Posted by: libarebane | 10/07/2011

“Räägi, mälu”

Autor: Vladimir Nabokov

Eessõna

See raamat on kokku pandud minu kavakindlates seostes meenutustest, mis ulatuvad geograafiliselt Sankt-Peterburgist Saint-Nazaeire´ni ja ajaliselt läbi kolmekümne seitsme aasta, augustist 1903 maini 1940, põigates vaid harva hilisemasse aegruumi. Terve tekst sai alguse esseest, mis vastab praegusele 5. peatükile. Kirjutasin selle prantsuse keeles pealkirjaga “Mademoiselle O”, kolmkümmend aastat tagasi Pariisis, kus Jean Paulhan avaldas selle 1936. aastal Mesures´i teises numbris. Seda sündmust meenutab foto (hiljutises Giséle Freuni raamatus “James Joyce Pariisis”), kuigi kivist aialaua taga istuvas Mesures´i rühmas olen mina määratletud vääralt Audiberti nime all.

Ameerikas, kuhu migreerusin 28. mail 1940, tõlkis kadunud Hilda Ward “Mademoiselle O” inglise keelde, vaatasin teksti ise üle, ja Edward Weeks avaldas selle Atlantic Monthly 1943. aasta jaanuarinumbris (seega esimene ajakiri, kus trükiti minu Ameerikas kirjutatud lood). Minu seotus The New Yorker´iga sai alguse (Edmund Wilsoni kaudu) lühikesest luuletusest aprillis 1942, millele järgnesid muud juhuslikud palad; aga mu esimene proosalugu ilmus siin alles 3. jaanuaril 1948, see oli “Minu onu portree” (3. peatükk lõplikus tekstis), kirjutatud juunis 1947 Colorados (Estes Park, Columbine Lodge), kuhu ma koos naise ja lapsega vaevalt pikemalt pidama oleksin jäänud, kui Harold Rossile poleks mu kummituslik minevik nii tugevasti mõjunud. Sama ajakiri avaldas 4. peatüki (“Minu inglise koolitus”, 27. märts 1948), 6 peatüki (“Liblikad”, 12 juuni 1948), 7. peatüki (“Colette”, 31. juuli 1948) ja 9. peatüki (“Minu vene koolitus”, 18. september 1948), kõik pandud kirja Massachusettsi Cambridge´is suure vaimse ja füüsilise pinge all, lisaks 10. peatükk (“Eellugu”, 1 . jaanuar 1949), 2. peatükk (“Minu ema portree”, 9. aprill 1949), 12. peatükk (“Tamaara”, 10. detsember 1949), 8. peatükk (“Valguspildid”, 11. veebruar 1950; H. R. küsimus: “Kas Nabokovi peres olid ainult ühed pähklitangid?”), 1. peatükk (“Täiuslik minevik”, 15. aprill 1959) ja 15. peatükk (“Aiad ja pargid”, 17. juuni 1950) – kõik kirjutatud Ithacas (NY).

Ülejäänud kolmest ilmusid 11. ja 14. peatükk ajakirjas Partisan Review (“Esimene luuletus”, september 1949 ja “Pagendus”, jaanuar-veebruar 1951), 13. peatükk läks aga Harper´s Magazine´i (“Trinity Lane´i korter”, jaanuar 1951).

“Mademoiselle O” inglise versioon ilmus uuesti kogumikus “Üheksa jutustust” (Nine Stories, New Directions, 1947) ja “Nabokovi tosin” (Nabokov´s Dozen, Doubleday, 1958; Heinemann, 1959; Popular Library, 1959; ja Penguin Books, 1960); viimasesse kogumikku panin ka loo “Esimene armastus”, millest sai antoloogiate koostajate lemmik.

Kuigi kirjutasin need peatükid juhuslikus järjekorras, mida kajastavad ülaltoodud esmatrükkide ajad, täitsid need täpselt mu teadvuses nummerdatud tühimikud, pidades kinni praegusest järjestusest. See järjestus sai alguse 1936. aastal, kui pandi paika nurgakivi, kus oli peidus juba kõiksuguseid kaarte, sõiduplaane, tikutooside kollektsioone, rubiinivärvi klaasikild ja koguni – nagu nüüd taipan – vaade minu rõdult Genfi järvele, selle säbarlainetele ja valguslaikudele, mis tänase teejoomise aegu on vesikanadest ja tuttvartidest täpilised. Seetõttu polnudki kuigi keeruline panna kokku käsikiri, mille Harper & Bros. avaldas New Yorgis 1951. aastal, pealkirjaga Conclusive Evidence; otsustavad asitõendid minu olemasolust. Paraku andis selline ütlemine loole detektiivi hõngu, ja kavatsesin panna Briti väljaandele uue peakirja Speak, Mnesmosyne, aga mulle öeldi, et “väikesed vanaprouad ei pruugi osta raamatut, mille pealkirja nad välja öelda ei oska.”

Mängisin ka pealkirjaga “Anteemion”, mis tähendab keerulist kobarate ja lehtede põimingute ornamenti, aga see ei meeldinud kellelegi; nii jäigi lõpuks Speak, Memory (kirjastused Gollanz, 1951 ja The Universal Library, NY, 1960). Tõlked: vene keelde, tõlkijaks autor (Drugije berega, The Chekhov Publishing House, NY, 1954), prantsuse, Yvonne Davet (Autres Rivages, Gallimard, 1961), itaalia, Bruno Oddera (Parla, Ricordo, Mondadori, 1962), hispaania, Jaime Pineiro Oddera (Habla, memoria!, 1963) ja saksa, Dieter E. Zimmer (Rowohlt, 1964). Sellega saab ammendatud vajalik hulk bibliograafilist informatsiooni, millest närvilised kriitikud, kes kurjutstasid “Nabokovi tosina” lõppu lisatud märkuste peale, langevad loodetavasti hüpnoosi ja võtavad selle praeguse raamatu alustuseks vastu.

Esimese versiooni kirjutamist Ameerikas häiris peaaegu täielik perekonnaloo puudumine, seega ka võimatus kontrollida mälu, ehkki tundsin eksimise võimalust. Praeguses väljaandes on isa elulugu laiemalt esitatud ja uuesti üle vaadatud. Palju on parandusi ja lisandusi, eriti varasemates  peatükkides. Mõnedki ahtad sulud on lahti tehtud ja tänini mõjukas sisu valla lastud. Ja veel: mõni seik, mis oli pigem juhuslik aseaeine ega omanud mingit tegelikku tähendust mõne tähtsa sündmuste kirjeldamisel, tegi iga kord tusaseks, kui lugesin seda eri väljaannete korrektuurides, kuni lõpuks võtsin kõik jõud kokku, ja suvaliste silmaklaaside (mida Mnemosyne on vajanud rohkem kui keegi teine) asemel hakkas selgelt paistma austrikujuline portsigar, mis läikis chemin du Pendu jalaka jalamil märjas rohus, kus tollel 1907. aasta juulikuu päeval leidsin suruliblika, keda nii kaugel läänes harva oli nähtud, ja kus isa püüdis veerandsada aastat tagasi päevapaabusilma, kes oli meie põhjamaistes metsades eriti haruldane.

1953. aasta suvel õnnestus mul Arizona Portaali lähedal rantšos, Oregoni Ashlanid üürimajas ja igasugustes Lääne ja Kesklääne motellides liblikajahtimise ja Lolita ning Pnini kirjutamise vahel tõlkida naise abiga Räägi, mälu vene keelde. Kuna psühholoogiliselt oli raske läbi mängida teemat, mida olin käsitlenud romaanis And (Dar, The Gift), jätsin ära terve (üheteistkümnenda) peatüki. Teisalt aga kirjutasin palju kohti ümber ja püüdsin midagi ette võtta algsete mälulünkadega, nende mustade laikudega, ähmaste aladega, tumedate maadega. Leidsin, et kõvasti keskendudes sai teinekord ähmasele laigule kenad piirid peale panna, ja nii tundis ära ootamatu maastiku ja nimetu teenija sai endale nime, Räägi, mälu praeguse, lõpliku väljaande tarvis lisasin algsele ingliskeelsele tekstile olulisi muutusi ja ohtralt lisandusi, lisaks kasutasin ära ka venekeelse tõlke parandused. Selline ületõlge inglise keelde venekeelsest ümbermuudetud tekstist, mis oli eelkõige ingliskeelne ümberjutustus venekeelsetest mälestustest, osutus saatanlikult raskeks ettevõtmiseks, aga mõningat lohutust leidsin mõttest, te taolist mitmekordset muundumist, mis liblikate puhul on tavaline, pole ükski inimolevus varem järele proovinud.

Hälbiva mälu haldur ja ohver ei tohiks kunagi iseenda elulugu kirjutatada, ja kõige halvem on pidada ennast tagasivaates sama vanaks kui praegune sajand. Raamatu esimeses versioonis põhjustas see ridamisi üpriski järjekindlaid kronoloogilisi koperdamisi. Olen sündinud 1899. aasta aprillis, ja näiteks 1903. aasta esimeses kolmandikus olin muidugi umbes kolme aasta vanune; aga sama aasta augustis tuli selgeks saadud “3” (nagu on kirjeldatud “Täiuslikus minevikus”) seostada sajandi, mitte minu aastanumbriga, mis oli “4”, kandiline ja kerkne nagu kummipadi. Samamoodi olin 1906. aasta suvehakul – sellel suvel hakkasin koguma liblikaid – seitsmene, mitte kuuene, nagu on algselt kirjas 6. peatüki teises vigases lõigus. Tuleb tunnistada, et Mnemosyne ilmutas ennast äärmiselt hooletu neiuna.

Kõik kuupäevad on esitatud uue kalendri järgi: muust tsiviliseeritud maailmast jäime kaha kaksteist, ja kahekümnenda sajandi alguseks kolmteist päeva. Vana kalendri järgi olin sündinud eelmise sajandi viimasel aastal aprillikuu 10. päeva hakul, ja näiteks Saksamaal (kui mind oleks otsemaid piiri taha toimetatud) oleks see 22. aprill; aga kuna mu sünnipäevi tähistati järjest väheneva pidulikkusega kahekümnendal sajandil, siis lisasid kõik muuhulgas mina ise, enne seda, kui revolutsioon ja pagendus meid juliaanuse kalendrist gregooriuse kalendrisse lükkasid, 10. aprillile kahteistkümne asemel kolmteist päeva. See oli tõsine viga. Mis teha? Leidsin kõige viimasest passist “sünnidaatumi” alt “23. aprilli”, mis on ka Shakespeare´i, õepoeg Vladimir Sikorski, Shirley Temple´i ja Hazel Browne´i (kes pealegi kasutab sama passi) sünnipäev. Sellised mured. Saamatu rehkendamine säästab mind lahenduse otsimisest.

Kui ma pärast kahekümneaastast äraolekut purjetasin tagasi Euroopasse, hakkasin taastama sidemeid, mis oli katkenud juba enne siitmailt lahkumist. Nendel suguseltslikel jällenägemistel hinnati Räägi, mälu uuesti üle. Vaadati läbi aegade ja olude üksikasjad, ja selgus, et olin paljudel juhtudel eksinud või polnud piisavalt süüvinud pimedasse, küll mitte  põhjatusse meenutamisse. Nõustajad lükkasid mõned asjalood kõrvale kui legendid või kuulujutud, või pidasid neid tõepärasteks, aga seotuks sootuks muude juhtumitega ja aegadega, kui mina oma viletsas mälus olin paika pannud. Onupoeg Sergei Sergejevitš Nabokovilt sain hindamatuid andmeid meie suguseltsi mineviku kohta. Minu mõlemad õed seisid vihaselt vastu Biarritzi reisu kirjeldusele (7. peatüki algus), loopisid mulle üksikasju ette ja väitsid, et olin nad ekslikult koju jätnud (“hoidjate ja tädide seltsi”!). Kui ma midagi vajalike dokumentide puudumisel tuvastada ei suutnud, jätsin selle üldse tõe huvides täiesti välja. Teisalt tuli päevavalgele palju esivanematega ja teiste tegelastega seotud tõsiasju, mis said Räägi, mälu lõplikusse versiooni sisse pandud. Ehk kirjutasin kunagi “Räägi, veel, mälu”, mis hõlmaks Ameerikas elatud aastaid 1940-1960: minu tigutorudes ja tiiglites aurustuvad veel mõnedki haihtuvad ained ja sulab üles mõnigi metall.

Praegusest raamatust leiab lugeja siit-sealt viiteid mu romaanidele, ehkki üldiselt tunnen, et nende kirjutamisega on piisavalt vaeva nähtud ja jäägu parem läbi närimata. Minu hiljutised eessõnad ingliskeelsetele romaanitõlgetele: “Lužini kaitse” (Zaschita Luzhina, 1930; The Defence, Putnam, 1964) “Meeleheide” (Otchayanie, 1936; Depair, Putnam, 1966), “Kutse tapalavale” (Priglashenie na kazn´ , 1938; Invitation to a Beheading, Putnam, 1959), “And” (Dar, 1952, järjeutuna 1937-38; The Gift, Phaedra, 1965) ja “Jälgija” (Solydatai, 1938; The Eye, Phaedra, 1965) annavad piisavalt üksikajalise ja sisulise ülevaate minu loomingust mineviku Euroopas. Nende jaoks, kes tahavad näha minu üllitiste täielikumat nimekirja, on olemas Dieter E. Zimmeri koostatud detailne bibliograafia (Vladimir Nabokov Bibliographie des Gesamtwerks, Rowohlt, detsember 1963; teine täiendatud trükk mai, 1964).

Viimases peatükis kirjeldatud kahekäigune malemäng on uuesti ilmunud Liptoni, Matthewsi & Rice´i raamatus Chess Problems (Faber, London 1963, lk 252). Ometi on minu kõige imelisem väljamõeldis “Valge võtab käigu tagasi”, mille pühendasin E. A. Znosko-Borovskile, kes avaldas selle kolmekümnendatel aastatel (1934?) Pariisi emigrantlikus päevalehes Poslednie Novosti. Ma ei mäleta kuigi hästi tervet seisu, et see siinkohal ära tuua, aga võib-olla mõni “muinasjutulise male” (sest sinna see ülesanne kuulub) austaja leiab selle mõnel heal päeval mõnes õndsalikus raamatukogus, kus vanad ajalehed on talletatud mikrofilmidele, nagu tuleks talitada kõige meie mälestustega. Arvustajad lugesid selle raamatu esimest versiooni hooletumalt, kui ehk hakkavad praegust uut väljaannet lugema: vaid üks märkas mu “salvavat sähvimist” Freudi aadressil 8. peatüki teise osa esimeses lõigus ja keegi ei pannud tähele suure karikaturisti nime ega austuse avaldamist 11. peatüki teise osa viimases lauses. Ülimalt piinlik, et autor peab ise sellistele asjadele tähelepanu juhtima.

Et mitte elavaid pahandada ega kadunuid tülitada, on mõned pärisnimed muudetud. Indeksis on sellised jutumärkides. Indeksi peamine eesmärk on pakkuda mulle endale mõnu mineviku inimeste ja olude üleslugemisel. Mõne lihtsameelse võib indeks välja vihastada, aga teeb rõõmu ehk mõnele arukale ainuüksi sellega, et

Through the window of that index

Climbs a rose

And sometimes a gentle wind ex

Ponto blows

/On lahtise aknaga indeks/sisse ronib roos/ja vahel on tunda hõngu ex/Ponto tuulehoost./

Vladimir Nabokov

5. jaanuaril 1966

Montreux

Kirjastus: Tänapäev, 2009

Vaata raamatut meie poes http://vanajahea.ee – Elulood

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: