Posted by: libarebane | 18/09/2011

“Liivimaa ajalugu 1556-1561”

Autor: Johann Renner

Keskalamsaksa keelest: Ivar Leimus

Värsid ladina keelest: Enn Tarvel

Sisukord:

– Renner ja tema aeg – 47. meister Wilm von Forstenberch – Aasta 1558 – Narva kaotatud – Vasknarva kaotatud – Vastseliina kaotatud – Kirumpää kaotatud – Uue-Kastre kaotatud – Tartu kaotatud – Konguta, Rõngu, Rannu kaotatud – Porkuni kaotatud – Rakvere kaotatud – Laiuse kaotatud – Toolse kaotatud – Kiviloo maha põletatud – Gaujiena maha põletatud – Issanda aastal 1559 – 48. meister Goedert Keteler – Issanda aastal 1560 – Aluksne kaotatud – 8. raamat – Ordu suurest lüüasaamisest Härgmäe lähedal – Kuidas Viljandit piirati – Viljandi kaotatud – 9. raamat – Lahkele lugejale – Kuidas Tallinn Rootsi omaks sai – Aasta jne. 61 – Aasta 1561 – Aasta 1562 – Isiku- ja kohanimed

Renner ja tema aeg.

Liivimaa keskaegsetest kroonikutest teatakse enamasti mainida kaht kirjameest – Panendorpi preestrit XIII sajandil Henrikut ja Pühavaimu eesti koguduse õpetajat XVI sajandil Balthasar Russowit. Küllap hoopis vähem leidub neid, kellele on tuttav käesoleva köite kaanele trükitud nimi Johann Renner. Ometi pole “Liivimaa ajalugu”, nagu Renner ise oma ülestähendusi nimetanud, Eesti ajaloo tundmaõppijale sugugi väiksema tähendusega kui tema kuulsa kaasaegse Russowi juba tolle eluajal kolmes trükis ilmunud ajaraamat.

Ei või siiski väita, nagu oleks Renneri kirjatöö eesti ajaloolaste vaateväljast täiesti kõrvale jäänud. Erilist tähelepanu on pälvinud tema ühte käsikirja hõlmatud proosaümberjutustus Bartholomäus Hoeneke Liivi ordu nooremast riimkroonikast, mis on esmaallikas Jüriöö ülestõusu sündmuste uurimisel ja mida ammendavalt on käsitlenud prof. Sulev Vahtre oma monograafias. Teine koht Renneri kroonikast, mida korduvalt on tõlgitud, ertiti hoolikalt aga vaadeldud dr. Herbert Ligi poolt, kajastab eesti talurahva mässu Harjus ja Läänemaal 1560. aasta sügisel. Ent ühtlasi sisaldab kroonika üllatavalt palju koduloolist teavet, materjali linnuste ja mõisate uurijaile, aga ka poliitilise ajalooga tegelejaile, mida seni on arvestatud ilmselt ebapiisaval määral.

Üheks Renneri mõningase varjujäämise põhjuseks on kindlasti tõik, et tema kirjatöö on veel tänapäeval kasutatav vaid keskalamsaksa-keelsete publikatasioonidena, mida pole tõlgitud ühessegi praegusel ajal kõneldavasse keelde. Seda lünka püüab nüüd täita käesolev eestindus, mille kaudu meie lugejani jõuab, tõsi küll, enam kui neljasajandilise hilinemisega, krooniku hoiatus “kõigile vagadele inimestele”.

Mõni sõna “Liivimaa ajaloo” autorist. Kui Johann Renner arvatavasti 1556. a. kevadel Liivimaale saabus, oma sõnutsi “õnne otsima”, oli ta ligikaudu 30-aastane. Sündinud millalgi 1520. aastate teisel poolel Vestfaalis Tecklenburgi linnakodaniku pojana, oli tal selleks ajaks seljataga korralik juurastuudium, mis lubas noormehel elatist teenida notarina. Õige pea pärast jõudmist Eestimaale, juunis 1556, asus ta sekretärina Järva foogti Bernt van Schmerteni teenistusse. Kui viimane 1558. a. augusti lõpus oma ametist lahkus, tuli ka noorel juristil hakata otsima uut isandat. Järgmisel suvel leiamegi ta kirjutajana juba Pärnu foogti Rotger Wulfi juures. Pärast ümmarguselt viis aastat kestnud viibimist Liivimaal pöördus Renner 1561. a. varasuvel tagasi Saksamaale, kus esialgu jäid Ida-Friisimaa krahvide teenistusse. Veetnud hiljem mõne aasta ka Speyeris, valis ta oma alaliseks elupaigaks siiski vana hea Bremeni, kus teenis leiba “keiserlikus kammerkohtus aprobeeritud notaariusena”. Oma põhitöö kõrvalt suutis ta valmis kirjutada nii Liivimaa kui ka Bremeni kroonika. Renneri surmadaatum, nagu sünniaegki,  on täpsemalt teadmata. Nähtavasti lõpetas ta oma maise teekonna 1583.a.

Võib vist liialdamata väita, et olnud Bremeni ajajärgul lugupeetud ametnik, veetis Renner nii oma elu kui loomingu jaoks tähendusrikkamad aastad siiski Liivimaal. Sattus ta ju siin otsemaid pöördeliste sündmuste keerisesse ja elas kaasa vana Liivimaa – terve riigi ja elulaadi kokkuvarisemise.

Toonane Liivimaa kujutas endast suhteliselt sõltumatute feodaalriigikeste lõdvalt soetud ühendust, kus võimu teostasid maaisandad: Liivi ordu maameister, Riia peapiiskop, Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop. Just Renneri saabumisel, aastal 1556 kulmineerus siin nn. koadjuutorivaenus. Koadjuutoriks nimetati Liivimaal ordumeistri või piiskopi ametijärglast. Riia peapiiskopi toolis istus sel ajal Brandenburgi markkrahv Wilhelm, auahne ja energiline poliitik, kes hellitas kavatsust luua Liivimaal ilmalik hertsogiriik. Tema plaane tõkestamaks oli Volmari maapäev 1546. a. vastu võtnud otsuse, et koadjuutori valimine mõnest välisvürstlikust kojast  võib sündida ainult maa teiste isandate ja seisuste nõusolekul. Sellele vaatamata, lootes oma kõrgest soost sugulaste – venna, Preisi hertsogi Albrechti ja onu, Poola kuninga Sigismund II Augusti toetusele, kutsus Wilhelm 1555. a. koadjuutoriks 17-aastase Mecklenburgi hertsogi Christofferi.  Alanud vaenutegevus orduga, kel õnnestus jälgida salasepitsejate kirjavahetust, viis juba 1556. a. suveks peapiiskopi ja tema värske koadjuutori vangistamiseni ordumeister Heinrich von Galeni tollase koadjuutori Wihelm Fürstenbergi poolt. Poola sõjaväe ähvardusel ning Saksa keisri saadikute vahendusel tehti Liivimaa kahe tähtsaima isanda vahel 1557. a. sügisel viimaks rahu. Wilhelm tõsteti taas oma aujärjele, Mecklenburgi Christoffer tema koadjuutoriks. Poolaga sõlmis vahepeal ordumeistriks saanud Fürstenberg liidu Venemaa vastu, mis aga kehtima võis hakata alles aastate möödudes.

Vaevalt oli koadjuutoririid jõudnud lõppeda, kui maad tabasid hoopis rängemad katsumused, milleks oldi täielikult ette valmistumata. Nendegi eellugu ulatub palju varasemasse aega. Alates hiljemalt XV sajandi teisest poolest hakkasid venelased lepingutes Tartu piiskopkonnaga nõudma hinnust, mis algselt oli vist mõeldud kompenseerima kahe Tartus asunud vene kiriku ülalpidamiskulusid. Kui varasematel kordadel oli see taotlus jäänud puhtformaalseks, siis Vene- ja Liivimaa vahelise rahulepingu pikendamise alates 1554. a. tundis Vene pool enda olevat juba nii tugeva, et võis asuda teostama oma ammust unistust – laiendama ülemvõimu ka Liivimaale. Ähvarduste survel astusid Liivimaa saadikud oma volitustest üle ning võtsid vastu sätte, mis kohustas Tartu piiskoppi saatma möödunud viimase poolsajandi iga aasta eest iga oma alama pealt Moskvasse ühe marga. Lepingu kinnitamisega järgmisel aastal astusid maaisandad esimese sammu Moskva ambitsioonide tunnustamiseks Liivimaal. Samal ajal ei tehtud siin midagi lubatud rahasumma tegelikuks kogumiseks ning 1557. a. detsembris, kui täis sai tribuuni maksmise kolmeaastane tähtaeg, läkitati Liivimaa saadikud Ivan IV juurde ainsagi pennita. Taas alanud kauplemise tulemuseks oli uus Liivimaa-poolne järeleandmine – moskoviidile lubati maksta võlguolevad 45 000 taalrit ja lisaks igal aastal 1000 Ungari kuldnat. Et aga saadikuil raha, nagu öeldud, kaasas ei olnud, leidis tsaar sobiva ettekäände oma viha väljavalamiseks ning alustas 22. jaan. 1558 tatari khaanist Šig Alei juhtimisel laiaulatuslikku rüüste ja vallutusretke Liivimaale. Valla pääses Liivi sõda, mis vältas aastakümneid.

Sellele vastu läks Liivimaa äärmiselt ebasoodsas olukorras. Välispoliitised vead ja omakasupüüdlik kaubandus oli rikkunud suhted loomulike liitlaste – Rootsi ja hansalinnadega. Poola vaherahu Venemaaga pidi kehtivuse kaotama alles 1562. a. Taanis oli maad võtmas sisepoliitiline kriis, kuningas Kristian III ise aga raskesti haige. Liivimaal endal oli koadjuutritüli küll äsja lõppenud, kuid jäänud õieti lahenduseta. Tagajärg oli, et välistoetuse puududes ja omavaheliste ebakõlade tõttu langes pärusvaenlase kätte üks linn ja kindlus teise järel: 11. mail Narva, seejärel Vasknarva ja Vastseliina, 18. juulis aga Tartu ning kuni sügiseni hulganisti linnuseid maa idaosas, nende seas Rakvere, Porkuni ja Toolse.

Samal ajal hakkas ordus suuremat osa etendama osav, kuid põhimõttelage poliitik Gotthard Kettler. Saanud 1558. a. suvel koadjuutoriks, õnnestus tal juba järgmise aasta septembris tõrjuda võimult Wilhelm Fürstenberg ning haarata endale ordumeistri amet. Maa kaitsevõimet selline intrigeerimine muidugi ei tõstnud. 9. veebr. 1560 langes Liivimaa idapoolseid tähtsamaid kindlusi Aluksne, 2. aug. said aga ordu jõud Härgmäe lähedal Vene vägedelt hävitavalt lüüa. Pärast Viljandi vallutamist 21. aug. hõivas vaenlane suurema vastupanuta Tarvastu, Põltsamaa ja Ruhja. Peaaegu ainsaks erandiks kogu senises sõja käigus oli Paide linnus, mille alt venelased kuuenädalase piiramise järel pidid tulemusteta taanduma. Kõigile lisaks puhkes 1560.a. sügisel Harjus ja Läänemaal talurahva ülestõus, mis siiski õige pea maha suruti.

Vene vägede kiire edu tegi rahutuks ka Liivimaa naabrid. Pantides Poola kuningale rea linnuseid, õnnestus Kettleril augustis 1559 veenda Sigismund II Augusti võtma ordu oma kaitse alla. Lahenemas oli ka Taani kriis. Vana kuninga surma järel troonile astunud Frederik II, vabanemaks oma venna Magnuse võimutaotlustest, ostis viimasele Saare-Lääne piiskopkonna 30 000 taalri eest. Pealtvaatajaks ei saanud jääda ka Rootsi, kus Gustav I Vasa surma järel 1560.a. septembris oli kuningaks tõusnud Erik XIV. Viimane sümpatiseeris eriti Tallinna linnale, kes  pärast seda, kui tal oli olnud võimalus tunda saada paljukiidetud Poola abi, õige nobedasti (6. juunil 1561) andis ustavusvande Rootsi kroonile. Lõplikult hajus orduriik 1561. aasta lõpul, kui ordumeister loovutas 28. novembril oma valdused Poola kuningale saades vastutasuks Kuramaa ja Zemgale hertsogi tiitli.

On küllap mõistetav, et haritud inimesena ajaloo pöördehetkist osa saades võis Renner tunda auahnet soovi neid ka laiemalt tutvustada ja jäädvustada. Seatud ülesanne jäi ometi õige kauaks täitmata. Pääsemata õigeaegselt trükki, kadus tema manuskript unustusehõlma. Viimase teated sellest pärinesid XVIII sajandist. Käsikirja õnnelikuks taasavastajaks sai Bremeni linna bibliotekaar J. G. Kohl, kes leidis selle 1870. a. Bremeni Muuseumiühingu raamatukogust. Võrdlus notar Renneri samas säilitatud protokollidega ei jätnud autorluses kahtlust. Paraku tegi Liivimaa ajaloo põhjalik tundja K. Höhlbaum õige pea kindlaks, et tegemist oli kahjuks vaid kroonika hilisema töötlusega, vahepeal (1578) ilmunud Russowi raamatu mõjul täiendatud ja muudetud variandiga. Pealegi oli päevavalgele tulnud manuskript paberile pandud ühtlase käekirjaga ning käsitles sündmusi 1583. aastani, olles seega valminud Renneri elu lõpul. Algas visa ja aeganõudev töö, mille käigus K. Höhlbaum ja R. Hausmann “puhastasid” teksti hilisematest lisandustest ning püüdsid taastada kroonikat selle algkujul. Ajaloolase tesktikriitilise analüüsi tulemusena ilmuski 1876. a. Renneri “Liivimaa ajaloo” publikatsioon, milles arvatavad muudatused olid põhitekstist eristatud teise šriftiga, samuti olid ära näidatud nende allikad. Selgus, et “Ajaloo” üheksast raamatust ainult ligi viis kajastavad aega, mil Renner ise Liivimaal viibis. Varasema perioodi käsitlus kujutab endast puhast kompilatsiooni ja oleks väärtusetu, kui ei sisaldaks ordu noorema riimkroonika ümberjutustust. Ka suurema osa kroonika viimasest, üheksandast raamatus pole algupärane, vaid põhineb Russowi teosel, viimase ilmumisele järgnenud sündmuste kirjeldus aga mõnedel toonases Euroopas levitatud “Zeitungitel”, tänapäeva ajakirjanduse eelkäijail. Paraku sisaldasid nood sageli ka ebatäpseid ning lausa eksitavaid teateid, mille ohvriks on langenud ka Renner. Nii kirjeldab ta ühe säärase teatmelehe andmeil 1580. a. Venemaal toimunud suurt lahingut Poola ja Vene vägede vahel, mis tegelikult iial aset ei leidnud. Seega moodustavad kroonika hinnataivama osa teated sellest, mida autor Liivimaal viibides ise oma silmaga nägi ja kõrvaga kuulis. Aga ka noisse on kroonik, usaldades trükisõna (Russowi raamatut) rohkem kui iseennast, toonud rea ebatäpsusi, mis Bremeni käsikirja teaduslikku väärtust mõnevõrra kahandavad.

Teatav lootus Renneri moonutamata algkäsikirja avasatmiseks siiski jäi. Nimelt mainib XVIII sajandi ajaloolane S. Chr. Lappenberg oma “Bremeni hertsogkonna ajaloo põhijoontes” manuskripti, mis kandvat allkirja Johannes Cursor Terlianus. Et Bremeni manuskript seda ei sisaldanud, võis eeldada veel ühe kroonikavariandi olemasolu. J. G. Kohli avaldatud üleskutse algkäsikirja otsimiseks esialgu tulemusi ei andnud. Kuid 1934. a. leidis P. Karstedt Lübecki linnaraamatukogus Renneri kroonika käsikirja, mis sinna oli jõudnud 1894. a. diplomaadi ja ajaloolase Kurd von Schlözeri pärandi hulgast. Kust ja millal viimane harulduse hankis, pole kahjuks teada, ent tõenäoliselt toimus see pärast 1850. a., kui ta oli juba avaldanud oma raamatu Liivimaa ajaloost. Leiust andis P. Karstedt peagi maailmale teada ja tegi sellest ühtlasi ka ärakirja. Ning nagu sündmuste edasine käik näitas, vägagi õigeaegselt.

Puhkenud Teine maailmasõda seadis ohtu nii inimelud kui kultuuriväärtused. Pärast suurt õhurünnakut Lübeckile 1942.a. otsustati arhiivi ja linnaraamatukogu aarded, nende hulgas Renneri käsikiri, peita soolakaevanduse šahti Bernburgi lähedal. Saksamaa kapituleerumise järel saadeti kõik need varad Nõukogude sõjaväevõimude poolt itta, kuhu nad pikaks ajaks jäljetult kadusid. Sõda arhiivirindel lõppes alles 1990. a., kui oma koju jõudsid ühelt poolt Tallinna, teiselt aga Lübecki, Bremeni ja Hamburgi ürikutekogud. Kuid senistel andmetel polnud nende seas Renneri Lübecki käsikirja, mis seega ikka veel on leidmata.

Seetõttu, kui P. Karstedt 1953. a. käsikirja avaldas, võis ta toetuda ainult oma sõjaeelsele ärakirjale, mis õnneks oli tehtud väga hoolikalt. Sellest nähtub, et teine Lübecki manuskripti kahest eessõnast kannab kuupäeva 20. juuli 1562 ning allkirja Joannes Cursor Tecelianus (Lappenbergi “Terelianus” on paleograafiline eksitus). Niisiis on tõepoolest tegemist Renneri kroonika protograafiga, algkäsikirjaga, mis koostatud kõigest umbes aasta jooksul pärast notari naasmist kodumaale . Esialgu näib autoril olevat olnud kavatsus lõpetada oma töö veelgi varem, juba 1561. a., sest just see aastaarv, küll täpsema dateeringuta, on paigutatud kroonika esimese eessõna lõppu. Ent vahepeal leidsid Liivimaal aset tähtsad sündmused – Tallinna ja Harju-Viru libisemine Rootsi kuninga võimusesse ning ordu alistumine Poola kroonile, mis panid omalaadse punkti sõja senisele käigule. Nimetatud sündmusi kirjeldamata olnuks kirjatöö poolik, mistõttu Rennerile tuli tahes-tahtmata sulg veel kord kätte haarata. Juba eemalolijana polnud tal aga võimalik asjade käigust Liivimaal ammendavat ülevaadet anda. 1561. a. teist poolt ja 1562. a. algust käsitlev kroonika lõpuosa koosnebki ükteisega sidumata andmekatkendeist, millega autor ka ise nähtavasti rahule ei jäänud. Seetõttu, kui 1578. a. ilmus trükist Russowi kroonika, kirjutas Renner oma teosele selle teadetel põhineva uue lõpu ning tegi algkäsikirja ka muid täiendusi. Õnneks puudutavad need peamiselt Tallinna minekut Rootsi võimu alla ning osaliselt ka talurahva 1560. a. ülestõusu. Muud hilisemad lisandused on oma mahult tähtsusetud ja pärinevad ka teistest, arvatavasti privaatsetest allikatest, mille päritolu pole alati selge. Veel üheks uuenduseks oli kroonika liigendamine raamatuteks, mis Lübecki käsikirjas on jälgitav alles alates seitsmendast raamatust ja pärineb ilmselt ajast, mil seda kasutati juba mustandina. Mõneti ebaselgeks on seni jäänud Lübecki ja Bremeni manuskripti omavaheline seost. Ilmne on, et esimene neist sai alusmaterjaliks 1556. – 1561.a. sündmuse kujutamisele teises. Ent millisel mustandil põhines sellele ajaliselt eelneva osa käsitlus? Renneri enda sõnul asus ta materjali oma tööks koguma juba Liivimaal, kus leidiski Hoeneke riimkroonika. S. Vahtre arvab, et täielikumat kroonikat varianti hakkas Renner kirjutama alles pärast Lübecki käsikirja valmimist, kasutades selleks Liivimaal kogutud ainest ja lisades Saksamaal leitut. Ta ei välista  võimalust, et olemas oli veel kolmaski käsikiri, mille ümberkirjutamisele ja täiendamisele autor asus oma elu lõpuosas ja mida XVIII sajandil nägi saksa ajaloolane Post. Näib siiski ebausutav, et Renner oleks kolm korda ümber kirjutanud oma töö põhiosa (1556-1561) – on ju Lübecki variant Bremeni käsikirjale mustandiks. Küll aga pidi eksisteerima veel üks manuskript, milles kirjeldati varasemaid sündmusi ja mis nüüd on kadunud või hävinud.

Seega võiks kroonika valmimise oletatav käik olla järgmine. Kõigepealt – ja selles on ühel meelel kõik uurijad – sai 1562. a. kaante vahele Lübecki käsikiri. See kirjatöö valmis tähelepandavalt kiirest. Võttes arvesse kroonika eessõnades leiduvaid pühendusi Ida-Friisimaa krahvidele, pole võimatu, et Renneri usinuse taga oli püüd jääda nende teenistusse. Nagu eespool nägime, kujunes krooniku elukäik siiski teistsuguseks. Teatavat materiaalset kindlustatust pakkuvas notariametis jäi Renneril nähtavasti aega tegeleda kaasatoodud ülestähendustega ja lugeda teisigi kättesattuvaid materjale, mille põhjal ta kirjutas Liivimaa varasemat ajalugu kajastava käsikirja. Russowi töö ilmumise järel töötas Renner mõlemad manuskriptid ümber ja liitis üheks tervikuks, nagu ta tõenäoliselt oli kavatsenud juba varem. Mustandite ümberkirjutamisel sündiski kroonika variant, mida me tunneme Bremeni käsikirjana.

Renneri kroonika on eelkõige ajaloodokument. Kirjamehena ei suuda Renner võistelda Russowiga, kelle mahlakas ütlemisviis ja tõetruult kirjeldatud arvukad pisiseigad teevad tema ajaraamatu mõnusaks lugemisaineks igaühele. Renner on notar ja jääb selleks. Tema stiil on kuiv, isegi trafaretne, eriti kui seda võrrelda kroonikas äratoodud mitmete tema kaasaegsete kirjadega, millest ilmneb märksa enam isikupära. Siiski võib ka Renner, eriti jutustades mõnest omasilmi pealtnähtud sündmusest, olla kohati värvikas ja huvipakkuv (näiteks kirjeldades lahingut Rõngu lähedal 7. nov. 1558).

Renneri töö väärtus seisneb muus – hoolikalt ajalisse järjestusse seatud sõjasündmuste ja juhtumite kiretus esitamises. Teinekord säärane esitusviis isegi raskendab kirjutatu mõistmist, sest pahatihti läheb kaduma loogiline seos toimunus. Kroonika tähtsust ajaloolastele tõstavad arvukad selles avaldatud dokumendid, muuhulgas isegi koopiad salajasest kirjavahetusest, mis lubavad lugejal heita pilgu toonase poliitikategemise telgitagustesse.

Sageli on uurijad Rennerit süüdistanud saksa-, eriti ordusõbralikkuses ja venevaenulikkuses. Mõneti võib sellega nõustuda. Sünnilt sakslasena oleks üsna veider oodata temalt näiteks Ivan Julma vallutuspoliitika õigustamist. Renneri jaoks, kes oma nime igati ära teeninud tsaari tegutsemist Liivimaal ise pealt nägi ning veel enam sellest kuulis, pidi idast saabunud jõukude märatsemine tõepoolest tähendama väärusuliste türannia ohtu kogu ülejäänud Euroopale, eriti aga läheduses paiknenud Saksamaale. Selle teadvutamises seisnebki Renneri töö peamine ülesanne. Ei sümpatiseeri Rennerile ka Poola kuninga Sigismund II Augusti tegevus, milleks too kaodjuutorivaenuse päevil ja hiljemgi küllaga põhjust andis. Samuti ei tunne kroonik erilist soojust hertsog Magnuse vastu, kelle orduvaenulik ja omakasupüüdlik toimimine olukorda maal märgatavalt komplitseeris. Seevastu tema suhtumises Rootsi krooni võib aimata isegi teatavat, kuigi varjatud poolehoidu või vähemalt tunnustust. Mis puutub Liivimaa oma võimudesse, siis on Renneri petähelepanu loomulikult pööratud ordule, kelle leiba ta ligi viis aastat sõi ja kellele ta lõpuni jääb lojaalseks. Isegi oma antipaatiat viimase ordumeistri Gotthard Kettleri vastu väljendab kroonik ainult faktide esitamisega, lisamata omalt poolt ühtki kommentaari. Tartu piiskopi suhtes on Renneri seisukoht ühene – tegemist on hukkamõistu vääriva reeturiga. Hoopis vähe on kroonikas juttu Riia peapiiskopist (välja arvatud vahest koadjuutorivaenuse kirjeldus), ent ka tema puhul väljendab faktide valik pigem laitvat kui mõistvat suhtumist. Meile eriti oluline on kahtlemata Renneri vahekord põlisrahva – “mittesakslastega”. Selles küsimuses ei tahaks tõlkija nõustuda mitmete ajaloolaste kinnitusega, nagu suhtuks kroonik eestlastesse üleolevalt või koguni vaenulikult. Selle väite toetuseks esitatakse enamasti järgnev lõik Bremeni käsikirjast: “Iseäranis oliga maal pruugiks, et talupojad, kui nad midagi tegid, peksa said; põhjus oli see, et neid sellega sunni all hoiti, sest nad pelgasid peksu enam kui surma ennast, ja kui säherdust sundi poleks olnud, siis oleksid nad sakslased (keda vähe nendega võrreldes maal oli) kõik hukanud.” Tuleb aga tunnistada, et Renneri ülaltoodud sõnu võib vist tõlgendada nii või teisiti, ka talupoegadele kaasatundvana. Muide just viimase seletuse poolt kõnelevad kroonikas mitmed muudki seigad. Mainides näiteks mündikursside tõstmist Riias 1560. a., märgib Renner sõnaselgelt: “.. ja liiga tehti vaestele talupoegadele”. Isegi kirjeldades talurahva mässu Harjus ja Läänemaal 1560. a. sügisel, piirdub ta vaid tõsiasjade rangelt asjalik esitamisega, loobudes omapoolsest hinnangust. Vähemalt ülestõusu juhtide hukkamist kõneldes oleks eestivaenulik autor pidanud moraali lugema. Veelgi enam, kui kroonika propagandarollist rääkida , siis kuulutab Renner selles n.-ö. liivimaalaste ühtsuse ideed idast sissetungiva väärusulise vastu. Nii näiteks, peatudes Paide kaitsmisel, rõhutab ta sakslaste ja “mittesakslaste” ühist tööd müüride kindlustamisel ning lisab: “… siin ei olnud üks vabam kui teine”. Meelsasti näitab kroonik mujalgi kus võimalik mõlema rahvusgrupi käsikäes tegutsemist moskoviidi vastu ja püüab koguni talupoegi välja vabandada, kui nood venelastele poolehoidu avaldavad – neid olla hirmutatud, meelitatud, petetud jne.

Selline suhtumine on inimlikult mõistetav. Mujalt tulnuna ei saanud Renneril olla mingit kaasasündinud vaenu või eelarvamusi põliselanike suhtes. Nõnda imetleb kroonik venelaste spiooni, Pärnumaa talupoja Jaani keelteoskust ja teab kõnelda tolle laialdastest reisidest, teisal kirjeldab kellegi Ruhja kandi talumehe rajatud tugevat maja-linnust jne. Ehk kriitilisemgi on Renner omaenda rahvuskaaslaste vastu, kelle teovõimetuses, priiskamises, joomahimus ja upsakuses tal Liivimaal elatud aastate jooksul piisavalt oli võimalust veenduda. Oma süüdistuse paneb kroonik talupoegade suhu järgnevate sõnadega: “… neid oskavat küll koorida, nülgida ja piinata, kui aga neid kaitsta ja hoida on vaja, siis polevat kedagi olemas.” Sellest ei maksa küll järeldad, nagu oleks Renneri näol tegemist talurahva sõbra ja sakste vaenlasega. Lihtsalt saksa soost maaisandaist, aadlist, kaupmeestest jt. sõltus märksa enam kui eesti alamkihist, mistõttu pidi ka nende vastutus toimunu eest olema märksa suurem. Just seetõttu langeb neile krooniku süüdistus maa allakäigu pärast.

Niisiis tohib nähtavasti väita, et väljaspool kroonika hoiatavat põhiideed on Renneri kirjeldus üsnagi objektiivne ja põhijoontes usutav, pigem konstateeriv kui hindav, erinedes Russowi töö moraliseerivast laadist.

Tõepoolest leidub faktivigu Renneril üsna vähe. Neist ehk tõsisemad eksimused torkavad silma koadjuutoririiu käsitlemises, kus vahele on jäetud peaaegu kogu 1557. a. sündmused. Ent siingi tuleb arvestada, et krooniku peatähelepanu oli pööratud Vene-Liivi sõjale, sellele eelnev aga mõeldud vaid sissejuhatusena. Liiatigi ei tohi seejuures unustada, et autor ise oli ju kõigest lihtne kirjutaja, kel poliitikalained käisid kõrgelt üle pea. Renneri vähesest informeeritusest tuleneb tema suhteliselt vähene tähelepanu välispoliitilistele sammudele, naabermaade taotlustele jms. Lugeja näeb Renneri Liivimaad suhteliselt madalast vaatepunktist,  ja ei saa panna XVI saj. notari süüks, et ta ei lahenda oma kirjatöös probleeme, mis seni käivad üle jõu professionaalsetele ajaloolastele. On ju Liivi sõja ajalugu tänapäevasel tasemel tegelikult veel kirjutamata, kui mitte arvestada H. Kruusi varsti juba 70 aastat tagasi ilmunud õhukest vihku käsitlusega Vene-Liivi sõjast.

Renneri kroonika kahe erineva versiooni olemasolu seadis tõlkija raske valiku ette. Ühelt poolt on hilisem (Bremeni) käsikiri märgatavalt pikem ja kohati ka põhjalikum, sisaldades nimesid ja andmeid, mis varasemas (Lübecki) manuskriptis puuduvad. Teiselt poolt on seee suures osas sekundaarne materjal, mis tänapäeval ei paku kuigi suurt huvi, sest on kättesaadav teistest publikatsioonidest. Mõnigi koht algvariandist on aga asjatult ja isegi ekslikult muudetud ning parandatud. Seetõttu tuleb ajalooteaduse jaoks kahtlemata väärtuslikumaks lugeda esialgset ja originaalsemat manuskripti, mis ongi võetud käesoleva tõlke aluseks. Omaette küsimus on, kuidas kroonikat nimetada, kuna Lübecki käsikirjal pealkiri puudub. Et Bremeni variandil kõlab see “Liivimaa ajaloo üheksa raamatut”, siis on ka P. Karstedt algvarianti publitseerides pealkirjastanud selle analoogia põhjal “Liivimaa ajalooks 1556-1561”. Sama traditsiooni järgib käesolev tõlge.

Ka muus osas on eestindaja rangelt kinni pidanud Kasrstedti avaldatud publikatsioonist. Õieti on tõlkimisel vaid ühes kohas sellest kõrvale kaldutud ja eelistatud Höhlbaum & Hausmanni editeeringus kasutatud sõnakuju, mille kohta on joone alla lisatud vastav märkus (lk. 142). Samal ajal ei pidanud tõlkija otstarbekaks eristada šriftiga Karstedti eeskujul Renneri algteksti tema hilisematest lisandustest, eeldades, et asjahuvilistel on alati võimalus seda lähemalt tundma õppida Lübecki ja Bremeni käsikirjade publikatsioonidest.

Renneri kroonika sisaldab hulgaliselt isiku- ja kohanimesid, mis pahatihti on tundmatuseni moonutatud. Parema mõistetavuse huvides on kõik geograafilised nimed eestikeelses tõlkes püütud esitada tänapäevasel kujul. Tõsi küll, alati pole see olnud täie kindlusega võimalik. Liig kaugele meist on jäänud kirjeldatud sündmused, mõndagi küla pole enam alles või on see saanud hoopis teise nime, iseäranis Eesti-Läti piirialal. Sellisel juhul on küsitavusele viidatud joonealuses märkuses. Mis puutub käsikirjas mainitud isikuisse, siis nende puhul on jäänud Renneri poolt tarvitatud nimekuju juurde. XVI sajandil ei olnud ende kirjapilt veel kindlaks kujunenud, mistõttu toonaste nimede surumiseks tänapäevastesse ortograafilistesse raamidesse puudub nii kriteerium kui õigustus. Vajaduse korral, kui kroonik ilmselt on eksinud või asjaomane isik laiemalt tuntud mingi nime all, on vastav selgitus lisatud joone all. See märkus puudutab eriti slaavi päritolu nimesid, mida Renner sageli on edasi andnud nähtavasti vaid kuulmise järgi.

Haritud inimesena valdas Renner peale alam- ja ülemsaksa (viimase laitmatut oskust tõendab kroonika teine, keskülemsaksakeelne eessõna) ka ladina keelt, pikkides oma juttu meelsasti tsitaatidega antiikautoritelt. Eriliseks pähkliks tõlkijale kujunes aga XVI sajandi ladinakeelne poliitiline kirjavahetus, mida Renner täie enesestmõistetavusega reprodutseerib tõlketa. Kroonika eestinduses on ladinakeelsete osade tõlked esitatud kursiviis. Tavapärasest erineva, suurema šriftiga on tähistatud ka Renneri poolt esile tõstetud peatükkide või alapeatükkide algused resp. pealkirjad.

Tõlke stiilist kõneldes tuleb silmas pidada, et XVI sajandil polnud saksa, iseäranis alamsaksa kirjakeel veel välja kujunenud ning grammatiliste vormide tarvitamine ja sõnade järjekord lauses oli üsna vaba. Tõlkija eesmärgiks oli anda algupärand edasi võimalikult täpselt, kaasa arvatud selle keelekasutus. Seda põhimõtet järgides on eestinduses sündinud mõnigi veidi harjumuspäratu sõnaühend, mida suvaliselt suupärasemaks muuta tõlkija ei pidanud õigustatuks, välja arvatud juhud, kus oleks kannatanud teksti mõistetavus.

Et kroonikast paremini aru saada, vajavad nähtavasti lähemat selgitust ka õige mitmed Renneri ajal igapäevased poliitikaterminid, mis tänapäeva lugejale võivad valmistada tublisti peamurdmist. Väga sageli nimetatakse kroonikas peale ordumeistri mitmesuguseid ordu ametimehi. Siin tuleb teada, et ordu valdused Liivimaal olid jagatud umbes 30 piirkonnaks, mille eesotsas seisid oma tähtsuselt ligikaudu võrdsed komtuurid ja foogtid, keda ühe sõnaga nimetati ka käskijateks (käsknikeks). Neid kohalikke käsikjaid abistasid lossides paiknevad linnusekomtuurid ja kumpanid. Peale selle oli ordul varustusülem, kirjamarssal jt. ametnikke. Ordumeistri lähimaks nõuandjaks ja abimeheks oli maamarssal. Kroonikas on juttu ka piiskoppide ilmikuseisusse kuuluvatest ametnikest – piiskopkonna foogtidest, kes olid piiskopi asetäitjateks mitmesuguste administratiivküsimuste lahendamisel. Enamik maid nii ordu kui piiskoppide valdustes oli aga läänistatud vasallidele, kelle mõisamajapidamisi juhtisid valitsejad.

Veelgi enam leiab lugeja kroonikast mitmesugust sõjandusalast sõnavara. Euroopas kasutati lahingutegevuseks tollal peamiselt palgasõjaväge, kusjuures ohvitseride aukraadid olid küllaltki ebamäärase tähendusega, nagu ka alluvate hulk väeosades. Jalaväelasi nimetab Renner sõjasulasteks, enamasti aga lihtsalt sulasteks, kuna ratsaväelase kohta tarvitab sõna “ratsanik”. Viimaseid tähistab ta teinekord ka terminiga perde – “hobused”, mõeldes selle all siiski ratsamehi. Samuti sõjalise tähendusega on kroonikas sõnad “teener” ja “mõisamees”. Viimast on eesti ajalookirjanduses tõlgendatud kohaliku junkrust röövsõdalasena. Termini tähendus on siiski laiem, enamasti mõeldakse selle all lihtsalt ratsaväelast. Eriti põhjalikult tunneb Renner tulirelvi, mis sageli kannavad meie jaoks õige kummalisi nimetusi. Kõik need pool- ja veerandmaod, falkoonid ja falkonetid, müüsrid ja serpentiinid tähistasid toona erinevaid kahuritüüpe, millele kergematest torudest seltsisid arkebuusid ja juba püstolidki.

Korduvalt on kroonikas juttu kindlustustest. Nende hulgas sellal iseäranis populaarsed näivad olnud nn. plokkhooned, mis kujutasid endast mulla ja kividega täidetud palk-kaste, mis hästi varjasid kahuritule eest ja millele võidi samuti paigutada tulirelvi ning kaitsemeeskond. Sageli märgib kroonik ka kantside, s.t. muldkindlustuste rajamist piiratava objekti ümber.

Lühidalt veel Renneri-aegadest rahaarvestusest Liivimaal. Peamiseks ja ka kroonikas korduvalt mainitud arvestusühikuks oli siin Riia mark, mis jagunes neljaks veeringuks  a 9 killingit. Üks mark sisaldas, olenevalt mündi nimiväärtusest, 1560. aastani 6,7- 7,1 g, sealtpeale kuni alistumiseni Rootsile 4,7-5,1 g puhast hõbedat.

Tõlkija peab tunnistama, et kahtlemata pole käesolev eestindus vaba küsitavustest ja küllap eksimusteski. Vabanduseks võiks tuua vahest, et tegemist on alles esimese katsetusega Renneri tõlkimiseks üldse. Ka eeldab XVI sajandi mõttemaailma sisseelamine ja selle vahendamine ilmselt suuremat asjatundlikkust, kui seda on võimaldanud allakirjutanu tagasihoidlik teadmistepagas. Kui see vähemalt mõnes osas on õnnestunud, siis suuresti tänu ajaloolastest kolleegide abile. Nii näiteks poleks keerukate ladinakeelsete tekstide tõlkimine olnud mõeldav dr. Enn Tarveli sügava keeletundmise ja laia eruditsioonita. Keskaegse relvastuse kohta jagas lahkelt oma teadmisi selle ala parim tundja Eestis pr. Leida Anting Eesti Ajaloomuuseumist. Läti toponüümika osas konsulteeris tõlkijat hr. Muntis Auns Ikškilest.

Käesolev raamat kaotaks palju ilma illustratsioonideta. Reprodutseeritud Renneri enda sulejoonistused pärinevad tema Bremeni käsikirjast ja tuuakse ära Bremeni Riigi ja Ülikooli Raamatukogu vastutulelikul loal. Joonistuste käsikirjast väljaotsimise ja slaidide tellimise vastutusrikka ülesande võttis lahkesti enda peale dr. Sirje Kivimäe.

Kõigil siinkohal nimetatuile tõlkija siiras tänu.

ISBN 5 460 00216 8

Kirjastus Olion, 1995

Vaata ajalooraamatuid Eestist meie poes – http://vanajahea.ee – Ajalugu/Eesti

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: