, kelle kätest see teistele inimestele või rahvastele osaks saamata läbi käib, jõuab tänu meie ettevõtmistele (st Portugali kaubandusele India ookeanil) oma kuningriigi alamate valdusse ja laevadele, mistõttu kogu kristlik maailm Euroopa siinses osas hakkab olulisel määral varustama ennast nende vürtside ja kalliskividega. Jumala abiga, kes on oma armulikkuses nõnda määranud, saame me sel viisil kõiki plaane ja kavatsusi edasi arendada palju hoogsamalt sõjaga mauride vastu territooriumidel, mis oleme neis maailmapaikades hõivanud, nagu Teie kõrgusel on nii kindlalt otsustanud ja mida meie samavõrd ihaldame.

Portugali kuninga Manueli kirjast Fernandole ja Isabelile, juuli 1499

*
Ehkki nende indialaste esivanemad pidid teadma meie püha katoliku usku, on inimesed selle unustanud. Nõnda on nende katoliiklikud majesteedid toonud India avastamisega Jumalale ülima anni. Meie riigil on olnud suur õnn leida tänu admiral Christoph Kolumbuse ning tema juhatuse all olnud meeste usinusele provintse ja kuningriike, täis eksiteel olevaid hingi ning väärjumalakummardajaid. Nõnda siis on neist Euroopast nii kaugel asuvates maades, kus põrgu oli neelanud miljoneid hingi, püha vaimustus ja Jumala käsud jälle meelde tuletatud ning katoliku kirik taastatud ja selle tegevus edeneb; väärjumalate kummardamisele, sajandeid kestnud saatanlikele ohverdamistealitustele ja riitustele on tehtud lõpp ning loomuvastased jäledad kuriteod ja patud on unustatud.

Conzalo Renandez de Oviedo y Valdés

*

Olen nii mõndagi näinud, kuulnud ja lugenud ning pean kinnitama, et ükski mees ega vasall pole veel kunagi oma isandat või kuningat nõnda teeninud nagu Christoph Kolumbus Kastiilia krooni. Kui kuningas võib kinkida küla või linna, hertsogkonna või vürstitiitli igaühele, keda ta soovib ühendada, siis see kuulus meremees ja admiral Kolumbus annetas Kastiiliale terve maailma täis kuningriike, kust Hispaaniasse voolab ärarääkimata aardeid, otsatul hulgal kulda, hõbedat, smaragde ja pärleid.

Conzalo Fernandez de Oviedo y Valdés

*

Kõik, mis on juhtunud pärast Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerika imepärast avastamist – alates hispaanlaste algsetest, üürikeseks jäänud katsetest seal kanda kinnitada kuni tänapäevani välja -, on olnud nii eriskummaline, et kogu see lugu tundub olevat täiesti uskumatu igaühe meelest, kes pole seda ise kogenud. Tõepoolest jääb mulje, et see varjutab kõikide mineviku kuulsate meeste teod, ükspuha kui kangelaslikud need ka olid, ning summutab pajatused kõigist maailma muudest imedest. Selle kujutlusvõimet haarvas loos on tähtsal kohal jutud süütute inimeste massimõrvadest ning nende vastu toimepandud jõledatest hirmutegudest ja peale muude õuduste kirjeldatakse sedagi, kuidas linnad, provintsid ja terved kuningriigid puhastati täielikult põlisasukatest.

Bartolomé de Las Casas

*

Peate teadma, et viibite nüüd Indias, kus elab mitmesuguseid rahvaid, kellele on toonud õitsengu ja rikkuse sädelev kuld ning kalliskivid, kaneel ja vürtsid. Seda maad, kuhu te nüüd rajasite sadama, kutsutakse Mabariks.

Maur Moncaide portugallasele Vasco da Gamale

*

Kolumbus ei leidnud Ameerikat juhuslikult, vaid Jumal juhatas teda avastuste teel: see oli talle määratud, sest Jumal pidas seda vajalikuks; tema ilmutab ja peidab, tema otsustab, kellele ja millal ta midagi avaldab

Robert Burton

*

Reformatsioonile eelnes Ameerika avastamine, otsekui oleks Kõigevägevam üllalt otsustanud avada pühamu neile, keda saabuvatel aastatel hakatakse taga kiusama ning kellele kodu ei paku enam sõprust ega rahupaika.

Thomas Paine

*

Ameerika avastamine ja ümber Hea Lootuse neeme purjetamine avas tõusvale kodanlusele uue tegevusvälja. Ida-India ja Hiina turud, Ameerika koloniseerimine, kaubavahetus kolooniatega, vahetuskaupade ja ühteaegu tarbevahendite juurdekasv andsid äritegevusele, meresõidule ning tööstusele enneolematu tõuke, õhutades sellega tudiseva feodaalühiskonna revolutsioonilist meelsust ja põhjustades kiiret arengut.

Karl Marx ja Friedrich Engels

*

Kui Ameerika avastamine tähendas hoolimatu julmuse ja apluse suurimat puhangut, mida ajalugu tunneb, siis peame sel puhul ütlema vähemalt seda, et erinevalt alkeemikute kullast oli Mehhiko ning Peruu kuld reaalselt olemas ja käega katsutav, kuid ometi osutus see kõige kättesaamatumaks fatamorgaanaks, mis inimesi kodust eemale peibutab, sest peegeldushetk veenab igaühte. Ja miski pole kindlam kui tõsiasi, et kulda ei ole kunagi küllalt, nagu konkistadoorid oma kogemuste varal veendusid.

Joseph Conrad

*

Sisukord

Eessõna

Tänuavaldused

Kronoloogia

Üks Nägemused maailmast enne suurte geograafiliste avastusreisides ajastut

Muinas- ja keskaja inimeste kosmograafilised ning klimatoloogilised ettekujutused

Kolm maailmajagu

Aasia ja idamaa imed

Aafrika

Atlandi ookean

Kaks Euroopa, Aasia ja Aafrika kontaktid ning kaubavahetus enne 1490. aastaid

Muistne kaubavahetus Indiaga

Siiditee

Ida ja lääne vaheline kaubavahetus enne ristisõdu

Ristisõdijad ja Pax Mongolica

Eurooplastest rändurid Aasias

Marco Polo

Pax Mongolica lõpp ja islami taassünd

Kaubavahetus Lääne-Aafrikaga Sahara kaudu

Kolm Eurooplaste uurimisretked Atlandi ookeanil ja Aafrika rannikul hiliskeskajal enne aastat 1492

Hiliskeskaja Euroopa ja Kanaari saared

Portugal, Avisi dünastia ja Ceuta

Tehnika ning maadeuurimine – navigatsioon, kartograafia ja laevad

Kanaari saared ning portugallaste uurimisretked Atlandi ookeanil

Bojadori neem ja sellest lõuna poole jäävad alad

Orjad ja kuld – portugallased jõuavad Guinea rannikule

Kuningas Afonso aeg ning Fernao Gomese uurimisretked

Maadeuurimine kuningas Joao II ajal – Cao, Covilha ja Diaz

Neli 1490. aastate suured geograafilised avastusretked – Kolumbus, Cabota ja Gama

Christoph Kolumbus ja tema “India ettevõtmine”

Bristol, Giovanni Cabota  ning Põhja-Ameerika taasavastamine

Vasco de Gama ja meretee Indiasse

Viis Põhja- ja Lõuna-Ameerika tundmaõppimine – ranniku kaardistamine, eesmärgiga leida tee Aasiasse

Hispaniola (Haiti) koloniseerimine ja Lõuna-Ameerika avastamine

Magalhaes ja esimene ümbermaailmareis

Retked Põhja-Ameerikasse pärast Cabotat ning põhjapoolsete väilade otsing

Kirdeväil

Kuus Vallutusretked

Portugallaste vallutused India ookeani rannikul

Mehhhiko avastamine ja vallutamine

Peruu alistamine ja järgnenud vallutusretked

Hispaanlaste uurimisretked Põhja-Ameerikas

Prantsusmaa, Inglismaa ja Hollandi uurimisretked ning asundused aastail u 1550 – u 1600

Lõpetuseks

Märkused

Bibliograafia

Koha- ja isikunimede register

*

Eessõna

On Portugalis sellest ajast (pärast Pliniust ja Straboni)

ning Hispaaniaski nähtud mehi paljaid,

ka kullasära, ohtralt võõraid saari,

kõik surelikel seni teadmata.

Sebastian Brant (“Narrilaev”, 1494)

Viieteistkümnenda ja kuueteistkümnenda sajandi suurte geograafiliste avastuste ajastu on alati vaimustanud eurooplasi ning neist põlvnevaid inimesi. See periood, iseäranis pärast 1492. aastat, pakkus eurooplastele jahmatavaid muutusi ja suurt põnevust. Paljud geograafilised teadmised, millest eurooplased halvasti aru said või mis olid neile täielikuks avastuseks, muutusid nüüd selgemaks. Esimest korda inimkonna ajaloos sündis üldisem ettekujutus Maast ja selle paljudest rahvastest. Ainult Vaikse ookeani põhapoolsed veed ja rannikud ning selle määratu suure ja sügava veekogu lõunaosa alles ootasid uurijaid. Aafrika, Põhja- ja Lõuna-Ameerika ning Aasia oli Euroopale otsesidemeteks ja kaubavahetuseks juba lahti. Ameerikas, samuti Aafrika ja Aasia aladel oleksid need otsesidemed muutunud peagi anastusteks, sest puudusid tugevad maismaajõud, mis tõkestanuks Euroopa agressiooni. Tänu Portugali printsi Henrique Meresõitja, kuningas Joao II, Christoph Kolumbuse, Giovanni Caboto, Vasco da Gama ja paljude teiste jõupingutustele, visadusele ja vaprusele oli maailmast saanud tervik. Maa rahvaste geograafiline ühendamine on üks tähtsamaid sündmusi ajaloos, mis tõi kaasa nii head kui ka halba.

Käesoleva raamatu eesmärk on pajatada eurooplaste uurimisretkedest laias laastus umbes aastast 1400 ja 1600. aastani. Seda lugu on räägitud palju kordi varem ning seda korratakse tulevikus ikka ja jälle. Nüüd, uue aastatuhande algul on iseäranis sobiv aeg taas peatuda suurte geograafiliste maadeavastuste sündmustel. 1990. aastatel tähistati mitut olulist ajaloolist tähtpäeva, mis olid otseselt seotud mainitud ajastuga – sel kümnendil täitus 500 aastat Christoph Kolumbuse esimesest läänereisist, Giovanni Caboto mereretkest ja Vasco da Gama teekonnast. Neist kolmest oli tähtsaim Kolumbuse retke viiesajas aastapäev, millele pöörati kõige suuremat tähelepanu, ning seetõttu köitis see ka kõige rohkem üldsust ja äratas vaidlusi. Kõigi kolme tähtpäevaga kaasnes palju uusi ja põhjalikke ajaloouuringuid. Avaldati suurel hulgal biograafiaid, ajaloolisi ülevaateid, spetsiaalseid monograafiaid ja allikamaterjale. Ehkki suurema osa neist ajalootöödest on otseselt pühendatud Kolumbusele, Cabotole või da Gamale, peatutakse paljudes uurimustes ka muudel teemadel või seostatakse neid spetsiaalselt suurte goegraafiliste avastuste ajastuga. Käesolevasse raamatusse on püütud haarata võimalikult palju neid uusi teadmisi. Paratamatult on see trükis Euroopa-keskne ning peatub peamiselt Portugali ja Hispaania saavutustel. Seejuures eurooplastega vahetult seotud aafriklaste, põlisameeriklaste ja asiaatide seisukohtade esitamiseks pidanuks see raamat olema määratult mahukam.

Tuntud maadeuurijate nimede kirjutamisel on eestikeelses väljaandes lähtutud Eesti Entsüklopeediast. Ülejäänud isikunimede puhul on kasutatud nende emakeelset kirjapilti. Määtatlustest “Uus maailm” ja “Ameerika indiaanlased” on hoidutud, eelistades neile kõikidel võimalustel sõnu “Ameerika” ja “põlisameeriklased”.

*

Esimene peatükk

Nägemused maailmast enne suurte geograafiliste avastusreiside ajastut.

Uue Maailma avastamine märgib muinasloolise geograafia lõppu.

Joseph Conrad (1925)

Suurte geograafiliste avastusreiside ajastu (1400-1600) avardas euorooplaste ja kogu ülejäänud maailma geograafilist ja kultuurilist silmapiiri. Kreeka ja Rooma kaupmeeste reisid Indiasse ning Hiinasse, mis toimusid hellenistlike kuningriikide ja Rooma impeeriumi aegadel, norra ümberasujate jõudmisel keskajal Põhja-Ameerikasse Vinlandi umbes 1000. aasta paiku, Marco Polo ning tema kaasaegsete kaupmeeste ja misjonäride reisid kolmeteistkümnendal sajandil läbi Aasia, Ibn Battuta retked Aafrika islamimaadesse, Euroopasse ning Aasiasse neljateistkümnendal sajandil ja Mingi-perioodi hiinlaste mereretked India ookeanil viieteistkümnenda sajandi algupoolel – kõik need koos avardasid mainitud ühiskondade geograafilist silmapiiri, kuid ainult ajutiselt. Tänu geograafilisele ulatusele ja järjepidevale tegutsemisele saavutati suurte geograafiliste avastuste ajastul palju enam kui mis tahes muudel rändude ning avastuste perioodil. Kõnealusel ajavahemikul korraldatud uurimisretkede määratu suure tähtsuse mõistmiseks on oluline vaadelda maailmapilti umbes 1400. aastal elanud eurooplase silme läbi. Mida nad teadsid maailma geograafiast ja selle rahvusest? Just säärane teadmine või väärteadmine, millest nii mõnigi kord lähtuti, juhatas neid piirkondadesse, kuhu nad enda arvates näisid Euroopast riskantsele retkele asudes seilavat või kuhu nad lõpuks välja jõudsid. Just sellest lähtudes tõlgendasid ja arendasid nad oma arusaamu uutest rahvastest, taimedest, loomadest ning maadest, mida retkedel nähti. Selles peatükis räägitakse, mida eurooplase vaatekohast arvati maailma geograafilisest ja kosmograafilisest olemusest, Aasiast ning Aafrikast ja Atlandi ookeanist.

Muinas- ja keskaja inimeste kosmograafilised ning klimatoloogilised ettekujutused.

Eurooplaste kosmograafilised ja geograafilised ettekujutused olid 14000. aastal vägagi pealiskaudsed ning ülimalt piiratud, võrreldes sellega, mida teavad kahekümne esimesel sajandil, neist kuussada aastat hiljem, elavad inimesed. Viieteistkümnenda sajandi inimeste geotsentriline maailmapildi järgi oli universum üsna kindlalt piiritletud. Nad ei teadnud midagi kaugete tähtede ja galaktikate makrokosmosest. Polnud teleskoope, millega saanuks avastada väliskosmose näivalt lõputuid kaugusi. Hoopis Päike, Kuu, teadaolevad planeedid ja tähed tiirlesid oma taevateel ümber Maa. Kõik taevaobjektid olid suletud sfääri, mille taga asusid Jumal, taevas ja lõpmatus. Mikrokosmosest ei teatud üldsegi midagi. Nii nagu polnud teleskoope, ei olnud olemas ka mikroskoope. Bakterite ja muude mikroorganisimde olemasolu ei osatud kahtlustadagi. Ent need keskaegse maailmapildi lüngad ei mõjutanud peaaegu üldse inimkonna võimet asuda uurimis- ja avastusretkedele.

Ajaloo tundmaõppijatel on oluline hoiduda üleolevast suhtumisest minevikus elanud rahvastesse. Nüüdisinimesed pole arukamad kui nende esivanemad. Keskaja inimestel olid oma mõtlemis- ja teadmissüsteemid, mis selgitasid maailma nende ümber täiesti rahuldaval ning kasulikul viisil. Muinas- ja keskaja maailma kosmograafiateooriad teenisid nende kasutajate vajadusi paljuski sama hästi nagu kõige teaduslikumad teooriad, mis tänapäeva inimeste elu kergendavad.

Ühe hiliskeskaja kosmograafia aspektina, millest nüüdisaja popkultuur on jätnud täiesti väära mulje, olgu mainitud Maa kerakujulisuse küsimust ja selle idee omistamist Christoph Kolumbusele. Tänu ameeriklase Washington Irvingi (1783-1859) kirjutistele sündis väärarusaam, nagu oleksid keskaja inimesed – nii haritud kui ka harimatud – uskunud, et Maa on lame. Ja siis olevat viieteistkümnenda sajandi lõpu poole välja ilmunud valgustatud Christoph Kolumbus, kes lükkas paugupealt niisuguse arusaama ümber, kinnitades, et maakera on ümmargune, ning tõestas seda oma edukate merereisidega. Miski ei saa olla tõest kaugemal. Juba viiendal sajandil eKr teadsid Kreeka Väike-Aasias tegutsenud pütaagorlased, et Maa on kerakujuline. Ehkki Lääne-Rooma riigi langusele 476. aastal vahetult järgnenud sajandeil levis mitmesuguseid vaateid, teadsid haritud eurooplased, et juba Kreeka ja Rooma antiikajast alates oli tõrjutud ideed, et Maa on lame. Üksnes kuuenda sajandi keskpaiga kaupmees ja kosmograaf Cosmas Indicopleustes, kellest sai munk, söendas üsnagi häbelikult jutlustada, et Maa on lame. Tema raamat “Kristlik topograafia” ei veennud juba varajasel keskajal enam ühtki haritud eurooplast. Nii Sevilla piiskoppi Isidorust (u 560-636) kui ka ajalookirjutajat Beda Venerabilist (u 673-735) on ekslikult peetud lameda Maa teooria pooldajaks, kuid nende kirjutiste hoolikas uurimine kinnitab, et nemadki tunnistasid üldiselt levinud kerakujulise Maa ideed. Niisugused keskaja mõtteteaduse suurkuju nagu püha Augustinus Hippost (354-430), Albert Suur (1206-1280) ja Roger Bacon ( u 1214- u 1294) tunnistasid oma kirjutistes kõik Maa sfäärilist kuju kui haritud inimeste hulgas levinud tavapärast teadmist ning nii ilmset tõsisasja, mis ei vaja enam mingit kinnitust. Ja ka viieteistkümnenda sajandi Euroopas elanud vähegi teadlikud inimesed ei kahelnud Maa kerakujulisuses.

Juba hellenismist ja keiserliku Rooma ajast alates oli lõplikku lahendust leidmata arutatud, kui suur on maakera. Kui suur on Maa ümbermõõt? Keegi ei teadnud seda täpselt, sest vana- ja keskajal tuntud aja ning kauguse mõõtmise võtted osutusid selle ülesande puhul abituiks. Muinasaja õpetlased lõid Maa ümbermõõdu arvutamiseks mitu leidlikku võtet, kuid tulemused erinesid oluliselt. Aleksandria raamatukogu hoidja Eratosthenes (s 280 eKr) leidis oma arvutuste varal, et Maa ümbermõõt on 250 000 staadioni, mis oli üsna heas vastavuses Maa tegeliku ümbermõõduga (24 902 miili). Hiljem korrigeeris Marinos Tüürosest (u 100 pKr) Eratosthenese leitud suurust ja arvas, et Maa ümbermõõt on tegelikult 180 000 staadioni ehk umbes 18 000 miili. Keskaja geograafiateadmiste kahjuks juhtus nõnda, et Marinose arvutused pälvisid teisel sajandil elandu antiikaja kuulsaima kosmograafi ja geograafi Klaudios Ptolemaiose heaskkiidu. Keskaja Euroopa õpetlased austasid Ptolemaiost väga ning seetõttu pidasid viieteistkümnenda sajandi geograafid Marinose arvutatud Maa ümbermõõtu tõeseks ja samal arvamusel oli ka Kolumbus. Ent Marinose maakera oli umbes 25 protsenti tegelikust väiksem.  Sellistele meestele nagu Paolo Toscanelli dal Pozzo ja Christoph Kolumbus, kes väitisid, et üle Atlandi läände seilates jõutakse Aasiasse, meeldis Marinose väike maakera. Tema arvutatud maakera ümbermõõt tõi Aasia Euroopale umbes 6000 miili võtta lähemale, kui Eratosthenes oli oletanud. 6000 miili lühem merereis oli viieteistkümnenda sajandi purjelaevade piiratud võimalusi arvestades palju vastuvõetavam.

Kerakujulise Maa ideest sündis ka kliimavöötmete teooria. Vanakreeka õpetlane Parmenides (a 450 eKr) jagas Maa viieks kliimavöötmeks. Tema teooria tulenes lihtsast tähelepanekust, et põhjapoolkera lõunapoolsemad maad olid põhjapoolsematest soojemad. Külmaalad paiknesid põhja- ja lõunapoolsuse ümber, aga piki ekvaatorit asus Maad poolitava palavvööde. Kõiki neid kolme ala peeti asustamatuks ning tavalisele inimolendile läbimatuks. Nende vahel paiknesid elukõlblikud põhja ja lõuna paraskliimavöötmed. Suur Aristoteles tunnistas kliimavöötmete teooria õigeks ning tänu tema mõjuvõimule talletus see idee nii Euroopa kui ka islami tsivilisatsiooni teaduslukku, kus selle mõju on püsinud nüüdisajani.

Maadeavastus ajaloos äratas erilist huvi idee, et ekvaatori palavvööde on asustamata ja koguni läbimatu. Et sealse piirkonna suur kuumus tapaks iga hulljulge, kes söendaks niisuguse retke ette võtta. Isegi palavvöötme meri olevat nii tuline, et keeb lakkamatul mulinal. Niisugused arvamused pärssisid soovi sooritada retki lõuna suunas ja ahvatlesid otsekui saatana väel prints Henrique Meresõitjat Lääne-Aafrika rannikut uurima. Ühteaegu on huvitav, et surmatoova palavvöötme uskumine püsis isegi pärast seda, kui hästituntud lääne rändurid (näiteks Marco Polo) olid ekvaatori ületanud ja eluga tagasi tulnud. Hispaania jesuiidist õpetlane ja misjonär José de Acosta (1539/40-1600) kommenteeris seda kestvat eksiarvamust, nagu valitseksid palavvöötmes surmavad temperatuurid, ehkki praktilised kogemused oli selle juba vääraks tunnistanud. Ta meenutas oma raamatus “India looduse ja moraali ajalugu”, kuidas merereisil Hispaaniast Ameerikasse oli ta sunnitud jaheduse tõttu kuue selga tõmbama just siis, kui laev ületas ekvaatori, kus pidi valitsema surmav palavus. Acosta ja mõned teisedki mõistsid, et nende vahetud kogemused olid vastuolus Aristotelese surmavööndi ideega. Ent Aristotelese ekslikust arvamusest hoolimata õpetati tema ideid endiselt koolides ja ülikoolides, sest kliimavöötmete olemasolu aitas asjalikult kirjeldada mitmesuguseid ilmastikunähtusi.

Kolm maailmajagu

Vanal ajal teadsid Euroopa ja Vahemere maade rahvad ainult kolme maailmajagu – Aafrikat, Aasiat ja Euroopat. Ühetaegu levis ebamääraseid, kuid lakkamatuid jutte läänes ja lõunas asuvatest antipoodide maadest; need olid alguse saanud kreeka õpetlase Krates Mallosest (teine sajand eKr) tekstidest. Kuid mitte kellelgi polnud aastaks 1400 õnnestunud külastada neid antipoodialasid, igatahes mitte neil, keda keskaja kristliku maailma haritud eliit oleks teadnud. Keskaegse Euroopa mõtlemises oli sügavalt juurdunud idee, et eksisteerib ainult kolm maailmajagu. Iga neist seostati Noa ühe pojaga – Haami (Aafrika), Seemi (Aasia) ja Jaafet (Euroopa). Mõne pärimuse kohaselt identifitseeriti hommikumaa tarku (keda oli kokku kolm) ühega neist kolmest maailmajaost. Niisugusele maailmapildile mõne uue maailmajao lisamine nõudnuks geograafilises mõtelmises olulist revolutsiooni, midagi niisugust, mida viieteistkümnendal sajandil polnud keegi valmis heaks kiitma, iseäranis seetõttu, et niisuguse ideemuutuse toetuseks ei olnud veel mingeid empiirilisi kinnitusi.

Keskaegse Euroopa teadmised Aasiast ja Aafrikast jäid 1500. aastale eelnenud sajandeil mõnevõrra ebaselgeks ning ekslikuks. Suur osa sellest informatsioonist koosnes kreeklastelt ja roomlastelt pärit vägagi ebatäpsetest pajatustest. Enne Aleksander Suure (356-325 eKr) aega piirdusid kreeklaste teadmised Aasiast assüürlaste ja  nende järeltulijatega Pärsia impeeriumis olemasoluga. Kreeka esimese ajaloolase Herodotose ja algusaegade geograafide arvates piirdus Aasia Lähis-Idaga, kuhu kõhklemisi lisati ka India. Kaug-Ida ja Hiinat polnud justkui olemaski ning Siberi määratu suured alad olid ühendatud Euroopaga. Rooma impeeriumi ajal teisel sajandil, kui elas kuulus geograaf Klaudios Ptolemaios, kuulis läänemaailm Hiinast ning nii Hiina kui ka Siberi liideti tohutu suure Aasiaga.

Mõned muistsed geograafid arendasid õnnetut ideed, et Aasia on veelgi suurem, kuis see tegelikult oli. Marinos Tüürosest arvates ulatus Euraasia mandrimassiiv Rhodose laiuskaardil 225 pikkuskraadi ulatuses idast läände. Tegelikult oli see ulatus antud laiusel kõigest 140 pikkuskraadi. Ptolemaios küll hülgas Marinose äärmusliku oletuse, kuid pidas sellegipoolest Eruaasia mandrimassi tegelikult märksa suuremaks, arvates, et selle ulatus on 180 pikkukraadi. Suurem osa sellest ülemäärasest ulatusest liideti tundmatu, kuid siiski tohutu suure Aasiaga. Paisunud Aasia koos Maa väiksema ümbermõõduga kahandasid uurimata Atlandi ookeani ulatust veelgi. Aasiasse suunduva läänepoolse ookeanireisi innukad pooldajad, iseäranis Kolumbus, lisasid väikese Maa ja suure Aasia idee kärmesti oma kosmograafiasse.

Aasia ja idamaa imed

Lääne teadmisi Aasiast moonutas algusest peale äärmiselt ebatäpne infokogum, mida tuntakse nimetuse all “Idamaa imed”. Selle geograafia- ja kultuurialaste legendide kogu järgi olid India ja Ida-Aasia maad tulvil kummalisi ja üllatavaid inimesi, taimi, loomi, paiku ja asju. Pärsia kuninga Artaxerxes II ihuarst Ktesias Knidosest (405-398 eKr) koostas teistelt ränduritelt kuuldu põhjal India kirjelduse. Selles kujutati Indiat kui koletislike rasside, kummaliste loomade, eksootiliste taimede ja muinasjutuliste rikkuste maad. Aleksander Suure (356-323 eKr) võit Pärsia impeeriumi üle ning tema üürikeseks jäänud sissetung India subkontindendile ergutasid veelgi kreeklaste huvi India ja sellest kaugemal asuvate maade vastu. Megasthenes (u 350 290 eKr) siirdus Seleukiidide suursaadikuna Maurja impeeriumi valitseja Tšandragupta õukonda. Tema teos “Indika” oli Ktesiase omast küll märgatavalt täpsem, kuid sellegipoolest pajatati selles kummalistest inimestest, veidratest loomadest ja muudest imedest. Pole midagi imestada, et Indiaga seostati imede ja rikkuste lugusid. See suur maa on täis tähelepanuväärseid imeasju või vähemalt tundus see nõnda kreeklastele neljandal sajandil eKr. Braahmanid, joogid, hindu jumalad ja jumalannad, kobrad, elevandid, tiigrid ning viigipuud olid ju esimeste sinnasattunud kreeklaste meelest kõik nii iseäralikud, kohutavad või imepärased. Need paljuräägitud “India imed” olid lihtsalt Indias olemasolevate ainulaadsete ja tundmatute asjade, nähtuste ning olendite liialdatud kirjeldused.

Eksimustest hoolimata või siis just tänu nendele osutusid Ktesiase ja Megasthenese tekstid üllatavalt pikaealiseks. Plinius Vanem (23-79) lähtus oma tuntud teoses “Naturalis historia” (“Looduslugu”) India ja muude idamaade kirjeldamise Ktesisase ning Megasthenese töödest või neist sõltuvatest allikatest. Vastupidi, teised Rooma geograafid nagu Strabon (sünd u 64 eKr) ja Klaudios Ptolemaios (II sajand pKr) kahtlesid niinimetatud “Idamaa imede” tõepäras või täpsuses. Aga kui Lääne-Rooma riik viiendal sajandil kokku varises, säilisid just Pliniuse raamatud, mida keskaja õpetlased meelsasti lugesid. Straboni ja Ptolemaiose täpsemad geograafiateosed läksid kas siis kaotsi või säilis neid üsna vähesel arvul. Selle tagajärjel domineeris “Idamaa imede” Pliniuse versioon, millest sai keskaja geograafilise mõtte tähtsaim tugi.

Nii sensatsioonilise idamaa kohta käiva informatsiooni pikaealisus on üsna üllatav, sest hellenismi perioodi kreeklased ja roomlased pidasid Indiaga korrapärast kaubavahetust (vt lk 41-44). Karavanid rühkisid mööda Kesk-Aasia Siiditeed ning kreeka ja rooma laevnikud õppisid seilama Indiasse mussoontuulte toel. Ehkki üksikasjad jäid ebamääraseks, teati Plinius Vanema ajal juba Hiina olemasolust ja sealt pärit siidist. See maa oli kas “Seres” , “Serica” või “Sinae” ja kõik need nimed peegeldasid olulist seost ülimalt hinnatud kauba – siidiga. Mõningatel andmetel üritasid roomlased ja Hani dünastia aegsed hiinlased rajada kahe kultuuri vahelist otsesidet, kuid nende pingutused jooksid enamasti liiva. Juhtus hoopis nõnda, et Lääne-Rooma riigi languse tõttu unustasid lääne rahvad sisukama informatsiooni, mida idamaade kohta oli juba teada saadud.

Rooma impeeriumi esimesed ristiusku kirjamehed ja hiliskeskaja kristlikud õpetlased lähtusid “Idamaa imedest”, täiendasid seda omalt poolt ja muutsid selle ristiusule sobivaks. Idamaa imede kogumikku lisati juudamaalaseks tembeldatud või ristiusku pööratud Aleksander Suure muinasjutulisi ja enamasti väljamõeldud vägitegusid. Üheteistkümnendal sajandil alanud ristisõdade ajaks oli eurooplased siiski taas teada saanud, et on olemas nii Hiina kui ka teised Kaug-Ida riigid. Benjamin Tudelast kirjeldas oma reise, mis ta oli aastail 1167-1171 ette võtnud, ning tema raamat oli keskaja Lääne-Euroopas esimene, milles mainiti Hiinat või teekonda Hiinasse. Umbes samal ajal, kaheteistkümnenda ja kolmeteistkümnenda sajandi ristisõdade päevil, sündis legend vägevatest ristiusuvalitsejast, kelle kuningriik asuvat Aasias. Loodeti, et see valitseja, keda nimetati presbüter Johanneseks või Johannes Vanemaks, tuleb koos oma suurte vägedega Palestiinasse sissepiiratud ristisõdijatele appi ja hävitab islami jõud. Saksa kroonikakirjutaja Otto Freisingist pani kirja, et Antiookia vürst Raimond de Poitiers palus piiskop Hugues de Jabala vahendusel Itaaliast paavst Eugenius III-lt abi. Kohtumine leidis aset 18. novembril 1145 ja just sel korral rääkis piiskop Hugues Aasias valitsevast ning hommikumaa tarkadest põlvnevast kuulsast Johannesest, kes on ühteaegu kuningas ja preester ning islami vaenlane.

Nüüdisteadlaste arvates ei sündinud pesbüter Johannese legend Hugues de Jabala pajatusest. Tegelikult see üksnes kajastas paljusid presbüter Johannese lugusid, mis juba nagunii Euroopa õukondades ja võimukeskustes ringlesid. Presbüter Johannesest hakati iseäranis agaralt rääkima umbes 1165. aasta paiku, kui kogu Euroopas läks liikvele “Presbüter Johannese kiri” Bütsantsi keisrile Manuelile. Algselt ladina keeles kirjutatud tekst tõlgiti kiiresti paljudesse euroopa keeltesse. Ehkki see oli ilmselt mõne vallatu munga loodud täielik pettetekst, pidasid paljud seda mitu sajandit ehtsaks dokumendiks. “Presbüter Johannese kiri” koondas paljud suulised pärimused presbüter Johannesest, andes neile kirjaliku kuju. Seda aastate jooksul ikka ja jälle ümber kirjutanud isikud lisasid sellele kirjale mitmesuguseid fantastilisi geograafilis väljamõeldisi.

Keskaja eurooplased koostasid Presbütor Johannese riigi värvikaid kirjeldusi, milles oli ohtralt laene “Idamaa imedest” ja Aleksander Suure kohta kirjutatud tekstidest. India kuningana oli presbüter Johannes määratu rikas iseäranis seetõttu, et kõikide rändurite pajatused seostasid India valitsejaid suurte varandustega. “Presbüter Johannese kiri” kuulutas, nagu hõlmaks tema kuningriik kolm Indiat, kuhu kuulub seitsekümmend kaks provintsi, millest igaühte valitseb oma kuningas. Selle riigi piirid olid hõlmamatud. Põlluharimisest rääkides kinnitati, et sellel maal voolab piima ja mett, kuid ühteaegu kasvatatakse seal ka hinnalist pipart. Selle maa jõed olid kulla- ja kalliskividerikkad. Sel maal laius ka koletu kõrb, mida nimetati Liivamereks. See kõrb koosnes suurtest rändliivadüünidest ja kivijõgedest ning neis jõgedes elasid kalad, kes eelistasid liiva veele. Presbüter Johannese riigi kõige kaugemas idaservas paiknes maapealne paradiis. Seal voolasid neli paradiisijõge – Tigris, Eufrat, Piison ja Giihon, mis kõik olid täis kulda ja vääriskive. Maapealse paradiisi lähedal peitus ammu otsitud nooruse allikas, mis mõne kirjamehe arvates olevat kinkinud presbüter Johannesele erakordse pikaealisuse. “Kiri” väitis sedagi, et presbüter Johannes põlvnevat Hommikumaa tarkadest, kelle usutavasti püha Toomas oli pööranud ristiusku. Kõike presbüter Johannes kohta räägitavat süvendas tema kuningriigist kirjutatud fiktiivne “Travels of Sir John Mandeville” (“Sir John Mandeville´i reisid”) (mõned uurijad ei kahtle siiski nimetatud reisimehe ja ta teose olemasolus – toim). Presbüter Johannese legendi süvendasid oluliselt arusaamatuks jäänud kuuldused Kesk- ja Ida-Aasias aset leidnud määratu ulatusega sündmustest, mida kaheteistkümnendal ja viieteistkümnendal sajandil õppisid eurooplased tänu Giovanni Carpini, Marco Polo ning paljude teiste kristlike diplomaatide, kaupmeeste ja misjonäride reisidele Aasiat paremini tundma, mistõttu Presbüter Johannese kuningriik nihkus Aafrikasse, iseäranis ristiusulisse Etioopiasse.

Presbüter Johannese riigi dramaatiline ümberasumine Aasiast Aafrikasse pole tegelikult nii vapustav, nagu see võiks mõnele tänapäeva inimesele tunduda. Keskaja eurooplased pidasid Etioopiat üheks kolmest Indiast, millest kaks asusid Aasias. Viieteistkümnendal ja kuueteistkümnendal sajandil ning seitsmeteistkümnenda sajandi algul Etioopiat külastanud portugali maadeuurijad, diplomaadid ja misjonärid nimetasid seda presbüter Johannese tiitliga, põhjustades nõnda suurt segadust etiooplaste hulgas, kes ei teadnud sellest midagi. Aga kui portugallased hakkasid käima Etioopias sagedamini ja seda maad paremini tundma õppisid, taipasid nad, et see polegi legendaarse Presbüter Johannese riik. Sellest ajast alates vaibus kuuldud lugu unustusse ning seda ei peetud enam tõelise geograafilise piirkonna kirjelduseks. Oma õitseajal kaheteistkümnendast kuni kuueteistkümnenda sajandini lisas presbüter Johannese legend “Idamaa imede” tavapäraste pärimuste kogumile värvikust. Usk presbüter Johannesesse süvendas eurooplaste otsimisindu ning motiveeris neid korraldama uurimis- ja misjoniretki Aasiasse ja Aafrikasse. Keskaja kristlikel õpetlastel oli isegi varnast võtta seletus, miks imesid esineb idamaades ja lõunas, mitte aga kristlikus maailmas. Kolmeteistkümnenda sajandi algul kirjutanud Guillaume d´Auvergne´i arvates puudusid Euroopas imed sellepärast, et seal valitses ristiusk. Vapustavaid fenomene loonud deemonid oli lahkunud Euroopast. Aga paganlikes maades, näiteks Indias, ei takistanud miski deemonite võluväge ning koletisi, maagilisi kalliskive ja kummalisi taimi oli seal suisa jalaga segada.

Imede loetelu oli pikk ning suure osa sellest moodustasid mitmesugused monstrumrassid, kes jagunesid kahte põhitüüpi. Esimesed olid rahvad, kes harrastasid kummalisi või eemaletõukavaid kombeid, vähemalt lääne tsivilisatsiooni poolt vaadatult, kuid kes füüsiliselt sarnanesid tavaliste inimolenditega. Gümnosofistid seisid ühel jalal ja jumaldasid Päikest, bragmannid olid aga idamaa targad, kes käisid alasti ringi ning elasid koobastes. Lood esimestest lähtusid ilmselt kontaktidest päikesekummardajate parsidega, teised aga tulenesid kohtumistest hinduistliku India braahmanite kasti liikmetega. Kogu maailmas teatakse mitmeid versioone tavaliselt amatsoonideks nimetatavatest naissõdalastest. Need naised kes valitsesid meeste üle või elasid ühiskondades, kust mehed oli pagendatud. Mehi lubati amatsoonide hulka ainult naiste viljastamiseks. Pahupidi pööratud traditsioonilistest soorollidest hoolimata olid amatsoonid igas muus mõttes täiesti inimeste moodi. Sama tähelepanek on rakendatav antropofaagide ehk inimsööjate puhul, kes oma väärdunud kombe kohaselt valmistasid rooga kaasinimestest, iseäranis õnnetutest ränduritest, kes juhtusid antropofaagide maale. Kannibalism – see sõna tuli kasutusele alles pärast Kolumbuse kohtumist Ameerika kariibidega – on laialdaselt tuntud komme, mida enamasti seostatakse mõne kauge ja/või vastumeelse rahvaga. Antropofaagid nagu teisedki grotesksed rassid elasid teadaoleva maailma serval. Antropofaagid võisid sarnaneda välimuselt inimestega, kuid nende hulgas oli ka tõelisi monstrumeid. Künotsefaalid ehk koerapäised inimesed olid lugude järgi kannibalid nagu ka mitmed muud väärdunud olendite rassid. Kolumbus ning teised viieteistkümnenda ja kuueteistkümnenda sajandi maadeuurijad retklesid Maa geograafilistel äärealadel, vähemalt nende vaatevinklist lähtudes. Sajanditevanused geograafilised ja etnograafilised pärimused andsid põhjust arvata, et neis paikades võib kohata ebanormaalselt käituvaid inimolendeid. Niisiis pole midagi üllatavat selles, et oma esimeselt retkelt naasnud Kolumbus rääkis kannibalidest ja amatsoonidest.

Teise koletusliku rassi põhitüüpi kuulusid füüsiliselt erinevad või oluliselt deformeerunud inimolendid. Keskaja teaduslike ideede kohaselt tekitas erakordselt kuum või külm keskkond väärdunud inimesi. Artika kõnnumaad ning Aasia ja Aafrika kõrbed ning džunglid olid usutavasti inimkoletiste tekkepaigad. Hiiglased ja pügmeed olid kõige lihtsamad inimmutandid, keda normaalsetest inimestest eristas ainult äärmuslik kasv. Muud füüsilised moonutused osutusid kohutavamaks. Künotsefaalid olid koera pea ja inimese kehaga olendid, keda koletiste hulgas tuli ette iseäranis sageli. See pole ainult keskaja eurooplaste väljamõeldis, vaid neid mainitakse ka paljudes Aasia kultuurides. Peale kannibalismi ilmneb künotsefaalidest rääkivates lugudes teinegi huvitav ja sümboolne aspekt – nad ühtuvat amatsoonidega. Kõik niisugused ühendusest sündinud poisslapsed olevat koerapäised, tüdrukud aga täielikult inimeste moodi. Künotsefaalidest isad kasvatavad poegi, amatsoonid aga tüdrukuid. Nõnda said need kaks rühmitist eraldi eksisteerida ning vastastikuse jätkuvuse tagamiseks saadi ainult aeg-ajalt kokku.

Päris tavaliste koletisrasside hulka kuulusid veel ka üksildased ja mornid ühesilmsed hiiglased kükloobid,  kellega võrreldes monokolid olid normaalse suurusega inimesed, ehkki samuti ainult ühe silmaga. Unipedid ehk monokolid olid väärdunud rass; neil oli üksainus jalg ning liikumiseks hüpeldi sellel. Keskaegse norra teksti “Eirikri saaga” järgi olevat üheteistkümnenda sajandi algul Vinlandi ehk Põhja-Ameerikasse siirdunud Thorfinnr Karlsefni ekspeditstiooni liige Thorvaldr Eiriksson tapetud noolega, mille saatis teele uniped, kes seejärel hämmeldunult norralaste silme all otsekohe ühel jalal hüpeldes varju puges. “Eirikri saaga” kirjalik tekst pärineb umbes aastast 1250 ning unipedi kirjeldamine tunnistab, et koletiste rassi lugusid teati kõikjal keskaja Euroopas. Isegi eraldatuses elanud islandlased olid kuulnud mitmesugustest väärdunud inimolenditest, kellega loodeti kohtuda teadaoleva maailma äärealadel. Rassil, mis kandis blemi nime, polnud pead ning nende olendite nägu paiknes rinnal. Aafrika, Aasia ja põhjaalade metsikutel aladel arvati elutsevat veel tosinaid muid koletisinimesi.

Neist väärdunud rassidest rääkides oli keskaja kristlaste meelest oluline selgusele jõuda, kas nad suudavad uskuda Jumalat ja kas nad võivad loota lunastusele. Teisiti öeldes, kas nad on inimesed või loomad? Püha Augustinus Hippost vastas sellele küsimusele kindla jaatusega ning ta polnud selles arvamuses üksi. Ent teised keskaja teoloogid ei olnud nii veendunud. Kuueteistkümnendal sajandil hargnes Ameerika pärismaalaste hulgas tegutsenud kuulsa hispaania evangelisti Bartolomé de Las Casase osavõtul samasugune vaidlus, millega püüti selgusele jõuda, kas Põhja- ja Lõuna-Ameerika põlisasukad kuuluvad inimeste hulka.

Koletisrasside olemasolu usuti kindlalt ka viieteistkümnenda sajandi Euroopas, ehkki varajase keskaja rändurid nagu Marco Polo ja Willem de Rubruquis ei olnud sääraseid olendeid näinud. Loomulikult kohtas fiktiivne Sir John Mandeville oma reisidel rohkesti igasuguseid groteskseid rasse. Ehkki need reisid olid samasugused väljamõeldised nagu tema isegi, võtsid hiliskeskaja inimesed sääraseid jutte palju meelsamini kuulda ning pidasid neid tõepärasemaks kui Marco Polo reisikirjeldusi. Ja nõnda juhtuski, et otsekui saatuse iroonia tahtel kinnitasid need jutud müütiliste koletisrasside olemasolu.

Muudes ristiusuga kohandatud “Idamaa imedes” kuhjus külluses kulda ja kalliskive, esinesid maapealne paradiis ja nooruse allikas. Keskaja rahvad pidasid palava kliimaga alasid väärismetallide ja – kivide loodulikuks tekkepaigaks, kusjuures iseäranis palju leidus neid jõesängides. “Idamaa imede” järgi kubisesid India jõed teemantidest, rubiinidest, smaragdtidest ja safiiridest. Lood Presbüter Johannese vägevast impeeriumist kordasid sedasama põhikirjeldust. Piibli järgi peitus maapealne paradiis kuskil idas ning hiliskeskaja mappae mundid paigutasid selle Aasia idarannikule. Neli paradiisjõge olevat tulvil vääriskive ning pidid kindlasti asuma paradiisi lähedal. Ja läbi Presbüter Johannese riigi voolates jäid need jõed ikka paradiisi külje alla. “Presbüter Johannese kirjas” mainiti ka nooruse allikat, millest joonud raugad muutusid reibasteks kolmekümneaastasteks. See imepärane allikas asus Kaug-Idas maapealse paradiisi lähedasel saarel. Kuna Kolumbus ja teised algusaegade maadeuurijad arvasid esiti, et nad saabusid üle Atlandi läände purjetades Aasia idarannikule, siis pole midagi imestada, kui nad kinnitasid, nagu oleksid jõudnud maapealse paradiisi ja nooruse allika lähedusse.

Aasia määratu suur ulatus heidutas eurooplastest rändureid. Sealsed mäeahelikud ja kõrbed olid kohutavad, kuid sihikindlaid kaupmehi need ei takistanud ning neid ületati ja läbiti palju kordi. India ookeanil seilates olid oma erilised navigatsioonisaladused, kuid see oli sama etteaimamatu nagu tormiline Atlandi ookean. Ent iseäranis takistasid eurooplaste kontakte Aasiaga kabuateedele jäävad mitmesugused islamijõud, mis ei tahtnud jagada rahvusvahelise kaubanduse tulusid Euroopa kaupmeestega, kui seda vähegi õnnestus vältida. Ainult mongolite sissetung katkestas islami kaubandusmonopoli ajutiselt umbes aastaiks 1250 kuni 1350. Aga isegi siis, kui Aasia kaubateed olid Pax Mongolica (Mongoli rahu) ajal Euroopa kaupmeestele avatud, osutus niisugune retk pikaks, kulukaks ja erakordselt ohtlikuks. Ent kõik see ei heidutanud Polosid ega ka paljusid teisi, kes ei jätnud oma teekonnas kirjalikke mälestusi, nagu tegi Marco Polo.

Aafrika

Aafrika asub Euroopast lõuna pool ning oli eurooplastele veelgi suurem mõistatus. Vanad kreeklased tundsid Egiptusest lääne pool asuvat Põhja-Aafrika ala Liibüa nime all. Mõnikord öeldi nõnda kogu Aafrika mandri kohta. Egiptusest lõuna pool asus Etioopia, mida kutsuti Abessiiniaks. Etioopia oli ammu olnud arenenud tsivilisatsioonide kodu ning kui esimesed kreeklastest rändurid aastal 665 eKr sinna jõudsid, avaldas nähtu neile ilmselt sügavat mõju. Homerose järgi pidasid jumalad tõmmu nahaga etiooplastest iseäranis lugu ning külastasid neid pidustuste ajal. Homerose aja kreeklased ning hiljem ka Herodotos seostasid Aafrika etiooplasi India tumedanahaliste rahvastega. Tekkis ekslik arvamus, nagu oleksid Etioopia ja India subkontinent kuskil georaafiliselt ühendatud. Seda vääroletust arvestades polegi üllatav, et kuulsa geograafi Klaudios Ptolemaiose meelest oli India ookean maismaa poolt kõikjalt piiratud meri, mille lõunaosas asus Etioopiat Indiaga ühendav maismaasild. Samuti seletab see, miks mõned vanaaja geograafid pidasid Aafrikat ja Indiat üheks mandriks. Kaheteistkümnendal sajandil nimetasid keskaja eurooplased Etioopiat Kesk-Indiaks. Aasia India aga jagunes põhjapoolseks Lähis-Indiaks ja lõunapoolseks Kaug-Indiaks.

Aafrika suurus ja kuju olid eurooplastele 1400. aastal alles mõistatus. Nende teadmatuses pole midagi üllatavat. Põhja-Aafrikas oli domineerinud islam juba seitsmendal ja kaheksandal sajandil aset leidnud moslemite vallutusretkedest peale. Moslemite ja kristlaste vastastikusest vaenulikkusest hoolimata toimus kaubavahetus. Põhja-Aafrika turgudel müüdi kulda, orje ja soola, mis kõik pärinesid kaugemalt lõunast, kohutavast Saharast või selle tagant. Sahara on koletu suur kõrb, heidutav takistus Põhja-Aafrika Vahemere rannikualade ning troopilise Aafrika savannide ja džunglite vahelisel teel. Hirmuäravatest tõketest hoolimata polnud kõrb siiski täielikult läbipääsmatu. Sahara avarustesse on pillutatud eri suurusega oaase. Isegi vanal ajal läbisid seda suurt kõrbet risti-rästi karavaniteed, mida mööda kaubad ja inimesed põhja ning lõuna suunas liikusid. Garamandid olid juba Herodotosel tuntud muistsed kõrberahvad. Pärast 200. aastat eKr tõid Nabatea araablased Aafrikasse üksküürkaamelid, kes peagi üle Sahara lääne poole jõudsid. Tänu neile usaldusväärsetele kõrbelaevade õnnestus rajada karavaniteid isegi läbi täiesti elutute liivaalade.

Eurooplased teadsid Lääne-Aafrika kullast ja mõistatuslikust Etioopiast, kuid kogu ulatuslikust Aafrika mandrist polnud neil suurt aimu. Vaenulikud moslemid varjasid kadedalt teadmisi ja juurdepääse karavaniteedele. Aafrika tegelik suurus ning kuju oli teadmata. Kreeka ja rooma geograafid pidasid Aafrikat tegelikust tublisti väiksemaks. Nende arvates pöördus selle mandri rannajoon umbes Lääne-Aafrika lõunaranniku kohal Ida-Aafrika sarve (Somaalia poolsaare – toim) suunas. Kongo jõe basseini maid ja sellest lõuna pool asuvaid alasid polnud Vahemere-äärsete muistsete rahvaste meelest olemaski. Ekslik, märksa väiksema ulatusega Aafrika idee ahvatles ümber selle mandri seilama, sest see tundus üsna lihtne olevat. Neid Aafrika suuruse ja kuju kujutlusi arvestades olnuks seilamine ümber mandri lõunaranniku vist ainult õige pisut pikem kui merereisi piki Põhja-Aafrika Vahemere rannikut. Teati koguni ammustest aegadest pärit tekste, mille järgi niisugune meresõit oli tõepoolest teoks saanud. Oma “Historias” (“Ajaloos”) mainis Herodotos, et Egiptuse vaarao Necho (arv. 609-593 eKr) palkas foiniikia meremehi ja laevu, et need seilaks ümber Aafrika. Foiniiklased purjetasid mööda Punast merd ja sealt piki Ida-Aafrika rannikut. Kolm aastat hiljem jõudsid nad Vahemere kaudu tagasi, olles sooritanud mereretke ümber Aafrika. Nende saavutust ei korranud keegi. Teekonna kestvus osutas, et purjetamine ümber Aafrika lõunatipu oli märksa vaevalisem ja aeganõudvam kui seilamine piki Põhja-Aafrika rannikut. Ehkki Herodotos kirjeldas foiniiklaste reisi, kahtles ta, kas niisugune sõit oli üldse teoks saanud. Kuid mitmed nüüdisteadlased kalduvad seda ettevaatlikult tõeks tunnistama.

Järgnenud sajandite jooksul püüti taas ümber Aafrika purjetada, kuid kõigil üritajatel jäi edust palju puudu. Sellegipoolest püsis endist viisi õrritav oletus, et niisugune reis on geograafiliselt võimalik, ning see näkitses vaibumatult keskaja eurooplaste teadvuses. Kuigi ümber Aafrika seilamise ja sealtkaudu Indiasse jõudmise võimalus polnud  põhjus, miks prints Henrique Meresõitja esimesi Aafrika uurimisi üritas, mõjutas see siiski portugallaste hilisemaid Aafrika-ekspeditsioone viieteistkümnendal sajandil. Otsekui saatuse iroonia tõttu juhtus nõnda, et siis, kui portugallased piki Aafrika läänerannikut seilates ikka kaugemale lõunasse jõudsid, kaldus geograafia teoreetiline mõte hoopis tõrjuma arvamust, nagu oleks ümber Aafrika purjetamine üldse võimalik.

Vanaaja geograaf Klaudios Ptolemaios uskus, et India ookean on igast küljest maismaaga piiratud meri. tema idee kohaselt ühendas Aafrikat ja Aasiat kuskil India ookeani lõunaosas paiknev suur maismaamassiiv. Seda asjaolu arvestades oli katse purjetada ümber Aafrika, et sealtkaudu Indiasse jõuda, määratud nurjumisele. Aga erinevalt Ptolemaiose astronoomiatekstidest oli tema “Geograafia” keskajal sama hästi kui tundmatu ja kättesaamatu. Alles 1410. aastal ilmus Euroopas Ptolemaiose teose ladinakeelne tõlge ja see levis üsna aeglaselt. Pole teada, et Ptolemaiose raamatu ladinakeelne versioon oleks jõudnud enne prints Henrique Meresõitja surma (1460) Portugali. Ptolemaiose ekslikud järeldused andsid võib-olla hiljem portugallastele põhjust muretsemiseks, kui nad kavatsesid ümber Aafrika purjetades jõuda Indiasse, kuid niisuguse kartuse hajutas kindlasti Bartolomeu Diazi edukas merereis piki Lääne-Aafrika rannikut lõunasse ja ümber Hea Lootuse neeme India ookeani aastail 1487-1488.

Atlandi ookean

Euroopast lääne pool laiub Atlandi ookean. Maailma ookeanidest on see kõige tormisem ja rahutum. Atlandi ookean tähendas vana- ja keskaja meremeestele kohutavat ning ohtlikku stiihiat. Homerose aja kreeklaste arvates oli see maailma  ümbritseva Ookeanijõe osa. Hellenismi perioodi kreeklased ja roomlased pidasid seda määratu suureks mereks, mis lahutas neid lääne pool asuvast Aasiast. Islamiusulises Hispaanias ja Põhja-Aafrikas elavad keskaja araablased nimetasid seda Roheliseks pimedusemereks ning kartsid kangesti selle torme, udusid ja meresügavustes varitsevaid koletisi.

Lääne-Euroopa ranniku esiajaloolised meremehed olid esimesed, kes siirdusid Atlandi ookeani mäslevatele vetele. Kohkumatud foiniikia meresõitjad söandasid suunduda Vahemerest Atlandile juba enne aastat 490 eKr, kui Hanno ja Himilko ekspeditsioonid uurisid Aafrika ja Euroopa Atlandi ookeani rannikut. Näib, et foiniiklaste laevad jõudsid ka Madeirale ja Assoori saartele. Kreeklane Pytheas Massaliast tegi millalgi vahemikus 325 kuni 300 eKr tiiru ümber Briti saarte. Rooma laevad liikusid piki Euroopa rannikut, kuid nende meresõitjad polnud sugugi nii ettevõtlikud kui kartaagolased. Vahemerega harjunud meremehed mõistsid Atlandi ookeanile jõudes, et nende galeerid ei sobi tormistel vetel liikumiseks.

Pärast Lääne-Rooma riigi langust 476. aastal unustati ajutiselt, mida Atlandi ookeanist oli teada saadud. Iiri mungad käisid juba enne 795. aastat korrapäraselt Islandil. Varsti pärast seda suundusid Atlandi-äärset maailma avastama Skandinaaviast pärit söakad norra meresõitjad ehk viikingid. Esimene viikingite rüüsteretk leidis aset aastal 793. Peagi jõudsid viikingid Vahemerre ja sügavale Venemaa aladele. Lõpuks siirduti üle Atlandi ookeani Põhja-Ameerikasse. Esimene norralane jõudis juhuslikult Islandile 860. aastal. Püsiasula rajati sinna 870. aastatel. Teistelt Norra laevadelt märgati millalgi aastail 900 kuni 930 Gröönimaad, ehkki sealne koloonia asutati alles 986. aastal. Samal aastal kandis torm Põhja-Ameerikasse Bjarni Herjolfripoja, kes oli tahtnud Gröönimaa esimeste asukate juurde seilata. Loobunud sel tundmatul maal randumast, pööras ta laeva nii kiiresti kui võimalik uuesti Gröönimaa suunas. Tema avastus julgustas Leifr Eirikripoega rajama püsiasulat Vinlandis ehk Põhja-Ameerikas aastal 1001 või pisut hiljem. Ajaloolased on üheksateistkümnendast sajandist alates tuliselt vaielnud, kus just see Vinland asus. Mitmesugused arvajad on seostanud Vinlandi paikadega Floridast kuni Labradorini. 1970. aastate ahreolooglised avastused tegid spekulatsioonidele lõpu, sest kindlate tõendite toel teatakse nüüd, et norralaste (õigemini viikingite – toim) asula asus Newfoundlandil praeguses L´Anse aux Meadowsis. Samas paigas võis olla koguni Leifri laagrikoht. Leifri pingutused jooksid tühja ning ka norralaste mitu hilisemat Põhja-Ameerika koloniseerimise katset nurjusid. Norralasi oli liiga vähe ning neil polnud ka mingit arenenud tehnikat, millega saanuks alistada Vinlandi vaenulikud põlisasukad. Hilisemad norralaste asundused teisel pool Atlandi ookeani hääbusid, sest kliima külmenemise tõttu muutus veise- ja teraviljakasvatus üha vaevalisemaks ning ookeanireisid olid palju ohtlikumad kui varem. Millalgi aastail 1450 kuni 1500 suri Gröönimaal viimane norralasest ümberasuja.

Peale norralaste polnud teised keskaja eurooplased sugugi huvitatud määratu suurest ookeanist, mis moodustas nende maailma läänepiiri. Keskaja õpetlased tunnistasid, et Maa  on kerakujuline. Selle veendmuse üks järeldus oli teadmine, et Aasia asub Euroopast vaadatuna Atlandi ookeani vastaspoolel. Nii Aristoteles, Seneca kui ka Plinius olid arutlenud, et Indiasse jõuab, kui seilata lääne suunas. Ent enamik keskaja geograafilise mõtte esindajaid ei pööranud seda laadi ideedele kuigi suurt tähelepanu. Nende maailmavaadet ahistas sajandeid kestnud arvamus, et Atlandi ookean on maailma lääneserv. Keskaja maailmakaardid ehk mappae mundid paigutasid niisuguse vääridee tõttu Aasia iga tasapinnalise maailmakaardi kõige kaugemasse idaserva, aga Atlandi ookean asus kaardi lääneserval ning nende vahel puudus vähimgi nähtav seos. Niisuguse arvamuse murdmiseks tuli luua mõjukas kontseptuaalne raamistik, iseäranis seetõttu, et maailmakaardid ilmusid alles pärast seda, kui Martin Behaim oli konstrueerinud 1492. aastal gloobuse. Kerakujulise mudelita oli keskaja õpetlasel raske ette kujutada Maad kui gograafilist tervikut. Ent mõnel keskaja mõtlejal õnnestus siiski senised ideid olulisel määral muuta. Roger Bacon (u 1214- u 1294) vaagis oma tesoses “Opus majus” Aristotelese, Seneca ja Pliniuse ideid, mida nad olid läänesuunalise Aasia-reisi kohta väljendanud. Ta tunnistas, et niisugune meresõit on võimalik. Keskaja Euroopas ringlesid ideed aeglaselt ning Baconi mõtetel polnud kuni viieteistkümnenda sajandi alguseni olulist mõju.

Keskaja eurooplased ei pidanud Atlandi ookeani lihtsalt määratu suureks veelaamaks, mis lõppes ehk Aasia rannikul. See täideti hoopiski mõistatuslike saartega, kuhu legendaarsed meresõitjad aeg-ajalt jõudsid. Iiri muistsed immramad ehk reisijutustused pajatasid Brani ja Mael Duini Atlandi-retkedest. See žanr kulmineerus ristiusuga sobitatud populaarse immramaga “Navigatio Sancti Brendani“, mis loodi millalgi aastail 900 kuni 920. “Navigatio” järgi olevat püha Brendan (u 486-575) sooritanud seitse aastat kestnud ookeanireisi, mille jooksul ta külastas paljusid saari, sealhulgas ka määratu suurt Pühakute Tõotatud Maad. Mõne nüüdisteadlase arvates võis too ajalooline püha Brendan tõepoolest jõuda Põhja-Ameerikasse ning “Navigatio” olevat selle teekonna kirjeldus. Selle teooria kinnitamiseks puuduvad veenvad tõendid. Atlandi ookeani teiste legendaarsete saarte hulka kuulusid ka Avalon, Brazili saar ja Antillia. Viimasel neist oli geograafiliste spekulatsioonide ajaloos kõige olulisem roll, ehkki see ilmus eurooplaste kaartidele alles 1424 . aastal, kui Venezia kartograaf Zuane Pizzigano paigutas selle oma portolaanile. Paljud viieteistkümnenda sajandi eurooplased pidasid Antilliat legendaarse Seitsme Linna asupaigaks. Seitsme Linna müüdis räägiti, kuidas Oporto peapiiskop, veel kuus piiskoppi ja nende lambukesed olid pagenud kaheksanda sajandi algul üle Atlandi ookeani läände, et pääseda raevukate islamiusuliste sissetungijate eest, kes vallutasid Hispaania. Põgenikud jõudsid umbes Portugali suurusele saarele ja asutasid seitse rikast linna. Kogu viietestkümnenda sajandi jooksul ringles Portugali ja teiste maade meresõitjate hulgas rohkesti jutte, nagu oleks seda Seitsme Linna saart ehk Anilliat nähtud või seal koguni randutud. Nii Toscanelli kui ka Kolumbus soovitasid teha Antillial vahepeatuse reisil Aasiasse, kuhu nad tahtsid siirduda.

On üllatav, kui vähe pöörasid keskaja eurooplased peale norralaste enne viieteistkümnendat sajandit tähelepanu Atlandi ookeanile. Enamasti piirdusid keskaja eurooplaste meresõidud Atlandil purjetamisega piki Euroopa mandriosa ja Briti saarte rannikut. Alles neljateistkümnendal sajandil siirdusid inglased ja Saksa hansaliidu kalurid Islandi kalarikastesse piirkondadesse. Umbes samal ajal hakkasid prantsuse ja baski meremehed kalastama Iirimaast edelasse jäävatel merealadel. Niisugused retked aitasid süvendada paljudel eurooplastel kogemusi ja oskusi, mida ohtlikul ning sageli surmatooval Atlandi ookeanil seilamiseks vaja läks. Ent enne 1400. aastat ei tehtud kuigivõrd tõsiseid ega pikemaid katsed uurida suurt ookeani, mis moodustas keskaja Euroopa jaoks maailma läänepiiri, või sellest üle purjetada.

Tänapäev, 2007

Vaata raamatut meie poes: http://vanajahea.ee – Ajalugu/Maailma lugu


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: