Posted by: libarebane | 01/08/2011

“Hitleri visionäärid – III Riigi okultistlikud teerajajad.”

Autor: Eduard Gugenberger

Tõlkinud: Janika Toompere

Eessõna.

Küsitlused näitavad: 50% elanikkonnast leiab, et esoteerilised teemad puudutavad neid. Seega on esoteerika saanud majanduslikuks teguriks. Turismifirmad reklaamivad kohti, kus saab jõudu ammutada, kaardid ja raamatud juhivad meid müütide, muinasjuttude ja legendide radadele. Külad rajatakse Maa jõujoontest lähtudest, kortereid sisustatakse hiina traditsiooni feng shui kohaselt. Müügikataloogides pakutakse maagilisi amulette, lapsed ja noorukid osalevad esoteerilistel seminaridel, mis peaksid nende arengut soodustama. 21. sajandi alguse spiritistlik turg pakub ohtralt erinevaid esoteerilisi seminare. Isegi poliitikud, kindlustusfirmad ja haldusasutused toetavad esoteeriliste sugemetega projekte.

Ühiskonna “esoteriseerumine”, mida 1980-ndate aastate alguses ennustasid vaid mõne “prohvetid”, kelle üle tavatseti muiata, on arenenud kaugele. Samal ajal, kui ühed kurdavad mõistuse vähesuse üle, mis võimaldab levida kahtlastel ravimeetoditel, rõõmustavad teised maailma salapärasuse ja meie demokraatlikus ühiskonnas tekkinud religioosse pluralismi üle.

Selle esoteerilise ajavaimu õhkkonnas tunneb ka natsionaalsotsialismi okultistlik haru end silmnähtavalt hästi. Paljud spekulatiivsed teosed leiavad arvukalt lugejaid, SS-laste müütilisi ja maagilisi seiklusi kirjeldavad ulmeromaanid on muutumas tõsisteks informatsiooniallikateks. Lood okultismiga tegelevatest natsidest valmistavad hiilivalt ette pinnast natsionaalsotsialismi mõju taastamiseks meie ühiskonnas. Meile jutustatakse headest ufodest, kes tegid Hitleri vägilastega koostööd, et võidelda pahade ufode ja nende toetajate, liitlasvägede, vastu. Okultistlike natside maagiliste eksperimentide lummusese eitatakse saksa sõjasüüd, pruune mehi esitatakse kui esoteerilisi aaria rassi valgustajaid, kes võitlesid kangelaslikult juudi pimedusevandenõu vastu. Töötades esoteerika informatsioonikeskuses, leidsin, et on üsna palju inimesi, kes okultistlikest lugudest pimestatuna sellise propaganda ohvriks langevad. Ametlikud ajaloouuringud ei suhtunud saksa fašismi esoteerilistesse juurtesse pikka aega tõsiselt. Alles pärast esoteerika populaarseks muutumist on paljud teadlased asunud uurima natsionaalsotsialismi okultseid külgi. Eduard Gugenberg on üks teerajajatest, kes on leidnud teaduslike sidemeid esoteerika ja poliitika, ajalooliste sündmuste ja müütilise nägemuste vahel. Käesolev silmapaistvate esoteerikute elulugude raamat on üks vähestest põhjendatud töödest, mis kirjeldavad realistlikult natsionaalsotsialistlike ja aaria usku okultistide ideid ja praktilist tegevust.

Ajal, mil laialdased teadmised vormitakse suupärasteks infoburgeriteks ja  poliitilised perfomance-kunstnikud ja vaatajate kvootidest lähtujad on  ülekaalus, tuleb poliitilise hariduse tõsiseid, objektiivselt kontrollitavaid vorme igati tervitada. See raamat, mis käsitleb natside okultistlike valikute legendide kujunemist, kuulub kindlalt sellesse kategooriasse. Raamat tutvustab ühte viisi, kuidas Kolmanda riigi minevikku tundma õppida ja teadvustada. Ja ma loodan ka seda, et raamat äratab nende kaasaegsete esoteerikute kriitikameele, kes väidavad, et esoteerikal ja poliitikal pole mingit seost.

Dr. Roman Schweidlenka

ESO-Info-Service´i juhataja

asutust toetab Austria Perekonnaministeerium

*

Natsionaalsotsialismi okultistlik külg.

“Kui me siin kohtume”, ütles Adolf Hitler oma kõnes 11. septembril 1936. aastal, “siis valdab meid kõiki selle kokkusaamise imelisus. Mitte igaüks teist ei näe mind ja mina ei näe teid kõiki. Aga ma tunnetan teid ja teie mind! See on usk meie rahvasse, mis meid, väikesi inimesi, suureks on teinud, mis vaesed rikkaks on teinud, mis meid, kõikuvaid, arglikke inimesi, julgeks ja vapraks on teinud, mis meid, pimedaid, nägijateks muutis ja meid liitis.”

*

Natsionaalsotsialismi edu ei saa üksnes majanduslike ja ühiskondlik-poliitiliste tingimustega põhjendada. Ametlik ajalooteadus on pikka aega eitanud okultsete maailmavaadete ja müütiliste seletuste olulist rolli. Samas on inimesed just nimelt vaimsel tasandil väga kergesti mõjutatavad. See valdkond puudutab tunnetesügavusi, mida on mõistusel ja arusaamisel põhineva mõttetegevuse abil raske suunata. Natsionaalsotsialismi esindajad mitte ainult ei olnud sellest tõsiasjast teadlikud, vaid ka rakendasid seda enda kasuks rohkem kui ükski teine poliitiline liikumine.

“See müütiline kogemus”, tutvustab üks natsionaalsotsialistide ideolooge Alfred Rosenberg liikumise mõtet, “on alus, meie tuleviku ainuvõimalik vundament.” Sarnaselt temaga olid ka teised Kolmanda riigi juhtivad isiksused veendunud, et müütiline tunnetus moodustab “saksa hinge” liikumapaneva jõu. Sümboolikaga täidetud etendustes, kõnedes ja rituaalides lõi järjest enam välja mõistusega haaramatu “vaimne mõjujõud”, ammustest eeskujudest lähtuv, kuid põhiolemuselt uudne germaani paganlus.

“Tuleb arvestada”, märkis rahvalik mõtleja Edgar Dacque 1938. aastal, “et paganlus oli läbinisti organiseeritud maailmavaade, mis andis endale ja tema väele võimaluse tunda ja kogeda sidet kosmosega. Sellele mõttega lähenemine ja selle teadvustamine ongi paganlik filosoofia ja vaimureligioon. Praktikas on selle elluviimine maagiline kultus. “Ja J. O. Plassmann, SS-i pärimuslikkuse strateeg ja natsionaalsotsialistliku maailmavaadete üks tähtsamaid loojaid, kirjutas 1942. aastal ajakirjas “Germanien”: “See on sündimata müüdi eneseteostus ühes kunstilises isiksuses. Me mõistame keelt, mis kõlab selle puu ülemistes oksakestes, mille juured asuvad meie rahvuse sügavaimates kihtides.

Kuni me mõistame seda ürgset sosinat, saama me aru ka kõrgeima vaimu keelest, mis ulatub kõrgele taevakehadeni. Nii kaua ei kustu ka rõõmusäde, mis tuleneb maailma harmoonia kooskõlast.” Kuni tänase päevani pole kustunud ka huvi paremäärmuslike ringkondade okultistliku ja müütilise tegevuse vastu. Uusparempoolsuse ideoloogid püüavad seda endiselt poliitikasse kaasata. Vorm on muidugi muutunud. Aarialastest on näiteks saanud indogermaanid ja lisaks vanale tuttavale sisule on kaasaegsete paremäärmuslike rühmitiste poliitilistesse programmidesse ilmunud ökoloogilised teemad.

*

Natsionaalsotsialismi müütilis-okultistlikku külge mõjutasid vaimusuunad, mis tekkisid 19. sajandi lõpul ja olid sajandivahetuseks tõelisteks subkultuuri õiteks arenenud. Eelkõige kõrgemad klassid – kodanlased, aadlikud, sõjaväelased, aga ka kirjanikud ja kunstnikud – olid vastuvõtlikud sellele hilisema natsi-okultismi eelkäijaks saanud mõtteviisile. Vanade väärtushinnangute vankumine ja tunne, et elatakse murrangulisel ajastul, mil kehtiv kord ähvardab laguneda, sundis paljusid konservatiivseid mehi (harvem ka naisi) radikaalsema maailmavaate poole pöörduma. Kiriku mõjuvõimu vähenemine, töölisliikumise tugevnemine ja naise rolli ümberhindamine olid asjaolud, mida peeti ohtlikeks. Ideoloogiseeritud võitluses kasutasid mõned saksa rahvuslaste juhtfiguurid vastase alandamiseks religioonil põhinevaid võtteid. Uute väärtuste eest  võitlejad olid nende silmis alama rassi esindajad ja vandeseltslased, pimedusejüngrid ja nendest veel hullemad meeste ülemvõimu satanistlikult ohustavad naised.

Natsi-okultismis oma lõpliku vormi leidnud maailmavaade põhineb romantismi ajal tekkinud germaani usul. Aja jooksul seostasid toetajad seda algselt rahvusliku alatooniga murrangulist usku üha otsustavamalt aaria rassi üleolekuga ülejäänud inimkonnast. Seejuures olid idealiseeritud germaanluse toetajate vaated kooskõlas tol ajal valitsenud teadusliku arvamusega. Nii oli ka näiteks Ernst Haeckel, saksa juhtiv evolutsionist, arvamusel, et aaria rassi indiviidid on kõige paremini kohastunud, kuid vaimuhaigete ja juutide kui alaväärsete inimeste paljunemist tuleks takistada.

Natsi-okultismi teise maailmavaatelise aluse võib leida spiritismist välja arenenud maagilis-esoteerilisest teosoofiast. Selle uskumuse keskpunkti moodustab teispoolsuse olevate inimvaimude tegutsemine tegelikus elus. Veel tänapäevalgi erinevates, omavahel konkureerivates rühmitistes toimiv teosoofiline liikumine tekkis 1870-ndatel aastel USA-s. Selle seisukohad koos omapoolsete täiendustega võttis kasutusele saksa päritolu ukrainlanna Helena Petrowna Blavatsky, sünd. von Hahn. Tema 1888. aastal avaldatud “Saladoktriin” (“Geheimlehre”) sisaldab põhijooni nendest ideedest, mida tänapäeval nimetatakse esoteerikaks (õigemini selle kaasaegseks õhtumaiseks variandiks).

Tsiteerides oma kaasaegseid autoreid ja protesteerides 19. sajandil valitsenud loodusteadusliku maailmapidi vastu, kirjeldas Blavatsky maailma kui kosmilise jõududega ja nendega seotud maiste jõudude koostoime tagajärge. Inimkonna ajalugu oli tema nägemuse kohaselt pidev tõus ja mõõn, mille üksikisikul oli vaid piiratud mänguruum. Inimkonna arengut suunavad Blavatsky seisukoha järgi valguse vaimud, kes kuuluvad suurde kosmilisse vennaskonda. Sageli ohustavad tumedad jõud valguse poole püüdlemist, ähvardades jumala poole pürgivaid inimhingi mitme, arvatavalt juba ületatud, astme võrra tagasi lükata.

Blavatsky maailmavaate peamise sisu moodustas põhirassiõpetus. Selle kohaselt läbis inimkond oma arengu jooksul järkjärgult astmed madalamast kõrgema rassini. Vastavalt kosmilisele ettemääratusele kippusid madalamad rassid “välja surema”, samal ajal kui kõrgemate rasside ülesandeks oli Maa “uue eluga” täita. Blavatsky pidas inimkonna arengu kõrgeimaks staadiumiks aaria põhirassi koos germaani alamrassiga. Ta ei tahtnud, et tema seletusse suhtutakse kui “kujundisse”, vaid kui reaalsusesse. Selles võib veenduda, kui lugeda  tema kirjeldusi “Saladoktriini” teisest köitest.

Selles räägib ta “koleti(t)est, kellest arenesid alama rassi inimesed, keda esindavad praegu Maal elavad vaesed väljasuremisohus sugukonnad ja suured inimesetaolised ahvid”. Ja edasi: “Eriti oluline tõsiasi on see, (…) ei alamad inimrassid surevad nüüd kiiresti välja. (…) Väga ebatäpne on väita, et alamate rasside väljasuremine on eranditult kolonialistide jubeda vägivallatsemise tagajärg. (…) Punanahad, eskimod, paapuad, austraallased, polüneeslased jt surevad välja. Inkarneeritud egode laine on neist üle rullunud, et saada kogemusi rohkem arenenud ja vähem raugastunud hõimudes. Nende kadumine on seega karmast tulenev paratamatus.

Saksa keelekeskkonnas langes idee aaria rassi üleolekust ülejäänud inimkonna suhtes loomulikult väga viljakasse pinnasesse, Austrias tekkis ustav pooldajaskond, mis rikastas Blavatsky ideid poliitiliste alatoonidega ja nende saksapärasuse kummardamisele lisandus ka spiritisliku pühendumuse aupaiste. Varase saksa- ja aariausuliste põhituumiku moodustasid Georg Ritter von Schönereri loodud Ülesaksalise Liikumise (Alldeutsche Bewengung) liikmed. Selle mõjuka poliitilise rühmitise maailmavaade eemaldus Rooma-kesksest kristlusest ning püüdis luua “saksapärast” usku, mis põhines “eelistatud germaani päritolu” idealiseeritud teoorial. Nende moto oli: “Ilma Juuda ja Roomata ehitame Germaania Toomkiriku.” Sel viisil taheti saksa rahvast “puhtuse kaudu ühtsusele” juhtida.

19. sajandil lõpul tekkinud natsionalistliku alatooniga germaani esivanemate kultust toetas rassistlike kalduvustega “verebande”. Innustatuna arhailisest ühiskonnatunnetusest, ülistati “põhjamaist päritolu” ja germaani jumalad äratati uuesti ellu, nagu ka vana hea teutooni võitlusvaim. Väidetava “muinasgermaanlase” Hermanni alias Arminiuse võit roomlaste üle Teutoburgi metsas muutus seejuures rahvusliku ajaloo tähtsündmuseks ja Nibelungide laulust sai Saksa riigieepos. Hiljem, natsionaalsotsialismi ajal, oli selle läbitöötamise tulemuseks kibe lõpp – Nibelungide truudus kuni surmani.

Sajandivahetusel kitsas ringis levinud “päritolumälu” kandis kummalisi vilju. Arheoloogi ja filosoofi haridusega Alfred Schuler uskus näiteks, et suudab selle “fluidaalse tehnika” abil mööödunud aegadesse rännata. Ta polnud ainus, kes lootis sel moel germaani minevikku “verevalgustuse” eeskujuna olevikku üle kanda. Fanaatilised “saksa päritolu” kummardajad levitasid 1900. aasta paiku sümboleid, nagu haakrist, mis väljendasid vana “põhjamaist suurust” ning ärgitasid “põhjamaiseid inimesi” võitlema “alamast rassist inimkonna” vastu.

Tol ajal moodi läinud ruunimärgid moodustasid ja moodustavad veel praegugi elu erinevate vaatenurkade sümbolitena germaani usu rituaalse tuuma. Uuspaganliku-esoteerilise ruuniteaduse loojad polnud “põhamaise vana-aja” meistrid, nagu ekslikult on väidetud, vaid sakslust rõhutavad asjaarmastajatest uurijad, nagu näiteks Viini kaupmehe poeg Guido List. Koos põgenenud munga Georg Lanz “von Liebenfelsiga” lõi ta maailmavaate, mida täiesti mitte-saksapärselt nimetati ariosoofiaks ehk “aariaõpetuseks”. Õpetuse peamine eesmärk oli anda aaria rassile tagasi see kõrge positsioon, mis oli talle väidetavalt juba ammustest aegadest määratud. Selle suuna esindajad, näiteks Rudolf John Gorsleben, töötasid välja sümboolika ja vulgaarkeele, mis valmistas ette pinnast nendele võitlusväljenditele, millega natsionaalsotsialism väidetavaid “alamaid inimesi” ründas.

Selle suuna kõige radikaalsem osa oli Thule ühing, mis tekkis Esimese maailmasõja lõpul sakslust rõhutavate okultistide ja sõjakate saksa rahvuslaste ühinemisel. Ühingu loojate hulka kuulus silmapaistev okultistlik seikleja vabahärra Rudolf von Sebottendorff, kelle nimi oli tegelikult Adam Alfred Rudolph Glauer ja kes põgenes Türgisse, kui saksa õigusmõistmine talle liiga lähedale tuli. Team kaasvõitlejana Müncheni Vabariigi vastu kerkis esile Walter Nauhaus, ühingu põhikirja kaasautor ja üks nendest Thule ühingu liikmetest, kes 1919. aasta aprillis surid “punase” mahalaskmiskomando ees kangelassurma. Pärast selle vabariigi kukutamist kaotas Thule ühing 20-ndatel aastatel oma tähenduse. 1926. aastaks oli see ühing aga natsionaalsotsialistliku töölisparteile sobiva kaadri loonud ja moodustas olulise eelduse natsionaalsotsialistliku liikumise tekkeks.

Adolf Hitler polnud küll kunagi Thule ühingu liige, kuid ta oli alati oodatud külaline. Kahtlemata mõjutasid tema mõtteviisi Thule ühingu liikmed, aga ka teised ariosoofilised mõtlejad. Hilisema füüreri ideoloogilises arengus mängis olulist rolli saksa korra poole püüdlev kirjanik Dietrich Eckart. Ta oli üks esimestest, kes tundis temas ära liikumise messia ja nimetas end “Hulluses ja mõttes” (ühe Eckarti raamatu pealkiri) tema kasuisaks. Tema alkoholi liigtarbimisest tingitud varane surm 1923. aasta lõpus takistas paraadsakslastest võitlejate edasist koolitust.

Okulistliku saksluse äärmusliku suuna arendas 1920-ndate aastate lõpus välja Mathilde Ludendorff, sünd. Spiess. Kirgi kütva seguga germaanlusest, kristlusest, antisemitismist ja usust ülemaailmsesse vandenõusse püüdis ta teenida natside ninameest poolehoiu. Väidetavalt pakkus ta end ka Hitlerile “vaimseks juhiks”. Too keeldus pakkumisest nagu teisedki natsionaalsotsialistide suurkujud ja lõpuks oli naine isegi tagakiusatu. See fakt võimaldas tal pärast Teist maailmasõda Ludendorffi liikumist teistest ariosoofilistest rühmitisetest varem taaselustada. Tema “Jumalatunnetuse liit” taastati juba 1951. aastal.

Germaani pärandi rõhutamine natsionaalsotsialistlikus liikumises oli osa esoteerikalainest, mis tabas 1920-ndatel aastatel suurt osa rahvastikust mitte üksnes Saksa Riigis. Vanad vaimude kummardamise viisid tulid jälle moodi ja “selgeltnägijad” nagu Erik Jan Hanussen, tegelikult Herschel Steinschneider, leidsid laia kuulajaskonna. Ühest küljest lõikasid nad kasu üldisest ebakindlusest, teisalt kerkisid esile igatsused, mida tekitasid valitsev materialistlik maailmavaade. Kui osaliselt ideoloogia abil tõrjuti ühiskonna igapäevaelust välja kõik “müstiline”, sai natsionaalsotsialismist ainus poliitiline suund, mis lubas sedasorti ootused täita. Nii ei ole põhjust imeks panna, et Hermann Rudolph, Saksamaa Teosoofilise Ühingu juht, tervitas südamlikult natside võimuletulekut 1933. aastal. Ta uskus, et tema liikumine suudab koos uute võimukandjatega luua “liikumapaneva jõu” rahvuste tuleviku arenguks. Nagu teosoofid, töötasid ka teised esoteerilised liikumised oma algselt apoliitilise “maailma vaimsemaks muutmisega” natsionaalsotsialismi heaks.

Ernst Bloch nägi selles “okultistliku fanatismi” läbimurdes “fašistlikku reaktsiooni, “liberaalse” kodanikkonna totaalset ülejooksu oma endise vaenlase poolele.” “Endise vaenlasega” sõlmitud rahu polnud igavene, vaid mõistlik kokkulepe. Seda näitas ka edasine areng. Aastaks 1938 keelati või integreeriti kõik esoteerilised ja okultistlikud ühingud. Ka arisoofilised rühmitised langesid poliitilise võitluse ohvreiks. Nende ühingute kõrvaldamine võis olla natsionaalsotsialismi katse varjata oma okultistlikke juuri, kuna valitsemiseks oli vaja sõlmida lepingud katoliku ja evangeelse kirikuga.

Alles pärast sõda, nagu nähtub salajastest dokumentidest, kavatseti need juured saksa rahvale teatavaks teha. Vastavalt sellele oli natsionaalsotsialismi eesmärk likvideerida senised konfessioonid kui usundid. Hitler tahtis end näidata lõpliku vabastaja ja jumalakartliku inimesena, kes viib ellu usulis-poliitilise maailmapildi, mis inimesi hingepõhjani liigutab. Selle maailmapildi loojad olid lisaks Hitlerile, Rosenbergile ja okultismi põhimõtetele väga lähedal seisnud Heinrich Himmlerile ka kahtlased kujud nagu Karl Maria Wiligut alias Weisthor alias Uralt alias Lobesam alias Jarl Widar. See saladuslik “aaria uurija” oli Himmleri oluline nõuandja ja 1935. aastal hollandi eraõpetlase Herman Wirthi loodud ühingu “Saksa esiisade pärand” (alates 1937 “SS-i esiisade pärand”) hall kardinal. See organisatsioon püüdis mõjutada saksa kultuuri- ja vaimuelu ning suunata seda germaani müstika vaimus. Wirthi tegi aga 1970-ndatel hämmastavat karjääri mõnede New Age´i rühmitiste ideede autorina.

Wiliguti negatiivse varjundiga sekkumine takistas natsionaalsotsialismi ja ühe sellega esaliselt sarnase liikumise, nimelt itaalia “fascismo” lähenemist. Sitstiilia parun Julius Evola, “maagilise fašismi” looja, jõudis kunstiliste keerdkäikude (sh dadaismi) kaudu patriarhaalse “traditsiooni” juurde, mida ta Benito Mussolini kaasvõitlejana tolle partei poliitikas rakendas. Evola leidis mässulise “uue maailma vastu võitlejana” imetlejaid ka teistest parteidest ja temast sai mõnede New Age´i ringkondade kultuskirjanik.

New Age´i liikumise raames toimus 1980-ndate aastatel ka ariosoofia taassünd. 1969. aastal koondusid Guido Listi ideede toetajad uuesti, ruunimeditatsioonid olid moes ja ka Jörg Lanz von Liebenfels elas teatavas mõttes läbi renessansi. Samal ajal hakkasid Ludendorffi pooldajad pead tõstma ökoloogia vallas, Sebottendorffi “vabamüürlikud salakatsetused” jõudsid kaasaegsetesse okultismi ringkondadesse, nagu ka Otto Rahni graaliuuringud ja Wiligut-Weisthori mõtteterad. Erilise kunstilise au osaliseks sai Julius Evola, kelle gootika-alaseid kirjutisi ohtralt tsiteeriti.

Niisiis, see valdkond elab ja vohab. Tundub olevat välistatud, et ta suudaks valitsevaid ringkondi mõjutada. Aga meie demokraatlikku ühiskonda võib sealt suunast tabada mitmeid üllatusi.

Kirjastus: Hotger, 2004

Vaata ajalooraamatuid Euroopast meie poes: http://vanajahea.ee – Ajalugu/Euroopa

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: