Posted by: libarebane | 09/10/2011

“Mälestused”

Autor: William Tomingas

Eessõna asemel

Saatus on olnud minule helde. Ta võimaldas mulle saada haridust heades koolides, lasi mind tutvuda laia maailmaga, aitas mind jõukusele. Aga ülimal määral õnne osutas ta mulle seega, et lubas mul seista minu kodumaa iseseisvuse sünnihälli juures ja seda mitte üksi vaatlejana, vaid hälli ühe kaaskiigutajana. Seda õnne loen haruldasemaks oma elus. Minu nooruspõlves moodustab Eesti iseseisvuse sünniaeg keskse osa.

Mälestus sellest ajast elab minus veel praegu, mu eluõhtul. Seda mälestust tahaksin meeleldi jagada kõigiga, kelle sünnimaa on Eesti ja kes usuvad tema vabanemisse N. Vene neo-kolonialismi kütkest. Mina usun seda ja tean, et kodumaale jäänud eesti rahvas seda usub.

New York, 2. veebruar 1970

William Tomingas

*

Eluloolisi märkmeid

William Tomingas sündis 30. juunil 1895. a. Tallinnas, kus lõpetas ka Venemaa tolleaegse vanima keskkooli, Nikolai I/Gustav II Adolfi/Gümnaasiumi, a. 1915. Samal aastal astus ta Aleksander III Elektrotehnika Instituuti, sooritanud võistluseksamid, mis selles kõrgemas õppeasutuses olid eriti nõudlikud. Kuna Esimese maailmasõja algaastal kannatas Vene ohvitseride korpus raskeid kaotusi, anti sellepärast detsembris 1915 käskkiri, millega kõik üliõpilased mobiliseeriti sõjakoolidesse. Sõja kestel lõpetas Tomingas kolm sõjakooli (Nikolai Sõjaväe Inseneride Kool ja Ohvitseride Elektrotehnika Kool Petrogradis ning Sõjaväe Lendurite Kool Jevpatorijas, Krimmis). Oma sõjaolude tõttu pooleli jäänud õpingud kõrgema hariduse saamisel lõpetas Inglismaal Londoni ülikoolis. Pärast Eesti okupeerimist N. Vene poolt lahkus Tomingas aprillikuul 1941, siirdudes Saksamaale. Pärast liitlaste maabumist Prantsusmaal läks Tomingas vabatahtlikuna Ameerika sõjaväkke. Teenis rindemehena US 7 armee 34AAA brigaadis. Pärast sõja lõppu määrati ametnikuks Ameerika vägede peakorterisse Frankfurtis ja Heidelbergis. Aastal 1949 emigreerus Ühendriikidesse. Elab New Yorgis. (surn. 7. veebruar 1978 New York *Libarebane)

*

Sisukord

Eessõna asemel – Eluloolisi märkmeid – Iseseisvuse koidikul / Eesti polkude asutamine – Omariikluse lävel /Jevpatorija lennukool/24 veebruar 1918/Saksa okupatsioon – Omariikluse algpäevad /Teenistus kaubandus-tööstusministeeriumis ja valitsuse ülesannetes/Teenistus Eesti mereväes/Teenistus Eesti saatkonnas Londonis/Teenistus välisministeeriumis/Aktiivne periood välisministeeriumi töös – N. Vene komissar M. Litvinovi sõjaaegne läbisõit Eestist/M. Litvinovi läbitulek frondist/III Balti riikide kongress Tartus/Läbirääkimised Litvinoviga Tallinnas – Tartu rahukonverents/Rahukonverentsi ettevalmistused/Kuidas tehti rahu konverentsil/Uue aasta vastuvõtt “Estonias”/IV Balti riikide kongress Helsingis/Lenini naisevenna M. K. Krupski leidmine/Rahulepingu allakirjutamine – Tartu rahukonverentsi järellood/Tartu rahulepingu rahvusvaheline tähtsus/Rahulepingu ratifitseerimine/Poska surm ja esimesed Eesti riiklikud matused – Sõit Moskvasse N. Vene valitsuse külalisena/Esimesed reisimuljed/Elamused Moskvas/Laidoneri perekonna pääsmine – Lahkumine riigiteenistusest/Rahulepingu ellurakendamine/Teised sündmused – Järelsõna.

*

Iseseisvuse koidikul

Eesti polkude asutamine

Esmaspäeva hommikul, 9. aprillil 1917, seisin kohvriga Tallinna raudteejaama trepil, püüdes leida vaba voorimeest. Tundsin rõõmu kodulinna saabumise üle, kust olin olnud eemal pikemat aega.

Teenisin Petrogradis Ohvitseride Elektrotehnika Koolis alalises koosseisus, kust sain kuuajalise puhkuse. Eelmisel päeval võtsin osa eestlaste meeleavaldusest Venemaa pealinnas. Õhtul istusin rongile sügava rahuldustundega meeleavalduse hea kordamineku üle ja kindla kavatsusega hoiduda kõrvale igasugusest tegevusest ning anduda täielisele puhkusele.

Äkki nägin jaama trepi ette saabuvat ilusa hobusega sõidukit, millest väljus Aleksander Hellat, keda tundsin varemast ajast, kuna elasin 1915. a. gümnaasiumis käies allüürnikuna tema kodus. Hellat märkas mind ja saades minult teada, et olin puhkusele tulnud, palus ta mind oma vankrile istuda ja algas juttu kavatsustest minu suhtes. Hellat oli Tallinna linna miilitsa ülem ja ta vajas hädasti abilisi ning selleks ta pidas kohaseimaks ohvitsere. Ta palus mind kindlasti hakata tema juures jaoskonna ülemaks. Punnisin vastu, et ohvitseril ei kõlba hakata politseinikuks. Hellat aga ütles, et niisugune väide võis olla kehtiv tsaariajal, aga nüüd, pärast revolutsiooni on kõik demokratiseerunud. Politseinik on muutunud osaks rahvast, samuti ka ohvitser. Hellat sõidutas mind vana “Estoniasse”, kus einelaua ruumis oli käimas koosolek. Hellat võttis sõna: “Teie, Tartu maantee mehed, rääkisite, et vajate jaoskonna ülemat, kes ei karda vene madruseid, soldateid ega muid korrarikkujaid. Tõin teile niisuguse mehe.” Hellat esitas mind, ütles, et mind isiklikult hästi tunneb. Kui siis veel Tartu maantee kaupmees Vahtmeister tõusis kinnitama, et ka tema mind tunneb, palus koosoleku juhataja, et ma ütleksin paar sõna rahvale, et nad saaksid ise pildi minust. Sõnavõtus tõin ette oma vastuseisu Hellatile, et ma politseinikuks hakata ei taha, aga Hellat ütles, et pole enam tsaariaegsest politseid, nüüd on miilits. Siin kuulsin, et teil on puudus mehest, kes ei karda märatsejaid venelasi. Kui ütelda tõtt, mina neid ei karda, olen valmis rahva kaitseks tegutsema, kui teie ei leia paremat meest. Koosolek valis mind Tartu maantee jaoskonna miilitsa ülemaks. Astusin ametisse järgmisel päeval. Hommikul helistas mulle Hellat, talle on ette teatatud, et teisipäeval, 10. aprillil, s.o. täna, on kino “Grand Marinas” sõjaväelaste koosolek. Tema ei tea, kes ja mis. Mina mingu sinna korra järele valvama. Läksin. Oma üllatuseks leidsin, et koos olid mitte venelased, vaid hoopis eesti sõjamehed. Ja kõneaine koosolekul oli mulle samuti üllatav. Kõneldi, et ühe revolutsiooni saavutusena tuleks kasutada võimalust asutada eesti rahvuslikke polkusid, kus mitte ainult alamväelased ei oleks eestlased, vaid ka ohvitserid. Selle mõtte esitajaks oli reamees Rumba. Aga tema idee tekitas vastuvaidlusi. Toodi ette, et rahvuslikud väeosad lõhuvad üldist revolutsiooni rinnet, mis oleks poliitiliselt halb. Ka öeldi, et kogemus läti kütipolkudega näitas, kui ebatark on koondada mehi rahvusliseks veristamiseks. Et vaidlustes ei selgunud küllalt kindlasti enamuse arvamist, otsustati tulla uuesti kokku samasse paika nädala pärast 17. aprillil. Eesti polkude mõte hakkas mind intrigeerima, samal ajal aga ei tahtnud, et neid võiks tabada läti polkude saatus.

Et eeskirjade järgi puhkusel viibiv ohvitser pidi end registreerima oma asupaiga garnisoni ülema juures, läksin merekindluse staapi Narva maanteel. Ulatasin oma paberid madrusest vanemkirjutajale. Neid mulle tagasi andes ütles ta naeratades: “Olen eestlane. Minu nimi on Jüri Saaliste.” Juba sama päeva õhtupoolikul tuli ta minu juurde hotelli, nagu ta ütles, visiiti tegema. Jüri Saaliste osutus heatujulise ja jutuka iseloomuga meheks. Ta rääkis, et minu käigu ajal staabis oli ta vaid ajutiselt registreerimise tööl. Tegelikult töötab ta staabiülema alampolkovnik Kostandi kantseleis. Seal on veel üks eestlane, vanemkirjutaja Eduard Lass. Nende mõlemi käest käib läbi kogu kirja ja telegrammi vahetus Petrogradi keskasutustega. Ja see, mis jutukas Saaliste edasi rääkis, ajas mu kõrvad kikki. Saaliste jutustas, et Konstandi plaanitseb luua eri jalaväe diviisi, nelja polguga, mis jääks kindluse alaliseks garnisoniks. Küsisin Saalistelt: “Mis mees Kostandi on?”

“Ta ei ole venelane,” vastas Saaliste. “On kreeklane ja kena mees.” Saaliste jatkas heas tujus edasi: “Kui soovite, ma võin teid temale esitleda. Ma saan temaga hästi läbi. Ehk tahate kohta merekindluses? Olen seda võinud sokutada mõnele eesti ohvitserile, nagu lipnik Rotchild, lipnik Päts. Küsige neilt.”

“Tänan, ma neid ei tunne. Mul on juba koht Petrogradis. Aga Kostandiga tahaksin küll kõnelda, mitte isiklikes asjus.”

“Ma helistan teile,” ütles Saaliste, “kust teid kätte saab?”

Andsin talle telefoni numbri.

Ei läinud kaua aega, kui mulle telefoneeris Saaliste: “Kostandi võtab teid jutule homme hommikul kell 10. Ootan teid ja viin ise tema juurde.”

Kostandi võttis mind vastu külmalt. “Kahetsen, mul pole praegu kindluse garnisonis ühtegi kohta.” ütles ta.

“Ma ei tulnud teie juurde kohta otsima.” ütlesin.

“Aga mispärast siis tarvitate Saaliste vahetalitust? Kus te teenite? Mis te siin teete?”

“Siin olen puhkusel. Teenin Petrogradis, Ohvitseride Elektrotehnika Kooli alalises koossesisus.”

“Ja, siis on teil õigus. Mul ei oleks teile paremat kohta anda. Mis asja pärast tulite?”

“Tulin küsima, kas vastab tõele, et kavatsetakse formeerida eri jalaväe diviis kindluse alalise garnisonina?”

“Selline kavatsus on, aga kust teie seda teate?”

“Ma ei tea midagi, tulin teie käest küsima. Ja kui see diviis on planeerimisel, nagu nüüd kuulsin, kas on ettekujutav võimalus, et diviis meeskond ja ohvitseride korpus koostatakse eesti rahvusest sõjaväelastest?”

“Mispärast just eestlastest?”

“Seepärast, et eestlane kaitseb seda linna ja maalappi, oma sünnimaad, suurema innu ja ohvrimeelsusega kui keegi teine, kes pärit Siberist või Kaukasusest ja võitleb vaid käsu peale.”

“Mispärast just teie õhutate mõtet panna eestlasi kindluse garnisoni?”

“Mõte pole minu patent. See liigub siinses rahvas ja seltskonnas. Arvan, et seda mõtet tuleks teostada.”

“Teostamine sõltub kindluse komandandist. Mina ei taha eestlaste ärakasutamise mõtet tema juures algatada. Seda tuleb eestlaste endil teha.”

“Kui algatus tehakse, kas teie toetaksite seda?”

“Mõte ei ole halb. Ta väärib, et selle üle võiks tõsisemalt rääkida.”

Lahkumisel ukse juures ütles ta: “Asi, mida ütles võtsite, annab teostada, kui seda õieti aetakse. Võite arvestada seda, et mina ei ole vastu.”

Jõudis kätte uue koosoleku päev “Grand Marinas”. Vaidlused jatkusid samade argumentidega. Mina sõna ei võtnud, kuigi kiusatus oli suur. Ma ei võinud avalikul koosolekul rääkida oma kõnelusest Kostandiga, olgugi, et niisugune informatsioon oleks kallutanud enamuse arvamuse eesti polkude loomise kasuks. “Kui asja õieti aetaks, kõlasid mul kõrvus Kostandi sõnad. Aga koosolekul jõuti küsimuses siiski samm edasi. Loodi Tallinna Eesti Sõjaväelaste Büroo, kuhu liikmeks valiti vabatahtlik Arnold Jürgens, lipnik Konrad Rotschild ja reamees Hans Martna. Büroole anti õigus koopteerida liikmeid oma äranägemisel. Büroo esimeheks sai vabatahtlik Arnold Jürgens, keda tundsin oma liikmeks olemisel spordiselts “Kalevis”. Rotschildi tundsin kui meest, kes abiellus mulle tuttava prl. Nordmaniga. Hans Martna oli sotsialistist vanahärra Mihkel Martna poeg. Jürgens ja Rotschild koopteerisid mind büroo liikmeks kohe kohapeal pärast koosolekut. Mõned päevad hiljem leidis aset eraviisiline nõupidamine Büroo kutsel kuskil majas Vene tänaval. Peale Büroo liikmete olid minu mälu järgi koos: J. Tõnisson, J. Pitka, K. Pätsi ja Tõnissoni. Johan Pitka on tulisem Eesti patrioot, keda tunnen. Ta pani oma isikliku vara panuseks Eesti asja eest septembris 1944, langes Eesti viimaste kaitsjate hulgas. Ta oli 45. a. vana, Balti päästeseltsi direktor. Ta energial ei olnud piire, kui ta midagi ette võttis. Iseloomult oli ta äkiline, tegutses tihti rahuliku kaalutlemise vastaselt. Jaanuaris 1919, kui m/r “Lennuk” tuli sadamasse mereretkelt, mille kaasa tegi Pitka, olid kõik laeva ohvitserid tema kui admirali poolt antud sõjakohtu kätte alates vahvast “Lennuki” komandörist, venelasest kapten Veigelinist ja lõpetades minu isikuga. Pitka ei suvatsenud pidada põrmugi lugu ei Pätsist ega Laidonerist.

Konstantin Päts oli 43. a. vana, hetkel lipnik, olles ühes kindluse kahurväe polgus – mitte riviteenistuse kohal. Pätsi loomus oli egotsentriline. Vedru, mis teda tiivustas tegevusele, oli auahnus. See vedru on kõigil avaliku elu tegelastel ja seda tuleb võtta normaalse nähtena, kui see ei ohusta ühiskonda. Tavaliselt peetakse oma auahnusel pidurid peal sündsuse piiride hoidmiseks.

Jaan Tõnisson oli 48. a. vana, Tartu päritoluga ülemaaliselt tuntud avaliku elu tegelane. Põhijoones Tõnissoni loomuses oli iseteadvus. Tal polnud autoriteeti üle tema. Ta pidas kõiki teisi endast nooremaks ja vähem kogenenumaks. Temast hoovas sedavõrd autoriteeti, et keegi ei söendanud suitsetada tema juuresolekul. Ka mitte “Postimehe” K. A. Hindrey, kes suitsedada armastas niisama palju kui juua. Tõnisson oli kõige ausam Eesti riigitegelane, keda tunnen. Ka tema oli auahne, ja oma tõelisest demokraatlikust meelest andis ta tunnistust kogu rahvale, kui ta 1933. a. demissioneeris kogu kabinetiga, kohe pärast vabadussõjalaste põhiseaduse eelnõu läbiminekut. Tõnisson oli pannud kaalule kogu oma isikliku prestiiži võitluses vabadussõjalaste vastu, sulgenud nende organisatsioonid, kuulutanud välja üldkaitseseisukorra. Ta aga ei asunud vägivalla teele, vaid jäi ustavaks oma demokraatlikele põhimõtetele. ….

*

Lahkumine riigiteenistusest

Rahulepingu ellurakendamine

Asunud jälle tööle ministeeriumis, kuulsin Hellatilt, et ministeeriumi tegevus on jooksvalt suunatud kahes sihis – rahulepingu tegelik teostamine ja kadunud Poska poliitika jätkamine ning elujõulise Balti liidu loomine. Rahulepingu ellurakendamise alal on nimetatud kolm komisjoni, kes sõidavad Venemaale kõige lähemal ajal. Üks läheb Voroneži evakueeritud Tartu ülikooli varasid üles otsima ja ära tooma. Kaks on opteerimiskomisjonid, kelledest üks sõidab Petrogradi, teine Moskvasse. Petrogradi komisjoni esimeheks on Aleksander Schipai, kes minuga oli olnud Moskvas. Huvitav oli kuulda, et Moskva opteerimiskomisjoni esimeheks on Juhan Kartau, kes mind Moskvas palus, et abistaksin ta onupoega. Hakkasin otsima kokkusaamist temaga. Tema tulekul ministeeriumi kutsusin ta oma tuppa, andsin talle üle nimekirja opteerida tahtjatest, keda olin registreerinud. Register sisaldas ligi sada nime. Sellele kirjutasin Kartau silmaall juurde veel ühe nime. See oli inimene, kellele olin lubanud pääsu Venemaalt. Palusin Kartaud eriti tema eest hoolt kanda, ilma temale meelde tuletamata tema pöördumist minu poole abi saamiseks. Zina aitamises oli mul olnud õnne, et Moskva komisjoni etteotsa sai Kartau ja et ma jõudsin Tallinna tagasi õigel ajal – Kartau sõitis välja kolm päeva hiljem.

Varsti pärast komisjonide ärasõitu loodi ministeeriumis vene osakond, kelle juhatajaks sai David Saarva. Petrogradi ja Moskva vahet hakkasid sõitma kullerid. Neist tundsin kahte – Julius Seljamaa venda ja Adolf Mergevitši, kes oli minu koolivend. Mõlemad said aja kestel miljonärideks.

Sahkerdamine Venemaaga käis üha suurema hooga. Sellega ei tegelenud ainult kullerid, vaid igaüks, kes ministeeriumilt sai hankida loa Venemaale sõiduks. Peamine äriajamine sündis diplomaatilise ja kulleripostiga. Venemaale veeti eeskätt piiritust, arstirohte, aniliinvärve. Sealt toodi plaatinat, kulda, kalliskive, hinnalisi karusnahku. See äritegemine leidis hukkamõistmist ajakirjanduse poolt, kuigi ajakirjanikud ise said lahtisel käel Vene sõidulubasid David Saarvalt. “Päevalehe” peatoimetaja Hans Rebane, kes ise oli teinud ärireisi Venemaale, kirjutas oma lehes hurjutava pealkirjaga “Välisministeeriumi kaubamaja”.

Venelase vaatasid asjale läbi sõrmede. Nad vedasid Eestisse diplomaatilise posti plagu all puudaliste pakk-kastide viisi propagandamaterjali, transiidina saatmiseks edasi. Meie lasime seda vaikselt sündida. Tallinnas avasid kolm ameerika juuti, Urvater, Schapiro ja Curry büroo, kus osteti üles Tallinna saabuvat plaatinat ja kalliskive. Büroo oli Viru tänaval ruumides, kuhu 1922. a. asus Ameerika konsulaat. Büroo peamiseks kliendiks ol Dicks, David Saarva abi. Saanud väga rikkaks, emigreerus Dicks 1923.a. Kuuba saarele Vahe-Ameerikas.

Vist provotseeritud lõpuks siiski eesti ajakirjandusest, andsid venelased 1921. a. lõpul määruse, millega diplomaatilise posti kaal piirati 16 kilogrammile. Post, kuni selle kaalu piirini võis minna ühe riigi pitsati all, kas Eesti või Vene. Post üle selle kaalupiiri loeti kulleripostiks, mis pidi kandma üheaegselt Eesti ja Vene pitsatit. Selleks tuli posti saatmise päeval Vene ametnik välisministeeriumi või Moskvas meie saatkonda, vaatas ärasaatmiseks määratud kastid-kotid läbi ja sanktsioneeris nad oma pitsatiga.

1922. s. lõpul juhtus kuller Margevitšiga Moskvas õnnetus. Vene valitsus tõstis tema vastu süüdistuse spekuleerimises, mille eest tolleaegse militantse kommunismi seaduste järgi seisis surmanuhtlus, nõudes Margevitši väljaandmist. Meie saadik Tõnis Vares keeldus seda tegemast. Saatkonnahoone, kus Margevitš varjul viibis, võeti venelaste poolt tugevama valve alla. Margevitš elas seal üle kolme kuu, tõstmata jalga tänavale. 1923. a. jaanuaris olin Moskvas eraisikuna pidamas läbirääkimisi S.T.O. (soviet truda i oboronõ – töö ja riigikaitse nõukogu) esimehe Ležavaga Inglise-Vene eksport-import aktsiaseltsi asutamise asjus. Oli ju NEP-i ajastu. Kohkusin, kui nägin koolivend Margevitši. Ta oli varem olnud elurõõmus ja tüse kui karu. Nüüd aga kokku kuivanud ja kõnes äärmiselt deprimeeritud. Hakkas temast, heast mehest, väga kahju. Pidasin nõu esimese sekretäri Peeter Jõgiga. Tegime plaani ja kandsime selle koos ette saadik Tõnis Varesele. Ta ütles, et kui inimene saab ta meist aru ja pooldab meie plaani, aga kui saadik ei taga ega tohi ta sellest teada. Pidime plaani pühendama saatkonna meesteenija – kojamehe, hakkasime talitama omaaenda riisikol. Kulleripäeval olid saatkonna ovaalsaali ühte otsa välja pandud ärasaatmisele kuuluvad asjad, nende hulgas pikk puust kast, täis raamatuid. Saali teise otsa olime püstitanud väikese baarilaua jookidega ja suupistetega. Venelane tuli, vaatas kõik kotid ja suure kasti kohusetruult läbi. Siis pani Jõgi talle ette, andku ta pitsat üle kojamehele musta töö tegemiseks. Seda oli Jõgi teinud varemgi ja venelane oli nõus, sest laki sulatamine polnud päris puhas töö. Ta andis pitsati kojamehele korraldusega, et kõiki asju võib pitseerida. Siis võtsime venelase enda vahele, viisime ta saali teise otsa leti äärde, hakkasime temaga tõstma klaase hästi elavas vestluses, kandes hoolt, et venelase selg oleks pidevalt pööratud saali teise otsa poole. Tema seljataga tegi kojamees kiiresti kasti raamatutest tühjaks, kasti puges Margevitš. Olime seda operatsiooni harjutanud ja mõõtnud aega. See kestis minut mõne sekundiga. Kõik läks libedasti. Kojamees tõi pitsati leti juurde, ta oli külmavereliselt jõudnud kõrvaldada saalist kastist väljavõetud raamatud. Saadiku loal sõitsime mõlemad kaasa kulleriga. Kokkuleppel oli nii Vene kui Eesti kulleril omaette III klassi vagun. Asetasime kasti Margevitšiga kupeesse pingile. Pärisime kuidas ta end tunneb? Õhupuuduse üle ta ei kaevanud, küll aga olevat tal palav ja janu. Janu kustutamise probleemi lahendasime seega, et kastsime vette taskuräti, ulatasime selle temale läbi katiprao. Margevitš, kes tundis igat jaama teekonnal, mida oli sooritanud nii tihti, närvitses, päris ikka, kus me nüüd oleme? Kullerit, kes polnud meie asjasse pühendatud, Jõgi meie kupeesse ei lasknud, öeldes, et tahab minuga üksi olla omavaheliseks rääkimiseks. Valvasime kordamööda kogu öö, viites Margevitši aega jutuajamisega. Öö Moskva-Petrogradi (siis juba Leningrad) vahel möödus suurema vaevata. Raskem oli teine öö, kui väljusime Leningradist, lähenesime järjest piirile. Piiril oli tulnud ette juhtumeid, kus toored Tšeka väeosade soldatid olid püssitikkudega torkinud meie postikotte ja kaste, vaatamata, et need olid pitseeritud. Olime omavahel kokku leppinud, et kui niisugune katse peaks saama ette võetud, loobume tollijärelevaatusest, pöördume kannapealt tagasi.

Piirijaamas kasutas Jõgi kui diplomaatilise passi omanik õigust jääda oma kupeesse. Kuller ja mina pidime minema puubarakki, kus toimusid piiri ületamise formaliteedid. Kõik läks hästi. Traataia juures, enne värava avamist, astusid vagunisse tšekistid, veelkordseks kontrolli tegemiseks. Jõgi istus Margevitš kastil  kõlgutas jalgu, tõmbas piipu. Kui olime traadist läbi omal pinnal, koputas Jõgi kasti kaanele: “Aadu, kurat, jalad juba põhjas.” Andis jälle mulle nüüd juba tuttavaks saanud kergendusohke. Saabunud Narva, saatis Jõgi Varesele telegrammi kokkulepitud ilmsüütu tekstiga. Kohe esitas Vares väliskomissarile noodi kuller Adolf Margevitši jäljetust kadumisest, paludes abi tema leidmiseks. Paari nädala möödumisel sai Vares vastuse oma noodile: “Teie poolt otsitav kuller Adolf Margevitš on Tallinnas.”

Nagu öeldud, kogus Margevitš endale kulleriametis miljonilise varanduse, aga ta kaotas selle lühikese ajaga – joomisega, laenude andmisega sõpradele, ebaõnnestunud äritehingutega. Ta emigreerus USA-sse vaese mehena 1923. aastal.

Aga oma ameti kõrval ei teinud raha sahkerdamistega Venemaal mitte üksi kullerid. Petrogradi opteerimiskomisjoni esimees Aleksander Schipai tuli oma ameti mahapanekul Eestisse tagasi väga rikka mehena. Hakkas Tallinnas tegutsema ärialal, omas mõõduandvat kaalu mitmetes ettevõtetes.

Moskva opteerimiskomisjoni esimees Juhan Kartau sai samuti rikkaks oma tegutsemisega Venemaal. Nii ka tegi Saarva abi Dicks, kes oma varandusega lahkus Vahe-Ameerikasse, emigreerus Kartau Brasiiliasse.

Väike pangakontor Tallinnas, Klaus Scheel, tõusis meie pankade esirinda, tänu valuutaoperatsioonidele Venemaaga äritsevate isikutega ja äritehingute vahendamisega, mida eraviisil ajas vene saadik Gukovski. Ajades äri temaga, said püsti rikkaks mitmed eesti ärimehed, nagu Joachim Puhk, Gustav Linkvist, kes varem olid olnud vaid mõõdukalt jõukad.

Eraisikute majandusliku tegevuse tõusu kõrval tõi rahuleping riigile vähe kasu, kui mitte lugeda Venemaalt saadud 15 miljonit kuldrubla. Meile lubatud suured metsakontsessioonid jäid teostamata, samuti jäi vaid paberile raudtee-ehitamise kontsessioon Tallinn-Moskva. Transiitkaupade vool Venemaalt üle Tallinna sadama, mida meie Tartus rahukonverentsi laua taga kujutlesime vägeva jõena, osutus tegelikus elus vaid nirisevaks, kuivada ähvardavaks ojaks.

Voroneši saadetud komisjon tuli tagasi pooltühjade kätega. Vene võimud neile nimetamisväärt abi Tartu ülikooli evakueeritud varanduste otsimisel ei andnud. Mis leiti, sai leitud oma käel. Varandustest jäi palju puudu. Meile lubatud laevadest, mis oli registreeritud Tallinna sadama järgi, oli jäälõhkuja “Väinamöinen” (“Jermak”) Saksa okupatsiooni ajal 1918. a. sattunud soomlaste kätte. Nad ei tahtnud jäälõhkujat meile välja anda, sest vajasid seda ise. Suurte pikaajaliste sekelduste järel saime laeva siiski kätte.

Riigiteenistuses seisvate kaubitsejate hulgas, nagu kullerid, opteerimiskomisjonide juhid jt., oli mees, kes äritsemise alal seisis oma kolleegidest peajagu kõrgemal ja kellest riigil oli otsene majanduslik kasu. See mees oli meie Moskva saatkonna majandusülem Lellep, kes väärib, et temast kõnelda pikemalt.

Nagu öeldud, olin Moskvas detsember 1922-jaanuar 1923, keset NEP-i uue majanduspoliitika ajastut. Siis oli meie saatkonna aadress Malaja Kislovki 6. Maja, mis oli meie kasutamiseks antud, oli kuulunud varem Vene tuntumale kirjastajale Sõtinile. Maja eest nõudsid venelased meilt renti 15.000 kuldrubla aastas. Selle summa maksis meie riigikassasse aastast aastasse Lellep. Tema võttis vastu oma keldrikorteris kirjukaliibrilisi vene võimumehi, nende hulgas – tean kindlasti – STO esimeest Ležavat. Tema sai salajast informatsiooni Tšeka agentidelt. See oli tema, kes saadik Varesele andis hoiatuse – Margevitš ärgu lahkugu majast, sest tema kohta on antud areteerimiskäsk. Seda tükk aega varem, kui Vares sai nõude välja anda Margevitši.

Moskvas käidavam kaup, piiritus, käis Lellepi käest läbi tuhandete liitrite viisi. Ta äritegemise piirkonda kuulusid veel arstimid, ka keemiakaubad. Saatkonnamaja oli ööd kui päevad range valve all, ka kõige väiksem käsipakk ei pääsenud sisse ega välja ilma venelaste kontrollita. Aga samal ajal juhtusin nägema, kuidas saatkonna hoovivärava mõlemad pooled avanesid, väljus lahtine auto, Lellepiga autojuhi kõrval. Autosse olid kuhjatud kastid ja kotid, autot keegi ei peatanud.

Lellep töötas Moskvas pikki aastaid (vist kuni 1924. a. ). Tallinnas elas ta Kadriorus, ei pidanud ühtegi ametit ega ajanud äri. Ta andus täie innuga skautlikule liikumisele.

Kõige otstarbekohasemaks ja tulemurikkamaks inimlikult ja ühiskondlikult seisukohalt osutus rahulepingu määrus, mis andis soovijatele õiguse lahkuda Eestisse. Tuhanded tarvitasid seda õigust. Optandid, enamikus mitte vaesed, andsid jõupanuse meie majandusele ja arenevate ühiskonnale. Mitmed asutasid tööstuslikke ettevõtteid, nagu vennad Tohver, vennad Vellner, viis venda Kilgaseid jt. Ühiskond sai juurde lavakunstitegelase Paul Sepa, ooperilaulja Karl Otsa. Optant kindralstaabi ohvitser Juhan Tõrvand oli meie kindralstaabi ülem 13 aastat, 1920-1933. Nende aastate kestel organiseeris kindralstaabi ülem Tõrvand väikese riigi mustersõjaväe. See oli kompaktne, kõrge moraaliga, hea väljaõppega, modernsete relvadega. Tundsin Tõrvandit isiklikult hästi. Pidasin teda ja Jaaksoni meie tosinast kindralist kõige intelligentsemaks, arukamaks ja omal alal asjatundlikumaks Optantide jõukusest andis pildi asjaolu, et Tallinnas tekkis üleöö palju antiikkauplusi, kus müüdi optantide poolt toodud väärtesemeid. “Esto-Muusika” direktori M. Pierali andmetel toodi 1920.-1921. a. Eestisse üle 2000 kontsertklaveri, seda Venemaalt.

Teised sündmused

10. oktoobril 1919 võttis Asutav Kogu vastu maaseaduse. Võõrandatud maade eest otsustati maksta tasu, hindade alusel, mis olid kehtivad enne I maailmasõja algust. Sotsid, kõige suurem erakond, olid parunitele tasumaksmise vastu. Ähvardasid tasumaksmise küsimuse panna rahvahääletusele. See ähvardus tekitas palju peavalu Toompea tegelaste seas. Instinktiivselt aimati, et tasuta varanduste eksproprieerimine (kommunistide keeles natsionaliseerimine) võib väikesele, äsjasündinud riigile tuua halva kuulsuse välismaal, kellega tahtsime luua ja pidada häid vahekordi. Aga seda aimati ka ette, kui rahvahääletus tuleb, siis hääletatakse kindlasti tasummaksmise vastu. Sotsidest paremal pool seisvad erakonnad ei teadnud, kuidas vältida rahvahääletuse ohtu. Olukorra päästis Jüri Uluots leiutusega, et maade eest maksmise seadus on fiskaalseadus ja kui selline ei kuulu rahvahääletusele. Ta väitis, et ei saa panna rahvahääletusele küsimust, kas maksta riigile tulumaksu või mitte. Samuti ei saa rahvahääletusele panna seadust, et eraomandi põhimõtet, peame seda näitama tegudega. Uluotsa argumendid mõjusid. A. K. võttis vastu seaduse maksta tasu võõrandunud maa eest. Sotsid loobusid rahvahääletuse ideest. Tekkisid siiski suured sekeldused. Sakslastest maaomanikud ei olnud rahul ennesõjaaegse hinnaga, nõudsid tänapäeva turuhinda. Nii kui 1918. a. nad olid pöördunud Saksa valitsuse poole abipalvega Kingissepa poolt antud sakslaste lindpriiks kuulutamise dekreedi vastu, nii kutsusid nad Saksa valitsust appi ka nüüd. Ministeeriumis algas suur töö õiendamiste alal Saksaga. Keset ministeeriumi pingutusi teha meie maareform võimalikult meelepäraseks Saksale jõudis mulle kätte suvepuhkuse aeg. Otsustasin puhkuse veeta Käsmus merekooli juhataja kapten Larensi pool. Paaripäevase puhkuse järgi võisin juba veenduda, et meremeeste küla Käsmu on üks omapärasemaid asulaid Eestis. Külas on kodus peamiselt naised, kuna mehed on kodukohast eemal, kündes merd mitmes maailmakaares. Käsmu inimesed, meri ja männimets meeldisid mulle alatiseks meeldejäävalt.

Juuni lõpul sain äkki telegrammi Gukovskilt kutsega sõita Tallinna kõnelusele temaga. Puksiir “Vladimir” vajas sõiduks kuus tundi. Nägin, et N. Vene saatkonnamaja oli palju perekam kui varem. Isidor Gukovski oli kolinud maja alumiselt korralt teisele korrale. Ta asus koha asja juurde. “Kutsusin teid välja, sest mul on teid tarvis. Meie riik teeb suuri sisseoste oma majanduse ülesehitamiseks. Tellimised käivad peamiselt Krassini ja minu kaudu. Ostame raudteematerjale, vedureid, tehase sisseseadeid, elektrijõujaamade agregaate ja palju muud. Need kaubad on saadaval Inglismaal. Aga paljud inglise firmad ei taha teha müüke Venemaale. Vajame vahetalitajat, õigemini vahetalitusfirmat, kes kaubad ostab oma nimel ja need siis saadab kuhu vaja. Selleks vahemeheks tahan angažeerida teid. Telegraafeerisin teie asjas juba Krassinile Londoni. Tema vastas, et mäletab teid ja on teie rakendamisega nõus. Teil tuleb kiires korras, hea kui juba tuleval nädalal, sõita Londonisse. Seal peate Inglise seaduste järgi inkorporeerima import-eksport kaubandusliku ettevõtte, ükskõik mis nime all, ütleme näiteks The Scandinavian Trading Company Ltd. Selle ainuomanikuks ja juhatajaks oleksite teie. Saate aru? Mis ütlete minu ettepaneku kohta?

Vastasin Gukovskile, et seisan riigiteenistuses, seepärast ei saa vastu võtta tema ettepanekut. Gukovski pahandas: “Räägin teiega tõsist juttu, aga teie tembutate minuga. Võite ju oma praeguselt kohalt lahkuda päevapealt, või nõuavad teie maa seadused aastapikkust ülesütlemise tähtaega. Ärge tulge mulle välja tühiste ettekäänetega.”

“Ei. Ma ei taha olla teie valitsuse agent, olgu see nii ümbernurga ja kaudsel viisil kui tahes. Ei taha rikkuda oma head nime. Peaksite sellest aru saama.”

“Aga siin ei ole ju midagi tegemist poliitikaga. Minu ettepanek on panna teid tegutsema puhtmajanduslikul alal. Firma, mida teil tuleb luua Londonis, hakkab saama 5% komisjoni kõigi äritehingute pealt. Tahan teid teha rikkaks meheks. Olen teinud miljonäriks siin mitu eestlased, kes elavad edasi hea nime all. Teil peaksid olema tuttavad Joachim Puhk, Gustav Linkvist, Boris Linde. On vee teisi eestlasi, kes ei häbene olla minuga äriühenduses. Teie sobite kõige paremini sellele kohale, mida teile pakkusin, meil on head andmed teie kohta – olete elanud Londonis, kõnelete keeli. Mõtelge järele. Soovin teile head, Wiljam Ivanõtš.”

Oma südametunnistuse järgi ei saanud jääda nõusse Gukovskiga, ütlesin seda temale. Ta kehitas õlgu: “Mis teha. Ka mina olin kord noor ja rumal.”

Lahkumisel mulle kätt andes lausus ta: “Ma ei ütle jumalaga, ütlen nägemiseni.”

Gukovski ettepanekut ei lükanud ma tagasi mitte nooruse rumalusest. Tegin seda antagonismist kommunismi ja selle võimumeeste vastu, mis minusse juba tol ajal oli jõudnud juurduda sügavasti. Õppisin kõrgema klassi kommuniste tundma Tartus ja hiljem Moskvas. Ei, selle õpetusega ega selle apologeetidega ei tahtnud tegemist teha. Olin täiesti teadlik, et Gukovski ettepanek avab mulle kitsastest kodulinna oludest tee välisilma, mille veetlevust olin juba saanud tunda lühemat aega. Teadsin ka, et ettepanek avas ukse jõukusele. Ei ole oma otsust kahetsenud. Hiljem oli mul põhjust pidada seda otsust õnnelikuks. Gukovski kutsuti Moskvasse, kuulu järele korratuse pärast tema saatkonnas. Seal kadus ta jäljetult. Ta nimi sai kustutatud Sovetskaja Entsioklopeediast nii kui tema Tartu kolleegi Joffe oma. See on kommunistide komme avaldada nekroloogi represseeritute üle.

Sügisel pärast linnatulekut sain veel ühe ettepaneku, mida pidasin iseloomult sarnaseks Gukovski ettepanekule.

Koolivend Arnold Erik, kellega olime sõbrad, tegi kiiret tõusuteed piiritusekuninga troonile. Oma võistlejad oli ta kahjutuks teinud seega, et rakendas nad tööle oma ettevõttes, büroo asus Maakri tänaval. Erik kutsus mind selle ettevõtte ärijuhiks.

“Mul on vaja palju ringi reisida,” seletas Erik. “Vajan meest Tallinnas, keda võin usaldada. Selleks meheks tahan sind.” Erik loetles mulle pakutavaid tingimusi, mis olid väga meelitavad. Ütlesin Erikule ära.

“Mispärast? Mu äri läheb väga hästi.”

“Äri on hea jah. Aga ta lõhn on halb.” Kuigi minust ei saanud ta kaastöölist, jäime sõpradeks edasi.

Asunud tagasi tööle ministeeriumi, kuulsin, et Ado Birk oli minu äraolekul saanud riigivanemaks. Selleks oli ta kogu päev – 25. juuli. August Rei nimetas ta hommikul riigivanemaks, tegi talle ülesandeks moodustada valitsus. Seda ka Birk tegi päeva kestel, esitas oma kabineti A.K. õhtusele koosolekule kinnitamiseks. Hääletamisel jäi rõhuv enamus A.K. saadikutest erapooletuks. “Pange oma valitsus vestitasku tagasi,” kostis vahelehüüe. Birk tõmbus tagasi, teatas, et loobub valitsuse moodustamisest. Sellest peale joonistas karikaturist Gori “Vabas Maas” Birki ikka edasi frakis ja triibulistes pükstes, aga nüüd juba uue pealkirja all, “Vestitasku valitsuse peaminister”. Kuulsin Hellatit ohkavat, et raskused Birkiga ei ole lakanud ja et need takistavad tööd. Maaseaduse tõlge, mida tehti Saksa saadikule, oli läinud kaotsi. Kui seda otsimise peale ei leitud, tuli teha uus tõlge. Kaotsi läinud paberi kraamis välja Birk oma paksust portfellist. Sama lugu oli Gukovski noodiga. Gukovski kirjutas, et Eesti Pank honoreeriks tema nõudeid eesti rahamärkide järgi senise 2 miljoni marga piiri asemel kuus kuni 3 miljoni ulatuseni kuus. Gukovski tegi telefonil stseeni Hellatile, pahandades, mispärast ta pole saanud vastust oma noodile. Hellatil ei olnud noodist aimugi. Selgus, et Birk oli noodi pannud oma portfelli, ilma kellelegi näitamata. Naersime mõlemad Birki kombe üle kõike lugeda saladuseks ja pidada saladuses, aga olukord pälvis naeru läbi nutu, nii kui situatsioonid Tšehhovi juttudes.

Kuulsin, et Tallinna olid jõudnud Moskvast Potoptšina ja Evelinov, kes muide osutusid abielupaariks. Ka käisin “Estonias” minu üliõpilaspõlve lemmikviiuldaja Cecilia Hanseni kontserdil. Ta oli nüüd optant ja omas Eesti passi. Optandina oli Eestisse tulnud ka Petrogradi keiserliku Aleksandri teatri näitlejanna Vedrinskaja, samuti minu lemmik. See kõik andis mulle lootust, et Venemaalt saab pääseda ka Zina Isserlin.

Vahekord Birkiga muutus pärast minu tagasitulekut puhkuselt veelgi halvemaks. Tundsin, et ma kaua ei talu Birki ja minu vahelist pingelist õhkkonda, mis vajas vaid sädet plahvatamiseks. See säde tuligi, näiliselt põhjustatuna meie suhetest Poolaga.

Cordon sanitaire (karantiinvöö), mis Prantsusmaa arvates pidi tulema Euroopa kaitsevalliks idas N. Vene ohu vastu, sai Prantsuse valitsuse eestvõttel kõvendatud Petite Entente (väike liit) lepinguga 14. augustil 1920. Sinna väikesesse liitu kuulusid esialgu lepinguosalised Rumeenia, Jugoslaavia ja Tšehhoslovakkia. Prantsusmaa tahe oli seda liitu laiendada põhja poole eestkätt Poola kaasatõmbamisega. Oktoobrikuu teisel nädalal tuli Poola saadik ministeeriumi kõnelema Birkiga Petite Entente´i pärast. Jättis maha noodi, mis oli üks päev Hellati käes. Siis pani Birk selle oma portfelli, kuhu ta ka jäi. Lugesin nooti Hellati laual. Seal seisis et Quai d´Orsay (Prantsuse välisministeeriumi aadress) oli diskreetseid teid mööda andnud mõista Poola valitsusele, et Poola teeks hästi, kui ühineks Väikese Liiduga. Ühtlasi oli sama Quai d´Orsay pannud Poola valitsusele südamele sondeerida pinda vaiksel viisil, mida mõtleb Eesti valitsus Väikese Liidu kohta. Omaltpoolt küsib Poola, kas Eesti saaks eraviisil selgitada Soome suhtumist kõnesolevasse küsimusse, on oluline saada vastus käesolevale noodile võimalikult pea. Mõne päeva pärast tuligi Poola saatkonna esimene sekretär, minust vanem mees, endine ratsaväe ohvitser, küsima jutule Birkiga, öeldes, et tuleb vastuse järele oma noodile. Birk teatas mulle, et ta ei saa poolakat vastu võtta, et tulgu vastuse järele homme. Kui Poola sekretär tuli, kordus sama lugu – tulgu homme. Vaene ninapidiveetav sekretär tuli jälle, käitus laitmatu viisakusega. Birk tahtis jälle (juba kolmandat korda) teda ära saata tühjalt, seekord sõnakõlksuga – tulgu paari päeva pärast. Siin ma enam ei kannatanud, hakkasin Birkile vastu. Seda hoopis mitte isiklikel põhjustel. Kadunud Poska siht oli luua eluvõimast Balti liitu, Poolaga ja Soomega selle ühisfrondi tiibadel kui tugevate tugipunktidega. Seepärast harrastasime hoida parimaid suhteid just Poolaga, soojuselt järgnevam peale hõimurahva Soome. Nägin Birki käitumises meie heade suhete rikkumist, see häiris mind. Ütlesin Birkile tema toas: “Kui tahate Poola sekretäri jälle ära saata tühjalt, siis teatage seda temale ise. Seda mängu mina enam kaasa ei tee.”

“Teie täidate minu korraldust vasturääkimata, kas kuulete!”

“Ei. Teie korraldus rikub meie suhteid. Mispärast ei kutsu teie teda sisse ja ei ütle talle ausalt, et küsimus, millele ta tahab vastust, on delikaatne, et valitsus arutab seda, see võtab aega nädal, võib-olla kaks. Teie kutsute saadiku ise välja, kui teil vastus valmis. Sellest saab sekretär aru, aga mitte sellest, mis te temaga teete.”

“Mina olen praegu minister majas ja teen omaenda poliitikat. Ei vaja teie õpetust. Kuida te julgete. Kes teie olete?”

“Julgen teile ütelda seda, mida teised ei julge. Olen teeninud Tõnissoni ja Poska all. Nemad olid ministrid, keda ma austan.”

“Teie arvamised ministritest mind ei huvita.”

“Ma ei ole veel avaldanud oma arvamist teie kohta. Nüüd teen seda, kui juba siis juba. Teie salapäratsemise – komme ministeeriumi dokumente endaga ringi kanda takistab tööd.”

Need sõnad tegid Birki vihast keeletuks. Kuulsin vaid teda endamisi rääkivat: “Seda ma ei jäta. Ei, seda ma ei jäta.”

Ütlesin minekul ukse juures: “Mõistan teie reageerimist. Lähen annan kohe Hellatile lahkumispalve. Jumalaga, härra Birk.” Toast väljumise ust enese järel kinni ei pannud, hoidsin selle lähti, pöördusin Poola sekretäri poole: “Minu minister palub.” Poolakas kõndis Birki juurde sisse. Panin ukse kinni ta järel. Hellati laual kirjutasin:

“Välisminister A. Birkile. Olen jõudnud arusaamisele, et minul ei ole võimalik töötada Teie juhatuse all. Seepärast palun mind lugeda lahkunuks välisministeeriumi teenistusest, arvates tänasest päevast 22. okt. 1920.”

Andsin paberi Hellatile esitamiseks Birkile. Seletasin: “Jah, mul oli temaga kokkupõrge, mida ta ei unusta ega mulle ei andesta. Avaldasin talle oma arvamust.”

Hellat tegai vastava kohkumisžesti – kattis näo käega.

Järgmisel päeval kutsus mind Hellat telefonil enda juurde ministeeriumisse. Ta andis mulle tagasi mu lahkumispalve, öeldes: “Minister ei võtnud seda vastu. Teatas, et on määranud teid organiseerima pressiosakonda. Selle töö juures ei puutu teie temaga kokku.”

Olin üllatunud Birki võttest, aga pressiosakonna vastu polnud mul mingit huvi. See osakond seisis vaid paberil. Seal töötas vaid ainult üks mees, Eduard Laaman, kes toimetas ajakirja “Revue Baltique”. Ulatasin oma lahkumispalve veel kord Hellatile, kinnitades et minu otsus on lõplik – mida ministeeriumi enam tagasi tule. Lahkumisel oli Hellat liigutav. Ta kaelustas mind, sõnas, ka tema on südames otsustanud varsti lahkuda. Nii jätsin jumalaga ministeeriumiga, kuhu olin asunud tööle 27. juunil 1919, s.o. aasta ja kolm kuud tagasi.

Hellati ja minu lahkumisega lõppes amatöörasjaajamise viis välisministeeriumis, tegevus võttis ikka enam professonaaltöö ilmet. Hakati looma osakondi, nagu administratiiv-, pressi-, juriidiline jt. osakonnad. Loodi eriline protokolliülema amet. Välispasside andmine viidi Politsei Peavalitsuse valdusesse. Oma kodukaunistamise töö kroonimiseks kolis väliminsteerium väikesest puumajast Toompeale, uhkesse rüütelkonna hoonesse. Eesti riigi tõusuareng kõikidel aladel reflekteerus ka välisministeeriumi tõusus suureks asutuseks.

Seda töö, vaeva ja verega ehitatud vabat Eesti riiki, keda hoidsime südames ja hoiame praegugi, ei ole enam.

Vaenlane, kellest saime jagu tema esimesel sõjaretkel, sai meie üle võimu oma teisel pealetungil. Need, kes andsid oma elu, et õitseks ja haljendaks eestlaste maa, on jõudnud ajalukku, ütlevad mehemeelel koos vanade roomlastega: “Ducle et decorum est pro patria mori.” (Õilis ja kaunis on isamaa eest surra). Meie, ellujäänud, kes käinud läbi vaeva ja viletsuse, ütleme lakkamatu trotsiga, parafraasina Marie Underi sõnadest:

Meilt võetud on küll väga palju

– Meile siiski jäi

Me uhkus, au ja jonn kui kalju

– Seiskem püstipäi!

*

Järelsõna

Lahkumisega riigiteenistusest lõpevad mu meeldejäänud mälestused. Arvan, et minu hilisem eraelu ei võiks pakkuda huvi avalikkusele. Aga et mitte katkestada jutulõnga järsult, teen veel mõned märkused, mis ajaliselt ulatuvad kaugemale minu riigiteenistusest lahkumise päevast.

Kuu aega pärast minu lahkumist välisministeeriumist, novembris 1920, andis rahaminister Kaarel Baars mulle litsentsi tubakatööstuse avamiseks. Koos oma Petrogradi-põlve sõbra proviisor Johannes Lausseniga asutasin esimese tubakatehase Eestis (Havana). Selle ettevõtte käimapanemiseks laenas mulle Klaus Scheel 2 miljonit marka. Laenu käemeheks oli mulle tuttav Petrogradi ajast, Harju Panga direktor Madis Jaakson. Jaanuaris 1921, kui minu ettevõte töötas täies hoos, tegi uus välisminister Otto Strandman mulle ettepaneku tulla tagasi välisministeeriumi. Ütlesin ära, sest kõik tundemärgid näitasid, et mu tööstusettevõte oli õnnestunud. Tagasituleku kutset kordas Strandmani järglane välisminister Ants Piip veebruaris 1921. Pärast minu äraütlemist palkas Piip minu endisele kohale Turkestanist kodumaale opteerunud Johannes Markuse, kes välisministeeriumis tegi pika karjääri. Piibul oli kerge käsi uute heade tööjõudude leidmisel. Ta võttis ametisse ka minu koolivenna Oskar Öpiku, kes samuti kui Markus tegi kõrge karjääri Eesti riigi välisteenistuses. Minu uus töösturikutse viis mind varsti jõukale järjele. Hilisemad eluaastad veetsin peamiselt välismaal, kus lõpetasin ka oma sõjaolude tõttu poolelijäänud õpingud kõrgema hariduse tasemel.

Olles heitnud pilgu minevikule ja meenutanud, missuguste raskuste juures nii sõjaväljal kui ka rahvusvahelise poliitika areenil Eesti suutis tõusta ja kujuneda iseseisvaks riigiks, tekib tänapäeval küsimus – kas õnnestub Eestil veelkordselt vabaneda Venemaa rahvastevanglast? Usun seda kindlasti.

Eesti rahvuslik geenius, olles võimeline trotsima aastasadu kestnud võõrast võimu ja selle ümberrahvustamise püüdeid, andis parajal hetkel mehi organiseerima riiki, looma temale välissuhteid ja arendama tema õitsengut. See rahva ürgvaim elab üle ka praeguse nõukogude võimu, mille savijalgadeks on suur vale, terror, diktatuur ja rahva isoleerimine välismaast. N. Vene uus isevalitsuslik riigikord kannab eneses surmaidu. Mida rohkem venelasi õpib lugema ja kirjutama, seda enam hakatakse mõtlema laiades hulkades. Ja seda paratamatult ka omaenda peaga ning mitte ainult tarvitama propagandaveski saaduseid. Tänapäeva põrandaalune kirjandus N. Venes, mille levimine ulatub ka läänemaailma, käsitab muude probleemide hulgas ka küsimust, kas nõukogude riigikord kestab kuni käesoleva sajandi lõpuni. Nii näiteks avaldas N. Venes elunev ajaloolane A. A. Amalrik uurimistöö pealkirja all “Kas Nõukogude Liit püsib kuni aastani 1984”. Niisuguste olukordade juures on vaja vaid tõuget kas riigis endas või väljastpoolt nõukogude korra varisemiseks, nii kui see toimus tsaarivalitsusega 1917. aastal. Siis saabub Eestile päev kus ta saab end rabeleda lahti Venemaast, kellega teda tõeliselt ei köida side, kui selleks mittel lugeda maa vägivaldset okupeerimist.

Kirjastus: Olion, 1992

Vaata ajalooraamatuid Eestist meie poes – http://vanajahea.ee – Ajalugu/Eesti

Advertisements

Responses

  1. I have been browsing on-line greater than three hours lately, yet I never found any fascinating article like yours. Itˇs lovely worth sufficient for me. In my view, if all site owners and bloggers made just right content as you probably did, the net will be a lot more useful than ever before.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: