Posted by: libarebane | 24/07/2011

“Suvorov – Vene Hannibali elu ja võitlused”

Autor: Jüri Kotšinev

Autori eessõna.

Inimene on sotsiaalne olend. Aegade jooksul on ürgne inimkooslus arenenud inimühiskonnaks. Olgu inimesed selleks siis moodustanud suguharu, hõimu, kuningriigi, impeeriumi või parlamentaarse ühiskonna, tuli ja tuleb ilmselt ka tulevikus ikka ja jälle kokku puutuda sellise inimsootsiumide omavahelise suhtlusmoodusega – sotsiaalpsühholoogilise fenomeniga – nagu sõda. Kas sõdade pidamise põhjused on religioosse või puht merkantiilse-pragmaatilise alatooniga, lõpevad alati läbiräärkimised seal, kus algavad lahingud, ja vastupidi – kahurite vaikides alustavad oma veretuid lahinguid diplomaadid. Seega on sõda ja sõjapidamine üks vanemaid kunste ja ameteid inimeste maailmas.

Seal, kust amet, seal ka meistrid. Nagu igal muul elualal, nii tunneb maailma ajalugu ka sõjanduses eri tasemega spetsialiste, kes erinevad üksteisest võimete, ande ning tähenduse poolest, mida nad omavad maailma sõjanduse ajaloos.

Selle raamatu kangelane, 1730. aasta 13. novembril Moskvas sündinud Aleksandr Suvorov kuulub kahtlemata maailma kõigi aegade tuntumate vähejuhtide hulka. Suvorovil oli kaasasündinud vähejuhianne, mis tegi temast ta kodumaal Vene keisririigis kõige võidukama väejuhi, kelle kuulsus ulatus juba tema eluajal kaugele väljapoole tollase Venemaa piire.

Ajaloost on teada palju suuri väejuhte, kellel, kui nii võib öelda, oli “kerge olla suur”. Caesar omas konsuli ja diktaatorina kogu võimutäiust 1. saj. e.Kr. Roomas. Gustav II Adolf oli peale väejuhi eelkõige Rootsi valitseja. Ka Suvorovi kaasaegne, tõsi küll, palju noorem Napoleon oli oma vähejuhikarjääri hiilgeajal prantslaste piiramatu võimuga keiser.

Sellist tegutsemisvabadust ei olnud Vene keisrinnasid ja keisreid teeninud Suvorovil kunagi. Tema saatus, karjäär ja tunnustus olid raskelt kätte võidetud ning paljude tema kaasaegsete intrigaanide ja kadestajate sepitsuste kiuste saavutas ta selle, mis oli Venemaal õnnestunud peale tema vaid neljal sõjaväelasel – lõpetada oma hiilgav karjäär generalissimusena. Enne teda oli Venemaal generallissimuseks saanud Aleksei Semjonovitš  Šein (1662-1700) – vana bojaarisuguvõsa esindaja, kes oli 1680-1681 Tobolski vojevood (sõjaline valitseja). 1683-1684 oli Šein Kurski vojevood ning 1695. aastal esimese Aasovi sõjakäigu ajal türklaste vastu Peeter I uue kaardiväe Semjonovski ja Perobraženski polgu komandör. Teise Aasovi sõjakäigu ajal kamandas Šein kogu venelaste maaväge ning eduka võitluse ja isikliku panuse eest selles sõjalises operatsioonis omistas Peeter I talle 1696. aasta juunis generalissimuse auastme. Sellega kaasnes veel kingitusena suur raske kuldpeeker. 1698. aastal surus Venemaa esimene generalissimus veriselt maha Moskvas puhkenud streletside mässu. Generalissimuse nimetuse lülitas Peeter I oma 1716. aastal välja antud esimesse “Sõjaväemäärustikku”. Sellest ajast oli generalissimuse auaste Vene sõjaväeliste auastmete kõrgeima astmena ametlikult sisse kantud sõjaväemäärustikku. Teine nii kõrge auastme kandja oli Aleksandr Menšikov – Peeter I tentsikust Peterburi esimeseks kindralkuberneriks saanud julge, kuid liiga avantüristlik ja segase päritoluga riigimees. Kolmas generalissimus Venemaa ajaloos oli prints Anton Ulrich, tulevase keisrinna anna Leopoldovna (1718-1746) abikaasa. Valitseda suutis too õnnetu naisterahvas küll ainul 1740-1741, kuni Peeter I otsene järeltulija Jelizaveta Petrovna ta kaardiväele toetudes võimult tõukas. Märksa hiljem, 20. sajandil omistati see auaste ka ühele Venemaa kõige verisemale diktaatorile – J. Stalinile. Tegelikult vääris seda kõrgeimat sõjaväelist auastet ainult Aleksandr Suvorov.

Rääkides Suvorovi-aegsest Venemaast, tuleb kohe ära märkida, et 18. sajandil – Suvorov suri just selle sajandi lõpus 1800. aastal – oli tegemist rangelt seisusliku ühiskonnaga, kus alamklassidest pärit isikutel oli praktiliselt võimatu pääseda karjääriredeli tippu nii sõjaväelises kui ka administratiivses liinis. Selles suhtes oli Aleksandr Suvorov tüüpiline oma ajastu laps. Ta pidi pidevalt arvestama Vene isevalitsejate tujude ja tahtmistega ning teinekord oli lihtsam võita türklasi või prantslasi, kui kaitsta oma seisukohti ning ka nahka selliste despootide ees, nagu olid seda Katariina Suur või Paul I. Huvitav on see, et kuulsaim Vene väejuht pärines tegelikult Rootsi aladelt Moskooviasse ümber asunud mõõgaaadliku perekonnast. Ümberasumine leidis aset pärast 1323. aastal sõlmitud Pähkinäsaari rahu, kui venelased loovutasid Rootsile Karjala, kus Suvorovi esiisad elasid. Aleksandr Suvorovi vaarisad oli sõjamehed. Üks Suvorovi esiisasid, Ivan Parfjonovitš Suvorov, langes näiteks 1655. aastal Dubina all, kui moskoviidid sõdisid Poolaga.

Aleksandr Suvorovi vanaisa Ivan Grigorjevitš teenis Preobraženski prikaasis ning tegeles kaardiväemundrite ja varustusega ning vastutas ka korra eest Moskva linnas. Tegutsedes seetõttu Peeter I vahetus lähikonnas, õnnestus tal kindlustada karjäär oma pojale Vassili Ivanovitš Suvorovile – käesoleva raamatu peategelase isale. Vassili Suvorov alustas teenistust Peeter I adjutandina ning 1722. aastal sai temast keisri isiklik tõlk. Karjääri lõpuks oli Vassili Suvorov 1763. aastal Katariina II käest saanud ülemkindrali auastme. Pole midagi imestada, et Aleksandr Suvorov valis endale esivanemate poolt nii kindlalt sisse tallatud elukutselise sõjamehe raja.

Sõjandus on venelastele olnud alati kuidagi eriti südamelähedane ning kuni Aleksander II fundamentaalsete reformideni 1860. aatatel, mis tõid jäädavaid muudatusi Vene keisririigi ühiskonna- ja riiklikku korraldusse, ei peetud aadlikku, kes ei ole kunagi kandnud mundrit, lugupidamist väärivaks inimeseks. See traditsioon jätkus tegelikult ka pärast 1860. aastate reforme ning kestis edasi 1917. aastani. Ohvitserina olid teeninud omal ajal nii Lermontov, Dostojevski kui ka Tšaikovski jne. jne. Pole midagi imestada, et Suvorovit mäletatakse ja austatakse seal maal siiani. Isegi stalinlikul Venemaal tegutsesid Suvorovi-nimelised sõjakoolid. Stalin tahtis muidugi II maailmasõja rasketel päevadel rõhuda punasel Venemaal seni maasse tambitud rahvustundele, mis tal ka õnnestus.

Kaasaegsel Venemaal ehitatakse juba mõnda aega üles uut ühtse Vene kodumaa ajaloolist doktriini, kus on ühte patta pandud kõik: veel nii hiljuti maha salatud ning laimatud Vene sõjandustegelased, kelle ainus süü oli selles, et nad tegutsesid enne 1917. aasta revolutsiooni. Nüüd on järsku võrdselt tublid nii Aleksander II aegne Kesk-Aasia vallutaja kindral Skobolev kui ka II maailmasõja aegne kindral, Nõukogude marssaliks saanud Georgi  Žukov. Head on nii Ivan Julm kui ka Stalin. See on uus ajalookäsitlus, kus kõik ajaloolised küsitavused peavad alluma ühele teerullitaktikale: oli mis oli, aga nüüd oleme kõik ühtse Venemaa sõbralikud pojad.

Ajalugu ja poliitika on tänapäeval niisamuti põimunud nagu Aleksanr Vassiljevitš Suvorovi aegadelgi. Püüdes olla sellesama ajaloo vastu objektiivne ning jättes kõrvale igasugused poliitilised tuuled ja hoovused, üritab autor kirjeldada ühe maailma tuntumate väejuhtide kilda kuuluva generalissimuse elulugu. Mees, kelle sooviks oli näha oma hauakivil lakoonilist tekst “Siin lamab Suvorov”, on väärt järeltulevate põlvede sõjandushuviliste tähelepanu.

Oma kuulsatest eelkäijatest tuntud vähejuhtide hulgas sarnaneb Suvorov elu ja karjääri poolest kuulsa antiikaja Kartaago väejuhi Hannibaliga. Mõlemad andekad väejuhid olid seotud neid valitseva ja käsutava võimuga. Samas – mine tea, kuidas oleks kulgenud mõlema saatus, kui nad oleksid omanud ainult isevalitsejatele kuuluvat võimutäiust. Maailma ajalugu oleks võinud olla teistsugune. Üks on aga kindel: mõlemad mehed teenisid oma väejuhioskustega välja kuulsuse, mis elab enist kauem. Ei ole kartaagolastel kuulsamat väejuhti kui Hannibal ega venelastel kuulsamat kui Suvorov.

Kirjastus: Kunst, 2010

Vaata ajalooraamatuid Venemaast meie poes – http://vanajahea.ee – Ajalugu/Venemaa

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: