Posted by: libarebane | 31/10/2011

“”Valgekaardi vähejuhid” – Loodearmee”

Autor: Vladimir Tšerkassov-Georgijevski

Tõlkija: Igor Kurve

Sisukord

Kõrgem juht. – Jalaväekindral, kindraladjutant M. V. Aleksejev

Kõrgem valitseja. – Admiral A. V. Koltšak

Looderpiirkonna väejuht. – Jalaväekindral N. N. Judenitš

Põhjapiirkonna väejuht. – Kindralstaabi kindralleitnant J. K. Miller

Vene armee ülemjuhataja. – Kindralstaabi kindralleitnant, tiibadjutant, parun P. N. Wrangel

Komandörid-monarhistid. – Jalaväekindral A. P. Kutepov ja Kindralstaabi kindralmajor M. G. Drozdovski

Kasakapealikud. – Kindralleitnant A. G. Škuro ja kindralleitnant K. K. Mamontov

Kaug-Ida atamanid. – Kindralleitnant G. M. Semjonov ja kindralleitnant parun R. F. von Ungern-Sternberg

*

Loodepiirkonna väejuht – Jalaväekindral N. N. Judenitš

….

1918. aasta detsembri alul vaagis Judenitš Helsingis uute vene vabatahtlike väeosade moodustamise perspektiive ja uuris soomlaste suhtumist sellesse.

Nagu selgus, polnud Soome valitsevad ringkonnad huvitatud oma territooriumil vene Valge vabatahtlike armee formeerimisest. Pealegi oli Terijokis inglaste poolt finantseeritav ja Briti luure huvides tegutsev grupp vene mereväeohvitsere, kes saatsid sõjaväelasi hoopis Murmanskisse. Enam-vähem tõsiselt võis Helsingis võtta endise vene peaministri A. F. Trepovi germanofiilselt meelestatud gruppi, kelle hulgas oli vene tööstureid, finantsiste ja vanu kaadriohvitsere.

Ootamatult leidis aset sündmus, mis mõjutas oluliselt Judenitši edasist saatust. 8. detsembril 1918 tapeti Kiievis Sofia väljakul Bogdan Hmelnitski ausamba juures lasuga selga kindral krahv F. A. Keller. Atendaadi korraldasid petljuralased, kes lootsid selle aktiga takistada tsaarivõimu taastamist vene ja vana-vene aladel.

Oli ju tapetud monarhistliku Pihkva Põhjaarmee juhataja kindral krahv Keller avalikult kuulutanud, et tema eesmärgiks on “heisata kahe kuu pärast Pühas Kremlis tsaari standart”. Ja kangelaslikult kolmes sõjas võidelnud krahv oli jumala abiga alati oma eesmärgini jõudnud. Seda enam, et mõni päev enne ta tapmist, enne kindrali plaanitud ärasõitu Pihkvasse, toimus sel puhul Kiievi Petšerski lauras jumalateenistus, mille pidas metropoliit Antonius Hrapovitski, kellele hiljem hakkas alluma Vene Õigeusu Välismaa Kirik. Õnnistuse sai F. A. Keller ka toonaselt kirikupealt, patriarh Tihhonilt.

Seoses F. A. Kelleri hukkumisega sai kindral Judenitšist peamine kanditaat valge Loodearmee juhataja kohale. Nikolai Nikolajevitš sõitis Rootsi, et sondeerida pinda endiste liitlaste võimalikuks interventsiooniks Nõukogude Venemaa vastu. 9. detsembril kohtus ta Stockholmis Briti saatkonna nõuniku R. Clive´iga. Jutuajamise juures viibis ka sõjaväe volitatud esindaja kindral J. Bowller.

Judenitš võttis aluseks Trepovi grupi memorandumi, aga lisas sellele oma vaatenurga. Eelkõige märkis ta: selleks, et bolševikevastaste jõudude koalitsioonis tülisid vältida, tuleb tulevane Venemaa riigikorraldus lahtiseks jätta. Monarhistlikku kurssi muutnud Judenitš astus seega määratlematuse libedale teele. Ta oli saksa vägede Venemaalt väljaviimise vastu, ilma neid liitlaste väeosadega asendamata. Ta juhtis tähelepanu Punaarmee tugevnemisele, mis nõudis viivitamatut bolševismi purustamist, sest aja möödudes nõuaks see märksa suuremaid pingutusi.

Nikolai Nikolajevitš kritiseeris punaste pealinnade Põhjast ja Siberist ründamise plaani, sest selleks polnud piisavalt ühendusteid. Ka pealetung Lõunast ei saanud tema meelest efektiivne olla, sest oleks nõudnud liiga suurt hulka vägesid, seda eriti tagala kindlustamiseks. Kõige sobivama platsdarmina nägi ta Soomet ja Baltikumi: on olemas sobivad sadamad ja teed, tõsised kindlustusi Petrogradi suunal pole. Kindral leidis, et tuleb hõivata Baltikumi sadamad. Siis piisaks liitlaste 50 000-st mehest, kelle katte all saaks reaalselt Vene armee formeerida.

Antant pidi Judenitši arvates Soomele peale käima, et see oma territooriumil vene vägede formeerimiseks võimaluse annaks: sealt võiks 2000-4000 ohvitseri vabatahtlike ridadesse saada. Relvad ja muu varustuse kavatses kindral hankida Soomest lahkunud vene sõjaväe varudest. Sinna kavatses ta koondada Arhangelskist ja Murmanskist veel umbes 4000 venelast ja samuti ka pärast Pihkvast taandumist säilinud Pihkva Põhjaarmee väeosad.

Briti esindajad ei pidanud võimalikuks Soomele survet avaldada, sest kavatsesid iga hetk selle iseseisvust tunnustada. ei meeldinud neile ka Judenitši plaani lähtekoht, mis nägi ette Läänemere sadamate hõivamise. Eelseisvad valimised Suurbritannias ja vägede Venemaalt tagasi kutsumine ei soodustanud ka kümnete tuhandete uute sõdurite saatmist Venemaale.

Kindral Judenitš nägi, et inglased ei mõista või ei taha mõista bolševismist lähtuvat ohtu. Näiteks arvasid nad, et bolševiku võimu murdumiseks piisaks Rootsi, Taani ja Norra majandusblokaadist. Lõpuks kuulutas Nikolai Nikolajevitš suure sisemise ärritusega – seda on ta hiljem ise tunnistanud -, et kui liitlased samamoodi jätkavad, võib bolševism ka nende riigid hukutada.

13. detsembril kohtus Judenitš prantsuse saadiku de Vaud´ga. Järgmisel päeval andis ta Trepoviga kooskõlastatud bolševismivastase võitluse plaani USA saadikule Morrisele.

19. detsembril saabus Stockholmi kindral parun K. G. Mannerheim. Ta oli lõpetanud Helsingi ülikooli ja Peterburi Nikolai ratsaväekooli. Kuni 1917. aastani oli ta teeninud vene armees ja Esimese maailmasõjas olnud väekoondise komandör. 1918. aasta algul asus ta soome valge armee etteotsa ja lämmatas seal sakslaste abiga punase revolutsiooni. Detsembris 1918 sai kindralleitnant parun Mannerheimist Soome asevalitseja.

Läbirääkimsed Judenitši ja Mannerheimi vahel kestsid vahendajate kaudu kuni 23. detsembrini ja ei andnud Nikolai Nikolajevitšile märkimisväärseid tulemusi. Soome asevalitseja polnud nõus, et tema maad kasutataks vene vabatahtlike armee baasina.

Niisama edutult lõppesid Stockholmis ka Judenitši katsed krahvinna Orlova-Davõdova salongi kaudu vene kapitalistidelt raha hankida. Väheproduktiivsed olid ka läbirääkimised Läti valitsuse esindajatega.

*

Kõigele sellele vaatamata, jõudis N. N. Judenitš 1919. aasta 3. jaanuaril Rootsist tagasi Helsingisse ideeliselt teise mehena. Välispoliitikas võttis ta suuna Antandile ja katkestas suhted germanofiilidest koosneva monarhistliku Trepovi grupiga. Kuid erinevalt Denikinist ja Koltšakist hülgas ta parteilise koalitsiooni printsiibi ja pidas õigeks sõjaväelist diktatuuri. Liitlastelt ei palunud ta nüüd enam sõjaväge, vaid sõjavarustust, laskemoona, toiduaineid, ja samuti laevastikku Soome lahte.

5. jaanuaril kohtus Judenitš Helsingis uuesti parun Mannerheimiga, kes oma kodus oli temaga täiesti avameelne. Petrogradist soome punaste vägede väljatõrjumise eest nõudis asevalitseja uuelt vene valitsuselt soome iseseisvuse tingimusteta tunnustamist ja territoriaalseid järeleandmisi. Kuid valge kindral Judenitš, kes suurema osa oma elust oli pühendanud jagamatu Vene keisririigi teenimisele, et saanud punaste juhtide eeskuju järgida ja sellega leppida.

10. jaanuaril valis vene ohvitseride kogu Helsingis komisjoni, mis pidi välja töötama tulevase armee formeerimise alused. Komisjon tegi Judenitšile ettepaneku asuda siinsete vene sõjaväeformeeringute etteotsa. Judenitš nõustus. Sel ajal asus seal 5500 vene sõjaväekohuslast. Asunud ohvitseridest vabatahtlike armee tuumikut formeerima, andis Judenitš ajalehele “Severnaja Žizn” intervjuu, mille selgitas oma nägemust Valgest liikumisest:

“Venelased valgel kaardiväel on üks eesmärk – ajada bolševikud Venemaalt välja. Poliitilist programmi kaardiväel pole. Ei ole see monarhistlik ega vabariiklik. Sõjaväelise organisatsioonina ei huvitu ta  parteipoliitikast. Tema ainsaks programmiks on – maha bolševikud. Seepärast võtame me oma organisatsiooni vastu kõiki inimesi, vaatamata nende poliitilisele kuuluvusele. On ainult üks erand, nad ei tohi olla bolševikud ega kommunistid. Kui bolševikud on kukutatud, asub valge kaardivägi korda taastama.”

14. aprillil 1919 organiseerisid kadettide partei KK liikmed P. B. Struve ja A. V. Kartašev Viiburis vene kaubandustegelaste ja töösturite kongressi, mille tulemusena moodustati Vene komitee, mis on tuntud ka nimede all Ülevenemaaline komitee, Erikomitee, Rahvuslik vene komitee. Ametlikult kaitses komitee, rõhutades oma apoliitilisust, vene eraomandust, aga tegelikult oli see sõjalis-poliitiline organisatsioon, mis ühendas kõiki loodepiirkonna bolševismivastaseid jõude, kelle eesmärgiks oli Petrogradis bolševikud purustada.

Sõjaväelise juhtimise ja tsiviilvõimu andis Vene komitee kindral Judenitšile. Komitee finants- ja majanduskomisjoni kuulusid Petrogradi kaubandus-, tööstus-, ja finantsringkondade esindajad. Kadettide trükiasjade komisjon tegeles agitatsiooni ja propagandaga. N.N. Judenitši ajal kuulusid sõjalis-poliitilisse keskusse I. V. Hessen, J. I. Kedrin, P. B. Struve, A. V. Kartašev, kindralid P. K. Kondõrev-Kondzerovski ja M. N. Suvorov, töösturid S. G. Lianozov, P. P. Forostovski, V. N. Troitski-Senjutovitš, V. P. Šuberski.

Nii pandi paika loodepiirkonna tulevase valge võimu alus. Selle ettevõtmise kadetlik ja vabamüürlaslik sisu haakus täielikult samal ajal Pariisis loodud Vene poliitilise nõupidamise tegutsemisega, mida juhtis Ajutine Valitsuse esimene peaminister vürst G. J. Lvov. Pariisi Poliitilisest nõupidamisest sai Valgete armeede esindaja Läänes, ja see nõudis valgetelt juhtidelt vene bolševismivastase liikumise läbinisti demokraatliku iseloomuga eesmärkide järgimist. Poliitiline nõupidamine koosseis oli, alates selle juhist vürst Lvovist, kolmveerandi ulatuses vabamüürlaste päralt.

Nagu hilisem emigratsioon piisava näitlikkusega tõestas, pooldas enamus valgetest sõjameestest monarhismi. Kuid nende juhid kaldusid niiöelda demokraatliku-vabariikliku-prantsuse-inglise-konstitutsioonilise Antandi mõjutusel pidevalt kõrvale vene olmuse tõelisest nurgakivist, milleks oli õigeusklik monarhism. Vene bolševismivastastel tegelastel tuli alatasa valida näiteks prantslaste vahel, kelle lipuvärvidki olid üks ühele tsaari trikolooriga ja sakslaste vahel, kellest paljud kuni revolutsioonilise 1918. aastani olid kindlameelsed keisrivõimu pooldajad.

Nii valis näiteks valge Doni ataman, ratsaväekindral P. N. Krasnov koostöö sakslastega, aga valge Lõuna kindralstaabi juhataja kindralleitnant A. I. Denikin jäi truuks Antandile, ja kuigi see tegi talle endale vaid kahjuks tüli, kuulutas ta järjekindlalt: “Meie, venelased, pole sakslastega rahu sõlminud.” Sellise valiku probleem on selgesti avaldunud ka jalaväekindral N. N. Judenitši poliitilises käekäigus. Just sakslaste monarhistlik initsiatiiv oli teda innustanud ja Piiteris põranda alt välja tulema sundinud, kuid ometi otsis ta tuge endistelt liitlastelt, kes siiani olid Venemaale palju lubanud, aga vähe andnud…

Helsingis olid vabamüürlusest läbi imbunud vene kadetid muidugi veendunud, et Venemaa peab lahutamatult liitlastega jääma. Jõudu säästmata püüdsid nad kindral Judenitšile demokraatlikku mainet “sepistada”, saates just sellel platvormil seisvatele Denikinile ja Koltšakile vastavaid läkitusi. Kadettide tarkpead Struve ja Kartašov täpselt nii kirjutasidki: kindralile on loodud Pariisile ja Londonile vastvõetav maine. Neist ei jäänud maha ka Helsingi finantsistid. Kui rahvusvahelisel tasandil diplomaadid Šuberskile ette heitsid, et Soomes valitseb poliitiline “vaikus”, hüüatas see:

“Mis vaikusest te räägite? Me tegime selle ajaga valmis Judenitši!”

Nüüd tuli Judenitšil oma koht sisse võtta ka valgete siseasjades. Enam ei saanud ta toetuda vaid oma lähikondlastele. Ka pidi ta hakkama alluma admiral Koltšakile, keda valgete ringkonnad Venemaa kõige kõrgemaks valitsejaks pidasid. Lihtne see Nikolai Nikolajevitši jaoks polnud. Oli ta ju Kaukaasia rinde ülemjuhatajana olnud Musta mere laevastiku juhataja viitseadmiral Koltšaki ülemus. Nüüd olid nende rollid vahtunud.

Lõpuks sai Judenitš 21. jaanuaril 1919 Koltšakile telegrammi, milles informeeris teda oma tegeuvsest, palus admiralilt poliitilist ja rahalist toetust, kuid ei maininud poole sõnagagi oma valmisolekut talle alluda. Pärast seda kirjutas kindral Judenitš kindral Denikinile:

“Juhul, kui minu isik on admiral Koltšakile, Teile või liitlastele vastuvõtmatu, tõmbun ma tagasi ja annan asjaajamise kellelegi teisele üle, kuid ärge te üritust ennast hukutage.”

1919. aasta veebruari alguses vastas A. V. Koltšak omapoolse sooja telegrammiga ja saatis Judenitšile esialgsete kulude katteks miljon rubla. Ka kindral A. I. Deinikin tervitas N. N. Judenitši juhitava Looderinde loomist.

*

Jõuks, millega oleks võinud Petrogradi vallutada, pidas kindral Judenitš eelkõige Pihkva Põhjaarmeed, kuhu kuulusid Loode-Venemaa ainsad lahingukogemusi omavad ja tõsiseltvõetavad väeosad. Jaanuaris 1919 püüdis ta selle armee üle kontrolli saavutada, määrates sinna juhatajaks kindralleitnant J. A. Arsenjevi, kuid sellest ei tulnud midagi välja, sest eesti vägede ülemjuhataja J. Laidoner oli armee enda eeskoste alla võtnud.

Novembris 1918 Pihkvast välja löödud Põhjaarmee taandus Eesti Valgani (endise Vene keisririigi Liivimaa kubermang), kus juhataja polkovnik von Neff suutis allesjäänud võitlejad lahingukorda viia. Punased surusid neid põhja, valgete staabid asusid aga lõunapool, Riias, ja Neff pidi sellest olukorrast väljapääsu leidma. 6. detsembril sõlmis ta Eesti valitsusega lepingu ja andis oma armee Eesti kaitseväe koosseisu, kes valmistus Narvas asuvale isehakanud Eesti valitsusele vastulööki andma. Nii sai vene valge armee juhatajaks J. Laidoner. Eestis sekkus Pihkva Põhjaarmee edasisse saatusesse kindral A. P. Rodzjanko. 1899. aastal oli see Duuma eesistuja M. V. Rodzjanko sugulane lõpetanud Paažikorpuse ja astunud korneti aukraadis ratsakaardiväkke. Hiljem oli ta ratsaväe juhtivkoosseisus. Esimest maailmasõda alustas ta polgukomandörina, edutati peagi polkovnikuks ja juhatas hiljem brigaadi.

Pärast seda, kui saksa väed olid Baltikumi hõivanud, elas polkovnik A. P. Rodzjanko oma Riia lähistel asuvas mõisas. Saanud teada, et Pihkvas formeeritakse armeed, ruttas ta sinna, et saada kätte kindralmajori pagunid. Esildis järgmise auastme andmiseks oli tehtud juba Venemaa Ajutise Valitsuse ajal. Tookordne “Pihkva Põhjavägede” juhataja andiski käskkirja Rodzjanko kindraliks edutamise kohta.

24. novembril, päev enne punaste rünnakut Pihkvale, kus valgete vastloodud väeosad puruks löödi, sõitis Rodzjanko tagasi Riiga, et asuda seal loodavaid vene-läti pataljone juhtima. Üks kindralit lähedalt tundnud poliitikuid iseloomustas teda nii:

“Kindral Rodzjanko oli vapper, oli võimeline lahinguolukorras alluvaid rünnakule õhutama – see on ka kõik, sest muus osas võis esile tuua vaid ta miinuseid, seda eriti organisatsioonilises ja poliitilises plaanis. Nii poliitikas kui ka igapäevases suhtlemises jäi tal kõvasti puudu taktitundest. Ta oleks kõlvanud vene väeosi juhtima vaid tõsise ja andeka ülemjuhataja alluvuses.”

1919. aasta veebruari saabus Rodzjanko Eesti pealinna Revalisse, mis nüüd Tallinna nime kannab. Kuu lõpus kohtus ta Eesti ülemjuhataja Laidoneriga ja veenis teda, et on lojaalne selle maa iseseisvustaotluste suhtes. 5. märtsil sai Rodzjanko Laidonerilt oma alluvusse Põhjakorpuse 2. brigaadi. Eestisse sattunud Pihkva Põhjaarmeed nimetati nüüd enamasti just Põhjakorpuseks.

Valged “põhjaväed” saanud oma kodukohas punastelt lüüa, olid nüüd täis otsustavust suuremas lahingus bolševikega arved klaarida. Aprilli alul peeti Tallinnas Põhjakorpuse väeosade ülemate nõupidamine, kus arutati pealöögi andmist Petogradile. Samal ajal arutati kuluaarides Põhjakorpuse vene juhataja küsimust. Sellele kohale pakuti välja kindral Rodzjankot, kuigi Judenitš püüdis Helsingist, vahetult korpust juhtinud polkovnik K. K. Dzerožinski kaudu sellele vastu seista.

Kindral Judenitš sai “põhjavägesid” vaid oma venelasest usaldusisikute kaudu mõjutada, kuna ta ise oli Eesti valitsusele ebasümpaatne. Alates jaanuari keskpaigast pidas ta Eesti esindajatega dialoogi, püüdes saada nõusolekut vene sõjaväeformeeringute moodustamiseks Eesti territooriumil. Samal ajal tegi ta, oma kiilaksaetud peanupuga valgust peegeldades ja oma tihedaid ülipikki vuntse siludes, olgugi et vaid kitsas venelaste ringis, avaldusi, mis loomulikult ka eesti juhtideni jõudsid. Näiteks:

“Eestlased nõuavad nende enesemääramise õiguse tunnustamist… Sel teemal pole meil mõtet rääkida. Mingit Eestit pole olemas. See on vaid tükk vene maad, vene kubermang. Eesti valitsus on võimu haaranud kriminaalkurjategijate kamp.”

Kirjas kindral D. G. Štšerbatševile:

“Kui liitlased meid siiralt toetada soovivad, siis ei näe ma mingeid takistusi, mis keelaks neil riikidel survet avaldamast sellele enam kui tühisele suurusele, mis meie teel risti ees on. Eesti sadamad ja liiklusteed tuleb sõjategevuse ajaks üle anda meie käsutuse, aga veelgi parem oleks, kui liitlased need üle võtaksid.”

Kirjas admiral A. V. Koltšakile:

“Olen veendunud, et Eesti ja Läti iseseisvusega ei saa kunagi leppida, kuid neile piirkondadele tuleb anda laialdane kohalik autonoomia, tingimusel, et oleksid kindlustatud kõik vähemusrahvad, eelkõige venelased.”

Kõige selle tõttu ei andnud Eesti võimud 1919. aasta mais Judenitšile vabariiki sisenemiseks luba. Tema edasised kontaktid Eesti valitsusega toimusid Soomes ja Eestis paikneva Prantsuse sõjaväemissiooni vahendusel.

Rodzjanko ja Dzerožinski rivaalitsemine Põhjakorpuse juhataja ameti pärast lõppes sellega, et korpuse nominaalne juht polkvonik Dzerožinski ja uus staabiülem O. A. Krusenstern jäid Tallinna, aga eelseisva pealetungi operatiivjuhiks määratud kindral Rodzjanko sõitis väeosade juurde. Faktiliselt keskendus võim väeosade üle tema kätte ja ta asus korpust Petrogradi ründamiseks ette valmistama.

15. aprilliks 1919 oli Põhjakorpusel 758 ohvitseri, 2624 alamväelast, 74 kuulipildujat ja 18 suurtükki. Aprlilli lõpuks oli löögirühm valmis Narva suunal punaste kaitset läbi murdma. Seal asus bolševike 6. laskurdiviis, mida 19. diviisi väeosad hakkasid välja vahetama. Rodzjanko korpuse saja verstase läbimurde algushetkel seisis neil vastas 4432 punaste jalaväelast, 240 ratsanikku, 147 kuulipildujat ja 35 suurtükki. Punastel oli, nagu tavaliselt, arvuline ülekaal, kuid võitlusvaimult olid üle valged.

Eestlased olid lubanud Rodzjanko pealetungivatele väeosadele appi saata Ingeri pataljoni, mis pidi maabuma Peipija sadama juures. Samaaegselt pidid nende sõjalaevad oma tulega Soome lahelt “põhjaväelaste” läbimurret toetama.

Ööl vastu 13 maid tungis valgekaartlaste Põhjakorpus kindral Rodzjanko juhtimisel rajuhoona läbi punaste eesliini. Rünnakut alustas porutšik A. D. Danilovi väesalk. Danilovi teenistuslehel seisis kirjas: “Vapramatest vapraim. Soldatite ja ohvitseride poolt armastatud. Spartalane nii lahingus kui eraelus.”

Danilovi salk, kuhu kuulus 260 võitlejat, kelle hulgas oli kuus punaarmee mundrisse rõivastatud diversanti, jõudis läbi metsa Popkova Gora külani. Nad hõivasid ristteed, lõikasid läbi telefonijuhtmed. Tungisid 19. laskurdiivi 2. brigaadi staapi, tappes nagaanilaskudega selle valvemeeskonna. Võtsid une pealt kinni punase brigaadikomandöri, endise kindrali A. P. Nikolajevi, kes kunagi nende endi valge relvavend oli olnud. Välkiirelt vallutati ka Gavrilovskaja jaama juures asuv patarei. Samal ajal õhkisid Danilovi minöörid mitmes kohas raudteetammi ja lõikasid ära Narva-Gdovi liinil olnud kahe soomusrongi taganemistee!

Rodzjanko korpus ületas Pljussa jõe ja tungis, kõike oma teelt pühkides, kolme kolonnina edasi. Kiirmarsil lähenes Sabski ja Lõtšno raudteejaama vahel Luuga jõele rühm, mida juhtis polkovnik D. P. Vetrenko (“Tark ja vapper ülemus. Orienteerub hästi olukorras. Talle meeldib iseseisvalt tegutseda.”). Veimarni jaama juures täitsid nad oma ülesande ja õhkisid raudteerööpaid… Polkovnik krahv I. K. Pahleni kolonn tuiskas Muraveino küla ja Veimarni jaama suunas, et hõivata Killi-Mali… Polkovnik P. Georgi väeosad lõikasid ära Narva-Gdovi raudtee…

Põhjakorpuse pealetungi terasvedru andis löögi joonel Jamburg-Gdov-Želtška jõgi. 15. maiks, kui valged vallutasid Gdovi, oli kogu Pljussa ja Luuga jõe vahel asuv ala nende käes. Aega kaotamata tungisid rodzjankolased 21. mail juba edasi Gatšina piirkonnas, kust Petrogradini jäi 45 kilomeetrit. Ja juba 25. mail lõid valged koos eesti sõjaväelastega, kes tiivustatuna kindral Rodzjanko võitudest olid alustanud mitmes suunas sissetungi Nõukogude territooriumile, punased Pihkvast välja.

Loodes kujunenud sõjalis-poliitiline situatsioon aitas kindral Judenitšil läbirääkimistel, mida ta pidas Soome asevalitseja parun Mannerheimiga Petrogradi ja selle lähikonnas asuvate piirialade edasise saatuse asjus. Kindral Rodzjanko edukas pealetung veenis Mannerheimi neid küsimusi arutama mitte Omskis asuva valge ülemjuhataja Koltšakiga, vaid loodepiirkonna juhi N. N. Judenitšiga. Tulemuseks oli see, et mai lõpuks töötas Nikolai Nikolajevitši kaaskond Helsingis välja “Loodearmee kõrgema sõjaväejuhi juures asuva poliitilise nõupidamise” alused.

Nimi “Poliitiline nõupidamine” polnud juhuslikult valitud. See haakus “Vene poliitilise nõupidamisega” Pariisis ja “Erinõupidamisega”, nagu nimetati valitsust, mis moodustati Lõuna-Venemaa relvajõudude ülemjuhataja kindral A. I. Denikini juurde. Kindral N. N. Judenitši “Nõupidamine” kasvas välja Vene komiteest ja jätkas Loode-Venemaal ajutise valitsuse rolli. Samuti täitis ta ühtse juhtimissüsteemi funktsiooni Põhjakorpuse poolt vabastatud territooriumil – vastukaaluks kindral Rodzjanko ja polkovnik Bulak-Balahhovitši poolt Pihkvas omaalgatuslikult formeeritud võimuorganitele.

N. N. Judenitši juures asuva Poliitilise nõupidamise esimene istung toimus 27. mail 1919 Helsingis. Seal kinnitati selle koosseis: Judenitš – esimees, Kartašev – tema asetäitja välisasjades, Kuzmin-Karavajev pidi vastutama justiitsküsimuste ja aegitatsiooni eest, kindral Kondzerovski oli seal kui Judenitši staabiülem, kindral Suvorovi lahendada jäid peale sõjaväega seotud küsimuste ka siseasjad ja transport, Lianozov pidi tegelema kaubanduse ja tööstuse probleemidega ning töö- ja finantsküsimustega.

Põhjakorpuse pealetung, seda juhtis nüüd Eesti ülemjuhataja 3. juuni käskirjaga ametlikuks juhatajaks määratud energiline kindral Rodzjanko, oleks võinud lõppeda võidukalt Petrogradis, kui totaalselt traagilise saatusega Valget liikumist poleks tabanud järjekordne ebaõnn. 12. juunil toimus “Krasnaja Gorka” kindluses valgete ülestõus, mida Rodzjanko ei osanud ära kasutada.

Selle võimsate suurtükkidega kindluse hõivamine oleks andnud võimaluse kontrollida Kroonlinna ja avanud tee Petrogradi. Põrandaalune ohvitseride organisatsioon eesotsas “Krasnaja Gorka” komandandi N. N. Nekljudoviga võttis kindluse enda kätte ja tõrjus kolme päeva vältel kangelaslikult kõik punaste katsed see tagasi vallutada. Abi kindral Rodzjanko poolt aga jäigi tulemata.

Bolševistliku Balti laevastiku laevade suurtükitule ja rannavalve grupi karistusväeosade löökide all tabas ohvitsere kindlusevallidel kangelassurm, sest nende Põhjakorpusesse abi järele saadetud käskjalad sattusid eestlaste Ingeri polgule, kelle komandör ei informeerinud Rodzjanko staapi ülestõusust, vaid lasi “Krasnaja Gorka” käskjalad hoopis maha! Sellised need eesti “liitlasekesed” siis olid.

Tapnud “Krasnaja Gorka” valged ülestõusnud, avanes bolševikel võimalus Kovaši jõe äärde jõuda, nad hakkasid seal valmistuma pealetungiks tsaariperekonna ulja ihukaitsja A. P. Rodzjanko vastu, kes oli oma “põhjaväelastega” end suvises läbimurdes hiilgavast küljest näidanud.

*

10. juunil 1919 avaldati määrus, millele järgnes ka 14. juunil Helsingisse jõudnud Kõrgema juhi admiral A. V. Koltšaki telegramm, millega jalaväekindral N. N. Judenitš määrati kõigi Looderindel ja Baltikumis bolševike vastu võitlevate maa- ja merevägede juhatajaks.

Selleks ajaks oli kindral Judenitši ja parun Mannerheimi vahel peetavad salajased läbirääkimised juba lõppenud. Oli välja töötatud plaan, mis nägi ette nende mõlema ühise pealetungi Petrogradile. 21. juunil kinnitas admiral Koltšak oma telegrammiga Valge armee koostöö tingimused Soome ja Eestiga võitluses Punaarmee vastu. 23. juunil 1919 sõitis Loode-Venemaa valgete väeosade juhataja kindral Judenitš Soomest rindele kindral Rodzjanko Põhjakorpuse vägede juurde. Sõitnud läbi vabastatud rajoonid, kohtus Judenitš juhtivkoosseisuga ja pöördus tagasi Helsingisse.

Kindral Rodzjanko pealetung mais ja juunis kindlustas uute vabatahtlike voolu ja punaste väeosade ületuleku Põhjakorpusesse. Juuni alguses oli korpuses umbes 20 000 jalaväelast ja 1000 ratsaväelast.

19. juunil loobus Eesti ülemjuhataja Laidoneri vene Põhjakorpuse üldjuhtimisest põhjusel, et valgekaartlased võtsid relvad Ingeri polgult, kelle komandör oli reetnud “Krasnaja Gorka” valgete ülestõusu. Kindral Rodzjanko andis viivitamata välja käskkirja, mis nägi ette korpuse väljumise eesti väejuhatuse alluvusest. Korpusest sai Põhjaarmee, millist nime need väeosad ka varem olid kandnud. Kuid, et eristada seda samanimelisest kindral Milleri armeest, mis Murmansik-Arhangelski joonel tegutses, said Rodzjanko “põhjamaalased” nimeks Loodearmee.

Armee võitlusvõimet tõstsid ka juulis Lätist (Kuramaalt, Vene impeeriumi Kuramaa kubermangust) kohale jõudnud polkovnik vürst A. P. Lieveni valged väeosad. Neid oli Lätis, Liibavis (hilisem Liepaja) hakatud moodustama 1919. aasta jaanuaris. Juunis koondanud enda ridadesse polkovnik Bermondti ja Võrgolitši poolt Saksamaal vene sõjavangidest formeeritud väesalgad, said nad nimeks Vürstliku kõrguse Lieveni Vabatahtlike korpus. Sellest sai Koltšaki korraldusel Kuramaa laskurdiviis, mille etteotsa ja määras polkovnik vürst Lieveni, kes pidi alluma kindral Judenitšile.

18. juulil andis Judenitš Lievenile käsu dislotseeruda Narva. Lieven täitis korralduse, kuid talle allunud Bermondti jaVõrgolitši väesalgad moodustasid omavoliliselt “Ratsaväekindral krahv Kelleri Vabatahtlike Läänekorpuse”, mida asus juhtima polkovnik Bermondt.

Polkovnik Pavel Raffailovitš Bermondt (alates oktoobris 1919 nimetas end teda lapsendanud gruusia vürsti Avalovi järgi Avalov-Bermondtiks, alates novembrist on ta on vürst Avalov-Bermondt, ja 1920. aastatel kirjutas ta memuaare vürst Avalovi nime all) sündis 1877. aastal ja pärines ussuuri kasakaist. Vene-Jaapani sõjas sai kolm korda haavata ja teda autasustati Gerogi 3. ja 4. järgu ristiga. 1905. aastal edutati lipnikuks, 1908. aatal sai temast horunši ja ta viidi korneti aukraadis üle ulaaniks. Esimeses maailmasõjas oli ta juba Jaapani sõjas oma vaprusega kuulsaks saanud 31. korpuse juhataja kindral Mištšenko adjutant.

Äge monarhist, germanofiil P. R. Bermondt tegi pärast Veebruarirevolutsiooni oma panuse Ajutise Valitsuse kukutamisele. Alates 1918. aasta suvest võttis ta Kiievis osa monarhistliku valge Lõunaarmee formeerimisest. 1919. aasta alguses moodustas ta Saksamaal vene sõjavangidest “Ratsaväekindral krahv Kelleri nimelise partisanirühma”, mais tuli koos sellelga Liibavisse, juunis jäi pidama Miitavis, kus moodustas “Krahv Kelleri nimelise vabatahtlike partisanide erirühma” ja sõdis koos kindrali, krahv von der Goltzi saksa väeosade ja vürst Lieveniga bolševike vastu.

Von der Goltz, koondanud Lätis enda juhtimise alla kõik bolševikevastased väeosad, sepistas Balti riiki. Ta esindas Saksamaa parempoolseid ringkondi, kes üritasid liitu vene parempooltsetega, et siis pärast bolševike purustamist luua Vene-Saksa allianss Inglismaa vastu.

1919. aasta kevadel kukutas krahv von der Goltz Lätis Inglise ja Ameerika orientatsiooniga Ulmanise valitsuse ning moodustas uue, saksameelse valitsuse. Läti edasisel vabastamisel bolševikest mängisid pearolli suures osas saksa sõduritest ja ohvitseridest koosnevad von der Goltzi ümber koondunud väeosad: Balti Landesveer, Rauddiviis ja Kaardiväe Reservdiviis.

Sellise “raudse” lahingulipu all sõdinud vene monarhistid, polkovnik vürst Lieven oma korpusega ja polkovnik Bermondt oma vastloodud vabatahtlike Läänekorpusega, läksid suure innuga Loodearmee koosseisu, et koos kaasmaalastega vallutada punane Petrograd.

Juulis alanud Punaarmee vastupealetung jätkus ka augusti alguses. Üks valgete rindelõik Luuga jõe piirkonnas jäi katteta, sest eestlased keeldusid seda kaitsmast. Kindral Judenitš, kes oli koos oma staabiga vabastatatud Narva kolinud, andis käsu Loodearmee reservid ohtlikku lõiku paisata. Kuid kindral Rodzjanko, keda ärritas hamba verele saanud ülemjuhataja Judenitši tegevus, lahkus Jamburgist ja tõi 1. korpuse üle Luuga jõe tagasi, et teiselpool jõge kaitset organiseerida. 5. augustil sisenesid punased Jamburgi ja jätkasid survet Loodearmeele.

Pihkvamaa valgete vabastajate käsi ei käinud kuigi hästi, ehkki erinevalt sellest, kuidas nende lahkumist novembrist tinatulega saadeti, võtsid bolševike kombeid tunda saanud kohalikud elanikud neid nüüd rõõmuga vastu. Nende ees laius näljane maa ja palka neile ei makstud. Sooja sööki polnud nad saanud juba kaks kuud. Ameerika missiooni kaudu saadetavast toiduabist jagus mehe kohta 800 grammi leiba ja 200 grammi pekki. Võitlusvõimet kaotav armee võttis ülemjuhataja Judenitši vastu jahedalt, sest polnud ta ju esimestes lahingutes koos nendega higi ja verd valanud.

Brittide esindaja kindral Hoffi asetäitja kindral F. G. Marsh kutsus 6. augustil Pihkvas kokku nõupidamise, millest võtsid osa vene, eesti ja läti väejuhatuse esindajad. Arutati võimalusi, kuidas raske olukord rindel enda kasuks pöörata. Eesti ja Läti iseseisvuse kõige kiiremaks tunnustamiseks ja nende armeede ühendamiseks valgetega Petrogradi ründamiseks pakkus Marsh välja Loode-Venemaa valitsuse formeerimise idee. 9. augustil kohtus Marsh Narvas Judenitšiga ja püüdis talle peale suruda oma nimekirja tulevastest ministritest. Vene kindral reageeris sellele vaoshoitult.

Inglased määrasid Loode-Venemaa valitsuse väljakuulutamise 10. augustile ja kutsusid Tallinnasse kokku Helsingi Poliitilise nõupidamise liikmed ja veel rea teisi valgeemigrantlikke tegelasi. Judenitšit ei kutsutud. Marsh nõudis ultimatiivselt, et moodustataks brittide poolt paika pandud valitsus, kelle esimeseks poliitiliseks aktiks peaks olema Eesti iseseisvuse tunnustamine.

Venelased võtsid ühenduse Judenitšiga, kes nõudis, et enne temaga konsulteerimist otsust vastu ei võetaks, ja saatis Marshile telegrammi. Valgete delegatsiooni liikmed osutasid sellele, et ülemjuhataja ei pruugi pealesurutud avaldusele oma allkirja anda. Inglane mainis Judenitši telegrammi kohta, et “see pole meile meeltmööda”, aga Judenitši võimalikku eitavat vastust kommenteeris ta veel konkreetsemalt: “Meil on olemas teine ülemjuhataja.”

Nii moodustati Loode-Venemaa valitsus, mis avaldas 11. augustil liitlaste poolt nõutud Eesti iseseisvuse tunnustamise deklaratsiooni. Augusti lõpus kinnitati valitsuse lõplik koosseis. Selle liikmeteks said: peaminister, finants- ja välisminister – vabamüürlane Lianozov; välisminister – kadett Aleksandrov; sõjaminister – Judenitš; mereminister – viitseadmiral Pilkin; justiitsminister – kadett ja vabamüürlane Kedrin; kaubandus- ja tööstusminister, varustus- ja rahva tervishoiu minister – vabamüürlane Margulies; toiduaineteminister – sotsialist Eišinski; haridusminister – kadett Ern; põllumajandusminister – parempoolne esseer Bogdanov; ühiskondliku hoolekande minister – parempoolne esseer Peškov; posti- ja telegraafiminister – Filippeo; usutunnistuse minister – Jevsejev; riiklik kontrolör – menševik Horn; ühiskondlike tööde minister – Ivanov.

Need andmed on võetud selle valitsuse riikliku kontrolöri V. L. Horni memuaaridest “Kodusõda Loode-Venemaal”, mis avaldati 1923. aastal Berliinis. Autor nimetab vabamüürlastena vaid mõningaid oma ametivendadest, sest sel ajal oli venelaste kuulumine sellesse ülemaailmsesse organisatsiooni suuresti salastatud. Tänaseks on kasutada täpsemad andmed. Näitena võib tuua N. Berberova raamatu “Inimesed ja loožid. 20. sajandi vene vabamüürlased”. Aga piisab ainuüksi Horni kaasaegse, valge-emigrandi, silmapaistva literaadi R. B. Guli raamatu “Ma võtsin kaasa Venemaa” ühest lõigust:

“Ma arvan, et kogu see valitsus oli liitlaste poolt vabamüürlastest kokku pandud.”

Gul pidi seda teistest paremini teadma, sest oli Berberova väitel ka ise vabamüürlane. Olgu näiteks kaubandus- ja tööstusminister, varustus- ja rahva tervishoiu minister – Margulies, kelle kuulumine oma huvides “vabadust, võrdsust, vendlust” kuulutavasse vennaskonda ka Hornis mitte mingisugust kahtlust ei tekitanud. Vaadakem, mida kirjutab oma töös “”Sõjaväelise looži” tegevus” veel üks vene vabamüürluse uurija, ka ise endine vabamüürlane, kindral N. A. Stepanov (Svitkov):

“Selle Manuil Sergejevitš Margulise, kes vanade prantsuse müüriladujate hierarhias jõudis välja 18. astmeni, oli Venemaa vabamüürlaste loožide taassünni aktiivne tegelane. Peterburi loožis “Põhjanael” jõudis ta kiiresti 30. astmeni ja hiljem, juba emigratsioonis, Pariisis “Vaba Venemaa” looži liikmena, kohtame teda ordu kõige kõrgemas ladvikus. Oma erialalt oli ta vandeadvokaat. Sõja ajal oli ta Sõjatööstuskomitees Gutškovi kõige lähedasem kaastööline ja 1919. aastal sai temast kindral Judenitši kaubandusminister.”

Mis siis üldse rääkida: mitte mingist monarhismist – isegi lihtsast “vene vaimust” ei saanud sellises valitsuses juttugi olla.

1919. aasta septembris valmistas polkovnik Bermondt ülemjuhataja Judenitšile sellise üllatuse, mis osutus valgete jaoks järjekordseks saatuslikuks ebaõnnestumiseks. Tõepoolest, sellise fataalse mittevedamise taga sai olla vaid jumal ise, kes sel ajalooetapil oli otsustanud Venemaad meie esivanemate uskmatuse eest karistada.

Bermondt sõlmis Saksa väejuhatusega ootamatu lepingu, mis nägi ette saksa väeosade liitmist tema vene Läänekorpuse koosseisu vabatahtlikena. Nii formeeriti Lätis monarhistlik vabatahtlik (vene-saksa) Läänearmee. Armeesse, mille juhiks sai Bermondt, kuulus 52 000 meest, kelle hulgas oli ligi 40 000 sakslast. Selle armee staabiülemaks sai saksa Rauddiviisi endine komandör major Bischoff. See tähendab, Bermondti käsutuses oli armee, mis isikkoosseisult ja eriti varustuse hulgalt oli üle isegi Judenitši Loodearmeest. Kindral Judenitšil ei jäänud muud üle, kui “algatusvõimeline” Bermondt sellise Lääne Vabatahtlike armee etteotsa määrata.

Lähenes septembri lõpp, kui kindral Judenitš Petrogradi operatsiooni tähtaja paika pani. Ta nõudis, et Bermoundt oma väed Narva suunaks, kus rünnakuplatsdarm oli Rodzjanko poolt juba ettevalmistatud.

Kuid 20. septembril pöördus kindral Bermondt üleskutsega Miitavi elanike poole, milles teatas, et juba augustist alates on ta võimu enda kätte võtnud, kaitsmaks neid saksa vägede poolt mahajäetud aladel. Pärast sellist avaldust oli kokkupõrge Bermondti Läänearmee ja läti väeosade vahel möödapääsmatu.

Ussuuri kasakas, kes oli tõusnud horunžiks ja kornetiks, kelle puhul pole teada, millal ja kelle poolt ta polkovnikuks ülendati, otsustas omapäi hullumeelse pealetungi ette võtta, et ise Petrograd ja Moskva vallutada. Kõigepealt oli tal aga vaja vallutada Riia, et tõrksad lätlased ta bolševike rindele läbi laseksid.

*

Septembri lõpus sai Loodearmee lõpuks ometi kätte kauaoodatud relvad, laskemoona, mundrid, toiduained, mida liitlased neile lubanud olid, kuid juunist septembrini enda käes hoidsid. 28. septembril paiskas ülemjuhataja Judenitš oma väeosad kahe punase armee vastu. Löök oli ootamatu, see ei jäänud ägeduselt alla varasemale kindral Rodzjanko pealetungile. Punaste 7. armee tõrjuti kirdesse ja 15. armee kagusse!

Samal päeval hõivati Luuga, jätkus loodeväelaste pealetung liinil Pihkva-Strugi Belõje. 30. septembril tuuseldasid nad punaseid Žilõje Bolota küla juures ja 6. oktoobril materdas vütst Dolgorukovi 4. diviis neid juba Strugi Belõje all.

8. oktoobril alustas ka polkovnik Bermondt-Avalov oma rünnakut Riiale. Tema väeosad hõivasid peagi selle eeslinnad Bolderaja, Tornakalnsi ja Agenskalnsi. Läti valitsus põgenes Võnnusse. Sellise omavoli eest andis kindral Judenitš 9. oktoobril välja käskkirja, milles kuulutas polkovnik Bermondti reeturiks ja arvas ta oma vägede koosseisust välja.

Et Lätit kaitsva Antandiga mitte riidu minna, oli Judenitš oma edukast rünnakust hoolimata sunnitud lätlastele neli suurtükki kinkima. 15. oktoobril alustas Inglise-Prantsuse eskaader ikka veel Riiat ründava Läänearmee positsioonide tulistamist. Varsti asusid lätlased ise vastupealtungile ja detsembris lõid nad Bermondti vene-saksa väeosad oma maalt välja.

Juba 19. novembril andis Bermondt-Avalov juhtimise üle kindral Eberhardile ja 1. detsembril ülendas ta end ise, vist lohutuseks, kindralmajoriks. 2. detsembril 1919 lõpetas vabatahtlik Läänearmee oma tegevuse.

Kommenteerides hiljem Judenitši pealetungi läbikukkumise põhjuseid, ütles polkovnik vürst A. P. Lieven: “Bermondt on Peterburi pealetungi ebaõnnustumiste üks peasüüdlasi.” Selge, et tõusikliku Bermondti sõda lätlastega jättis Judenitš ilma liitlaste võimsa laevatiku toetusest, kes selle asemel, et abistada Loodearmeed, pidid oma süürtükkidega hoopis selle häda-vabastaja väeosi tulistama.

Seejuures ei istunud jalaväekindral Judenitš 1919. aasta oktoobris käed rüpes. Alates 3. oktoobrist juhtis ta vahetult ise oma armeed. Pärast vahekorra klaarimist Rodzjankoga määras ta viimase oma abiks. 10. oktoobril asusid valgete põhijõud pealetungile. Krahv I. K. Pahleni 1. korpuse murdis kolmest kohast venelaste rindest läbi.

Loodearmee liikus edasi nagu nuga läbi või ja 14. oktoobril käis lahing juba Jamburgi all, seejärel vallutati Volossovo. 15. oktoobril kuulutasid bolševikud Peterburis välja piiramisseisukorra. 16. oktoobril vallutasid valged Krasnoje Selo ja Gatšina. Nõrgestatud punasel Peterburi rindele tuli olukorda päästama Totski isiklikult. Kuid Judenitši võitlejad, keda lahutas endisest impeeriumi pealinnast vaid mõnikümmend kilomeetrit, aina vähendasid seda vahemaad.

Sel ajal otsustas N. N. Judenitš talle inglaste poolt peale surutud Loode-Venemaa valitsuse kõrvaldada. 18. oktoobril tühistas ta Lianozovi kabineti volitsused ja kuulutas oma armee poolt hõivatud alad sõjatandriks. Ülemjuhataja Judenitš määras Denikinile allunud endise Stavropoli kubermangu ülema kindral P. V. Glasenapi sõjatandri vägede juhatajaks ja endise 42. armeekorpuse juhatajast A. A. Gulevitšist sai tema esindaja Soomes. Petrogradis ootas Judenitšit tema enda Ajutine Valitsus, eesotsas professor A. N. Bõkoviga. See valitsus oli ülemjuhataja esindajate poolt juba enne sõjakäiku põranda all paika pandud.

Loodearmee hõivas Tsarskoje Selo. Petrogradis nõudis Trotski peaaegu röökides vastupealetungi Judenitšile. Taganemiseks eest oli Svijažski all tema käsul maha lastud taandunud väeosade iga kümnes punaarmeelane. Punaste tõkestussalgad ei hoidnud kokku laskemoona, kui kogenematud töölised pillikeelena pingulitõmmatud rindelt põgeneda üritasid. Kuid valged murdsid sellest läbi juba Piiteri eeslinnas Ligovos.

20. oktoobril üritasid punased vasturünnakule minna. Aga 21. oktoobril pidasid pagunitega ohvitserid käsitsivõitlust juba Pavlovski tänavatel. Tundus, et Judenitši rünnak oli pidurdamatu hoo sisse saanud – algasid lahingud Pulkovo suunal!

Petrogradini jäi veel 20 kilomeetrit … Ligovo poolt hiilgavalt ründavad Loodearmee ratsasalgad võisid loota, et iga hetk hakkab külma oktoobritaeva portselansinisel foonil paistma Iisaku kiriku kuldne kuppel…

“Püha Dalmaatsia Iisaku kuppel” – just sellise pealkirja pani neid päevi kajastavale autobiograafilisele jutustusele, mis on kirja pandud 1927. aastal ja avaldatud aasta hiljem, üks andekamaid vene kirjanikke A. I. Kuprin. 1919 aasta oktoobris oli Kuprin koos endise valge Doni atamani kindral P. N. Krasnoviga, võimeka kirjamehega, kes oli Loodearmee staabi propaganda- ja poliitülem, hakkanud bolševikest vabastatud Gatšinas välja andma “sõjalis-informatsioonilist, kirjanduslikku ja poliitilist” ajalehte “Prinevski krai”. Selle esimene number ilmus 19. oktoobril 1919, viimane juba Lampe toimetatud, 7. jaanuaril 1920 Narvas. Oma jutustuses analüüsib Kuprin dokumentaalsele materjalile tuginedes kunstilises vormis Judenitši oktoobripealetungi edu ja ebaedu põhjusi.

Kuprini “Püha Dalmaatsia Iisaku kuplis” on read:

“Ma olen tulihingeline Loodearmee bard. Iial ei väsi ma imetlemast selle kangelaslikkust ja teda ülistamast.”

Erutusega kirjeldab endine tsaariarmee ohvitser Kuprin üleelatut:

“See hirmus hoog, millega Loodearmee Peterburi poole sööstis, oli tõepoolest kogu maailma ajaloos enneolematu. Selle kõrvale võiks vahest tõsta vaid Suvorovi legendaarsed sõjaretked…

Ohvitserikoosseisu jäid pidama vaid ülimalt kõrge võitlusvõimega mehed. Selles armees ei iseloomustatud ohvitsere sõnadega nagu vapper, julge, ennastsalgav, kangelaslik jne. Oli vaid kaks määrtlust: “hea ohvitser” või vahel harva “ja, muidugi, kui oleks”. Seal olid kindralid Rodzjanko ja Pahlen, kaks hiiglast, kelle käes relv tundus väikese mänguasjana, kes heledates ohvitserisinelites, bolševike suunas kõrvulukustavaid ähvardusi saates, läksid rünnakule oma väeahelike ees… Permikin näitas soomusrongide risttule all oma helehalli hobusel tanki ees ratsutas sellele teed…

Vabatahtlikud – kakskümmend tuhat “üliinimlikes” oludes meest, kas päeval, aga eelistatavalt öösel, lakkamatutes, kõigis suundades kulgevais lahinguis, üheainsa hulljulge eesmärgiga kiiresti edasi liikuda, kusjuures polnud aega ei süüa ega välja magada. Armee ei laostunud, ei põgenenud, ei röövinud, ei deserteerinud. Isegi bolševikud kirjutasid oma punastes ajalehtedes, et see võitleb meeleheitlikult…

Ma tahaksin veelkord kinnitada Loodearmee mitte silmakirjalikult heatahtlikku ja õiglast suhtumist kõikidesse rahulikesse elanikesse, rahvusest ja usutunnistusest sõltumata. Sõjakäigu ohvitserid ja soldatid on legendaarsed… Maha lasti vaid kommunistid…”

21. oktoobril 1919 pidasid valged vihast võitlust Pulkovo all. Petrogradi punasele rindele paisati teistelt rinnetelt kiiruga abiväge. Linnas viidi läbi tööliste üldmobilisatsioon. Oli välja töötatud tänavalahingute plaan, mis nägi ette kaitsta risttänavaid ja üle kanalite viivaid sildu kuulipildujatega. Iga päev vedasid bolševikud Petrogradist välja kuni sada vagunit varasid ja aardeid. Punaste kaitsesalgad ajasid mobiliseeritud Petrogradi töölisi, kellel sageli oli vaid üks vintpüss mitme mehe peale, vaenlase ülitäpse kuulipilduja- ja suurtükitule alla. Valged ujutati Trotski halastamatul käsul üle tööliste lipu värvi verega. Ainuüksi Pulkovo kõrgustikele jäi lebama 10 000 meest. Kogu Judenitši armee isikkkoosseis oli sellest laibamäest vaid poole suurem.

23.oktoobril leidsid vastupealetungi alustanud punased valgete 2. ja 3. diviis vahel nõrga koha ja ründasid Pavlovski pargi lagendikul Vjatka polgu positsioone. Tekkis segadus, videvikus hakkasid valged taadnuma, jättes maha Tsarskoje Selo ja Pavlovski. Olukorra päästmiseks paiskas Judenitš paremat tiiba paljaks jättes sinna abivägesid. Piki Soome lahe kallast peale tungiv punaste 6. diviis ähvardas piiramisrõngaga. Just siin oleks valgetel hädasti vaja läinud Inglise laevastiku laevasuurtükkide toetavat tuld, kuid need materdasid samal ajal Riia all Bermondti väeosi. Püüdes kõigest sellest välja rabelda, jättis Judenitš pärast ägedaid lahinguid 26. oktoobril maha Krasnoje Selo.

Järgmisel päeval otsustasid väsimusest vaaruvad ohvitserid, et nende auasjaks on ühe vanima vene sõjaväelaagri Krasnoje Selo tagasivallutamine. Polkovnik B. S. Permikini löögigruppi arvati Talabi polk, Semjonovi polk, ratsaväe- jäägripolk ja Bulak-Balahhovitši nimeline ratsaväepolk. 27. oktoobril marssisid nad oma kuulidest rebestatud lippude all, ehtvalgekaartlaslikult, täies pikkuses, nagu paraadil vasturünnakule.

31. oktoobril vallutasid nad Ropša ja Kipeni, 1. novembril – Võssotskoje. Polkovnik Permikin, jälle kõige ees, juhtis oma mehi, risttule all küüru tõmbumata, edasi Krasnoje Selo peale… Ootamatult käskis Judenitši staap rünnaku peatada. See oli tingitud asjaolust, et punaste 15. armee oli Luuga piirkonnas valgete tagalasse tunginud, hõivanud seal lahinguta maha jäetud Luuga ja tungis edasi Gdovi  suunas. 3. novembril olid Judenitši väeosad sunnitud maha jätma Gatšina.

5. novembril 1919 teatas Soome ametlikult Judenitši ja Antandi esindajatele, et loobub Petrogradi ründamast ja rikkus sellega põhjalikult valgete meeleolu. Muide, tagasi veerema hakanud Loodearmeed oli ilma selletagi juba raske pidama saada. 7. novembril hõivasid punased Gdovi, 14. novembril Jamburgi.

24. novembril määras ülemjuhataja kindral Judenitš kindral P. V. Glasenapi Loodearmee juhatajaks, mis taandus Eesti territooriumile, kus ta relvituks tehti.

“Püha Dalmaatsia Iisaku kuplis” kirjutab Kuprin ka kaotuse põhjustest:

“Inglaste püssid ei pidanud vastu üle kolme lasu, pärast neljandat lasku kiilus padrun rauda kinni. Tankistid päästsid end varjumisega. Revali laod olid Ameerika toiduaineid pilgeni täis: toiduained olid määratud Petrogradile… pärast selle puhastamist…. Toitu nappis… Inglased mängisid bolševikega kokku…

Inglased intrigeerisid, eestlased püüdsid bolševikega kokkuleppele jõuda. Inglased ei toetanud oma laevastikuga pealetungi Petrogradile. Alles taganemise ajal, enne Krasnaja Gorkat, tulistas nende monitor kaugelt mõned mürsud, mis mingit kahju ei tekitanud….

Eestlased olid lubanud saata 80 000 meest Petrogradi pealetungi toetama. Soome tahtis lepingut… Eesti valmistus oma sotsialistlike parteide mõjul juba Nõukogude Venemaaga rahuläbirääkimisi alustama…”

Ja ometi teeb Kuprin innustunult lõppjärelduse:

“Miks Talabi polk (Talabi järve kalurid. – V. Tš. – G.), kes teistes enam oli verest tühjaks jooksmas, nii vapralt ka üldist taandumist kattis ja Wrangeli päevil, aasta hiljem, ükshaaval eri paigust Poolassa, oma juhi kindral Permikini ümber kogunes, et end uuesti tema juhtimise alla anda? See oli nende isiklik intsiatiiv, Kodumaa vabastamine.”

Nende vabatahtlike eesotsas seisid koos Nikolai Nikolajevitš Judenitšiga ohvitserid, kes elasid ja surid rüütlite aukoodeksit järgides: “Hing – Jumalale, süda – Daamile, elu – Tsaarile, kuid Au – mitte kellelegi.”

*

22. jaanuaril 1920 kirjutas kindral Judenitš alla käskkirjale Loodearmee likvideerimise kohta. Kadus lootus allesjäänud väeosade ümberpaigutamiseks teistele rinnetele, et jätkata võitlust punastega, kuna juba käisid ettevalmistused täieliku rahu sõlmimiseks Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel. Rahuleping sõlmiti 2. veebruaril 1920.

Endistest valgetest loodearmeelastest said Eesti territooriumil põgenikud. 14 000 sõjameest ja nende pereliiget sattusid okastraadiga ümbritsetud tüüfusehaigete barakkidesse. Veel tuhanded saadeti metstöödele. Selle eest said eestlased bolševikelt rahulepingu järgi ligi tuhat ruutkilomeetrit vene maid. Bolševike jaoks oli kasulik eskportida endise impeeriumi kullavarusid välismaale läbi Tallinna, selle vene päritolu varjamiseks.

Nagu juba mainitud, et kuna tšehhid-slovakid reetsid admiral Koltšaki, pole me “kohustatud” ennast süüdi tundma, et Nõukogude tankid 1968. aastal Prahasse ilmusid, aga ärgem unustagem ka seda mõnitamist, mis Judenitši allesjäänud sõjameestele Eestis osaks langes. 1940. aastal läksid bolševikud eestlastega riidu, viisid sinna Punaarmee, “kelle abil” Eesti ka pärast Teist maailmasõda NSV Liitu kuuluma hakkas. Seoses sellega tuli eestlastel, kes kunagi valgeid loodearmeelasi metsatöödele saatsid, ka endil selle orjatöö erivormiga piisavalt tuvust teha, aga sedapuhku juba Siberis. Sest Kristus on öelnud: “Jah, ma mõõdan nende tööd, tasun neile sülle…”

Pärast oma armee likvideerimist elas kindral Judenitš Tallinnas Inglise sõjaväemissiooni ruumides. Seejärel emigreerus ta Suurbritanniasse. Prantsusmaal elas kindral Judenitš Nice´i lähistel, kohas nimega Saint-Loraine du Var. Vene paguluses Nikolai Nikolajevitš aktiivset rolli ei mänginud. Kindral Judenitš suri seitsmekümne ühe aastaselt 5. oktoobril 1933 Cannes´is, kuhu ta ka maeti. Kindrali põrm maeti ümber Nice´sse 9. detsembril 1957.

Lõpetan kahe ajalehemärkmega, mis ise enda eest räägivad.

Valgeemigrantlik monarhistlik ajaleht “Naša strana”, mis ilmub Argentinas, Buenos Airesis, 10. oktoober 1998:

Kommunistide järjekordne kuritegu

Tsaariperekonna tapmine 80. aastapäeval hävitasid tundmatud kurjategijad Peterburi lähistel Pulkovo kõrgustikul Valgete sõjameeste auks püstitatud mälestusristi.

Selle mälestusmärgi saamislugu pole päris tavaline. See asi püstitatud Ajaloolis-Patriootilise Ühingu “Vene lipp” initsiatiivil veel Gorbatšovi valitsemisajal ja oli seega esimene ja ainus Valgetele sõjameestele pühendatud mälestussammas terves NSV Liidus. Koht, kuhu rist püstitati, polnud juhuslikult valitud: Pulkovo kõrgustik oli rajajoon, milleni Petrogradi rünnanud Judenitši Loodearmee väeosad jõudsid. Pealegi oli isegi NLKP valitsemise lõpuaastatel absoluutselt mõeldamatu lubada püstitada Valgete sõjameeste ausammas “Lenini linna” territoorimule, aga linnapiirist väljas võisid antikommunistid selle “omaalgatuse korras” püsti panna.

Mälestusmärk leidis endale igati õige paiga: igaüks, kes mööda Pulkovo maanteed (Põhja pealinna suunduv kõige tähtsam peatee) Peterburgist välja sõitis, võis juba kaugelt näha mäeharjal kõrguvat suurt õigeusu risti. Rist oli meele järele ka kohalikele aianduskruntide omanikele, kes selle eest igati hoolt kandsid. Vene patriootlikud organisatsioonid korraldasid risti juures peroodiliselt jumalateenistusi.

Aga kommunistidele oli see pinnuks silmas. Viimase seitsme aasta jooksul olid tundmatud jätised neli korda risti lõhkund, kuid iga kord on mälestusmärk patriootide poolt taastatud. Paraku, nüüd seda enam taastada ei saa, sest seekord lõhuti rist, sõna otseses mõttes, kuni jalamini. Satanistid ei säästnud oma jõudu ja lammutasid isegi mälestusristi kivist ja betoonist aluse – Kolgata.

16. juuli, see päev (aga pigem siiski öö) polnud punastel jumalavastastel juhuslikult valitud, millest räägib nende poolt kuritööpaika jäetud kiri – väljakutse vene valgetele organisatsioonidele.

Peterburi patriootliud organisatsioonid on juba arutanud samale kohale uue mälestusristi püstitamise küsimust, kuid garantiid, et ka seda ei hävitata või rüvetata, pole ega saagi olla seni, kuni riigitüüri juures seisvad Lenini pärandi kandjad ja kommunistlike organisatsioonide tegevus pole ametlikult keelustatud! SPb.

I. Liskin.

Vene Õigeusu Välismaa Kiriku kiriklik-ühiskondliku organisatsiooni häälekandja “Pravoslavnaja Russ”, mida antakse välja USA-s Jordanville´is, 15/28 mai 1999:

Jumalateenistus metsaniidul…

Jumala tahtel on nüüd neljameetrine puust vene õigeusu rist siiani unustuses olnud sõjameeste vennashaua kohal…

1919. aasta november. Kisa ja oiged. Vana ja noor. Veriste kehade virnad, aluspesu väel. Punased lahkusid, olles lasknud kõik maha, halastamata isegi ka paarikümnele poisikesele. Kohalikud Ložgalovo küla talupojad on saatnud lapsed voodiriiete järele ja katavad langenuid, rida rea järel. Jäärakusse maeti ligi kakssada viiskümmend valgekaartlast. Ohvitserid maeti kirstudes…

Need olid kindral Judenitši Vabatahtlike Loodearmee Lieveni diviisi ohvitserid ja soldatid, kes pärast ümberpiiramist ja vangilangemist 8. novembril 1919 bolševike poolt maha lasti…

Loodearmee mälestust teotati ja nende vennashaud jäeti jumalat eitava valitsuse tahtel täiesti unarusse. Lage maa, kus ei tule mõttessegi, et midagi sarnast võis siin kunagi sündida. Vaid kolm lohukest märgivad kohta, kuhu maeti õigeusklikud sõjamehe…

Preester Anatoli pidas täielikus vaikuses jumalateenistuse. Isegi linnud ei teinud piuksugi, otsekui ka nemad meie meeleolu tajunud. Toimus midagi enneolematut. Taastati kõige esimesena avastatud Vene Valgete sõjameeste vennashaud Venemaal.

Aidaku teid Jumal, vene inimesed!

Sergei Zirin,

Vene Üldsõjaväelise Liidu 1. Osakond Venemaal, Ložgalovo-Jamburg.

Kirjastus: Tänapäev, 2002

Vaata ajalooraamatuid Venemaast meie poes – http://vanajahea.ee – Ajalugu/Venemaa

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: