Posted by: libarebane | 24/07/2011

“Saatana departemang – esoteeriline Venemaa”

Autor: Vladimir Fedorovski

Prantsuse keelest tõlkinud: Kaja Riesen

Eessõna.

Me kõndisime saja-aastaste pärnadega palistatud varjulistel alleedel. Ma olin seitsmeaastane ja mu kaaslaseks oli sagrisjuukseline vanahärra. Tal oli seljas kuulus puhvaika – kõigile GULAG-i vangidele nii armas jämedast riidest kehakate, mis oli päästnud nende elu Siberi talvede jäises külmas.

Kunagi oli vana mees olnud üks keiserliku kaardiväe nägusaimaid ohvitsere. Veidi aega pärast revolutsiooni sundisid isikliku elu ebaõnn ja kodusõja julmused teda tõmbuma kloostrisse, ent armutu 20. sajand sai ta sealtki kätte. Bolševikud vangistasid ta mitmekümneks aastaks Lenini käsul vangilaagriks muudetud endisesse Solovetsi kloostrisse, ent usk Jumalasse ja elujõu poolest tuntud suguvõsalt päritud sitkus võimaldasid siiski pika piinaaja üle elada.

Isa Aleksandr – nii teda kutsuti – oli tol päeval liigutaval palverännakul oma lapsepõlvepaikadesse, suguvõsa endisesse valdusesse Serpuhhovi lähistel. Mõhnaliste kätega puudutas ta kunagi peeglina säranud, nüüdseks kulunud parketti, misjärel võis õnnetundega nentida, et pioneeride magamisruumiks muudetud ballisaali pronkslühtrid on üle elanud nii sõjad kui revolutsioonid.

Võlutult järgnesinn ma sellele mõistatuslikule mehele, tajudes ta siniste silmade pilgu sügavuses niisugust minevikutaaka, mida mul oli raske ette kujutada. Ta viis mu kalmistule – ühele neist vene rahupaikadest, kus vanad ristid unustushõlmas kääbastel on vajunud kummargile umbrohutihnikusse ning kus vaikust häirib vaid kaselehtede sahin.

“Mu poiss,” lausus ta, “ma olen juba vana ja õnnelik, et pääsen peagi Jumala igavikuriiki. Ära unusta kunagi selle maastiku värskust ning tee kõik, et see pilt sinus ei närbuks, et see ei muutuks pildiks muuseumi seinal. Meie maa ehitasid üles paljude meeste ja naiste põlvkonnad ning see koosneb iidsetest kividest, kirikutest ja paleedest. Endisaegsetest teedest ja iidsetest ürikutest hoovavat lõhna saadavad meie esivanemate pilgud.”

Ma kuulasin teda tähelepanelikult. Ehkki ma ei mõistnud päriselt, mida ta sellega öelda tahtis, oli mul tunne, et kuuldu oli väga tähtis. Palju aega hiljem sellele stseenile mõeldes meenusid mulle filosoof Nikolai Berdjajevi sõnad: “Rahvuse mälus ei kõnele mitte üksnes elavad, vaid ka surnud.” Isa Aleksandr seisatas. Pragulist nimetissõrme üles tõstes lausus ta:

“Ma ütlen sulle ühe salduse, väike Volodja. Aidaku see sul mõista meie hinge vasturääkivusi ja äärmuslikkust. Võtme selle mõistmiseks annavad kaks meie ajaloolist isikut – Radoneži püha Sergi ja Ivan Julm.”

Ma ei ole tema juttu siiani unustanud ning käesoleva raamatu tahtsin ma kirjutada mitte selleks, et selgitada vene hinge mõistatusi, vaid selleks, et näidata, millistest allikatest on see toitu ammutanud. Seega on need leheküljed pühendatud ka Isa Aleksandrile, kes mainis kaht vastandpoolust esindavat nime – neid, millest venelased ei saa üle ega ümber. Need on Sergi ja Ivan.

Esimene on läänemaailmas praktiliselt tundmatu. See oli loodusega kooskõlas elanud pühamees, kes püha Vladimiri vääriliste järglasena külvas pühalikku vaimustust kogu 14. sajandi lõpu Venemaal. Teine – hoopis tuntum isik, verine türann – oli tema täielik vastand, kuid ta vabastas maa tatari ikkest. Ühest kiirgas vaimset, teisest nõdrameelset väge. Need kaks helendavat kiirt juhatavad teed meie hinge salaaedade valguse- ja varjuriiki.

Mõistatuslik Venemaa, millest ma tahan neil lehekülgedel rääkida, on meie poliitilise ajaloo tulemus, kuid suures osas on see seotud meie enda suhtumisega sedavõrd hiiglaslikku maasse, mille kirjeldamiseks tuleb sageli abi otsida kujutlusmaailmast. See maailm aga on väga raskesti haaratav. Küllap seetõttu ei saagi Venemaa elu müstilist poolt vaadelda lahus poliitilisest ajaloost. Tõestuseks meenutagem määravat mõju, mida on etendanud müstitsism ja meie valitsejate – alates Ivan Julmast kuni Stalinini, unustamata tsaari Aleksandr I ja Nikolai II – irratsionaalne iseloom. Võinuks ju arvata, et koos 1991. aasta putšipäevadel parlamendihoone ees tankil seisva Boriss Jeltsiniga vajus see ajajärk jäädavalt minevikuhõlma. Ent nii see siiski ei ole.

Paljude vaatlejate hinnangul peidab see maailm endas jätkuvalt lahendamata mõistatusi. Kommunismi lõpp andis lootuse, et koos sellega kaovad nii mitmedki erisused ja läänlastele mõistmatud veidrused. Kui aga eufooriast toibuti, märgati, et totalitaarse süsteemi langemisest tekkinud tühikus tõusis esiplaanile alguspärane Venemaa. Mitte niisugune maa nagu see oli enne 1917. aastat. – Ei! Hoopis 17. sajandi Venemaa koos tollaste uskumuste, hulluste ja viirastustega.

Nüüdseks on end ilmutanud kunagise Venemaa hing – hing, mis on täis usku üleloomulikku, mis tihtipeale kaldub kõige mustemasse pessimismi ja mille sarnast seletamatut ihalust absoluudi järele ei kohta kusagil mujal. Seda taassündi illustreerib kujukalt irratsionaalsuse roll igapäevaelus. Kõrvuti kahtlaste maailmalõppu kuulutavate teooriatega ja ennustustega tulnukate saabumisest 21. sajandi künnisel kohtab kõige kohutavamat ebausku. Astroloogia ja kahtlase väärtusega spiritualism ei ole sugugi üksnes tavainimese pärisosa – neist innustub ka suur hulk praegusi juhte… On see vastureaktsioon uute aegade sünnitatud ängistusele? Kas sündmused on poliitikategelasi sundinud kandma kord üht, kord teist maski, või on tegemist Ivan Julma aegadest peale kinnistunud valitsemismeetodiga?

Vaatamat oma rohketele keerdkäikudele võimaldab just ajalugu paremini mõista kõige erinevamaid tahke selle Venemaa elus, mis on just nagu tagurpidikäigul astumas uude aastatuhandesse. Otsekui need osadeks lahtivõetud Lenini kujud, mille kohaletoimetamisega skulptor Cesarile mul tuli tegelda, tunnetab ka see maa oma liimist lahtiolekut. Pärast 1991. aasta putši olid kunstniku sõbrad mul palunud muretseda mõned kujud, et too võiks neid omal viisil ümber töötada. Kas oli tegu inspiratsioonipuudusega või tundis ta, et plaan lõhnab pühaduserüvetuse järele  – igal juhul ei võtnud ta nendega midagi ette ning nii vedelevad kujud siiani puutumatult tema Normandias asuvas ateljees.

Teise võimalus mõistmaks, kuivõrd lahutamatult on vene elus põimunud väljamõeldu reaalsega, fantastika argisusega, müstika poliitikaga, avab meile kirjandus. Seal väljendamist leidvad kollektiivsed kinnismõtted, mured ja painajad kuuluvad lahutamatult rahva igapäevaellu. Raamatus kujutavasse reaalsusesse võib iga hetk sisse tungida nähtamatu maailm ning minevikuviirastused äkitselt kõrist kinni haarata. Nii Gogol, Tolstoi kui Dostojevski on suurepäraselt näidanud, et tumedad jõud on siinsamas argiümbruses pidevalt valvel: Gogoli kirjeldatud Vene maakolgas on kummituslik paik, kus võib kohtuda iga sorti kodukäijatega; Ivan Karamazov aga ajab juttu saatana endaga.

Kremli varjatud ajalugu Ivan Julmast kuni Boriss Jeltsinini tõstatab meie ette Venemaa tuleviku jaoks olulise küsimuse – kas see maa saab kunagi normaalseks, teiste sarnaseks? See on keskne küsimus, mis 19. sajandil tekitas vastasseisu slavofiilide ja läänlaste vahel. Esimesed nägid vene rahva müstitsismis tõestus tema äravalitusele ja erilisusele. Sellega õigustasid nad Moskva soovi olla kolmas Rooma. Teised seevastu olid arvamusel, et lääne mudel kujutab Venemaa jaoks ainukest viisi sajandipikkuse mahajäämuse ületamiseks. Vaidlus, kas Venemaa saab normaalseks riigiks, kütab kirgi üles tänapäevalgi. Riigi elu aga kulgeb omasoodu. Lakkamatult kõikudes lääneihaluse ja idaga seotud saatuse vahel soovides iga hinna eest säilitada kaduvikuteed allapoole  libisevat vägevust ning süvenedes aina enam vaimsetesse otsingutesse,  otsib Venemaa õiget teed. Tähendusrikas on Aleksandr Solženitsõni telesaate asendamine mänguga “Õnneratas”. See illustreerib kujukalt pidevat vintsklemist kõige ebaharilikumatel, koomilise ooperi ja tragöödia vahel kõikuvatel radadel, mis juhivad kord jumala, kord saatana juurde.

Kirjastus: Olion, 2006

Vaata ajalooraamatuid Venemaast meie poes – http://vanajahea.ee – Ajalugu/Venemaa

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: