Posted by: libarebane | 05/12/2011

“Maailmasõda”

Autor: Herbert Grabbi

Sisukord:

Kolonel Herbert Grabbi elulugu / Hellar Grabbi

Eluloo nimede register

Maailmasõda / Herbert Grabbi

Saatesõna / Hannes Walter

Registrid

Lahinguskeemid (Trükitud lisana juurekuuluvas vihikus)

*

Saatesõna / Hannes Walter

78 aastat pärast Esimese maailmasõja lõppemist jõuab siinkohal eesti lugejani esimene terviklik ülevaade sellest 20. sajandi hiigelheitlusest, mille lõpptulemus võimaldas sündida ka Eesti Vabariigil. Esmapilgul on raske mõista, et nii oluline probleem nagu Esimene maailmasõda, leidis meil väga tagasihoidlikku tähelepanu 1920/30. aastatel. Elava Teaduse sarjas ilmunud Herbert G. Wells´i brošüüri “Suur Maailmasõda” (Tartu 1939) ei saa parimagi tahtmise korral klassifitseerida tõsiseltvõetavaks Esimese maailmasõja käsitluseks. Kõigepealt juba seepärast, et kogu maakera haaranud kataklüsm on mahutatud taskuformaadis raamatukese sajale leheküljele. Veelgi olulisem on aga see, et H. G. Wells ideoloogi ja literaadina ei kirjuta neil nappidel lehekülgedel tegelikult maailmasõjast, vaid propageerib maailmasõja näidete varal oma vabamüürlikku filosoofiat. Nimelt tolle essee valimine Elava Teaduse avaraamatuks jätab asjaomastest Eesti Kirjanduse Seltsi tegelastest küll äärmiselt kentsaka mulje.

Tõsise katse Esimese maailmasõja populaarse ajaloo koostamiseks tegi Tartu rahu sõlmimisel sõjaministrina toiminud August Hanko. Tema toimetamisel ja Eesti Kirjastuse Kooperatiivi väljaandel hakkas 1939. a. Tartus vihikutena ilmuma koguteos “Maailmasõda”. Enne punaväe sissetungi jõudis ilmuda nelja vihikuna I köide “1914. aasta sõjasündmusi”. Tegemist on eeskujuliku kompilatiivse ülevaatega, milles kasutatud kõiki tolleks ajaks ilmunud tähtsamaid uurimusi.

Võibolla pakub selle kesise valiku seletuse kolonel Grabbi ise oma raamatu eessõnas öeldes: “Siin on tegemist niivõrd läheda mineviku sündmusega, et tema vastukajastused veel raugenud pole ja meie ise – praegune inimpõlv – elame veel mitte üksi tema mõju all, vaid isegi tema otsekoheste järelsündmustega. Tõe otsimine niisuguses olukorras kujuneb loomulikult raskeks ülesandeks”.

Kui järelsündmuste mõju kadus ja sirgus uus inimpõlv, takistasid objektiivset uurimistööd hoopis teiselaadsed asjaolud. Pärast aastakümnetepikkust musta auku järgnes kolmas ja seni viimane eestikeelne (tõlke-) raamat I maailmasõja kohta. See on söeka naisajakirjaniku Barbara Tuchman´i “Augustikahurid” (Tallinn 1976). Naisterahva ja amatöörist sõjaajaloolase kohta on tegemist (kohati liigagi) ladusa lugemisega. Kahjuks puudutab aga ka Tuchman üksnes sõja eellugu ja 1914. a. sündmusi.

Ja see ongi seni kõik. Ei ühtki tervikkäsitlust, rääkimata sõjateaduslikust lähenemisest. Kolonel Herbert Grabbi raamat moodustab erandi. Autor on akadeemilise haridusega sõjateadlane ja tema uurimusel on puht-praktiline taust. Tegemist on Sõjaväe Ühendatud Õppeastustes õppejõuna toiminud kolonel Grabbi loengute töödeldud kokkuvõttega. Loengute ja raamatu sihiks oli noorte Eesti ohvitseride koolitamine tulevaseks sõjaks, kasutades Esimese maailmasõja kogemusi. Sellest sihtfunktsioonist tulenevad ka rõhuasetused. Autor ise ütleb eessõnas, et põhitähelepanu on pühendatud sõja alguse ja lõpu manööversõja lahingutele. Selline vaatenurk kõneleb kaugenägelikust analüüsist. Erinevalt näiteks Prantsusmaast, kus kolonel Grabbi kõrgema sõjakooli lõpetas, ei uskunud tema nagu ka enamik Eesti juhtivaid teoreetikuid kaevikusõja kordumisse tulevases sõjas. Tulevikusõda nähti manööversõjana ja Teise maailmasõja praktika kinnitas seda oletust. Prognoos on seda hinnatavam, et kolonel Grabbi käsikiri on valminud juba 1932. aastal. Toona polnud Saksamaa taasrelvastumine veel alanud ja Venemaa alles kogus jõudu võidurelvastumise uueks ringiks.

Kolonel Grabbi on oma uurimuses kasutanud kõiki tolleks ajaks saksa, prantsuse ja vene keeles ilmunud olulisi teoseid. Muidugi on pärast 1932. aastat ilmunud veel terve mägi kirjandust. On arusaadavalt puhtalt maitse asi, milliseid hilisemaid uurimusi täiendava materjalina esile tõsta. Siinkohal võtan enesele ometi õiguse soovitada asjast sügavamalt huvitatud lugejale mõningaid teoseid, kusjuures valik on paratamatult subjektiivne.

Enne kõike tahaks märkida 20. sajandi üht suurimat sõjalist mõtlejat, inglast B. H. Liddell-Hart´i. Ta on kirjutanud palju raamatuid, sh. ka spetsiaalselt Esimesest maailmasõjast. Liddell-Harti kui sõjalise mõtleja konsekventsiks on ometi kokkuvõtlik “Strategy. The Indirect Approach” arvukates trükkides. Nimetatud teoses on Esimese maailmasõja peatükk antud kogu varasema sõjaajaloo taustal ja läbi Teise maailmasõja kogemuse.

Ametlikest ajalgudest tuleks mainida Prantsuse “Historie de guerre mondiale” I-IV (Paris 1936); W. Hubatsch, “Der Weltkrieg 1914/18” (Konstanz 1955) ja võib-olla “Military Operations France and Belgium. Vol I-XIV” (London 1922-1948). Nõukogude venelastest on päris hea 600-leheküljelise ülevaate kirjutanud A. Strokov: “Vooruzhennõje silõ i vojennoe iskusstvo v pervoi mirovoi voine” Moskva 1974. Suurepärane teaduslik kokkuvõte kõigi sõdivate riikide mobilisatsioonist, relvajõudude koosseisust ja hargnemisest leidub spetsiaalajakirjas “Berliner Monatshefte”, XIV aastakäik 1936. Meid, eestlasi, huvitab kindlasti sõjasündmustik Baltikumis ning eriti Eestis. Siin võib soovitada keeleoskajatele kahte põhjalikku raamatut: Erich von Tschischwitz, “Balujacken und Feldgraue gen Oesel” (Mylau 1934) ja H. Kaupisch, “Die Befreinung von Livland und Estland” (Oldenburg 1918).

Koduses keeles leidub massiliselt artikleid I maailmasõja ja sealhulgas Eesti olude kohta ajakirjades “Sõdur” ning vestelisemas vormis “Kaitse Kodus!”

***

Käsitledes uurimuse 1. jao I peatükis Esimese maailmasõja tekkimise põhjusi, on kolonel Grabbi sümpaatselt skeptiline ja allikakriitiline. Ta tõdeb, et toona kasutada olnud allikate alusel, mis kujutasid endist võitjate poolt tsenseeritud materjale, pole võimalik jõuda sõja eelloo telgitagusteni. Ometi võib kindlalt öelda, et pole olemas riiki või rahvast, kellele saaks veeretada ainuvastutuse sõja puhkemise eest. Pole olemas sõjasüüdlast, vaid “üksikute riikide püüded ülivõimule rahvusvahelises poliitikas moodustavad sõja põhjuste tuuma”, kusjuures Sarajeva mõrvaga käivitunud sündumused “olid vaid sõja ettekäädeks.”

***

Töö teises peatükis “Sõjaplaanid”, mis võib-olla kogu uurimuse parim osa, käsitleb autor Saksa, Prantsuse, Briti, Belgia, Austria-Ungari ja Venemaa ettevalmistusi sõjaks. Vaatamata aastakümnete möödumisele on see peatükk tänagi eeskujulikuks õppematerjaliks meie ohvitseride koolitamisel. Lühidalt ja selgelt formuleerib kolonel Grabbi mõisted nagu “sõjaplaan” ja “operatsiooniplaan”. Ta esitab loogilised ja napid definitsioonid ning kasutab selget ja ühemõttelist terminoloogiat.

Samal ajal võib kolonel Grabbi tuua eeskujuks praegustele sõjaajaloolastele, kuidas tuleb hästi kirjutada sõjaajalugu. Autor on oskuslikult koondanud massiivse statistilise materjali lisadesse. Teksti ei koorma numbrite read, küll aga leiame sealt sõnumi mõistmiseks vajalikud arvud.

Arvestades tõika, et autor võitles ise Esimeses maailmasõjas sakslaste vastu, on hinnatav see emotsioonivaba asjalikkus, millega kolonel Grabbi analüüsib erinevate riikide sõjajõudude taset ning sõjaplaanide adekvaatsust. Autor ütleb selgelt, et kõigist sõtta astunud riikidest oli Saksa sõjavägi ülemjuhatajast reameheni parim. Kahtlemata on autoril õigus – see oli nii Esimeses ja ka Teises maailmasõjas. Saksa sõjavägi jäi tegelikult võitmatuks  mõlemas heitluses, lüüa sai Saksa poliitika, mis asetas armeele täitmatud ülesanded.

Analüüsides Prantsusmaa ähmaseid kujutlusi ja ekslikku valmistumist sõjaks, nendib kolonel Grabbi, et puuduste põhjuseks oli “organiseerimisvõime puudulikkus… ja poliitiline ebastabiilsus”. Näitena esitab ta võrdluse, mis on ähvardavalt ajakohane ka tänapäeva Eestis. Nimelt juhtisid Saksa relvajõude sõjaeelse 43 aasta jooksul 4 meest, Prantsuse sõjaväge aga 38 erinevat sõjaministrit. “Sarnaselt “rändlinnuna” teotsev sõjaväe juht ei suutnud arusaadavalt palju ära teha oma ameti kestvusel”.

Puutuvalt küsimusse Belgia neutraliteedist, kordab autor võitjate poolt levitatud propagandistlikku versiooni, nagu toiminuks Blegia sõja eel siiralt erapooletu riigina. Seda valet hakkasid London, Pariis ja Brüssel levitama kohe, kui Saksa väed Belgiasse tungisid, et jätta muljet Saksamaast kui alatust agressorist ja Belgiast kui märtrist. Tegelikult sõlmisid Belgia kindralstaabi ülem kindral Decarne ja Briti eriesindaja Bernadiston sõja eel ülisalajase sõjalise koostöölepe. See tuli aga avalikuks pärast kolonel Grabbi käsikirja valmimist.

Puutuvalt Venemaasse tuleb tähelepanu juhtida ühele huvitavale momendile. Kolonel Grabbi märgib (lk. 105) ohvitseridepuudust Vene armees. Sõja eelõhtul teenis Vene armees 30.000 ohvitseri, Saksa armees vaid 23.000. Saksamaal oli aga ettevalmistatud reservohvitsere 89.000, Venemaal kõigest 35.000. Just reservide puudumine sai saatuslikuks Vene armeele. Sõja kestel langes rivist välja üle 71.000 ohvitseri. Eriti suured olid kaotused just sõja algul, mil kaardiohvitserid arhailisel moel, mõõk käes viisid roodusid rünnakule. Tagajärjeks oli see, et kisendava ohvitseripuuduse leevendamiseks ilmusid viie, siis nelja ja lõpuks kolmekuulised kursused, mille lõpetajad said lipnikupagunid. On pikemata selge, et selline süsteem tõi kaasa ohvitserkorpuse kvaliteedi masendava languse ja viimaks Vene armee kokkuvarisemise, anarhia ja bolševismi. Toonane õppetund on äärmiselt aktuaalne praeguses Eestis, kus senimaani pole suudetud luua reservohvitseride koolitussüsteemi.

Kolonel Grabbi esitab Austria sõjaväe ühe peamise nõrkusena kirjut rahvuslikku koosseisu (lk. 102). Täpsustuseks tuleb mainida, et kirju koosseis iseenesest ei pruukinud olla veel nõrkus. Šveitsi armee koosneb ka nelja keele kõnelejatest ja on väga üksmeelne. Austria-Ungari kaksikmonarhia puhul oli lugu aga selles, et austerlased ja ungarlased (kokku 48% armeest) moodustasid valitseva riigirahva. Neid toetasid ka poolakad (8%), kes taotlesid Viini abil Vene-Poola vabastamist. Kindlasti olid kaksikmonarhia vastu tšehhid ja slovakid (15%), taotledes iseseisvust, samuti rumeenlased ja itaallased (8%), kes tahtsid ühineda oma emamaadega. Kroaatide ja sloveenide (11%) suhtumine oli ebamäärane, kuna nad kartsid Austria-Ungari lüüasaamise korral Serbia ülemvõimu. Ukrainlased (Galiitsia) moodustasid veel suurema küsimärgi. Nad ei tahtnud Venemaa võitu, kuid kartsid Vene kaotuse korral Poola ülemvõimu.

***

Raamatu III, IV ja V peatükk käsitlevad sõjategevust läänerindel 1914. a. augusti esimesest nädalast kuni Marne´i lahingu lõpuni septembri algupoolel. Teisi sõnu, vaatluse all on üks kuu kogu sõja 51 kuust, kuid uurimuse kogumahust hõlmab see viiendiku. Juba eespool märkisime, et selle põhjuseks on autori keskendumine manööversõja probleemidele. Teiseks põhjuseks on aga tõsiasi, et sõja esimene kuu osutus mitmes mõttes määravaks kogu sõja käigule. Ei sakslased ega prantslased suutnud kibedais lahinguis ellu viia oma algset sõjaplaani. Kujunes olukord, mida keegi ei olnud planeerinud ega soovinud. Väejuhatusi haaras teatud nõutus ja passiivsus ning selle vaimse tuimuse resultaadina kaevusid armeed maasse. Järgnes aastatepikkune inimlikult traagiline ning sõjakunsti seisukohalt igav tapatalg, mille lõpetas alles tank.

Kolonel Grabbi käsitleb sõjategevust kindralstaabi vaatenurgast ja tema teksti mõistmiseks-jälgimiseks on tarvis pidevalt kasutada kaarti. Neile, kes ootavad dramaatilisi ja pittoreskseid sõjapilte, võib autori tekst tunduda igav. Tasub ometi meenutada, et põnevust ja elamusi pakuvad eeskätt memuaarid. Et memuaarides kajastuvad üksiksündmused asetuksid mingisse mõistetavasse raami, tasub igal sõjaajaloo huvilisel end “läbi närida” ka sellisest akadeemilisest tekstist, nagu pakub kolonel Grabbi.

Kolonel Grabbi lähenemine sündmustele, hinnangud ja analüüs langevad kokku Esimese maailmasõja kohta kirjutatud uurimuste põhisuunaga. Põhjendades sakslaste ebaõnnestumist algse plaani elluviimisel, toob autor esile “kõlava nimega väikese mehe”, kindralstaabi ülema kindraloberst krahv Helmuth von Moltke noorema rängad vead. Kõigepealt vesistas ta poliitilise surve all nn. Schlieffeni plaani, nõrgestades Saksa parema tiiva vägesid. Seega jäi haare põhjast kavandatust nõrgemaks. Teiseks sattus ta ennatlikku vaimustusse edusammudest ja samuti poliitilse surve mõjul saatis enneaegu vägesid läänest Ida-Preisimaale, kus sakslaste käsi halvasti käis. Moltke jäi oma staabiga liiga kaugele tagalasse, keskne juhtimine hajus armeede isetegevuseks ja staabi informeeritus langes. Moltke sattus sõltuvusse üksikute emissaride raportitest. Üheks neist oli oberstleitnant Hentsch, kelle rollist on kirjutatud hulk raamatuid. Laialt on levinud seisukoht, et rindel kogetud masendavate episoodide mõjul närvid kaotanud Hentsch andis peakorteri esindajana põhjendamatu taandumiskäsu, mis tõi kaasa üldise taganemise. Isegi, kui see nii oli, kannab vastutust ikkagi kõrgem juht, kes volitas sobimatut alluvat tegutsema. Igal juhul tagandati Moltke pärast Marne´i lahingut ja asendati kindral Erich von Falkenhayn´iga, kes oli ühtlasi sõjaminister.

Hinnates Marne´i lahingu tähtsust, möönab kolonel Grabbi, et see oli moraalne murrang – prantslased said üle oma alaväärsuskompleksist, mis sündis 1870/71 sõjas. Jutud “imest” on aga suuresti liialdatud, sest mingit hävitusvõitu liitlased ei saavutanud ja Saksa väed taandusid täies korras. Marne´i lahing oli seega liitlaste tõrjevõit.

Lidell-Hart üldjoontes on samal seisukohal. Olles veendunud haardemanöövri (“kaudne lähenemine”) pooldaja, leiab Liddell-Hart, et sakslaste šansid olid sellest hetkest kadunud, kuid haarav tegevus mandus frontaalseks. Erinevalt paljudest prantslastest, kes marssal Joffre´it võrdlevad Napoleoniga, leiab Liddell-Hart, et “võimalus Marne´il oli prantslastele kingitus (sakslaste vigade tõttu), mille loomiseks polnud prantslased midagi teinud, nad ei osanud seda isegi ette näha.”

Liddell-Hart toob (mõistagi inglasena) esile veel ühe aspekti, mis mõjutas Saksa väejuhatust. Nimelt häiris sakslasi Antverpeni fortidesse varjunud Belgia armee ähvardus põhjatiival. Marne´i lahingu ajal maabus Ostendes Briti merejalaväe brigaad eelüksusena suuremaile jõududele. See aga tähendas juba tõsisemat tiivaähvardust, mis vägede kaugenemisel läände, võis ohustada nende kommunikatsioone ja tagalat. Liddell-Harti arutlustes on kindlasti oma tõetera, sest 14. septembril staabiülema kohale asunud Falkenhayn seadis Antverpeni vallutamise oma esmaseks prioriteediks.

Kuigi kolonel Grabbi raamatul oli kindel eesmärk, valgustada südmusi kindralstaabi vaatenurgast, on ometi kahju, et autor pole leidnud ruumi kas-või kõige olulisemate sõjatehniliste uuenduste fikseerimiseks. Marne´i lahingu ajal oli selleks ajaloos esmakordne massiline autotranspordi kasutamine vägede ümberpaigutamiseks. Nimelt mobiliseeris Pariisi kaitse ülem kindral Joseph Galliéni keset kriitilist olukorda 7. septembri õhtul kõik pealinna taksod, kokku 600, ja paiskas nendega öö jooksul rindele 6000 meest. Autod tegid kaks reisi, kandes korraga 3000 meest. Galliéni oli 1915-16 Prantsuse sõjaministriks ja ülendati postuumselt marssaliks.

***

1914. a. sõjasündmuste käsitluse läänerindel lõpetab raamatu VI peatükk. Selles vaatleb autor lahingute seeriat, mis ajalukku on läinud üldnimega “Jooks merele”. Pärast Marne´i lahingut püüdsid mõlemad pooled uuesti haarata initsiatiivi seeläbi, et küünitada tiivalöök ümber vastase põhjatiiva. Järgnes haaramiste ja vastuhaarete seeria ilma otsustava eduta kummalegi poolele. 1914.a. novembri keskpaigaks moodustus ühtlane pikk läänerinne, mis järgneval talvel vaibus kurnavasse positsioonisõtta.

Sakslaste suurimaks saavutuseks sügiseste lahingut ajal oli Antverpeni vallutamine 9. oktoobril. Belgia väliarmeel õnnestus aga välja murda ja ühineda Briti-Prantsuse vägedega Flandrias. Belgia ei alistunud, armee jätkas võitlust ka seejärel, kui praktiliselt kogu riigi territoorium oli kaotatud. Siin on, millest eeskuju võtta kõigil väikeriikidel, ka meil.

Vaatamat liitlaste rinde püsimisele ja Saksa kiire võidu kavade luhtumisele, tõid juba sõja esimesed kuud esile ühe suure puuduse liitlaste leeris – ühtse ülemjuhatuse puudumise. Selle küsimuse lahendamiseni ei jõutud enne 1918. aastat.

***

Sõja avaoperatsioonide juurde idarindel jõuab kolonel Grabbi VII peatükis, milles autor valgustab Vene vägede sissetungi Ida-Preisimaale ja selle katastroofilist lõppu Tannenbergi lahingus. Kuigi Herbert Grabbi on siingi tasakaalukas ja analüütiline, kaldub ta siiski selle sõjaajaloolaste koolkonna poole, kes näeb Tannenbergis eeskätt venelaste küündimatuse tagajärge. Teisi sõnu, ta ei mööna Saksa feldmarssal Hindenburgi ja tema staabiülema kindraloberst Ludendorffi juhtimise geniaalsust. Ka ei hinda autor Tannenbergi kui Schlieffeni “Cannae” idee realiseerimist.

Kui mõista “Cannae” all pealahingut, mis otsustab sõja saatuse, siis on  kolonel Grabbil õigus. Kui aga tõlgendada Schlieffeni “Cannaed” hävituslahinguna, kus arvuliselt nõrgem pool totaalselt purustab tugevama vastase, siis ei saa autoriga nõustuda. Arvutada pataljone ja patareisid võib muidugi mitmeti, kuid ka Vene allikad möönavad, et lahingus oli vastamisi 10 Vene korpust ja 6 ratsadiivisi Saksa 5 korpuse ja 1 ratsadiviisiga. Sellele vaatamata piirati Vene 2. armee sisse, lahingus tapeti 40.000 ja vangi võeti 92.000 venelast. A. Strokov ütleb, et sakslaste kätte langes sõjasaagina 8% kogu Vene riigi toonasest sõjavarustusest. Lidell-Harti hinnangul oli tegu “peaaegu perfektse näitega kaudsest lähenemisest (st. piiramislahingust)”.

On tõsi, et Vene kõrgem juhtimine oli armetu, luure küündimatu, side ülimalt lohakas jne. Kõiki neid vastase nõrkusi peab oskama ja julgema aga ära kasutada ning Hindenburg ja Ludendorff suutsid seda. See, mis ei õnnestunud Prantsusmaa vastu, see õnnestus Vene rindel. Major Axel Kristian oma uurimuses Ida-Preisi operatsioonist ütleb: “Sakslaste arvele selles operatsioonis tuleb kirjutada väsimata energiat, kõikumatust ja oskust ülesande lahendamisel ja operatsiooni läbiviimisel. Oma tahte pealesurumine jäi raugemata maksma”.

Jääb üle vaid ühineda major Kristianiga, kes nendib, et see, mille prantslased Marne´i all tagasi võitsid, selle venelased Tannenbergis kaotasid. “Vene vägedele jäid raskest õnnetusest sügavad jäljed: juhid olid läbiimbunud väljendamata veendumusest, et sakslaste vastu nad edukalt võidelda ei suuda. See kandus edasi ka sõduritele. Sellepärast oli ka kõigil edaspidistel kokkupõrgetel Saksa vägedega märgata juhtkonna kõhklemist, ettevaatlikkust ja kartust, kas midagi ei juhtu?”

Polnud ka ime, kogu õnnetu sissetungikatse Ida-Preisimaale maksis Venemaale Vene andmeil 250.000 mehe kaotamise. Hindenburgist ja Ludendorffist sai aga Saksa relvade üleoleku sümbol, ja õigusega, sest Tannenberg oli strateegiline võit ja I maailmasõja kauneim hävituslahing – Schlieffeni Cannae. Siin on allakirjutanu teisel veendumusel kui kolonel Grabbi.

***

Suhteliselt põgusas VIII peatükis käsitleb kolonel Grabbi ebaõnnestumisega lõppenud Austria-Ungari vägede pealetungi Galiitsias. Lüüasaamise peapõhjuseks oli Austria väejuhatuse ekslik oletus sõja algul, et Venemaa jääb kõrvale. Nii suunati Balkanile ülemäära suured jõud, mis hilinesid pealahingusse. Venemaa saavutas Galiitsias sama, mis Prantsusmaa Marne´i lahingus. Vastane paisati tagasi, algne sõjaplaan nurjus. Ometi ei suutnud venelased austerlasi “kotti” ajada ja hävitada.

Sõja õnnetu algus, kuid teisalt edukas taandusmismanööver on põhjustanud hulgaliselt vastakaid hinnanguid Austria kindralstaabi ülema Franz von Hötzendorfi tegevusele. Teda on nimetatud avantüristiks, kuid ka Esimese maailmasõja üheks nõtkema mõistusega juhiks.

***

Raamatu IX peatükk viib lõpule sõja alguslahingute vaatlemise idarindel. Pärast Austria ebaedu oli Saksamaa sunnitud oluliselt suurendama oma panust idas. Idarinde juhtideks tõsteti oma võimeid tõestanud paar Hindenburg-Ludendorff. Saksa panuse suurenemine tõi kaasa Austria-Ungari väejuhatuse sisulise allutamise Saksa väejuhatusele.

Kolonel Grabbi kirjeldab traditsiooniliselt lahinguid oktoobris, mil sõjaõnn kaldus algul Keskriikide ja siis Vene poole. Oktoobri lõpuks likvideerisid venelased vastase edu ja jõudsid sõjaeelsele piirile. Siiamaani ei saa autorile midagi ette heita, ent järgnev alapeatükk “Sakslaste teine pealetung Varssavile 11. november-20. detsember” on kogu raamatu üks nõrgemaid osi.

Kõnealune nn. Lodzi operatsioon oli Esimese maailmasõja suurim kohtamislahing idarindel. On kummaline, et autor libiseb sellest üle paaril leheküljel. Ka lahingu sisuline käsitlus on hõre ja lõppjäreldus vastuolus kõigi sõjaajaloo autoriteetide üksmeelse seisukohaga. Herbert Grabbi ütleb: “Sakslaste 2.  pealetung Varssavile ehk Lodzi operatsioon ei andnud oodatud tulemusi.”

Liddell-Hart ütleb, et Lodzi lahing oli “klassikaline näide sellest, kuidas suhteliselt vähesed jõud, kasutades oma mobiilsust ja haardemanöövrit, osutavad tugevamaks tähtsaimas lõigus ja paralüseerivad mitemkordselt tugevama vastase edenemise. “Lodzi lahinguga, ütleb Liddell-Hart, oli “Vene aururull” kraavi lastud ja ei suutnud enam iialgi ohustada Saksamaa pinda. “Inglise sõjaajaloolase täienduseks märgib tema Saksa kolleeg Herman Stegemann: “Vene hiiglane ei olnud purustatud, ta oli aga seemiselt nii vapustatud, et ta hiigelmass ei moodustanud enam küllalt püsivat tervikut”.

Mida kujutas siis endast Lodzi lahing? Arendamaks oktoobris saavutatud edu, andis Vene ülemjuhataja suurvürst Nikolai Nikolajevitš 2. novembril 1914 käsu sissetungiks Saksamaale. Selleks eraldati neli armeed, kokku 549.000 meest 1310 suurtükiga. Pealetungi algus määrati 12. novembrile.

Saksa idarinde ülemjuhataja feldmarssal Paul von Hindenburg sai raadioluure kaudu teada Vene kavatsustest ja töötas välja vastulöögi kava. See kinnitati 4. novembril ja nägi ette kahepoolselt haaravat lööki Vene rünnakukiilu tiibadele. Operatsiooniks eraldati 2 Saksa ja üks Austria-Ungari armee, kokku 279.000 meest ja 1180 suurtükki.

Saksa pealetung algas 24 tundi enne venelaste planeeritud pealetungi, mil korpused olid marsil lähtealusele. Kohtamislahing arenes 200 km laiusel ja 150 km sügavusel rindel ja lõppes venelaste täieliku purustamisega. Vene väed kaotasid üle poole oma koosseisust – 297.000 meest. Sissetungikavad Saksamaale maeti igaveseks ja ka Austria oli päästetud. Kahjuks ei võimalda piiratud ruum pikemalt käsitleda seda ülihuvitavat lahingut, mis sisaldab kahekordseid haardemanöövreid. Olgu siiski märgitud, et venelastel õnnestus sisse piirata kaugele ette tunginud Saksa väegrupp (5 diviisi) ja Peterburis valmistuti revanšiks Tannerbergi eest. Väegrupi juht kindral von Scheffer-Boyadelin käitus aga teisiti kui kindral Samsonov, kes end masenduses maha laskis. Ta andis päevakäsu, milles oli vaid üks lause: “Kuna me ei taha alla anda – murrame läbi”. Ööl vastu 23. novembrit sakslased murdsidki üllatusrünnakuga läbi, tuues kaasa 2000 haavatut, 16.000 sõjavangi ja kõik suurtükid. Metsikus öölahingus langes 4500 sakslast. Neist enamik kuulus esijärgus liikunud 3. kaardiväediviisi, mida juhtis kindral Karl Lintzmann, Teise maailmasõja-aegse Eesti kindralkomissari isa.

***

Lahingutest Balkanil libiseb kolonel Grabbi linnulennul üle X peatükis. Kokkuvõtlikus XI peatükis on nii järeldused manööversõja perioodist kui ka markeeringud uute riikide sõttaastumise kohta. Töö iseloomu arvestades on õigustatud, et kõrvalrindel Balkanil, Kaukaasias, Lähis-Idas ja Aafrikas ning Kaug-Idas on tähelepanuta jäetud. Strateegilises mõttes ei määranud need sõja käiku. Sõda pearinnetel kivines kaevikusõjaks mitte kellegi otsusel vaid olude sunnil. Kolonel Grabbi hinnangul oli see kasuks liitlastele, kes said seeläbi aega oma ressursse kasvatada. Saksamaa seevastu, astudes sõtta n.ö. kõrgvormis, hakkas blokaadirõngas suhteliselt nõrgenema.

Võib täiesti nõustuda autoriga, et Saksamaa sai lõpuks lüüa oma õnnetu poliitika ja kokkukuivanud materiaalse ressursside tõttu, mitte lahinguväljal.

***

Oma raamatu 2. jagu alustab kolonel Grabbi 1915.a. läänerindel toimunud operatsioonide markeerimisega. Autor märgib õigusega, et suurtele kaotustele vaatamata ei muutnud need ettevõtmised üldolukorda. Pealetungivaks pooleks läänerindel olid 1915. aastal liitlased, kes lootsid kasutada Saksamaa tähelepanu koondumist itta. Autor markeerib ühe lausega ka sõjasgaas ilmumist lahinguväljale Ypres´i lahingutes. Võttes arvesse, et tegu oli vaadeldava sõja ühe suurima leiutisega olgu siinkohal märgitud, et esimese gaasirünnak ajaloos toimus 22. aprillil 1915, kell 17.00 Bixhote-Langemarcki lahingulõigus Ypres´i kaldal. Sellest ka levinud sõjagaasi nimetus “ipriit”. Prantsuse diviisid, keda gaasipilv tabas, sattusid pöörasesse paanikasse. 15.000 meest sai gaasimürgituse, neist 5000 surid. Saksa jalavägi jalutas püssid õlal gaasipilve järel üle lahinguvälja ja vallutas ainsagi lasuta Prantsuse kaevikud. Ajaloo esimene massihävitusrelv oli sündinud. Liitlased rakendasid nüüd kõik oma ajud ja tööstusvõimsuse ning peagi oli neil oma keemiline relv. Ühtlasi arendati mõlemal sõdival poolel palavikuliselt gaasikaitsevahendeid. Kui gaasi esialgne üllatusmoment kadus, langes ka efektiivsus. Kui esimesel rünnakul suri kolmandik gaasi sissehinganuid, siis sõja lõpul erinevates armeedes läänerindel vaid 2%-4%.

Kui katsed Saksa kaitse kõigutamiseks läänerindel luhtusid, tegid liitlased katse lüüa rivist välja keskriikidega ühinenud Türgi. Sellest plaanist võrsus idee vallutada Dardanellid, andes hoobi Türgi strateegilisse südamesse ja raiudes samas lahti otseühenduse Venemaaga Musta mere kaudu.

2. ja II peatükis käsitleb kolonel Grabbi seda Esimese maailmasõja üht suurimat läbikukkumist liitlaste poolel. 1915. a. veebruariks koondasid liitlased Dardanellidesse masendava ülekaalu: 12 lahingulaeva ja lahinguristlejat, lennukikandja ja hulgaliselt väiksemaid aluseid. Eskaadril oli kokku 92 ülirasket kahurit kaliibriga 243 kuni 380 mm, lisaks 190 keskmist kaliibrit. Türgi rannakaitsel oli kokku 199 vananenud kahurit, neis vaid 26 sai avada tule enne vastase sissemurret Dardanellidesse. 19. veebruaril 1915 püüdsid liitlased esimest korda murda Türgi kaitset. Kuus tundi kestnud tulevahetuses kaotasid liitlased ühe lahingulaeva ja taandusid. 18. märtsiks koguti 18 lahingulaeva ja -ristlejat, kõik kokku oli liitlastel nüüd üle 400 raske ja keskmise kahuri. Metsik tulevõitlus lõppes sellega, et 3 liitlaste lahingulaeva koos tuhandete meestega läks põhja ja 2 viidi slepis minema. Pärast seda laevastiku läbimurdest loobuti ja maandati dessant Gallipoli poolsaarel. Ja sinna rannaribale see lõksu jäigi, kuni evakueeriti lööduna aasta lõpus. Gallipoli oli Winston Churchilli karjääri mustim punkt, kuna mereministrina ta vastutas 43.000 inglase mõttetu hukkumise eest.

***

Raamatu 2. jao III peatükk on pühendatud 1915. a. võitlustele idarindel, kuhu Saksa väejuhatus kandis üle sõjategevuse raskuspunkti pärast rinde tardumist läänes. Kolonel Grabbi käsitlus on üldiselt täpne, kuid mõned detailid vajavad kommentaari. Lk. 221 mainib autor, et Vene väejuhatuse kavadest 1915. aastaks pole täit selgust. 40 aastat hiljem samu sündmusi käsitlenud A. Strokov, kes sai kasutada juba kõiki toonaseid dokumente, lahendab selle mõistatuse. Ta nendib, et Vene ülemjuhatus kõikus kahe pealöögi suuna, Ida-Preisi ja Karpaatide vahel ning mingit selget operatsiooniplaani polnudki olemas.

Vaadeldes rinde edasi-tagasi liikumist idas, mainib kolonel Grabbi Austria-Ungari Przemysli kindluse vallutamist 22. märtsil ja tagasivallutamist austerlaste poolt 6. juunil. Nii Belgia kui ka Prantsusmaa piirid olid samuti kaitstud kindlustega ning idarindel etendasid kindlused tähtsat rolli väliarmeede tugipunktidena. Kerkib küsimus kindluse kui sellise rollist Esimeses maailmasõjas.

Sõjateadlaste suhtumine kindlustesse on alati olnud vastuoluline. Esimese maailmasõja eel ehitati ja moderniseeriti kindlusi kõigis riikides. Belgial oli kogu kaitsedoktriin rajatud kindlustele. Prantsusmaal ei peetud kindlustest eriti lugu seoses pealetungidoktriiniga. Sõja algus näis kinnitavat prantslaste skeptitsismi.

Võimsatest kindlustest langesid Liége 12 päevase piiramise järel, Namur – 6, Maubegue – 13 ja Antverpen 13 päevaga. 5. augustil 1915 tegi Prantsuse ülemjuhatus sellest ennatliku järelduse ja tunnistas Verduni kindluse kasutuks ning käskis relvastuse ja sisseseade üle anda välivägedele. 24. veebruaril 1916 järgnes käsk kindluse õhkimiseks. Siis aga vallutasid sakslased Douaumont´ forti ja katsed selle tagasivallutamiseks näitasid, et aegsasti rajatud püsikindlus on palju tõhusam kui välikindlus. 12. märtsil 1916 andis Prantsuse väejuhatus käsu Verduni taasrelvastamiseks – algas kuulus Verduni lahing. Selle juured tuleme edaspidi tagasi.

Mis puutub Przemyslise, siis siin oli tegu eeskätt kaitsjate moraaliga. Kindluse kaitsmine sissepiiratud oludes nõuab raudseid närve. Austerlastel olid need olemas ja Przemysl pani piiramisele vastu neli kuud. Venelased seevastu, saanud kindluse pea täies korras kätte, suutsid Austria piiramist taluda vaid neli päeva! Ka moodsad Vene kindlused Kaunas ja Modlin suutsid kehva võitlusmoraali tõttu püsida vaid 12 päeva, kuigi piirajatel polnud sellist ülirasket suurtükiväge nagu Belgia kindluste vallutamisel. Nii võime ühineda kindral Normanni formuleeringuga, et “sõja võitis armee, betoon võttis üksnes osa”.

Lõpuks võiks märkida veel tõsiasja, et Baltikumi okupeerimisel maksis Leedu territoorium sakslastele 24.000 inimelu.

***

2. jao IV peatükis käsitleb autor Itaalia sõttaastumist hinnatava asjalikkusega, laskumata tavapärasesse (ja kohatusse) irooniasse itaallaste üle. Napp V peatükk on pühendatud Serbia hävitamisele keskriikide poolt. Õigusega nendib autor tunnustavalt Serbia vastupanuvaimu, kuna isegi kogu oma riigi kaotamine ei suutnud sundida Serbiat alistuma.

Võttes VI peatükis kokku 1915. a. kampaania lõpptulemused, märgib kolonel Grabbi õigusega, et vaatamata keskriikide edule jäi sõja lõpptulemus otsustamata ja aeg töötas liitlaste kasuks.

***

VII peatükis käsitleb autor 1916. a. sõjategevust läänerindel, mille nimetajaks oli Verdun. Tahaks lisada vaid mõningaid täiendavaid kommentaare. Verduni kindlus oli prantslaste moodsamaid. 1870. a. koosnes see tsitadellist ja Vaubani süsteemis bastionidest. 1874-1880 ehitati 2-5 km kaugusele 9 fortist koosnev eelkaitse. Järgneva viie aastaga rajati 4-6 km kaugusele linnast veel 10 forti ja 1885. a. algas kivist muldkattega fortide moderniseerimine – kõik nad said betoonkatte. Enne sajandivahetust ehitati veel 3 forti, nüüd juba kohe raudbetoonist, ja fortide vahele tunnelid, kaevikud, välisuurtükiväe tulepositsoonid jne. 1905. a. hakati rajama suurtükkide soomustorne, mida sai laskmiseks maa peale tõsta ja siis tagasi maa alla peita.

Sõja puhkemisel oli Verdunis 6 peidetud soomustorni 155 mm kahuritega; 7 peidetavat torni 75 mm paariskahuritega, 12 kuulipildujatega relvastatud soomustorni. 23 kasematti fortide vahel varjas ühendusteid. Kokku oli väljaspool forte 670 suurtükki ja 210 kuulipildujat. Tuld juhiti 68 raudbetoontornist. Laskemoona oli 8 kaljusseraiutud hoidlas 800 mürsku iga suurtüki kohta. Ladusid ühendas fortidega väliraudtee. Kindluste vahel oli 16 meeskonnapunkrit, mis mahutasid kompanii, ja 18 poolkompanii punkrit.

Verduni lahing oli ajaloo suurim lahing kindluse vallutamiseks. Selles lahingus langes 400.000 prantslast ja 600.000 sakslast. Kindlus jäi vallutamata. Veel enam, veebruarist kuni augustini 1916 tulistas metsiku mürsurahe all seisev kindlus välja 23 miljonit mürsku, teisi sõnu 100.000 mürsku päevas, ilmutamata raugemise märke. Põhjuseks oli see, et Verdun oli moodne kindlus. Tema Douaumont´ forti tabas lahingute ajal 120.000 mürsku, neist 3700 155 mm ja raskemad, kusjuures 400 mürsku oli kaliibriga 370 mm ja 420 mm. Fort ei kaotanud aga hetkekski võitlusvõimet. Isegi kahe 420 mm mürsu otsetabamus 155 mm kahuri soomustornile ei löönud seda rivist välja.

Nii-siis, kasutu polnud mitte kindlus kui selline vaid iganenud kindlus. Rahu ajal rajatud kindluse tohutu eelis improviseeritud välikindlustuse ees oli nii võrratult tugevamad varjed kui ka aegsasti sisselastud tulepositsioonid. Teine oluline eelis Prantsuse kindlustel võrreldes Belgia omadega oli tihe side väliarmeega. Belgia kindlused jäeti omapead ja nii muidugi ka hukkusid. Verdunist sai Prantsusmaa ja liitlaste vastupanu sümbol, mida austas ka Eesti Vabariik Vabadusristi annetamisega Verduni linnale.

***

VIII peatükis käsitleb kolonel Grabbi sõjategevust idas 1916. aastal. Märksõnaks on siin kuulus Brussilovi läbimurre, mida aga venelaste tuim strateegilise mõtlemisega stereotüüp takistas arendamast strateegiliseks eduks. Baltikumis lõppesid venelaste vastupealetungi üritused Riia all veresaunaga, kus langes 25.000 venelast.

Lühidas IX peatükis on juttu Itaalia rindest 1916. a. kus strateegiline otsus jäi õhku. Hoopis teisiti kujunes ennast täis Rumeenia saatus. Operetliku kuningriigi sõttaastumine liitlaste poolel oli viimaseile vaid õnnetuseks. Keskriigid pilbastasid Rumeenia armee 1916. a. ja vallutasid Bukaresti. Häbiväärse kaotuse masenduses vegeteeriv Rumeenia armee jäi püsima vaid Vene tääkide toetusel nüüdses Moldaavias. Rumeenia saatust valgustavale X peatükile järgneb XI minipeatükk, mis tõdeb liitlaste abitust Salonikis, Kreekas avatud rindel.

XII peatükis vaatleb autor uuendusi kõrgema ülemjuhatuse alal ja mõlema sõdiva poole püüdeid korrastada liitlasvägede juhtimisstruktuuri.

***

XIII  peatükis vaatleb kolonel Grabbi sõjategevust läänerindel 1917. a. Lisan mõned märkused tähtsate sõjatehniliste uuenduste kohta. Neid oli palju ja tehniliste leiutiste massiline kasutuselevõtt muutis kogu sõja ilmet. Läänerindel töötas sõja lõpuaastail juba näiteks 10.000 raadiojaama. Raadioside ja sellega seoses raadioluure kujutasid endast revolutsiooni sidevägedes. Juba toona võeti kasutusele ka raadiomäng, väeosade ümberpaigutuse imiteerimine, et suunata vastane valejälgedele.

Esimene maailmasõda sünnitas uue väeliigi – lennuväe. Tõsiküll, esimest korda kasutasid lennukit itaallased Triplitaania sõjas. Euroopa õhuruumis sooritasid esimese lahingulennu bulgaarlased. Nimelt 29. oktoobril 1912, lennates Saksa biplaanil “Albatross”. Kummatigi oli Esimese maailmasõja algul lennuk veel vaatamisväärsus. Saksamaa läks sõtta 232 ja Prantsusmaa 158 lennukiga. Sõja lõpuks oli Saksamaal 17.000, Prantsusmaal 3600 ja Inglismaal 3500 lennukit. Sõja kestel ehitasid prantslased 65.000, sakslased 47.000, inglased 45.000 ja ameeriklased 12.000 lennukit, sündis terve uus tootmisharu. Lennuväe sünd tähendas traditsioonilise tagala mõiste kadumist. Muuhulgas jõudis sõda esmakordselt seni merega kaitstud Briti saartele. Saksa lennuvägi heitis inglastele kaela 9000 pommi, millest hukkus 1413 ja vigastati 3408 inimest, neist Londonis vastavalt 670 ja 1962. See oli inglastele täielik närvivapustus.

Maaväe tähtsaimaks tehniliseks uudiseks oli muidugi tank. Selle leiutas inglane Sir Ernest Swinton. Hea lahenduseni jõudis ka sakslane Friedrich Wilhelm Goebel, kes oma leiutist esitles 1912.a. Saksa väejuhatus tegi aga saatusliku vea ja kvalifitseeris tanki kasutuks. Kaotatud edumaad ei suudetud hiljem enam tasa teha. Esimesed Saksa tankid ilmusid rindele alles 24. aprillil 1918, seega kaks ja pool aastat pärast inglasi.

Esmakordselt ajaloos kasutati tanke Somme´i lahingus 15. septembril 1916. Sakslastes põhjustas see psüühilise šoki. Ometi hindasid inglased hiljem tanki väljatoomist ennatlikuks. Toona oli Prantsusmaal üldse 50 Inglise tanki, millistest 32 saadeti lahingusse. Seda oli liiga vähe, et saavutada otsustavat edu, kui piisavalt palju, et kaotada ootamatus. Sakslased panid kohe kõik rattad käima vastuabinõude loomiseks, sündis tankitõrje.

Tankide ulatuslikumad kasutamised järgnevais lahinguis ei andnud oodatut efekti. Inglased analüüsisid olukorda ja leidsid, et tankid vajavad edu arendamiseks täiendust kiirete masinate näol. Nii sündis mõtlemine tankist kui moodsat ratsaväest. Ent taolisele kiirele soomusväele ei jõudnud järele jalavägi. Nii sünnitas vajadus idee jalaväe motoriseerimisest. Inglise staapides pandi 1917. aaastaks paika kõik need põhimõtted, mis triumfeerisid Teises maailmasõjas. Inglastel oli 1917. aastaks 3000 tanki. Et uue tanki loomine ja jalaväe motoriseerimine vajas aega, otsustasid inglased esialgu kasutada tankide edu arendamiseks ratsaväge. Seda ideed prooviti esmakordselt 20. novembril 1917 alanud pealetungil Cambai juures ja tulemus oli hiilgav.

1918. a. lõpulahinguiks suutsid prantslased luua ajaloos esimese kiire kergetanki. Selle baasil konstrueeriti soomustransportöör, millel paiknevad kuulipildurite grupid järgnesid tankidele ja julgestasid haaratud territooriumi. 8. augustil 1918 hävitasid nii korraldatud Prantsuse soomuskiilud mõne tunniga 7 Saksa diviisi. Ludendorffi hindas seda Saksa armee “kõige mustemaks päevaks”. Sõja lõpuks oli liitlastel 8000 tanki ja see suurelt osalt otsustaski sõja käigu.

***

XIV peatükis annab kolonel Grabbi lühiülevaate Itaalia katastroofist Caporetto all. Tegemist oli kogu sõjaajaloo suurima mägestikulahinguga, kus itaallased kaotasid rohkem kui 300.000 meest ja üle 3000 suurtüki ning ligi 2000 miinipildujat. Aasta lõpus loeti Itaalia armees lahinguvõimeliseks vaid 400.000 meest. Keskriigid hõivasid 14.000 km2.

***

XV peatükis vaatleb kolonel Grabbi sõjategevust idarindel aastal 1917. Nagu teada, laostus sel aastal Vene rinne ja lõpuks kogu riik. Miskipärast ebaleb kolonel Grabbi selgelt välja ütlemast tõsiasja, et Saksamaa ühemõtteliselt ja selgelt võitis Esimese maailmasõja idarindel. Sakslased vallutasid Riia ja peagi kogu Läti, mis maksis neile 24.000 inimelu. Venelasi (ja lätlasi) jäi Läti mulda 250.000. Sügisel 1917 vallutasid sakslased Eesti saarestiku. Operatsioonis langes 105 sakslast, vangi võeti üle 20 tuhande venelase, sh. viis kindralit. Vene armee oli omadega läbi. Napp kuu pärast peksasaamist Eesti saartel vajus Venemaa bolševistlikusse anarhiasse. Poola, Soome ja seejärel Balti riigid lõid Venemaast lahku. 22. detsembril 1917 alustasid liitlased reetnud Nõukogude Vene valitsus keskriikidega separaatrahu üle läbirääkimisi.

Võttes XVI peatükis kokku 1917. a. sõjatulemused, tsiteerib kolonel Grabbi kindral Ludenforffi, kes nentis, et 1917. a. lõpuks oli Saksamaa strateegiline olukord “parem kui kunagi varem”.

***

Raamatu viimases, 3 jaos, on käsitletud 1918. a. sõjasündmusi. Kolonel Grabbi alustab taas läänerindest ja valgustab I peatükis sakslaste operatiivkavasid. Tegemist on erakordselt väärtusliku sõjateadusliku analüüsiga hiidmanöövri ettevalmistamise tehnika ja metoodika teemal. II peatükis käsitleb autor poolte jõude enne otsustavate lahingute algust. III peatükk on pühendatud Saksa vägede hargnemisele enne Saksamaa viimset suurpealetungi.

IV peatükk valgustab märtsipealetungi ennast. Kolonel Grabbi nendib, et pealetung oli edukas, isegi väga edukas, kuid saavutatud võit ei olnud strateegiline. Liitlaste rinne jäi püsima.

Nii ootamatu kui see ka võib tunduda, võlgnevad liitlased oma rinde päästmise ratsaväele. Kuna kolonel Grabbi ei käsitle erinevate relvaliikide osa Esimeses maailmasõjas, esitame siin väikese kommentaari. 1914. a. läksid kõik riigid sõtta arvuka ratsaväega, mis tulenes manöövrit eelistavast doktriinist. Kui armeed kaevikutesse ronisid, tekkis pettumine ratsaväes, mis kuulutati “surnuks”. Sakslased rakendasid oma ratsaväge idas, kus ratsarügemendid tagasid julgeolekut hiiglaslikul okupeeritud territooriumil. See oli aga viga. Nii kaua, kui jalavägi oli motoriseerimata, oli ratsavägi ainus relvaliik, mis pärast läbimurret suutis kiirelt edu arendada vastase operatiivarustusele. Ratsaväe puudumise tõttu ei saanud sakslased oma võimsat läbimurret arendada strateegiliseks võiduks. Küll aga päästis Briti ratsavägi Pariisi.

30. märtsiks olid sakslased löönud Briti 5. armee ja Prantsuse 1. armee sisemiste tiibade vahele 15km laiuse augu ja marssisid edasi Pariisi poole. Sakslaste avangard jõudis Moreuil´ küla juures ümbrust valitsevatele metsastele kõrgustikele ja kaevus seal, luues lähtealuse vahetuks rünnakuks Prantsuse pealinnale. Ei Briti ega Prantsuse jalavägi poleks jõudnud lahinguväljale õigeaegselt, st. enne sakslaste laskumist kõrgustikelt lagendikule, kus puudusid igasugused võimalused uue kaitseliini loomiseks. Selles meeleheitlikus olukorras kutsuti Briti peakorterisse Kanada ratsabrigaadi ülem kindral John Bernard Sealy, kes sai käsu vastane iga hinna eest peatada.

Kindral Sealy andis viivitamatult käsu brigaadi liikveleminekuks ja ratsutas ise koos staabiülema major Connoly ning adjutandi kapten Orleans´i printsiga ja 10 staabiohvitseriga Moreuil´ küla juurde. Staap saabus hetkel, mis esimesed sakslaste ahelikud juba laskusid mäenõlvalt tasandiku poole. Sakslased olid korraldatud 60-meheliste rünnakugruppidena, igal grupil 16 kuulipildujat. Edu võis anda vaid välkkiire tegutsemine. Kindral Sealy koos staabiga viskus põiki üle lagendiku ja peatus metsaserval, et vahetult juhtida lahingut. 12  ohvitserist jõudis kohale 7. Samal ajal sai Royal Canadians ratsarügemendi 1. eskadroni ülem käsu rünnata sakslasi külmrelvaga. Kindral Sealy lõi maasse piigi punase vimpliga – rünnakukäsu – ohvitserid jalastusid ning avasid sakslaste pihta tule.

Tolleks hetkeks oli esimesed Saksa rünnakugrupid juba lagendikul ja teine laine väljus metsast. Leitnant Gordon Muriel Flowerdale võttis eskadroni järele ja kihutas sakslastele vastu. Kallaletung toimus vanas heas stiilis, eskadron hoidis rivi, kuigi metsikus kuulipildujatules varises mehi ja hobuseid igal meetril. Kümmekond meetrit enne Saksa jalaväge tõmmati mõõgad, nüüd oli üleolek juba ratsameeste poolel. Baieri jalavägi koondus kuulipildujate ümber, püüdes end kaitsta tääkidega, kuid see oli lootusetu. 300 sakslast raiuti surnuks, teised põgenesid paanikas tagasi metsa. Eskadron jalastus, pööras sakslaste kuulipildujad ümber ja niitis põgenevat jalaväge. Nüüd järgnes kogu brigaadi rünnak. Baieri diviis põgenes segaduses ja kanadalased kindlustusid kõrgustikel. Edukas vastulöök maksis brigaadile 300 langenut ja 800 hukkunut hobust. Kindral Sealy sai baroneti tiitli, langenud leitnant Flowedale aga postuumselt Victoria risti. Ratsavägi tõestas, et ta polnud veel kaugeltki “surnud”.

***

Püüdes iga hinna eest hoida algatust enese käes, organiseerisid sakslased mais uue pealetungi, jõudes suurtükitule ulatusse Pariisist. Seda operatsiooni, mis lõppes juuni esimestel päevadel, on käsitletud V peatükis. VI peatükk kuulub sakslaste kolmandale ja viimasele pealetungile, millele järgnes liitlaste vastulöök. Saksamaa hakkas väsima, kuna liitlaste jõud kasvas pidevalt värsketele USA väemasside juurdevoolu tõttu. Liitlaste ülemjuhatus leidis, et aeg on küps omapoolseks strateegiliseks pealetungiks, mida kolonel Grabbi käsitleb VII peatükis.

Sügiseks oli Saksamaa surutud läänes strateegilisse kaitsesse. Saksamaa inimvarud kuivasid katastroofilise kiirusega kokku. Kui 1918. a.  veebruaris oli kompaniis keskmiselt 120 meest ja ka juulis veel 70-90 meest, siis novembriks jäi 30. Meeste puudusel likvideeriti 23 diviisi ja muudeti 40% pataljonidest kolmekompaniilisteks (normaalne nelja asemel). Septembris-oktoobris oli 60% diviisidest pidevalt rindel ja ülejäänudki olid kahe kuu jooksul rindel 20-30 päeva. 10. novembriks oli diviisides rivis vaid 1000 kuni 2000 meest. Lõppesid ka materiaalsed varud. Sügisel likvideeriti 500 kerget ja 545 rasket patareid. Välisuurtükiväe rügementides kahandati patareide arv üheksalt kaheksale. Suurtükkide koguarv langes kolmandiku võrra (jäi 9000 kerget ja 4500 rasket suurtükki), kuulipildujate arv neljandiku võrra. Kütuse otsalõppemine halvas transpordi ja lennuväe tegevuse. Liitlastel valitses samal ajal ressursside üleküllus. Reservis oli 80 värsket diviisi, materiaalosaga polnud mingeid probleeme. Sellises olukorras Saksamaa, vältimaks sõjalist kokkuvarisemist, tegi rahu, mida kolonel Grabbi vaatleb oma uurimuse IX peatükis.

***

Uurimuse eelviimases, IX peatükis markeerib kolonel Grabbi sõja lõpusündmused Balkani rindel ja Itaalias. Kahjuks on tööst täiesti välja jäänud 1918. a. sündmustik idarindel, mis usutavasti eesti lugejale huvi pakub. Sõjakunsti seisukohast ei juhtunud idas tõepoolest midagi huvitavat, sest Venemaa oli agoonias. Saksamaa viimane suurpealetung idas kujutas endast aga 1917. a. saavutatud võidu viimistlemist ja  puudutas otseselt ka meie saatust, tehes võimalikuks Eesti iseseisvumise.

Detsembrikuus 1917 Brest-Litovskis alanud rahukõnelustel võttis Nõukogude Vene delegatsioon omaks venitamise taktika. Berliinil polnud aga aega, sest idarinne tuli likvideerida enne USA väemasside saabumist Prantsusmaale. Kui 10. veebruaril 1918 rahukõnelused katkesid, otsustas Saksa väejuhatus anda Venemaale surmava hoobi. Operatsiooni koondnimeks pandi “Faustschlag” (rusikahoop).

18. veebruaril läksid sakslased pealetungile kogu idarindel 21. veebruaril esitas Saksamaa ultimatiivselt oma rahutingimused ja 3. märtsil venelased alistusid. Paari nädala võtsid sakslased saagiks 4400 suurtükki ja 1200 miinipildujat; 10.000 kuulipildujat ja miljoni vintpüssi; 150 lennukit, 1300 autot, 2100 vedurit ja 30.000 vagunit ning 63.000 voorivankrit. Venelased jäid ilma 3 miljonist mürsust, 100 miljonist padrunist, 1700 väliköögist ja tervetest mägedest side-, pioneeri- ja meditsiinivarustusest. Sellist sõjasaaki polnud ajaloos saanud veel ükski armee. Vangi võeti kõigest 82.000 venelast, sest laostunud mass põgenes paaniliselt. Vangi langesid aga 4 armee, 5 korpus ja 17 diviisi staabid täies koosseisus.

Pärast Nõukogude valitsuse nõustumist Saksa ultimaatumiga loobus Venemaa Ukrainast, Poolast, Leedust, Lätist ja Eestist. Saksa võimu alla läks miljon ruutkilomeetrit endise impeeriumi aladest 50 miljoni elanikuga. Saksa võit idas oli totaalne. Venemaa lakkas olemast suurriik.

Eestis paiknes Saksa pealetungi alates 31 Vene diviisi, kus deserteerumisele vaatamata oli järel üle 200.000 mehe. Saksa vähejuhatus eraldas Eesit hõivamiseks 7 diviisi ja sellest piisas. 21. veebruarist kuni 3. märtsini toimunud operatsioonis võtsid sakslased Eesti territooriumi oma kontrolli alla. See maksis neile vaid 20 langenut ja 89 haavatut, kuid venelasi võeti vangi üle 17.000, neist 1200 ohvitserid. Saagiks saadi 1500 suurtükki ja massiliselt muud varustust. Eestis aitas saksalaste kiirele edule oluliselt kaasa meie rahvusväeosade ja Omakaitse energiline tegevus Vene okupantide vastu. Kõik olulisemad linnad puhastati venelastest juba enne sakslaste saabumist ja tekkinud interregnumit kasutati Vabariigi väljakuulutamiseks.

***

Oma uurimuse viimases peatükis analüüsib kolonel Grabbi Saksamaa lüüasaamise põhjusi. Allakirjutanu on põhimõtteliselt nõus autori argumentidega. Saksamaa ei saanud lüüa rindel, vaid tagalas. Lõppesid ressursid ja murdus tahe. Enne tagalas ja sealt kandus vaimne mürk ja rindele. Saksa histograafias nimetatakse seda “Dolchstosstheorie”, mille järgi tagala andis noahoobi selga rindele. Tagala tähendab antud juhul eeskätt sotsialistlikke ringkondi, mis on teadlikult kasutasid sõjapoliitilist olukorda oma parteilistes huvides – monarhia kukutamiseks. Saksa parempoolne ajalookirjandus nimetab 1918. a. novembris pinnale ujunud tegelasi “Novemberbrecher” – novembrireeturid.

***

Seoses viimase poole sajandi kestel jätkunud uurimistöödega on Herbert Grabbi uurimusele võimalik esitada täiendavaid statistilisi andmeid. Ülevaatlikkuse huvides teeme seda mõnede järgnevate tabelite kujul.

***

Kolonel Herbert Grabbi raamat Esimesest maailmasõjast on küll hilinenult, ent ometi lõpuks meie sõjaajaloolisse raamatukokku jõudnud tähtteos, mis igale eesti sõjandushuvilisele on asendamatuks käsiraamatuks. Nagu ütleb india vanasõna, “kunagi ei oodata liiga kaua, kui oodatakse midagi head”.

Hannes Walter

Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi

esimees

Vaata raamatut meie poes: http://vanajahea.ee – Ajalugu/Euroopa

Advertisements

Responses

  1. Vanajahea.ee kriitikakontor” or perhaps something similar (can’t quite remember exactly). Anyhow, I’m grateful I found it simply because your subject material is exactly what I’m searching for (writing a university paper) and I hope you don’t mind if I collect some material from here and I will of course credit you as the source. Appreciate it.

  2. I’m curious which blogging and site-building platform you are running? I’m new to running a blog and have been thinking
    about using the WordPress platform. Do you consider this is a good foundation to start with?
    I would be extremely grateful if I could ask you some questions through email so I can learn a bit more before getting
    started. When you have some free time, please
    be sure to get in touch with me at: lorenzo_johansen@hailmail.
    net. Thankyou

  3. Wonderful blog! I found it while surfing around on Yahoo News.
    Do you have any tips on how to get listed in Yahoo News?

    I’ve been trying for a while but I never seem to get there! Cheers

  4. Hello there, I discovered your blog via Google
    even as searching for a comparable topic,
    your website came up, it looks good. I have bookmarked it in my google bookmarks.

    Hi there, simply become alert to your blog via Google,
    and found that it’s really informative. I am gonna be careful for brussels. I will be grateful if you continue this in future. Many folks will likely be benefited from your writing. Cheers!

  5. Hi just wanted to give you a brief heads up and let you
    know a few of the images aren’t loading correctly. I’m not sure why but I think its a linking
    issue. I’ve tried it in two different browsers and both show the same results. EX0-106 Braindump

  6. Greate article. Keep writing such kind of information on your
    page. Im really impressed by your site.
    Hi there, You’ve done a great job. I will definitely digg it and personally suggest to my friends. I’m
    sure they’ll be benefited from this web site.

  7. Because the admin of this web site is working, no doubt very shortly it will
    be renowned, due to its quality contents.

  8. I think thhe admin of this web site is truly working hard in favor of his webb page, since here every material iis
    quality based information.

  9. I’ve been exploring for a little for any high quality articles or weblog posts in this kind of area .

    Exploring iin Yahoo I finally stumbled upon this web site.
    Studying this information So i am satisfied to exhgibit that I have an incredibly excellent uncanny feeling I found outt
    exactly what I needed. I most undoubtedly will make certain to ddo not omit
    this web site and give it a glance regularly.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: