Posted by: libarebane | 20/11/2011

“”Raamatu “Maailmasõda” autori saatus”

Autor: Herbert Grabbi

Sisukord:

Kolonel Herbert Grabbi elulugu / Hellar Grabbi

Eluloo nimede register

Maailmasõda / Herbert Grabbi

Saatesõna / Hannes Walter

Registrid

Lahinguskeemid (Trükitud lisana juurekuuluvas vihikus)

*

Kolonel Herbert Grabbi elulugu

Herbert Grabbi sündis Tallinnas 16. III 1896 vabrikutöölise Ferdinand Grabbi pojana. Ta isa läks 15-aastasena tööle Wiegandi masinatehasesse (hilisem “Ilmarine”), kus tast sai pronksivalu meister. Isa-isa, Herbert Grabbi vanaisa, oli kalamees Koplirannas. Sealt, Kopli lahe kaldal asunud ja Tallinna piiridesse kuulunud vanast, juba 14. sajandil mainitud kalurikülast, ongi pärit Grabbide suguvõsa. Tallinnas kõrtsmiku tütrena sündinud ema neiupõlvenimi oli Elviine Hirt.

Herbert kasvas üles Pelgulinnas, paljulapselises peres. Ferdinand ja Elviine Grabbil sündis 11 last, neist aga ainult 5 said täisealiseks – õed Erika Mendelmann, Erna Perit ja Leida Sepp ning vend Ralf Neem, kes eestistas oma nime. Pere kõige vanema lapsena lasus Herbertil palju kohustusi. Karmi ja nõudlikku isa tasakaalustas heasüdamliku loomuga ema. Noorukina ei mõtelnud Herbert sõjamehekarjäärist, vaid lootis õppida arhitektiks. Õpihimulisel koolipoisil tuli aga majanduslikel põhjustel esialgu leppida linna poolt ülalpeetava ja madala õppemaksuga kaubanduskooliga.

Nooruslik energia leidis õppimise kõrval väljapääsu spordiharrastuses. Treenides kergejõustikku Stroomi rannas ja koos nn. düünapoistega (kelle seast võrsus rida Eesti ja Venemaa meistreid) Rahumäe liivaküngastel, tuli Herbert Tallinna koolidevahelisel võistlusel esikohale kümnevõistluses. Tallinna Poeglaste kaubanduskooli lõpetas ta 1914. aastal, üle aastate kooli parima õpilasena. Huvitav on märkida, et ka klassikaaslasteks olid veel kaks hiljem tuntuks saanud sõjameest – Eesti Vabariigi kolonel Arnold Hinnon ja Punaarmee korpusekomandör Johannes Raudmets.

Esimeses maailmasõja ajal astus Herbet Grabbi 15. VII 1915 vabatahtlikult sõjaväkke. Sama aasta oktoobris suunati ta Peterhofi lipnikekooli, mille lõpetas 15. II 1916. Pärast ohvitseridekursuse lõpetamist määrati ta tagavarapolku Omskis. Märtsis 1917 sõitis ta marsipataljoniga rindele. Võttis osa lahingutest Galiitsia rindel 700. Jelatomski polgu koosseisus. Ülendati nooremleitnandiks. Lahingutes Krevo all sai 17. VII 1917 haavata ja langes läbilastud jalaga sakslaste kätte vangi. Viibis sõjavangilaagris Saksamaal Friedbergis ja Vildenaus. Vabanes augustis 1918 ja pääses tagasi Eestisse.

Kui mõned kuud hiljem algas Eesti iseseisvusvõitlus, astus noor 22-aastane maailmasõjast tulnud ohvitser vabatahtlikult Eesti rahvaväkke. Ta määrati 4. jalaväepolku 5. XII 1918, alguses luurajate komandosse. 4. polgu I pataljoni koosseisus tegi Herbert Grabbi kaasa kogu Vabadussõja selle algusest lõpuni Viru rindel, saades neljal korral haavata. Talle anti (teenistuslehe sõnastuses) “Wabadussõjas ülesnäidatud iseäralise wahwuse eest tasuta maad normaal talu suuruses”.

Kui al.-ltn. Grabbi saabus rindele, oli 4. polk just pärast Narva alt taandumist võtnud sisse kaitsepositsioonid ida pool Jõhvit, Soome lahe ja raudtee vahelises lõigus. Luurajate komando paiknes Oru jaama kaitsel. Vastane murdis tugeva survega ja laevastiku tule toetusel läbi piki merekallast ja Oru jaam tuli ümberhaaramise ohus maha jätta. Olukord Viru rindel muutus väga raskeks. 4. polgu I pataljoni ülem kapt. V. Liivak, olles taandunud Jõhvi ette, suutis suure vaevaga, hoiatuste ja manitsuste abil, sundida mehi osaliseltki asuma määratud kohtadele. Ta telefoneeris 6. XII polguülemale A. Seimanile: “Seisukord on tõsine. Öö on väga pime. Soldatid liinil on üles ärritatud, paljud ei püsi oma kohtade peal. Vaivina külas on punased. Reservi on mul üsna vähe, kui võimalik, palun saata.”

Eesti väejuhatus saatis Viru rindele küll mõne uue üksuse, kuid taganemine Rakvere poole jätkus. Suur osa sõdurid valgus omavoliliselt laiali. “Niiviisi süvenes järkjärgult Viru rindel moraalne kriis, mille keerisesse kisti järjest uusi väeüksusi sedamööda, kuidas neid kohale jõudis” nenditakse raamatus “Eesti Vabadussõda”. Diviisiülem kindral A. Tõnisson telegrafeeris 8. XII Tallinnasse sõjaministrile: “Koguni väsinult ja demoraliseeritult taganevad meie väeosad Purtse jõe joonele. Võimalik, et selle jõe taga korda läheb natukese vastu panna.”

Niisugune oli olukord Viru rindel ja 4. polgus, vaenlase pealöögi suunal, päevadel pärast H. Grabbi rindele saabumist. Eesti valitsus tegi suuri pingutusi olukorra stabiliseerimiseks. 10. XII saabus koos esimeste suurtükkide (seni olid ainsateks raskerelvadeks soomusrongi kahurid) ja 1. ratsapolgu eskadroniga Sonda jaama, rindega vahetult tutvuma, sõjaväe kõrgeim juht, pea- ja sõjaminister K. Päts. Viru rinde tagasitõmbumine aga jätkus. Ka 4. polk taandus tõrjelahinguid andes Purtse, siis Kunda, siis Loobu jõe joonele.

Seda aega Viru rindel iseloomustab “Eesti Vabadussõda” järgmiselt:

“… mida vähemaks rindel muutus võitlejate arv, seda raskemaks muutusid nende ülesanded, kes veel olid järele jäänud. Teotsedes üksteisest eraldatud salgakestena… tuli end vaenlase kallaletungide vastu kaitsta mitte ainul rindelt, vaid ka tiibadelt, sageli koguni selja tagant. Lahingute lõppedes õhtul algas tagasitõmbumine ja asetumine uutele seisukohtadele, millele järgnes öine pinev teenistus eelpostil ja luurel, et koguda andmeid vastasest. Hommikul esimese koiduga – uued lahingud… et kaitsta oma seisukohti, uued kaotused ja vapustused… Päeval ja öösi – olgu tormis või tuisus, sula ilma või paukuva pakasega. Ei mingit lootust kasvõi lühiajalisekski vahetuseks, et end kordki välja puhata, puhtaks pesta… On selge, et sellistele otse üliinimlikele jõupingutustele… oli suutnud vastu panna vaid moraalselt ja füüsiliselt kõige tugevamad mehed. Kõik nõrgemad olid juba lahkunud võitlejate ridadest… Need mehed ei tundnud enam hirmu või kahtlust tuleviku suhtes, igaüks püüdis teha kõik inimlikult mõeldava, et täita oma ülesanne lõpuni. Väeosade moraalseks selgrooks olid saanud ohvitserid, kes väikesearvulise meeskonna juures esinesid mitte ainult juhtidena, vaid õlg õla kõrval sõduriga kandsid sageli ka iga päevast vahi- ja luureteenistust. Nii 4. kui 5. polgus oli detsembri keskpaigas roode, kus ohvitsere oli kohal peagu sama palju või koguni rohkem kui sõdurid… Ohvitseri rahulik ja kindel eeskuju oligi see, mis vähemalt ärksamaid ja julgemaid mehi kiskus kaasa jätkama võitlust”.

Jõuluõhtuks, 24. XII 1918, kui 4. polk kaitses ägeda lahinguga Valgejõe joont, oli polgu lahingujõud kokku sulanud 61 ohvitseri ja 194 sõdurini. Taanduti Valkla ja mere vahelisele joonele, tõkestamaks vaenlase edasitungi Narva maanteed pidi Tallinna peale. See oli vastutusrikas positsioon vastase pealöögi suunal, kes lootis hõivata ainult 35 km kaugusel asuvat pealinna, kus kiiruga formeeriti uusi üksusi punaste tagasi paiskamiseks. Polgu 3. rood, mille nooremohvitser oli määratud 17. XII al.-ltn Grabbi, paiknes 3. I Valkla mõisas.

Tsiteerin Vabadussõja ajaloost:

“Järgmisel päeval, 3. jaanuaril 1919, tegi vaenlane Viru rindel kaks katset kallaletungi jätkamiseks, nimelt Priske saeveski ja Valkla mõisa juures… Valkla mõisa kaitsid 4. polgu I pataljonid osad… 3. jaanuaril ründas vaenlane, kasutades mõisa ja mere vahel asetsevaid metsi, ootamatult meie seisukohti, sundides taanduma 4. polgu 2. roodu. Seisukord mõisa juures oli juba kriitiliseks kujunemas, sest vaenlase edastitungivad ahelikud olid jõudnud osaliselt välja mõisa rohtaiani. Sel silmapilgul kohtas vastane aga 4. polgu 3. roodu osi… Kuigi vaenlase kohtamine 3. roodule tuli ootamata, astus viimane julgesti lahingusse, võttes enamlaste pealetungivad ahelikud ägeda tule alla. Vastane ei kannatanud välja meie vastulööki, vaid põgenes korratuses.”

4. polgu 3. roodu otsustava tegevusega peatati punaväe edasitung Tallinna suunas. Valkla mõisa juurde on asetatud mälestuskivi pealkirjaga “Siiamaani ja mitte kaugemale”. Järgmisel päeval, 4. I, andsid vaenlasele eduka vastulöögi ka soomusrongid Kehra juures. Rindele jõudsid soome vabatahtlikud ja uued Eesti üksused. Algas eesti rahvaväe jõuline pealetung, mis paiskas vaenlase piiri taha. 4. polk oli kuu aja pidanud väga raskeid tõrjelahinguid ja täitnud oma ülesande – pidurdada vaenlase edasitungi ja see seisma panna. Järgnenud vabastuslahingutes täitis kurnatud väeosa kõrvalisemat rolli. Liiguti edasi vasakul tiival piki merekallast, toetades soomlaste ja meredessantvägede lööke. Ägedatesse lahingutesse sattus 4. polgu I pataljon koos 3. rooduga jaanuari lõpupäevadel Narva jõel, Krivasoo (Kriuša) juures. Tsiteerin artiklist “4. jalaväepolk Vabadussõjas”:

22. jaanuari õhtul suruvad punased Narva jõe keskjooksul meie Ratsapolgu valvetõkked üle jõe; on saadud teateid vaenlase jõudude koondumisest. 4. polgu I pataljon saadetakse…. kiires korras Mustajõele, ülesandega vallutada ja oma käes hoida Kriuša, Dolgaja Niva, Ustje- ja Suur-Zerdjanka külad jõe paremal kaldal. Lahingud käivad siin vahelduva eduga, lõpuks jääb Kriuša platsdarm ikkagi meie kätte.”

13. III määrati H. Grabbi 4. polgu 2. roodu ülemaks. Üksus paiknes Narva linna kaitsel jõe idakaldal. Seal sai ta aprillis kolmel korral haavata. Esimesel kahel korral jäi rivisse edasi (teenistuslehel kirjas: “waenlase shrapnelli lõhkemise läbi peast põrutada ja paremast palest põletada”) kuid kolmas haavatasaamine tingis evakueerimise Tallinna sõjaväehaiglasse kaheks kuuks. Paranenuna naasis rindele juuni lõpupäevadel ja määrati 4. polgu 4. roodu ülemaks.

4. polk oli siis toetamas kindral Judenitši poolt juhitud Vene valgete Põhjakorpuse suurt pealetungi Petrogradile. Pealetung nurjus ja 4. polgul tuli katta taanduvate judenitšlaste vasakut tiiba põhja pool Narva-Petrogradi raudteed ja kinni pidada Punaarmee edasitung Jamburgist Narva peale 4. polgu vihase vastupanuga Luuga jõe vasakul kaldal augustis 1919 tõkestati Nõukogude Vene 6. diviisi peajõudude edasitung Narva suunas. Polk kaotas 7 ohvitseri ja 44 sõdurit langenutena, 6 ohvitseri ja 115 sõdurit haavatutena ning 112 sõdurit teadmata kadunute ja vangidena. Tapluse ägedust näitab, et ühe nädalaga langes rivist välja 284 meest.

Oktoobrikuus, lahingute vaibudes, sai H. Grabbi kaheks nädalaks puhkust. Pärast puhkuselt tagasitulekut ülendati H. Grabbi leitnandiks. Käigus oli Loodearmeeks ümber nimetatud Vene valgete teine pealetung Petrogradile ja Krasnaja Gorka operatsioon, milles osales ka 4. polk. 24. X, just puhkuselt saabumise päeval, anti 4. polk Krasnaja Gorka kindluse vallutamise operatsiooni peajuhi admiral Pitka käsutusse, ülesandega koos ingerlaste polguga tegutseda Oranienbaumi suunas, eesmärgiga haarata Soome lahe kaldal, 25 km kaugusel Kroonlinnast asuvat Krasnaja Gorkat lõunast ja läbi lõigata ühendusteed Petrogradi. Kiirmarsil, pärast kolmpäevast rännakut hilisügiste ilmade tõttu põhjatuks muutunud Ingerimaa teedel, jõutakse eesliinile.

4. polgul läks korda osava manöövriga vallutada tähtis teedesõlmpunkt Gostilitšõ. Võeti 100 vangi ja saadi sõjasaaki. Järgnesid rasked võitlused, kus asulad käisid käest kätte. 4. polk oli sügaval Venemaa sees, eelüksustega 35km Petrogradist. Kuid paremal tiival üle Gatšina Petrogradi peale suunatud Loodekorpuse rünnak löödi Punaarmee poolt tagasi ja Vene valged taandusid korrapäratult. Ka vasakul tiival ei õnnestunud Pitka dessantvägedel Inglise laevastiku toetusel vaatamata murda kindluse kaitsjate vastupanu. Eesti ülemjuhatus andis korralduse tagasitõmbumiseks Ingeri järvede joonele.

Novembri lõpul pidas ltn. Grabbi juhtimisel olev 4. rood eriti ägedaid võitlusi 4. polgu kaitselõigu kõige tähtsama osa, Priretšje mõisa pärast. 22. XI sai ltn. Grabbi seal lähivõitluses püssitäägist haavata ja oli vangilangemisohus. Talle alluvatel sõduritel õnnestus teda siiski surmasuust päästa. Haav ei osutunud tõsiseks ja ta jäi pärast sidumist rivvi edasi. Vanelase ülekaaluka surve all tuli 4. polgul taanduda Orlõ-Fedorovka-Kallivere joonele, kuhu jäädi püsima kuni sõja lõpuni. Detsembrikuu rasketes võitlustes tõrjuti vastase korduvad, tugeva suurtükitule toetusel sooritatud läbimurdekatsed. Meie traattõkketeni väljajõudnud venelaste ahelikud niideti maha tabava kuulipilduja- ja püssitulega. Üldjoontes sama kaitseliin jäi rahulepingu kinnitusel endale iseseisvuse kättevõidelnud Eesti Vabariigi piiriks.

Pärast Vabadussõja lõppu andis H. Grabbi oma roodu juhtimise 20. III 1920 üle alamkaptenina, olles selleks ülendatud 15. II 1920. Ta komandeeriti Kindralstaabi luureosakonda. Aastatel 1922 tehi H. Grabbi läbi sõjakooli juures alalisväe ohvitseride üheaastased täienduskursused rahuaegse ohvitseri kutse saamiseks. Kapteniks ülendamine toimus käskkirjaga 24. II 1923. Sama aasta sügisel alustas kapt. Grabbi õpinguid Kõrgemas Sõjakoolis ja lõpetas selle II lennu KS diplomiga jaanuaris 1926. Loengute maht Kõrgemas Sõjakoolis oli väga intensiivne: kokku 1945 õppetundi, lisaks diplomitöö ehk väitekiri (H. Grabbi: “Millised kaitselahingu viisid on kõige soodsamad meie oludes”).

Õppeaega KS-is kuulub dramaatiline seik. 1. XII 1924 hommikul oli H. Grabbi Balti jaamas, ootamas Tondile, sõjaväe õppeasutustesse viivat rongi ja koos temaga rida teisi ohvitsere, sõitmas täiendkursustele. Ootamatult tormas jaamahoonesse paarikümnemeheline salk kommunistlikke mässulisi, kellega hiljem ühines ka mässu peajuht Jaan Anvelt. Relvadeta ohvitserid võeti viivitamatult kinni ja suleti ühte väiksesse ruumi. Kaks jaamas olevat politseinikku lasti kohe maha ja tehti ettevalmistus ohvitseride hukkamiseks. Kaks tundi hiljem vallutas allohvitseride kool kol.-ltn. Rossländeri juhtimisel Balti jaama tagasi, Rossländer ise sai surmavalt haavata. Mässuliste seas tekkinud paanika tõttu jäid ohvitserid maha laskmata, küll aga jaamast põgenedes lasi Anvelt maha tänaval vastu tulnud kapten-major K. Sterni.

Pärast KS lõpetamist määrati H. Grabbi teenistusse Kindralstaapi, sõjalise ettevalmistuse jaoskonna ülemana. Samal aastal H. Grabbi abiellus Ella Korjusega, kes töötas Tallinnas arveametnikuna. Ella Korjus sündis Narvas 1989. a. Mahu rannast, Kalvi vallast, pärit meremehe Andres Korjuse ja Simuna kihelkonnast, Lasinurmelt pärit Marie Korjuse (neiupäevnimi samuti Korjus) tütrena. Ta sai gümnaasiumihariduse, algul Narvas ja lõpetades Peterburis. Sealt saabus tagasi Eestisse kohe pärast Vabadussõda. Enne abiellumist müüs Herbert Grabbi maha Vabadussõjast autasuks saadud talumaa ning hoolitsedes oma vanemate eest, ehitas saadud rahaga neile väikese maja Tallinnasse, Kalamajja.

Juunis 1926 komandeeriti Herbert Grabbi Pariisi, Prantsuse Kõrgemasse Sõjakooli (Ecole Superieure de Guerre) neljanda Eesti ohvitserina. Alates 1923. aastast, valitsusvahelise kokkuleppena, saadeti igal aastal üks eesti sõjaväelane Prantsuse sõjaväeakadeemiasse. Kuna õppeaeg kestis seal kaks aastat, siis oli koolis kaks eestlast samal ajal. Ilmselt saadeti sinna ohvitserid, kelledest kasvatati Eesti kaitseväe kõrgemat juhtkonda. Esimesena (1923) läks Pariisi Nikolai Reek, hiljem kindralleitnant ja sõjavägede staabiülem. Teisena (1924) Richard Tomberg, hiljem kindralmajor ja õhukaitse ülem. Kolmandana (1925) Aleksander Jaakson, hiljem kindralmajor ja viimane sõjavägede staabiülem. Neljandana Herbert Grabbi. Viiendana (1927) Herbert Brede, hiljem kindralmajor, 3. diviisi ja Tallinna garnisoni ülem. Kuuendana (1928) August Traksmaa, vahepeal 2. diviisi ülem, hiljem sõjaministri asetäitja. Järgnevalt Prantsuse sõjaväeakadeemiasse saadetute kohta ei ole täpsemaid andmeid. Eesti ohvitsere õppis ka teistes Prantsusmaa sõjalistes õppeasutustes, samuti Belgias, Poolas, Inglismaal, Saksamaal ja Soomes.

Esimesed kuud Prantsusmaal, enne tegelikku õppetegevuse algust, viibisid välismaalastest ohvitserid rügementides riviteenistuses, tutvumaks Prantsuse armee korraldusega ja täiendamaks keeleoskust.

Ecole Superieure de Guerre paikneb Pariisi kesklinnas, Seine´i jõe vasakkaldal. Pariisis oli H. Grabbi koos abikaasaga. Alles hiljuti abiellunud paar elas omaette korteris ja kasutas napi ohvitseripalga piires võimalusi enesearendamiseks ja meelelahutuseks, mida see suurlinn ja kultuurikeskus pakkus. Prantsusmaal veedetud aastatest kujunes kiindumus Prantsuse kultuuri vastu. Hiljem, koduses raamatukogus, oli rohkelt prantsusekeelseid teoseid sõjateadusest ilukirjanduseni. Ei puudunud geniaalse väejuhi Napoleoni kuju.

Prantsuse Kõrgema Sõjakooli lõpetas Herbert Grabbi 1928. aastal, selle 48. lennus. Lõpetanute nimekirjast nähtub, et samal ajal õppis ja lõpetas kooli kol.-ltn. Eric Heinrichs, hilisem kindral ja Soome kaitseväe ülemjuhataja. Augustis 1928 tuli H. Grabbi tagasi Eestisse majorina, olles vahepeal sellesse auastmesse ülendatud käskkirjaga 24. II 1928. Pärast lühemat teenistusaega kindralstaabis käskudetäitja ohvitserina, algas viljakas tööperiood Tondil, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes.

H. Grabbi määrati sügisel 1929 Kõrgema Sõjakooli juurde pataljoni- ja kompaniiülemate kursuste ülemaks. Samal ajal õpetas ta Kõrgemas Sõjakoolis üldist ja jalaväe taktikat ning sõjaajalugu. Samu aineid luges ta ka Sõjakoolis. Peetud loengute alusel kirjutas ta raamatu “Maailmasõda”, mis ilmus piiratud trükiarvus Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste väljaandel 1932. Juba varem oli H. Grabbi avaldanud artikleid ajakirjas “Sõdur”, neist ühe olulisemana “Kõrge moraali ja arenenud rahvustunde vajadus kaitseväes” (nr. 6-7, 1928). Ülendus kolonelleitnandiks tuli 24. II 1933.

Grabbide perekond elas Tondil, mis oli omaette sõjaväelinnak. Sündisid pojad Hellar (1929) ja Rein (1934). Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused koosnesid Kõrgemast Sõjakoolist, nii tegevväe- (kadetid) kui reservohvitsere (aspirandid) ettevalmistavast Sõjakoolist ja Allohvitseride koolist (hiljem nimega Lahingukool). Õppeasutustel olid oma kahurväepatareid, ratsaeskadron, hiljem rajati Sõjaväe Tehnikakool. Õppeasutuste ülemaks oli siis kindralmajor Gustav Jonson. Alates 1. V 1933 kolonel Aleksander Jaakson, kes oli ühtlasi Kõrgema Sõjakooli ülem.

Sõjakooli ülemaks alates 1. VIII 1930 nimetati kol.-ltn. August Kasekamp (hiljem kindralmajor). Kasekamp viibis aga 1931-1933 Belgia Kõrgemas Sõjakoolis ning sealt naastes määrati rivistaažile Võrru, 7. rügemendi ülema kohusetäitjaks. Sõjakooli ülema kohusetäitjaks nimetati augustis 1933 Herbert Grabbi. Ajakirjas “Sõdur” nr. 14-15, 1934 nendib kol. A. Jaakson: “15 aasta jooksul on Sõjakooli juhtinud järgmised ülemad” ning loetleb üheksandana kol.-ltn. Herbert Grabbi. Sõjakooli ülema kohuseid täitis H. Grabbi kuni 1. IV 1934.

Herbert Grabbi teenistusperioodil toimus Pätsi/Laidoneri riigipöörde 12. III 1934, mille sõjaväelise osa pealinnas viisid läbi kolm Sõjakooli aspirantide kompaniid Sõjakooli ülema Herbert Grabbi juhtimisel, kes marsikolonniga Tondilt Tallinna kesklinna isiklikult kaasa läks. Tolleaegne aspirant Ülo Pehka meenutab:

“On minulgi üsna hästi meeles too õhtupoolik. Olime tulnud õppustelt ja käis relvade puhastamine, kui algas häire. Paljud ruttasid kogunemisele lukuta püssiga, sest lukk oli lahti ja ei kärsitud seda kokku panna. Häireid oli ennegi olnud ja luges ju kiirus! Mina oma põhjalikkuses panin luku siiski kokku ja tagajärg oli, et ilmusin rivisse viimaste seas – rühmavanem Läätsa sõimu saatel. Olukord võttis aga seekord senisest tõsisema pöörde. Ei tulnud varstist laialimineku käsku, vaid välja jagati hoopis lahinglaskemoon!

Ja siis ilmus rivi ette kõrged ülemused, eesotsas Õppeasutuste ülema kolonel Jaaksoniga, kes meile lausus: noormehed, nüüd pidage meeles, mis tähendab käsk lahingus! Järgnes marssimine Tallinna peale, algul rivikorras, Tallinna-Tapa raudtee ületamise järel aga hargnesime lahingukorda. Vapside arreteerimise viisid läbi laskurkompaniid, raskekuulipidurid pandi teatud sektoreid vajaduse korral tule alla võtma. Nii paiknes meie maksim Tõnismäel, üks tulesuund Tõnismäele, teine Pärnu maanteele. Olid laskurid oma ülesande täitnud, koondusid üksused Toompeale, lossi õue, kus veetsime ka öö. Lossi õues oli üles rivistatud soomusmasinate kolonn, ca paarkümmend tükki. Järgmise päeva lõunaks jõudsime kasarmutesse tagasi.”

Pehka meenutusele tuleb teha väike korrektiiv: vapse ei arreteerinud mitte Sõjakooli aspirandid, vaid kaitsepolitsei. Vabadussõjalaste Liidu maja juures 1. aspirantide kompanii julgestas kapo tegevust, 2. kompanii ja kuulipildurkompanii olid Toompeal ja Tõnismäel, ilmselt Toompea lossis erakorralist koosolekut pidava valitsuse kaitseks võimaliku vastulöögi puhul teistelt sõjaväeosadelt.

Kas oli põhjust seda karta? Seoses vapside kihutustööga oli olukord Eestis pingeline juba mõnda aega. Poliitilised kired ulatusid sõjaväkke. Rein Marandi kirjutab oma põhjalikus vabadussõjalaste ajaloo uurimuses, et poliitiline kriis oli üle kandunud kaitsejõududesse. Ta lisab: “Kaitseväe kaader oli lõhenenud E.V. Liidu pooldajateks ning vastasteks ja kaitseliidus olid kohalikud vabadussõjalaste juhid mõne allüksuse tugevalt oma mõju alla saanud.” Samasuguse hinnangu andis oma kirjutises ajakirjanik ja ajaloolane Eduard Laaman, kes kirjeldas tolleaegset olukorda sõjaväes väga ohtlikuna.

Vahetult enne pööret viidi läbi mitmed olulised ümberkorraldused võtmepositsioonidel kaitseväe juhtkonnas. Nimelt 5. III vabastati oma kohtadelt vabadussõjalastele sümpatiseerinud kaks löögiüksuste ülemat: Tapal paikneva soomusrongirügemendi ülem kolonel K. Tallo ja Tallinnas asuva auto-tankirügemendi ülem kol.-ltn. J. Lutsar. 7. III asendati kindralmajor J. Tõrvand Kindralstaabi ülema kohal kindralmajor N. Reegiga. Tallinna garnisoni ja Tallinnas baseeruva 3. diviisi ülemat ei olnud vaja välja vahetada. Selleks oli Pätsi sel ajal igati seaduslikule ja demokraatlikus korras ametisolevale valitsusele ustav ning Laidoneri pooldajana tuntud kindralmajor G. Jonson.

Lisagem, et Tallinnas paikneva 10. üksiku jalaväepataljoni ülem kol.-ltn. E. Rüütel kutsuti 12. märtsil Jonsoni käsul 3. diviisi staapi ja kõrvaldati oma kohalt kahtlustatuna poolehoius vapsidele. Sellest kirjutab oma mälestustes major Harald Roots, kes ühtlasi väidab, et Jonson oli “vapside taltsutamamise üldjuht” (H. Rootsi sõnastuses). Seda sai ta olla muidugi ainutl kaitsevägede osas. Kuidas riigipöörde sõjaväelise osa täpsemad juhtimismehhanismid toimusid ja kes Ühendatud Õppeasutuste ülemale Jaaksonile ja Sõjakooli ülemale Grabbile korralduse andis kolm aspirantide kompaniid kesklinna tuua, see vajaks lähemat uurimist. Igal juhul hindas Herbert Grabbi, kes kahtlemata tundis meeleolusid sõjaväes, olukorda tõsiseks ja ohtlikust. Enne kompaniidega linna marssimist ütles ta oma abikaasale: “Võib-olla näen sind viimast korda.”

Preventiivne riigpööre, millega peatati võimule pürgiv  fašismile sarnanev vabadussõjalaste liikumine ja mille läbi viisid lääneriikidele orienteerunud riigimehed ja sõjaväelased, toimus siiski rahulikult. Riigikogu oma istungil 15. III kiitis valitsuse sammud heaks. Demokraatia rööbastelt jooksis riik ära sügisel, siis kui pikendati kaitseseisukorda, saadeti laiali Riigikogu, kehtestati ajakirjanduse tsensuur ja peatati erakondade tegevus. Algas nn. vaikiv ajastu, kus riigivanem Päts valitses dekreedi korras.

Selle ajal teenis Herbert Grabbi juba Kadriorus riigivanema vanema käskudetäitja ohvitserina, millisele kohale ta määrati 1. IV 1934. Uus teenistuskoht oli huvitav, aga väga nõudlik, seda ka ajaliselt. Töökohustest vaba aja nappuse tõttu tuli pooleli jätta õpingud Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, kuigi rohkelt eksameid oli juba sooritatud. Side akadeemilise ringkonnaga jäi püsima üliõpilaskorporatsioon Rotalia kaudu, mille liikmeks Herbert Grabbi oli astunud 1926. aastal. Rotalia vilistlaskonda kuulus rohkelt tuntud sõjaväelasi: kindralid Brede, Jaakson, Lossmann, Reek, Reinmann, Tombeg, Tõrvand ja kolonelid Lillak, Olbrei, Post, Raidna, Raud, Rink, Stamm, jt.

Mis olid riigivanema, hiljem presidendi, vanema käsundusohvitseri ehk adjutandi ametiülesanded, mida Herbert Grabbi täitis kuus aastat ja kolm kuud? Vastates sellisele NSVL julgeoleku uurimisgrupi ülekuulaja küsimusele Norilski vangilaagris, on H. Grabbi vastus protokollitud järgmiselt: “Minu ülesannete hulka kuulusid: 1. Protokolliküsimuste lahendamine, mis seotud ametlike vastuvõttude, väljasõitude ja suhtlemistel presidendiga. 2. Külastajate vastuvõtt, kelledele oli määratud vastuvõtt presidendi juures ja nende informeerimine sellest. 3. Presidendi majapidamise juhtimine, minule allusid ka kõik teenijad ja autojuhid.”

Lisada tuleb järgmist. Vanem käsundusohvitser oli ka presidendi kantselei juhataja asetäitja alates 1938. aastast, millal presidendi institutsioon uue põhiseaduse alusel rajati. Kantselei juhatajaks sai septembris 1938 Elmar Tambek, kellele üle läksid mitmedki kohustused, mida Pätsi riigivanemaks oleku ajal täitis H. Grabbi, sest omaette kantseleid siis ei olnudki. Riigivanem oli ühtlasi valitsusjuht ja käsundusohvitseride töökoht asus siis Toompeal, samas kus riigikantselei. Alates 1938. a. aga Kadriorus, administratiivhoones. Peale riigipea esindajana välisdiplomaatidega suhtlemise (protokolliküsimused) oli H. Grabbi valdkonnas presidendi isikuga seotud n.ö. sisemine, iniimsem ring – riigipeaga otseste kontkteerumiste vahendamine, presidendi (resp. riigivanema) enda tegutsemised, kus bürokraatlik vahelüli polnud kas vajalik, või ei olnud konfidentsiaalsuse mõttes soovitud, samuti riigipea isikliku julgeoleku küsimused.

Vanem käsundusohvitser saatis riigipead kõigil välis- ja riigisisestel reisidel. Koos K. Pätsiga käidi Poolas 1935 ning Soomes 1935 ja 1937. Kui riigipea suvepuhkusel Oru lossis, siis oli seal ka H. Grabbi, kellel oli suvekorter komandandi majas, kus ta pere viibis terve suve. Kadriorus oli vanema käsundusohvitseri elukohaks lossi merepoolne tiibhoone, teises tiibhoones elas riigisekretär Karl Terras perega. Kui valmis uus administratiivhoone (praegune EV presidendi kantselei ja  residents) siis sai H. Grabbi korteri sinna. Palgaks oli tavaline vastava auastme ohvitseri palk, kuid korterid olid koos sisustusega riigi poolt.

Läbikäimine välisdiplomaatide ja väliskülalistega oli tihe nii ametiülesandeis, kui seltskondlikult. Eriti head isiklikud suhted olid Inglismaa esindaja Wilfred Gallienne´i ja Soome saadiku Paavo Hynnineniga. Ning näiteks kui Saksa kindralstaabi ülem Halder külastas president Pätsi Oru lossis, siis vastuvõtuga seotud küsimused olid H. Grabbi korraldada. Huvitava dokumendina on siin faksiimiles ära trükitud USA sõjaväeluure (G-2) raport kol.-ltn. Grabbi kohta aastast 1938, mille on koostanud ja Washingtoni saatnud tolleaegne ameerika sõjaväeatašee Balti riikides major Gustav B. Guenther. Rapordi esimene osa annab H. Grabbi lühida eluloo. Teine osa, templiga “Restricted” (“Kinnine”), on G. B. Guentheri poolt antud iseloomustus: “Kolonel Grabbi on agressiivsem ja jõulisem kui keskmine Eesti ohvitser. Kuigi allakirjutanu ei ole näinud teda välitegevuses, jätab ta üldmulje, et ta võib juhtida ja käsutada väeüksusi egektiivselt. Ta kõneleb prantsuse, saksa, vene, poola ja eesti keelt.”

Riigipea vanema käsundusohvitseri ametikohal oli ette näha isikuvahetus iga 2-3 aasta tagant. Sõjavägede staap soovis saata H. Grabbit sõjaväe esindajaks Pariisi või Berliini, välisminister Selter pakkus talle administratiivosakonna juhataja kohta välisministeeriumis. Kuid K. Päts ei soovinud H. Grabbi lahkumist. 1938. aastal sooritas H. Grabbi reisi Inglismaale. Koloneliks ülendati H. Grabbi 24. II 1939.

H. Grabbi lähemateks sõpradeks olid sõjaväelased kindralmajor Herbert Brede, kindralmajor Aleksander Jaakson, kolonel Eduard Ahman, kolonel Nigul Ermaste ja kolonel Herbert Raidna. Nii nende kui kol. Friedrich Pinka, Viktor Pätsi, kol.-ltn. Enn Urbalu (Oru lossi komandant) ja kapten Alfred Rubeni (Orul paikneva ratsaeskadroni ülem) peredega toimus tihedam perekondlik läbikäimine. H. Grabbile meeldis mängida tennist ja bridži ja kui aeg lubas, malet. Parimaks sportlikuks saavutuseks pidas ta võitu Paul Kerese üle – tennises. Emakeele kõrval valdas H. Grabbi vabalt prantsuse, saksa ja vene keelt ning kehvemini inglise ja poola keelt.

Herbert Grabbil oli kaks Kotkaristi, Valgetähe teenetemärk, Eesti Punase Risti teenetemärk, Kaitseliidu Valgerist, Vabadussõja mälestusmedal, Prantsuse Auleegioni, Poola Polonia Restituta, Soome Valge Rootsi, Leedu Vytautase, Taani Elevandi, Läti Karutapja, Rootsi, Ungari, Jaapani jt. ordenid.

1930. aastate teise poolde langes väikese asundustalu rajamine Roccal-Mares piknevasse Õismäe rabast raivatud uude asundusse. See oli muide üks K. Pätsi lemmikprojekte, kelle algatusel kingiti sinna riigi poolt maakohad kirjanikule (August Mälk, “Lagle” talu) ja lasterikkale perele (“Hälli talu”). Sellest “Suurekivi” talust pidi saama tegevusala ja puhkekoht H. Grabbile sõjaväest pensionile minekul.

Kuid maailma ja koos sellega Eesti asjad arenesid hoopis teisiti. Septembris 1939 andis Eesti, toetust mitte kuskilt poolt saamata, järele Moskva nõudmistele ja lubas nõukogude vägedele baasid Eesti pinnal. Ning järgmise aasta 17. juunil pidi Eesti sõjavägi pealt vaatama, kuidas terve riik nõukogude vägede poolt okupeeriti. 19. VI 1940 hommikul kell 8.00 tuli kolonel Grabbil seista alistunud Eesti Vabariigi presidendi esindajana Balti jaama perroonil ja tõsta käsi mütsinoka juurde tervitamaks rongist välja astunud Stalini emissari Andrei Ždanovit ning temaga sealsamas vaksalis kokku leppida, et Päts võtab Ždanovi vastu Kadriorus samal päeval kell 13.00.

Tsiteerin E. Tambeki mälestustest:

“Niipea kui Ždanovi auto jõudis Adminhoone ette, sealt kargas välja kaks hambuni relvastatud noort meest, kes kansid üle pükste põlvini ulatuvaid khakivärve särke nahkrihmadega vööl… Meeste järele hüppas autost välja Ždanov ja sõna otseses mõttes jooksis otsemat teed trepist üles Adminhoonesse. Kaks autost väljunud meest jooksid Ždanovile järele… All vestibüülis oli Ždanovit vastu võtmas kol. Grabbi. Ždanov jooksis esimese hooga ka Grabbist mööda, kohe teisele korrusele viivale trepile. Seal Grabbi sai ta kätte: “Kuhu te lähete (vene keeles)? Garderoob on siin!” ning tõi ta tagasi garderoobi.

Seal Ždanov andis ära oma peakatte ja kirjutas oma nime Presidendi külastajate raamatusse… Saanud vabaks Grabbi käest, Ždanov tormas uuesti trepi poole ning jooksis trepist üles ja otsemat teed läbi Grabbi kabineti Presidendi kabineti ukse kallale, mõlemad ihukaitsjad kogu aeg nagu truud koerad kannul… Presidendi ukse taga tekkis väike rüselemine. Grabbi, kes oli jooksnud kogu aeg Ždanovi ette, tõmbas käe ukse küljest lahti ja käratas: “Vabandage, kuhu te tikute? Palun oodake siin. Ma teatan Presidendile, et olete saabunud.” Ždanov ei lausunud midagi vastu, kuid jäi kohale seisma. Aga niipea kui Grabbi oli avanud Presidendi kabineti ukse ja sisse astunud, läks ka Ždanov oma kahe saatjaga talle järele.”

Nii sel kui järgmistel päevadel läks kõik muu Ždanovi stsenaariumi kohaselt, kaasa arvatud vene soomusmasinate saatel Kadrioru lossi ees 21. VI keskpäeval toimunud kommunistlik meelevaldus, mis algas venekeelsete elaguhüüetega seltsimees Stalinile. Kui president Päts läks lossi rõdule, siis kutsus ta lossisolijatest endaga kaasa kindral Laidoneri ja kol. Grabbi. Päts katsus kõneleda, aga ta karjuti maha, ning nad lahkusid rõdult. Eesti Vabariigi hävitamine viidi lõpule kuu aega hiljem nukuparlamendi otsusega ühineda Nõukogude Liiduga. Moskvas 6. VIII lavastatud vabatahtlikult NSVL-i vastuvõtmine oli vaid järeljant.

Pärast juunipööret oli H. Grabbi oma ametis Kadriorus kuu aega. Juuli algul käis ta kaks korda koos veel presidendikohta täitva, aga ilma võimuta K. Pätsiga Orul. Esimene oli tänuavaldus ja jumalagajätt presidendi suveresidentsi personalile. Teisel korral leidis aset presidendi poolt korraldatud ametlik vastuvõtt Varese valitsusele. Kohal oli Ždanovi poolt ametisse pandud valitsuse ministrid ja Pätsi poolelt ainsana kolonel Grabbi. Presidendi kauaagne kokk Paluoja (Paalberg) keeldus uutele võimumeestele lõunasööki tegemast, võttis oma kepi ja läks parki jalutama. Toidud tuli kiiruga kohale tuua Narvast.

Konstantin Päts kirjutas alla iseenda ametist vabastamise aktile 22. VII 1940 ja siirdus oma tallu Kosele. Sealt küüditati ta 30. VII koos oma poja Viktori perekonnaga Venemaale. Päev enne küüditamist külastas H. Grabbi teda viimast korda ja tõdes, et kogu ümbrus oli NKVD valve all. Kadrioru lossist lahkudes usaldas Päts Grabbile kätte ümbriku edasiandmiseks Soome saadikule P. Hynninenile. Kuna kol. Grabbi arvas, et teda jälitatakse, siis viis kirja Soome saatkonda tema abikaasa Ella Grabbi 31. VII. Ümbrikus oli Pätsi kiri Soome välisministrile, mida on hiljem kutsutud Pätsi poliitiliseks testamendiks. Selle soovitas Päts rajada Soome-Eesti kaksikriik.

Ühe oma viimase käskkirjaga president Päts vabastas H. Grabbi vanema käsundusohvitseri kohalt ja määras talle 3 kuud puhkust. Esimest korda üle kahe aastakümne oli tal nüüd tõesti jõudeaeg, aga seda tumestas kõik see, mis Eestiga oli juhtunud. Lisandus mure oma pere ja enda saatuse pärast H. Grabbi siirdus oma väiksesse, Tallinna külje all asuvasse tallu Õismäel ja mõtles sõjaväest lahkuda. Kuid puhkeaega ei olnud talle palju antud.

Muutused Eesti sõjaväes olid strukturaalselt põhilised, aga suhteliselt väikesed personaalselt. Eesti kaitsevägi lülitati 29. VIII 1940 Punaarmeesse 22. territoriaal-laskurkorpusena, mille koosseisus moodustati kaks diviisi, üks staabiga Tallinnas, teine Tartus. Sõjaministeerium ja sõjavägede staap likvideeriti, korpus hakkas alluma Erilisele Balti Sõjaväeringkonnale Riias, mida juhtisid nõukogude ohvitserid.

Tegevteenistusest vabastati enne seda 45 ohvitseri, 3.3% ohvitseride korpusest. Hiljem, kuni novembrikuuni, vabastati veel 215 ohvitseri. Osa teenistusest vabastatutest arreteeriti. Üksikuid ohvitsere hakati vangistama ja hukkama peatselt pärast juunipööret. Kuigi seoses struktuuri ümberkorraldamisega sai valdav enamus ohvitsere uue teenistuskoha, jäid vabariigiaegsed ohvitserid 22. territoriaalkorpuses siiski juhtivale kohtadele kõikidel tasanditel, aga nende kõrvale pandi ametisse venelastest komissarid ehk politrukid. Korpuse ülemaks sai kindralmajor G. Jonson ja staabiülemaks kolonel M. Tuisk, mõlemad lugupeetud ja kindlasti eestimeelsed väejuhid.

Kol. Grabbi määrati madalale kohale – Tartus paikneva 182. laskurdiviisi staabi operatiivosakonna ülemaks. Kindral Jonson kutsus H. Grabbi enda juurde ja teatas Tartusse määramisest. H. Grabbi vastas, et ta ei soovi kohta Punaarmees vastu võtta, pealegi ta puhkus veel kestab. Jonson manitses: “Kallis sõber, siin ei ole enam sinu soovidega midagi tegemist. Sul on valida, kas sa võtad selle koha vastu, või nad likvideerivad su kohe”. Eelnevalt oli H. Grabbi suhtes läbi viidud põhjalik uurimine. Tal tuli aru anda isegi Riigikontrollis, kus tunti huvi võimalike eksimuste vastu seoses teenistusega Kadriorus ja talundi omamisega Õismäe asunduses. Ametikoha kuritarvitamist kummagil puhul uus võim ei leidnud. Samuti polnud tema vastu rahva seast kaebusi esitatud.

Nii tuligi puhkus katkestada ja Tartusse sõita. Perekond jäi aga elama Tallinna. Võib arvata, milline oli Punaarmeesse ümberlülitatud eesti ohvitseride meeleolu. Seda ilmestab ka järgmine lõik kol. Grabbi abikaasa Ella Grabbi mälestustest, mis käsitleb juhtumisi 22.-23. II 1941.

“Sain Herbertilt teate sõita 22. II Tartusse ja võtta vanast tagavarast kaasa pudel prantsuse konjakit. Rongilt tulles läksin Kurvitsate juurde, kus Herbert Tartus olles elas (Kolonel Jaan Kurvits oli 182. diviisi staabiülem, HG). Sõime õhtusööki. Kurvits tegi ettepaneku minna Segerlingi restorani. Olimegi sinna neljakesi teel kui vastu tuli Hans Kruus, ülikooli rektor (tuntud juunikommunist, peaminister Varese asetäitja, hilisem ENSV välisminister, HG). “Kuhu te lähete seltsimehed komandörid?” küsis Kruus “Mõtlesime mina Segerlingi, seltsimees professor.” “Kas ma tohin teiega ühineda, ma ei ole õhtusööki söönud?” Kuigi taheti omavahel olla, siis kus sa ikka ära ütled, pealegi Kruus Kurvitsate tuttav. Istusime siis restoranis. Telliti sekser ja karahvin valget viina ning sellejärel veel paar karahvini. Kesköö paiku ütleb Kruus: “Seltsimehe komandörid, kas ei oleks aeg lõpetada, homme ju tähtis sündmus ees?”. Ettenähtud sündmuseks oli vandeandmine Stalinile, Punaarmee aastapäeval. Ootamatult ütles proua Kurvits: “Seda, mis meie mehed homme teevad, ei saagi kaine peaga teha.” Hetkeks pingeline vaikus. Olukorra päästmiseks hüppas Kurvits püsti ja pöördus kiiresti Kruusi poole: “Kuule, lähme minu korterisse edasi, Grabbil on pudel prantsuse konjakit”. Kruus: “Kui prantsuse, siis see tuleb ära juua.”

Läksimegi viiekesi Kurvitsate poole. Kõik kolm meest jõid end võrdlemisi vinti. Kõige pehmem oli Kurvits, kes korduvalt ütles Grabbile: “Sina lähed ennem, kui mina”, mõeldes arreteerimist. Kruus võttis sellest kinni, lausudes Grabbile: “Tõesti, ma imestan, seltsimees polkovnik, et te olete veel sõjaväes.” Kruus käitus väga sõbralikult, oli nagu omainimene. Istusime lõppes alles hommikul kell 6.oo, siis kui Kruus ära läks.

Kell 11.00 oli vandetõotuse andmine. Ega mehed sinna minnes veel päris kaineks polnud saanud. Pärast vannutamist ütles diviisiülem, kindralmajor Jaan Kruus Kurvitsale ja Grabbile: “Seltsimehed komandörid, palun astuge minu tuppa!” Kutsus ainult neid kahte. Kui uks oli suletud, võttis ta välja pudeli, kallas kolm klaasi täis ja ütles: “Härras ohvitserid,” ta ütles just “ohvitserid” ja mitte “komandörid”, nüüd joome Kostja terviseks!” 23. veebruar on Konstantin Pätsi sünnipäev.

Aprillis arreteeriti kolonel Kurvits ja diviisi staabiülemaks määrati Herbert Grabbi. Seda kohta sai ta täita kaks kuud. 13. VI hilisõhtul viidi ta ära koos paljude teiste eesti ohvitseridega Värska lähedal asuvast Põhjalaagrist. Samal ööl viidi ära hulgaliselt ohvitsere Lõunalaagrist. Kõik nad arreteeriti Petseris 14. VI 1940. Samuti 13. VI õhtul sõitis Punaarmee juhtkonna korraldusel Tallinnast 26-meheline grupp kindraleid, polkovnikuid ja suurtükiväeohvitsere Moskvasse, suunatuna kõrgematesse sõjaväe õppeasutustesse täienduskursustele. Enamus neist arreteeriti kaks nädalat hiljem. Vabariigiaegse sõjaväe juhtkonna massiline hävitamine oli alanud.

Eesti territoriaal-laskurkorpuse 180. (Tallinna) diviis asus suve hakul Eesti sõjaväe Lõunalaagris, Petseri raudteejaama lähedal ja 182. (Tartu) diviis, mille staabiülemaks oli polkovnik Grabbi, paiknes Värskat läbiva Õrsava lahesopi ääres Põhjalaagris, 15 km põhja pool. Nende vahel oli lage ja soine maa-ala, mida kasutati laskeväljana. Eesti diviisidesse oli hiljuti toodud täienduseks nõukogude venelasi, nii ohvitsere kui soldateid ning politrukid hakkasid end üha rohkem segama väeosade juhtimisse. Õppusi hakati üle viima vene keelde.

13. VI anti polkovnik Grabbi kätte nimekiri nendest ohvitseridest Põhjalaagris, keda ootamatult komandeeriti Riia sõjaväeringkonna korraldusel maastikuõppusele. Ka ta ise oli nimekirjas. Hakati tegema ettevalmistusi õppusteks. Asjaosalised kutsuti staapi pärast kell 20.45 toimunud õhtust loendust. Kuigi õhus oli juba mõned päevad tunda pinget, arvas enamus väljakutsutud ohvitseridest, et tegu on tõesti õppusega, anti ju korraldus kaasa võtta kaardid ja muu varustus ning kõigile jäi vööle püstol. Mõned, kes ei olnud nimekirjas, läksid isegi küsima, kas neil tõesti ei ole vaja kaasa minna. Veidi enne keskööd astuti veoautodele ja sõit läks lahti Petseri poole. Autod peatusid Petseris Kaitseliidu maja juures, mille ümber ja sees oli NKVD üksuste valve. Kui mõni majja sisenenutest tahtis tagasi välja minna, siis seda ei lubatud. Mehi hakati ühekaupa kutsuma tagaruumidesse. Tsiteerin 171. polgu leitnandi Richard Parmaste mälestustest:

“Kui järg minuni jõudis, siis alles nägin oma silmadega, milles asi seisis. Esimeses ruumis esitati formaalne küsimus. Sealt teise ruumi, kus löödi tääk vastu rindu, uks kinni, kaks meest teine teiselt poolt murdsid käed selja taha. Samal ajal keegi kindrali auastmes ütles, et olete degradeeritud ja arreteeritud. Mehi oli ümber kui mesilasi saaki saamas. Üks võttis rihma koos püstoliga. Siis otsiti taskud läbi ja võeti kõik, mis taskus leidus. Kellad, kuldsõrmused, raha… Ära võeti kuued, sinelid ja mütsid. Neil võeti nööbid eest, auastme tunnused lõigati maha. Seejärel jälle murti käed selja taha ning viidi saali, pandi põrandale istuma, käed põlvede peal, liigutamine ja rääkimine oli kõvasti keelatud. Lava peal oli raskekuulipilduja taga mees laskevalmis… Arreteerituid toodi järjest juurde…”.

Siiani puudub täielik selgus, kui palju eesti sõjaväelasi Petseris vangistati. Ise Põhjalaagris viibinud aga vangistamata jäänud kol.-ltn. A. Luts kirjutab Rootsis ilmunud mälestustes, et neid oli umbes 150. Saksa okupatsiooniajal koostatud “Eesti rahva kannatuste aasta” nendib “üle 200”. Kuid see teos eksib isegi äraviimise kuupäevas ja ajab muid asju segamini. Eesti laskurkorpuse ajaloo ruurija Peeter Larin nendib talle omases sovjetlikus žargoonis: “Samal ajal kõrvaldati korpusest riigikaitselise aktsiooniga 280 nõukogudevaenulikuks peetud sõjaväelast (250 endise kodanliku armee ohvitseri ja 30 allohvitseri).” Isegi Larin ei tea täpset arvu, numbrid on ümardatud. V. Salo annab 241 nime aga möönab, et see ei ole täielik. V. Pinn märgib (nähtavasti Norilskist eluga pääsenud ltn. Oskar Uluotsa ja eesti ohvitseride saatust uurinud Ülo Uluotsa andmetel) Petseri kaudu äraviidute arvuks 263, mis võib olla tõele lähedal, kuid tegu on sekundaarse ja dokumenteerimata allikaga.

Kaitseliidu majast viidi arreteeritud Petseri raudteejaama, kust 15. VII algas pikk teekond Siberisse ja surma. Tagasi koju jõudis neist olemasolevatel andmetel vähem kui üks kümnest, 24 meest.

Rong sõitis üle Valga Riiga, kus võttis peale läti ohvitserid ja hiljem ka leedulased. Kokku oli vangistatud balti sõjaväelasi ligikaudu 1000. Teekond viis üle Daugavpilsi ja Smolenski, kun Babõnino jaamas baltlased maha laaditi. Marsiti 30km Juhnovis asuvasse laagrisse, kus peatuti nädalapäevad. Laagris olid enne olnud poola ohvitserid. Juhnov asub kahtlaselt lähedal Katõnile, kus paar kuud tagasi oli hukatud üle 4000 poola ohvitseri. Kas kavandati baltlastele sama ja nad pääsesid seekord ainult sõja puhkemise tõttu?

Edasisõit itta algas 30. VI. Mehed olid juba kuulnud sõja algusest. See äratas lootusi. Arvati, et sakslased purustavad Nõukogude Liidu. Nende tee viis aga vastassuunas. Kahe nädala pärast jõudis rong Krasnojarskisse, 4100km Moskvast. Seal paigutati nad läbikäigulaagrisse, kus kohatakse neid eesti suurtükiväe ohvitsere eesotsas kindral Bredega, kes olid lahkunud Tallinnast 13. VI ja arreteeritud Venemaal. Vangidena käidi tööl raudteejaamas ja jõesadamas. Kõik Krasnojarski laagrites olevad balti ohvitserid, kelle koguarvuks kolonel Leets annab 1098 (eestlasi 318, lätlasi 511, leedulasi 269), viidi 28. VII tohutu suurele praamile ja algas sõit piki Jenissei hiidjõge pärivoolu – põhja poole.

Praami vedas jõelaev. Reis läbi südasiberi kestis 13. päeva. Suurema osa ajast olid vangid praami trümmis. Harva pääseti valve all pardale – siis avanes vaade majesteetlikule loodusele. Segametsad asendusid taigaga, taiga tundraga. Mööduti Kureikast, kus oli tsaariajal asumisel olnud Stalin. Ületati polaarjoon. Vangid laaditi maha Dudinka sadamas ja saadeti sealt raudteega lahtistel platvormidel Norilskisse, mis siis oli vaid väike alev väheste tänavatega. Siin asus suur vangilaagrite ala hallide, ridamisi ehitatud barakkidega. Norilski laagrites asus 1942. aasta veebruaris 22 500 vangi.

Vange kasutati tööjõuna metallimaakide kaevandamisel ning ehitus- ja muudel töödel. Toidunorm oli väga napp – kogu aeg oldi poolnäljas. Norilsk asub Kaug-Põhjas, loodusoludelt maailma ühe kõige ebainimlikuma piirkonna, Taimõri poolsaare, jalamil. Oktoobris algab polaaröö, päike kerkib uuesti vaatepiirile alles märtsis. Pikka aega on väga külm, möllavad lumetormid. Kliima ning töö- ja elutingimused olid vangidele rängad. Muide, ühe paiga nimi hilisemas Norilski linnas on Kaierkan, mis põliselanikest samojeedide keeles tähendab väga sobivalt “surmaorg”. Märksa kergem oli Lama järve ääres asunud suurtükiväe ohvitseridel. Sealviibinuist jäi ellu suhteliselt rohkem mehi. Nende elust on kirjutanud kolonel Leets ja major Roots. Päris Norilskis olnud Eesti sõjaväelaste elust-olust vangistuse algaastail aga üksikasjalikum kirjeldus puudub. Mõned märkused selle aja kohta siiski on.

Kolonel Leets refereerib D.G. Jegorovit, kes sõja ajal vabakodanikuna juhtis ehitustöid Norilskis ja kõneles Balti sõjameeste kui distsiplineeritud ja ausatest inimestest. Nad olid tööle läinud kolonnis sõdurisammuga ja õhtuti samamoodi tagasi. Raske töö, vilets toit, klimaatilised olud ja püüdlus täita normi 100% (et kätte saada ühekilost leivaportsjoni) mõjus tapvalt – aastail 1942-1943 oli surevus väga kõrge. Töökohal surnud ja nõrkenud kanti kanderaamiga barakki tagasi – ikka kolonnis ja sõdurisammuga. Olulist teavet on esitanud pagulasajakirjanik Jüri Remmelgas, kelle artikkel tõenäoliselt rajaneb Norilskis ellu jäänud ja hiljem Rootsi pääsenud major Evald Döringu andmetele. Tsiteerin üht lõiku:

“Kõige traagilisemalt käis kolonel Putmakeri brigaadi meeste käsi. Sellesse brigaadi kuulusid peamiselt vanemad sõjaväelased – maojorid, kolonel-leitnandid ja kolonelid (nende seas kolonelid E. Ahman, H. Grabbi, J. Haljaste, H. Raidna, R. Tombak, A. Vernik, major V. Andresen jt.). Olid olemas veel ka major Jänese brigaad, kapten Treufeldi brigaad jne. Putmakeri brigaad määrati tööle liivakarjääri, kus töö seisnes liiva kühveldamises ja kärutamises. Raske kehalise tööga harjumatud vanemad mehed ei suutnud norme täita. Normid pidid olema täidetud kümnepäevaku, dekaadi jooksul. Kes norme ei täitnud, selle leivaports vähendati 600 grammilt 300 grammile ja selle vähesega ei suutnud edasiselt enam keegi tööd teha. Alatoitlusele järgnes nälg, külm nõudis oma osa ja peatselt saabus paratamatult surm. See oli teadlik inimeste hävitamine. Lisaks rasketele töötingimustele detsimeeriti kolonel Putmakeri brigaadi alaliste mahalaskmistega ja ka kolonel Putmaker ise lasti maha. Mahalastud ja surnud maeti ühishaudadesse ja võrdlemisi madalale – umbes jalapaksuse mullakihi all oli maa juba külmunud ega lubanud kaevamist”.

Mahalaksmistele eelnesid siiski kohtuotsused, kuigi need olid meelevaldsed, enamikus sihilikult ettekavatsetud ning süüdistused suurelt osalt fabritseeritud kõrgeima karistusmäära leidmiseks ja õigustamiseks. Kolonel Herbert Grabbi näiteks mõisteti süüdi osalemises suures vandenõus 1940. aasta sügisel ja 1941. aasta esimesel poolel, eesmärgiga 22. Eesti territoriaal-laskurkorpuse abil kukutada Nõukogude võim relvastatud mässu teel ning taastada Eestis kodanlik kord.

Süüdistus “suures nõukogudevastases sõjalises vandenõus” (kohtuotsuse sõnastuses) esitati 40-le Norilski laagrites viibinud 22. korpuse ohvitserile. Eriti raske asjaoluna oli süüdistusse ja kohtuotsusesse sisse võetud vandenõulaste koostöö Saksamaal asuva vandenõu Berliini keskusega, milline omakorda olevat olnud ühenduses Saksa valitsusringkondadega. Berliini keskusesse olla kuulunud kolonelid J. Soodla ja L. Jakobsen, endine Eesti saadik Saksamaal Rudolf Möllerson ja endine Eesti välisminister Karl Selter. Vandenõulased tegutsenud selleks, et sõja puhkedes 22. Eesti territoriaalkorpus oleks välja astunud Nõukogude võimu vastu Saksa vägede poolel. Nad olla organiseerinud nõukogudevastaseid gruppe korpuse staabis ja selle allüksustes, valmistanud ette kaadrit relvastatud võitluseks Nõukogude Liidu vastu ja viinud läbi nõukogudevastast agitatsioonitööd. Kohtuotsuses öeldakse veel: “Kõik kohtualused asusid Nõukogude Liidu reetmise teele”.

Taimõri ringkonnakohus väljasõiduistungil Norilski asulas 16.-19. XII 1941 leidis, et esitatud süüdistus VNSFV Kriminaalkoodeksi paragrahv 58-lb, 58-2 ja 58-11 kohaselt on täielikult tõestatud. Kõik 40 kohtualust tunnistati süüdi ja neile mõisteti karistuseks kõrgeim määr – mahalaskmine.

Surma mõisteti: kolonelid Eduard Ahman, Herbert Grabbi, Johan Haljaste, Jüri Hellat, Voldemar Karing, Troadi Lango, Herbert Raidna, Johannes Raud, Johannes Reinola, kolonel-leitnant Rein Tombak; majorid Voldemar Andresen, Feliks Jänes, Robert Kald, Arvid Kongas, Voldemar Simonlatser; kaptenid Rein Kivimägi, Feliks Kull, August Kõdar, Helmut Palm, Hans Pütsepp, Artur Rahuorg, Johannes Sillaste, Mihkel Uudelt, Enn Vakkur, Ernst Õunapuu; leitnandid Alfred Alekõrs, Arnold Kahu, Märt Kull, Elmar Lehola, Arnold Loit, Arnold Luha, Hans Niitsoo, Paul Oja, Aleksander Pürgvee, Mihkel Saarma, Aleksander Samel, Otto Soomer, Boris Taar, August Teder, Alfred Tiru.

Sellist suurt organiseeritud konspiratsiooni, eriti Berliinis asujate kaasosalusel, 22. territoriaalkorpuses muidugi tegelikult ei olnud. See olnuks antud oludes võimatu. (Pealegi näiteks K. Selter ei asunudki Berliinis, vaid Genfis. Berliiniga ühendusepidajaks olla süüdistuse kohaselt olnud major N. Riiberg.) Küll aga heade ja usaldusväärsete sõprade puhul kindlasti kõneldi sellest, kuidas nõukogude vägivallavõimust lahti saada ja küllap sellestki, et üheks niisuguseks võimaluseks on Saksa sõjakäik itta. Pole ka võimatu, et kõnelustes puudutati 22. korpuse relvastatud väljaastumist vene okupantide vastu sõja korral. Tegu oli isamaalike, rahvuslikult meelestatud ning kindlameelsete ja julgete meestega. Selliseid kõnelusi on kolonel Grabbi möönnud ülekuulamistel, aga ta eitas organisatoorset tegevust ja väitis, et ta ei tea mitte midagi ühenduse pidamisest Saksamaaga.

NKVD ja NKGB uurijad alustasid ülekuulamistega umbes kuu aega pärast ohvitseride Norilski saabumist. H. Grabbi esimene ülekuulamisprotokoll kannab kuupäeva 22. IX 1941. Nii ülekuulamised kui hilisem kohtuistung toimusid Norilski tribunalis. Üks Norilskist eluga pääsenud eesti ohvitser on rääkinud järgmist:

“Samal sügisel saabus baltlaste laagrisse ka NKVD kapteni ja leitnandi aukraadis olevaid ohvitsere ja hakkasid eestlasi, lätlasi ja leedulasi üle kuulama. Selgus, et neil polnud ülekuulatavate kohta mingeid dokumente ega pabereid… Ka näis ülekuulajatel olevat väga kiire. Ülekuulajad olid oma ülesandeks halvasti ettevalmistatud ja instrueeritud…

… Ülekuulamised toimusid tavalise nõukogudeliku ja NKVD mustri kohaselt: ähvardustega, revolvrite laualaekaist väljavõtmisega, pealekarjumiste ja muu sellesarnase ning sõimamistega. Tavaliselt öeldi ülekuulatavate kohta “pljatskii rod” (litsi sugu). Mõni ülekuulatav sai ka lüüa. Kuid ülekuulajatel oli eestlaste suhtes siiski olemas teatud respekt. Küll aga peksti lätlasi ja leedulasi, kes olid ülekuulamistel temperamendikamad ja vastasid teravustega.”

Ülekuulamisprotokollidest, mis ju lõppude-lõpuks kajastavad ülekuulaja suva, on raske välja lugeda, milliseid survemeetodeid ülekuulatava kallal rakendati. Äratab tähelepanu, et kahel ülekuulamisprotokollil on Herbert Grabbilt võetud, või välja pigistatud, eraldi allkiri igale tema poolt öeldud lausele. Tavaliselt asub ülekuulatava allkiri ainult protokolli lõpus. Esimestel ülekuulamistel ütles H. Grabbi muuhulgas: “Olen rahvuslane ja pooldan kodanlik-demokraatlikku riiklikku valitsemisvormi… Nõukogude võimu taastamine hävitas meie maa sõltumatuse ja iseseisvuse… aktiivse vastupanu ei saanud ma osutada seepärast, et 1940. a. rahvusvahelises olukorras ei oleks see midagi muutnud, kuid tunne ja püüdlus taastada purustatud, mida olin loonud ja teeninud, ei jätnud mind maha.” Kuid mingis vandenõus osalemist ta eitas.

Ligi kaks kuud hiljem vastas H. Grabbi ülekuulajaile: “Ei ole mõtet salata, et meie, endised Eesti sõjaväe ohvitserid, kes hiljem sattusid kõrgetele sõjaväelistele ametikohtadele 22. korpuse staabis, olime väga vaenulikult meelestatud Nõukogude võimu kehtestamise vastu Eestis. See, et Eesti kaotas iseseisvuse ja sõltumatuse ilma igasuguse vastupanuta, oli meie jaoks häbiplekk ja koorem”. Salata omavahelisi kõnelusi kuidas Nõukogude võimust lahti saada, polnud H. Grabbil enam mõtet, sest ta oli teadlikuks saanud mõne teise ohvitseri kaugeleminevatest tunnistustest. Kuid ta keeldus kangekaelselt andmast uurijate poolt nõutud “tõepäraseid seletusi” mitmeis küsimusis.

Küll aga said uurijad/ülekuulajad soovitud andmed kätte kahelt teiselt eesti ohvitserilt, kes mõlemad ka kolonel Grabbi sisse mässisid. Üks neist  oli kol.-ltn. Oskar Martsoon (endine Martenson), kes andis valetunnistusi kolonel Grabbi ja ka mitmete teiste ohvitseride kohta. Oskar Martsooni nimi tõusis esile ka juba kol.-ltn. Lutsu memuaarides. Luts nendib, et ta oli pärast juunipööret “punaste pugeja” ja “ülejooksik”. Kuidas Oskar Martsoon Norilski sattus, pole selge, sest Petseri kaudu teda ei viidud. Võimalik, et teda kasutati algusest peale 40 ohvitseri kohtuasjas NKVD-poolse pealekaebajana. Sellega on vast seletatav talle määratud kergem karistus – 6 aastat ja ta äraviimine Norilskist 1942. a. sügisel. Kuid hukkumisest ei pääsenud temagi. Oskar Martsoon suri Taišeti vangilaagris 20. V 1945.

Teine, kes Herbert Grabbi vastu tunnistas ja lisaks tema kohta valetunnistusi  andis ning samuti palju teisi eesti kõrgemaid ohvitsere sisse mässis, oli kolonel Herbert Raidna. See on ju kurvem lugu. H. Raidna oli Eesti Vabariigi sõjaväes väga lugupeetud ja hinnatud. Pealegi oli ta üks parimaid Herbert Grabbi isiklikke sõpru. Suurelt osalt Raidna tunnistustele rajanebki kohtu poolt “tõestatud” 40 eesti ohvitsert sõjaline vandenõu, sest O. Martsoon polnud ise nn. vandenõu osaline ja ta ei saanud ka usalduslikest kõrgemate ohvitseride kõnelustest osa võtta, sest ta ei kuulunud nende lähemasse tutvusringkonda. Nende seas, keda Raidna nimeliselt vandenõulastena mainib, on lisaks mitmetele eespoolmärgitud 40 kohtualuse hulgast ka kindralid Brede ja Kasekamp, kolonelid Kurvits ja Tuisk ning major Riiberg. Sel ajal oli Brede ja Riiberg Norilski lähedal väikeses Lama laagris, kust nad toodi Norilski ja hukati. Maha lasti ka Kurvits ja Tuisk, Kasekamp suri vangilaagris. Võimalik, et hukatuid oleks tabanud sama saatus ka ilma Raidna tunnistusteta. See käib ka nende kohta 40 protsessil, keda Raidna oma kummalistes ülestunnistustes nimetas.

Eesti korpuses väidetavalt eksisteerinud suure vandenõu ülestunnistajaid oli rohkemgi. Üpris üksikasjaliku ja uurijatele meelepärase ülevaate sellest andis näiteks kolonel Johannes Raud, kuid ta tegi seda märksa hiljem kui Martsoon oma pealekaebamistes ja Raidna oma seletustes. Siiski, miks Raidna andis uurijatele ulatusliku tunnistuse “sõjalisest vandenõust”? Tõenäoliselt murdus ta jõhkra ülekuulamise käigus. Võib-olla anti talle mõningaid lubadusi või lootusi pääsemiseks. Igal juhul tema tunnistused ei muutnud tema saatust. Kolonel Raidna mõisteti süüdi samal alusel teistega ja lasti maha.

Dramaatilise dokumendina on säilinud protokoll erinevaid tunnistusi andnud Raidna ja Grabbi vastandamisest. Pidagem silmas, et Grabbi tõenäoliselt ei teadnud, mida tema kauaaegne sõber võis olla uurijatele ütelnud ja ta ilmselt katsub säästa kõige hullemast nii sõpra kui iseennast ja teisi asjaosalisi. Toon täieliku teksti:

“Protokoll süüdistavate Raidna Herbert Voldemari p. ja Grabbi Herbert-Feliks Ferdinandi p. vastandamise kohta, läbi viidud 17. novembril 1941. a. kell 20.

Süüdistatavad Raidna Herbert Voldemari p. ja Grabbi Herbert Ferdinandi p. vastandamisel teatasid, et tunnevad teineteist 1931. aastast (peaks olema 1921., HG), et nad on üheaegsed Eesti Kõrgema Sõjakooli kuulajad, teenisid koos Punaarmee 22. territoriaalkorpuses. Isiklikke arveid omavahel ei olnud ega ole, oleme sõbralikes suhetes, oleme tuttavad perekonniti.

Küsimus: süüdistavale Raidna

Millal esmakordselt teil algas küsimuste arutamine Eestis kodanliku korra taastamise meetoditest ja teedest?

Vastus: Küsimuse arutamine kodanliku korra taastamisest Eestis minu ja kolonel Grabbi vahel algas novembrikuus 1940.a.

Küsimus: süüdistavale Grabbi

Millal teie ja süüdistava Raidna vahel oli esimene vestlus kodanluse korra taastamise teedest ja meetoditest Eestis?

Vastus: Süüdistav Raidna tunnistas õieti, esimesed meie jutuajamised Eestis kodanluse korra taastamise teedest ja meetoditest olid novembrikuus 1940.a.

Küsimus: süüdistavale Raidna

Millal jõudsite ühisele arvamusele Nõukogude korra kukutamise meetodite ja võimalike teede kohta?

Vastus: Kolonel Grabbi jagas meie ühist seisukohta, millele me tulime novembrikuul 1940. a. Tema samuti, nagu ka teised minu poolt ülekuulamisel nimetatud, luges võimalikuks kukutada nõukogude kord Eestis ja taastada kodanluse võim Eesti rahvuskorpuse, samuti vabastatud, või õigemini Punaarmeesse mitte võetud ohvitserkonna ja Kaitseliidu jõududega ja Saksamaa relvajõudude kaasabil.

Küsimus: Grabbi, kas te kinnitate Raidna tunnistusi?

Vastus: Süüdistatav tunnistab õieti. Taastamine kodanluse korra taastamisse Eestis (?? protokoll on segane, HG) meie arvestasime aega Saksamaa sõja perioodi Nõukogude Liidu vastu.

Küsimus: süüdistavale Raidna

Milles väljendus Grabbi praktiline töö kui osavõtja nõukogudevastasest vandenõust?

Vastus: Grabbi, kui nõukogudevastasest vandenõust osavõtja, pidi moodustama vandnõulaste lülid ja rakukesed väeosades, täpsemini 182. laskurdiviisi väeosades ja umbes aprillikuus ta informeeris mind, et 182. laskurdiviis on valmis võitluseks nõukogude võimu vastu Eestis. Ma räägin, et Grabbi pidi moodustama vandenõulaste rakukesed väeosades, kuid pean märkima, et ametlikult see temale ülesandeks tehtud ei olnud, kuna vandenõulaste ülesannete ja osade jaotust meil ei olnue.

Küsimus: Grabbi, kas te tunnistate Raidna tunnistusi?

Vastus: Seda Raidna tunnistust ma ei kinnita. Seda, et 182. diviis on ettevalmistatud võitluseks nõukogude võimu vastu ma Raidnale ei rääkinud ja ei informeerinud teda meeleoludest diviisis.

Küsimus: Raidna. Ka teil on küsimusi Grabbile?

Vastus: Ei.

Küsimus: Grabbi. Kas teil on küsimusi Raidnale?

Vastus: Ei.

Küsimus: Raidna, kas teie eksisite oma tunnistusega Grabbi vastu?

Vastus: Ei. Grabbi nõukogudevastases tegevuses ma andsin õigeid tunnistusi.

Kirjutatud minu sõnadest õieti, minu poolt läbi loetud.

Raidna/allkiri/ Grabbi/allkiri/

NSVL NKVD uurimisgrupi ülema aset. /allkiri/ Morozov

NSVL NKVD 00 osakonna uurimisgrupi uurija /allkiri/ Bõkov”

Pärast 19. XII langetatud surmaotsust andsid kõik 40 kohtualust sisse armuandmispalved NSV Liidu Ülemkohtule. (Võimalik, et need palved saadeti nende eest automaatselt NKVD poolt – otsuse kõrgemal pool kinnitamiseks.) Süüdmõistetud paigutati SaRK-i Norilski laagri operatiivosakonna vanglasse. Seal puutusid mitmete eesti ohvitseridega kokku kolm isikut, kes on hiljme oma mälestustes ka eesti ohvitsere meenutanud – Palestiina kommunistliku partei rajaja ja Kominterni tähtis funktsionär, juudi päritolu Joseph Berger, kes kirjutas raamatu “Ühe sugupõlve laevahukk”, Austria päritolu Jugoslaavia kommunist Karlo Stajner, kes kirjutas raamatu “7000 päeva Siberis” ja nimeliselt tundmatud venelane, kelle kirja on refereerinud kolonel V. Saarsen. Olukorda vanglas veebruaris ja märtsis, millal eestlased ootasid oma lõplikku saatust, kirjeldab endine venelasest vang:

“Täiskiilutud kongis valitsesid mitte ainult füüsiliselt, vaid ka psüühiliselt kirjeldamatud rasked tingimused. Siin tuli iga kuubiksentrimeetri õhu pärast võidelda ja näljased, kaitsetud, ebainimlikult koheldud vangid kaotasid normaalse inimkuju. Surve, mille all õnnetud inimesed nn. kivikotis (kamennõi mešok) kannatasid, oli purustav ka kehaliselt tugevatele vangidele.”

Vanglas viibis sel ajal ka J. Berger, kes baltlastest rääkides mainib, et neid lasti siis seal maha umbes 400. Ta kirjutab muu hulgas:

“Mõned neist olid minuga koos “kivikotis”. NKVD oleks eelistanud hoida baltlasi isolatsioonis, aga suur vangide hulk tegi selle võimatuks ja niimoodi nende tragöödia lavastus meie silme ees. Paljud neist lootsid viimseni mingisugust vaheleastumist nende heaks välismaalt, sest isegi laagris olime kuulnud, et Atlandi Hartale ei kirjutanud alla mitte üksi Roosevelt ja Churchill, vaid ka Stalin… aga meeleolu “kivikotis” muutus meeleheitlikuks. Iga kahe nädala tagant lasti rühm ohvitsere maha. Neid viidi “kivikotist”välja ükshaaval.”

Kõik kolm “kivikotist” eluga pääsenut – Berger, Stajner ja tundmatu venelane – jutustavad eesti ohvitseridest sümpaatiaga. Erakordse mulje on kõigile kolmele nii erineva ohvitseridest sümpaatiaga. Erakordse mulje on kõigile kolmele nii erineva tagapõhjaga mehele jätnud kindralmajor Brede, oma harituse, meelerahu ja suursuguse käitumisega. Ta oli olnud kõigi kolme kongikaaslane. Stajner kirjeldab Brede mahalaskmisele viimist (mõni lõik on minu kokkuvõttes):

“Kostis võtmete kõlinat. Sisenes valvur, kes kutsus teineteise järel välja kaks meest, kes hirmust tardunutena jalgu järele vedades lahkusid.” Brede läks Stajneri juurde ja sõnas, et kui viimasel õnnestub Norilsk üle elada ja Euroopasse tagasi pöörduda, siis katsugu ta kuidagi Brede isa üles leida. Ja kui see ei õnnestu, siis informeerigu eestlasi, millist hinda tuli maksta selle eest, et venelasi usaldati. “Hoiatage Euroopat!”, palus kindral. “Vaevalt oli kümme minutit möödunud, kui valvur uuesti tuli ja Riibergi nime hüüdis. See tõusis sõnalausumata püsti ja vankus, pikk ja kõhn kogu veidi ettepoole, uksest välja. Viimasena tuli kindral Brede järjekord. Kui võtmete kõlinat me kongiukse tagant kuuldes, embas ta mind tugevasti. “Elage hästi, elage hästi”, kordas ta. “Brede!”, karjus valvur. Rahulikult, nii nagu jalutuskäigul, astus Brede kongist välja. See vapper mees suri Norilski kasemattides 21. septembril 1942 kella nelja paiku pealelõunal”.

Nii läks surmale vastu Herbert Grabbi parimaid sõpru, Püha Georgi kuldmõõga ja Eesti Vabadusristi I/2 kavaler Herbert Brede, kellega koos oli oldud Pariisis sõjaväeakadeemias ja töötatud Tondil sõjaväe õppeasutustes. Nüüd jagati Norilskis sama saatust. Muide, poolsakslasena oli Bredel võimalus minna ümberasumise korras Saksamaale, kus talle pakuti samuti kindralmajori aukraadi Saksa sõjaväes. “Kui Eesti Vabariik on mind kindraliks teinud”, olla Brede ütelnud, “siis ei saa ma siit lahkuda”. Kapten Döring on jutustanud Jüri Remmelgale, et hukkamised toimusid vanglahoone garaažis, kuklalaskudega.

Mis puutub Herbert Grabbisse, siis 24. IV 1942 lükkas NSV Liidu Ülemkohus esimehe I. Goljakovi eesistumisel tagasi kõigi 40 eesti ohvitseri armuandimspalved: “Jätta jõusse otsus kõrgeima karistusmäära rakendamse kohta”. 27. IV teatatakse Ülemkohtu esimehe Goljakovi allkirja ja märkustega “Kiire” ja “Täiesti salajane” tähistatud ning ainult kahes eksemplaris tehtud kirjas Taimõri ringkonnakohtu esimehele: “… mahalaskmise otsus on jäetud jõusse. Kinnitage Moskvale otsuse täidesaatmisest” (vt. dokument leheküljel 47).

Järgmine dokument dateeringuga 18. VI 1942 kannab samuti märkust “Täiesti salajane”. Sellele on alla kirjutanud Taimõri ringkonnakohtu esimees Trudoljubov, kes SaRK-i Norilski laagri operatiivosakonna ülemale adresseeritud kirjas loetleb 40 eesti ohvitseri nimed ja annab korralduse: “Vastavalt NSV Liidu Ülemkohtu teatele on otsus jäetud jõusse. Viige otsus täide ja teatage meile”.

Nüüd hakkas tapamasin tööle täistuuridega. Tõenäoliselt valdav enamus neist, kui mitte kõik, lasti maha juuni- ja juulikuu jooksul. Mõni üksik pääses hukkamisest sellega, et oli juba ise surnud kurnautuse tõttu. Ei ole teada, et ükski neist oleks veel elus olnud 1943. aastal (kolonel Leetsi andmed mõne isiku suhtes on ekslikud). Peaaegu kõigi 40 surmakuupäevaks on E. Laasi ja tema järgi V. Salo märkinud 29. VI 1942. See ei pruugi aga igal juhul olla õige. Näiteks Herbert Grabbi kohta on ametlikes dokumentides leida kaks erinevat surmakuupäeva.

Moskvas, Vene Föderatsiooni Peaprokuratuurile alluva Relvajõududes Seadustest Kinnipidamise Jälgimise Peavalitsuse poolt 31. VII 1992 väljastatud “Tõend rehabiliteerimise kohta” kõlab:

“Polkovnik Grabbi, Herbert-Feliks Ferdinandi p., sündinud 1896. aastal, pärit Tallinnast ja selle elanik, oli kuni arreteerimiseni 14. juunil 1941. a. teenistuses 22. territoriaalse laskurkorpuse 182. laskurdiviisi staabiülemana. Talle mõisteti Taimõri ringkonnakohtu väljasõiduistungil 16.-19. detsembril 1941. a. VNFSV Kriminaakoodeksi paragrahvide 59-1 “b”, 58-2 ja 58-11 alusel, s.t. kodumaa reetmise ning osavõtu eest nõukogudevastasest vandenõust kõrgeim karistusmäär – mahalaskmine.”

Selle Moskvast tulnud tõendi edastas 26. II 1993 EV Prokuratuur, EV prokuröri abi H. Sokmani allkirjaga. Juba varem, 7. X 1991, väljastas Eesti Vabariigi Ülemkohus esimehe asetäitja P.-U. Rahi allkirjaga “Rehabiliteerimistõendi”. Sellel on märgitud, et “karistuse täideviimise kohta andmed puuduvad” ning tõend ise on äärmiselt lohakalt koostatud – esineb kirjavigu, mahatõmbamisi ja üks süüdimõistmise pragrahv on vale. See tõend väljastati Herbert Grabbi poegade taotluse peale, mille andsime sisse pärast Eesti taasiseseisvumist, sest varem me seda põhimõtteliselt ei soovinud teha. Mingisugust meie isa “rehabiliteerimist” Nõukogude võimu poolt, ka mitte jätkuva Vene okupatsiooni all Nõukogude Liidu koosseisus töötava üleminekuaja Eesti Vabariigi haldusorganite poolt, me ei tahtnud ega taotlenud. Siin võin märkida, et juba suvel 1969 tehti mulle ühe Nõukogude Eesti volitatud ametiisiku (Julgeolekukomitee ohvitseri) poolt ettepanek isa rehabiliteerimiseks koos sellest tuleneva vara tagastamisega. Lükkasin ettepaneku tagasi.

Moskvas välja antud ja eespool tõlkes tsiteeritud rehabiliteerimistõend (mille algversioon on trükitud siin raamatus) koostati ja väljastati kas Moskva vastava asutuse enda algatusel või mõne EV asutuse järelepärimise peale. Mahalaskmise kuupäevaks on antud 29. VI 1941. Ent kolm ja pool aastat hiljem ilmus päevavalgele järgmine dokument (trükitud lk. 49):

“Teatame, et süüalune Grabbi, Herbert-Feliks Ferdinandi p., sündinud 1896. aastal, rahvuselt eestlane, on 20. juulil 1942. aastal operatsiivosakonna poolt 1. kat. kohaselt represseeritud Norilski t-a Krasnojarski krais. Kuni vahi alla võtmiseni elas Tallinnas Raua tänaval majas nr. 48 krt. 2.”

Vastavad asjatundjad on ütelnud, et selline sõnastus saab tähendada ainult mahalaskmist, mis toimus seega 20. VII 1942. Kuidas saab aga siis Moskvas väljastatud rehabiliteerimistõendil olla hukkamise kuupäevaks 29. VI 1942? Hilisemat 20. VII 1942 tuleb tõenäoliselt pidada õigeks.

Kolonel Herbert Grabbi surmapäeva ei saa kirja panna täie kindlusega. Küll aga võib kindel olla, et ta astus surmale vastu sel 1942. aasta südasuvel, siis kui Kaug-Põhja 24-tunnilise polaarpäeva hele valgus tungis isamaast ja perekonnast tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvasse Norilski tribunaalvangla kivikotti, samasuguse rahuliku kindlusega kui tema sõber ja kolleeg Herbert Brede samas paigas mõni kuu hiljem. Mahalaskmise päeval oli Herbert Grabbi 46 aastat vana.

Washington, 20. VII 1996

Vaata ajalooraamatuid Euroopast meie poes: http://vanajahea.ee – Ajalugu/Euroopa

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: