Posted by: libarebane | 19/06/2011

“Vladimir Nabokov ja “Kutse tapalavale” ning “Kangelastegu””

(RAAMAT ON MÜÜDUD)

“Kutse tapalavale”

Eessõna ingliskeelsele väljaandele.

Romaani venekeelse originaali pealkiri on Priglashenie na kazn´. Ebameeldivalt korduva sufiksi kiuste oleksin võinud selle tõlkida kui Invitation to an Execution, aga teisest küljest, oleksin pigem juba emakeeles pidanud sõnastama selle kui Priglashenie na otsechenie golovi (“Invitation ta a Decapitation”), aga komistasin ikka sama kokutamise otsa.

Ma kirjutasin venekeelse algupärandi täpselt veerand sajandit tagasi Berliinis, umbes viisteist aastat pärast seda, kui olin põgenenud bolševike režiimi eest, ja just enne üleüldiselt omaksvõetud natside režiimi täielikku võidukäiku. See küsimus, kas need minu jaoks ühtemoodi nürilt inetud farsid mõjutasid kuidagi praegust teost, võiks tõelist lugejat sama vähe vaevata nagu mind ennastki.

Priglashenie na kazn´ ilmus Pariisis järjejutuna vene emigrantlikus ajakirjas Sovremenniya Zapiski ja avaldati raamatuna hiljem, 1938. aastal, samas linnas kirjastuse Dom Knig´i poolt. Hämmastunud, kuigi heatahtlikud emigrantlikud arvustajad leidsid raamatust “kafkalikkust”, teadmata seejuures, et ma ei osanud üldse saksa keelt, olin täielik võhik moodsas saksa kirjanduses ega olnud lugenud veel ühtegi Kafka tõlget prantsuse või inglise keeles. Kahtlemata seob seda raamatut ja näiteks minu varasemaid lugusid (või hilisemat Bend Sinister´i ) mingi stiiliühtsus; aga midagi ühist pole selle raamatu ja Le chateau või The Trial´i vahel. Minu arusaamises kirjanduskriitikast pole üldse kohta vaimsel afiinsusel, kui ma aga peaksin endale sugulashinge valima, siis valiksin muidugi selle suure kunstniku, mitte G. H. Orwelli ega mõnda muud ideede illustreerimise ja publitsistliku kirjanduse tuntud tarnijat. Muuseas, ma pole kunagi aru saanud, miks kriitikud iga mu raamatu puhul liduvad kirgliste võrdluste tegemiseks otsima enam-vähem tuntud nimesid.Viimase kolme aastakümne jooksul on nad minu pihta tulistanud selliseid pomme (nimetades vaid mõnda sellest kahjutust kahurväest) nagu Gogol, Tolstojevski, Joyce, Voltaire, Sade, Stendhal, Balzac, McCharthy, Meredith (!), Cervantes, Charlie Chaplin, paruness Murasaki, Pushkin, Ruskin ja koguni Sebastian Knight. Ometi pole selles seoses kunagi nimetatud üht kirjanikku, seda ainsat, kes mulle selle raamatu kirjutamise ajal mõju avaldas, mida ma tänulikult tunnistan, ja nimelt – kurvameelset, ekstravagantset, tarka, vaimukat, maagilist ja igas mõttes vaimustavat Pierre Delande´i, kelle mina välja mõtlesin.

Kui ma ühel päeval teen valmis seletava sõnastiku, kust puuduvad pealkirju tähistavad sõnad, oleks selles kaua südames kantud artikkel “Hilinenud parandamise nimel lühendada, laiendada, muul viisil teisendada või sundida teisendama iseenda kirjutiste tõlkeid”. Tavaliselt suureneb seesugune tahtmine võrdeliselt ajaga, mis eraldab näidist peegeldusest; aga kui mu poeg andis mulle selle raamatu tõlke läbivaatamamiseks ja kui ma pärast pikki aastaid pidin vene originaali üle lugema, leidsin kergendatult, et loomingulise parandamise deemoniga mul võidelda ei tule. Mu venekeelne isikupära sisaldas tollal, 1935. aastal, kindlaid sõnu kindlateks nägmusteks, ja ainsad muutused, mis võisid tulla ingliskeelsele tõlkele kasuks, oli tehnilist laadi, et saavutada seda selgust, mille jaoks inglise keeles pole vist vaja nii pingelist seadmestikku kui vene keeles. Mu poeg osutus üllatavalt kongeniaalseks tõlkijaks, ja me leppisime kohe omavahel üksmeeles kokku, et kõige tähtsam on autor, ükskõik kui pentsik ka tulemus poleks. Vive le pédant, ja maha lihtsameelsed, kes arvavad, et kõik on korras, kui “vaim” on edasi antud (aga sõnad putkavad samal ajal omapäi lihtlabasele olengule – näiteks Moskva äärelinna – ja Shakespeare´ile ei jää muud üle kui isa varju mängida).

Mu lemmikkirjanik (1768-1849) ütles kord romaani kohta, mis tänaseks täielikult unustatud: “Il a tout pour tous. Il fait rire l´enfant et frissonner la femme. Il donne a l´homme du monde un vertige salutaire et fait rever ceux qui ne révent jamais.” (“Selles on kõigile kõik. See ajab lapse naerma ja paneb naisterahva värisema. Ilmalikul inimesel paneb see pea tervistavalt ringi käima, ja neile, kes pole iial unistanud, toob see unistused kohale”). “Kutse tapalavale” ei saa midagi sellist nõuelda. See on viiulimäng tühjuses. Ilmalik inimene peab seda vembutamiseks. Vanad mehed heidavad selle kõrvale ja tõttavad regionaalromaanide ja tuntud tegelaste elulugude juurde tagasi. Ühtki lugejaneitsit ei võta see võdisema. Pahatahtlikud näevad väikeses Emmie´s väikese Lolita õde, ja Viini nõiatohtri jüngrid irvitavad selle üle oma kogukondliku süüme ja progressiivse hariduse groteskses maailmas. Aga (nagu ütels ühe teise lambitule kohta Discours sur les ombres autor): ma tean (je connais) mõningaid (quelques) lugejaid, kes kargavad püsti ja katkuvad juukseid.

Oak Creek Canyon, Arizona

25. juuni 1959

*

“Kangelastegu”

Eessõna ingliskeelsele väljaandele.

Käesoleva raamatuga jõuab lõpule ingliskeelsete versioonide jada, mis teeb kõik mu üheksa venekeelset romaani (kirjutatud Lääne-Euroopas 1925-1937 ja avaldatud emigrantlike kirjastuste pool 1926-1952) kättesaadavaks Ameerika ja Inglismaa lugejaile. Kes vaevub alltoodud nimekirja täpsemalt uurima, märkab dramaatilist tühemikku 1938 ja 1959 vahel:

Mashenka, 1926 (Mary, 1970)

Korol´, Dama, Valet 1928 (King, Queen, Knave, 1968)

Zashchita Luzhina, 1930 (The Defence, 1964)

Soglyadatay, 1930 (The Eye, 1965)

Podvig, 1932 (Glory, 1971)

Kamera obscura, 1933 (Laughter in the Dark, 1938)

Otchayanie, 1936 (Despair, 1966)

Priglashenie na Kazn´, 1938 (Invitation to a Beheading, 1959)

Dar, 1952 (The Gift, 1963)

Siinne tõlge vastab piinlikult täpselt originaalile. Mu pojal kulus mustandi tegemiseks kolm aastat (vahepealsete pausidega), siis kirjutasin mina kolm kuud puhtandit ümber. Selles tekstis on kujutatud äärmiselt venepäraselt liikumist ja žeste, käimist ja istumist, naermist ja altkulmu põrnitsemist, mis muutis meie ülesande veelgi raskemaks.

Podvig´it alustasin 1930. aasta mais, kohe pärast seda, kui olin kirjutanud Soglydatay, ja valmis sain sama aasta lõpus. Mina ja mu naine, siis veel lastetud, elasime kahes üüritoas Lääne-Berliinis Luitpldstrassel, suures ja sünges korteris, mille omanik oli ühejalgne kindral von Bardeleben, vanahärra, kelle ainsaks tegevuseks oli oma perekonna sugupuu koostamine; ta kõrges laubas oli midagi nabokovlikku, ja tõepoolest, ta oli suguluses tuntud maletaja Bardelebeniga, kelle surm sarnanes minu Lužini surmaga. Ühel varasuvisel päeval saabus Pariisi Ilya Fondaminski, Sovremennye Zapiski peatoimetaja, et osta mu raamat “teraküpsuses” ära (“na kornyu” – nii öeldakse leivavilja kohta enne saagi koristamist). Ta oli esseer, juut, tuline kristlane, asjatundlik ajaloolane ja ülepea mõnus inimene (hiljem hukkasid sakslased ta ühes hävituslaagris), ja ma mäletan selgelt seda kena liigutust, kuidas ta plaksas kätega vastu põlvi, enne tõusmist meie viletsalt roheliselt diivanilt, kui leping oli tehtud!

Raamatu tööpealkiri – loomulikult äärmiselt meeldiv -, mis hiljem asendati jõulisema nimetusega Podvig (“üllas tegu”, “ülev samm”), oli Romanticheskiy vek (“romantiline aeg”), mille olin valinud suuresti seepärast, et olin liiga palju kuulnud, kuidas Lääne ajakirjanikud nimetavad meie aega “materialistlikuks”, “praktiliseks”, “utilitaarseks” jne., aga peamiselt seepärast, et minu romaani, (minu ainsa eesmärgistatud romaani) sihiks oli rõhutada seda värinat ja vaimustust, mille mu noores pagulases tekitavad nii kõige tavalisemad mõnud kui ka tema erakliku elu näiliselt mõttetud seiklused.

Teatud tüüpi arvustaja elu läheks liiga kergeks (eriti neil kitsarinnalistel süüdimatutel, kellele mu raamatud mõjuvad nii pentsikult, nagu hüpnotiseeriks ma neid kulisside tagant ja sunniks tegema siivutuid liigutusi), kui ma kõik romaani puudused üle loeksin. Piisab kinnitusest, et kõik selles, peale võltsi eksotismi või lameda komöödia, pürgib puhtuse ja melanhoolia tippude poole, kuhu mul õnnestus jõuda alles tunduvalt hilisemas Ada´s.

Milline on loo peategelaste seos minu neljateistkümne (vene või ameerika) romaani tegelastega? – võib küsida see, kes otsib elulähedust.

Martin on kõige südamlikum, siiram ja liigutavam kõigist mu noortest meestest; ja tumedate tuhmide silmade ja esmapilgul karedate juustega väikese Sonja (nime järgi otsustades peab ta ise soontes voolama tšeremissi verd) võiksid armuahvatluse asjatundjad tunnistada kõige kummalisemalt veetlevamaks kõigi mu noort neidude seas, ehkki ta on tujukas ja hoolimatu flirtija.

Kui Martini võib  veel mingil määral pidada minu kaugeks sugulaseks (ta on minust meeldivam, aga ka hoopis naiivsem, kui mina kunagi olen olnud), kellega mul on mõned ühised mälestused lapsepõlvest, mõned ühised sümpaatia ja antipaatiad hilisemast ajast, siis per contra, ta ilmetutel vanematel pole ühestki ratsionaalsest vaatevinklist võetuna minu vanematega midagi ühist. Mis puutub Martini Cambridge´i sõpradesse, siis Darwin on täielikult välja mõeldud, samamoodi ka Moon, aga “Vadim” ja “Teddy” olid tõesti mu enda Cambridge´i ajas olemas: nad esinevad initsiaalidena N. R. ja R. C. Speak, Memory kolmanda peatüki eelviimases lõigus. Kolm vankumatut isamaalast, kes olid pühendunud antibolševistlikule tegevusele – Zilanov, Iogolevitš ja Gruzinov – kuuluvad nende inimeste hulka, kes paiknevad poliitiliselt terroristidest vahetult paremal ja kadettidest vahetult vasemal, on sama kauged monarhistidest kui marksistidest, ja ma tundsin neid hästi selle seltskonna kaudu, mis oli koondunud selle sama ajakirja ümber, mis avaldas Podvig´i järjejutuna, aga ükski neist pole konkreetse isiku täpne portree. Ma tunnen vajadust esitada siinkohal selle poliitilise tüpaaži täpsema määratluse (keda vene intelligent, see minu raamatute põhilugeja, tunneb otsemaid ära küll üldiste teadmiste põhjal, aga alateadvuse täpselt), kuna ma ei suuda senini leppida tõsiasjaga – mis väärib iga-aastast tähistamist koos hukkamõistu ja sarkasmi tulevärgiga -, et viimasel ajal on ameerika intellektuaalid bolševike propaganda mõjul hakkanud täielikult eitama vene pagulaste seas jõudsalt levinud liberaalset mõtteviisi. (“Te olete siis trotskist?” oletas rõõmsalt üks eriti piiratud vasakpoolne kirjanik 1940. aastal New Yorgis, kui ma olin öelnud, et olen nii sovettide kui igasuguse tsaari vastu).

Muuseas, loo kangelane ei ole eriti huvitatud poliitikast – see on esimene nendest kahest trikist, mida Martini välja mõelnud võlur käiku lasi. Tema saatus fuugalik teema on tegu; ta on niisugune haruldane inimene, kelle “unenäod lähevad täide”. Aga teostumine ise on täis piinavat nostalgiat. Lapseunistuse meenutamine seguneb surma ootusega. Ohtlik teekond, mille Martin lõpuks ette võtab, et jõuda keelatud Zoorlandi (ei mingit seost Nabokovi Zembla´ga!), üksnes pikendab ebaloogilise lõpuni seda muinasjutulist rada, mis lookles värvitud puude vahel lastetoa pildi peal. “Teostumine” oleks ehk olnud isegi parem pealkiri romaanile: Nabokov teab midagi, et sõna podvig endastmõistetav tõlge on “exploit”, ja just selle nimetuse all on see bibliograafidel kirjas, ja tarvitseb vaid üks kord sõnas “exploit” tunda tegusõna “utilize, kastuama” – ja ongi kadunud see podvig, see kasutu üllas samm. Seepärast valis autor kaudsema “glory”, ms ei ole nii tähttäheline, aga annab see-eest paremini edasi originaali pealkirja mõtet koos kõigi nende loomulike assotsiatsioonidega, mis on ennst pronksise päikese all harali  ajanud. Selles on suure seikluse ja omakasupüüdmatu pürgimise aupaistet; sellesinatse maailma ja selle paigatud paradiisi sära, isikliku vapruse kuulsust, märtri säravat hiilgust.

Tänapäeval, mil freudism on juba diskrediteeritud, tuletab autor mõnusat vilet lastes meelde, et mitte väga ammu, ütleme umbes enne 1959. aastat (s.t. enne ta inglise keelde tõlgitud seitsme romaani esimese eessõna ilmumist) arvati, et lapse isiksus laguneb kohe laiali, kui ta vanemad lahku lähevad. Martini vanemate lahkuminek ei avaldanud tema hingele sellist mõju, ja ainult kõige lootusetum puupea, kes hirmsas unenäos sooritab vaevalist eksamit, oskab seostada Martini pürgimist isamaa poole sellega, et tal pole isa. Sama ettevaatamatu oleks aplalt kõhuhäälega kuulutada, et Martini armastatud tütarlaps ja Martini ema kannavad sama nime.

Mu teine võlukepi löök on niisugune: ükskõik kui  palju andeid ma Martinile ka ei omistanud, kandsin ma hoolt selle eest, et nende hulgas ei oleks talenti. Kui kerge oleks teha temast kunstnik või kirjanik; kui raske on talle seda keelata ja jätta kinkimata talle see  peen tundelisus, mida tavaliselt seostatakse loomingulise olevusega; kui julm on keelata tal leida kunstis – ei, mitte “pelgupaika” (kuna see on vaid puhtam kong vaiksemal korrusel), vaid puhkust argipäeva nihelemistest! Mul oli võimas ahvatlus sooritada oma pisikene kangelastegu ja saada osa kõikvõimsuse nimbusest. Tulemus meenutab mulle maleülesannet, mille ma kunagi koostasin. Selle võlu seisneb paradoksaalses avakäigus: valge lipp on eest neli vaba ruutu, kuhu minna, aga igal ruudul jääb ta neljas mativariandis jalgu (nii tugev lipp – ja “jääb jalgu”!) valgele ratsule; teisisõnu, olles laua peal täielikult kasutu ja häiriv, omamata mingit rolli mängu edaspidises arengus, peab lipp minema neutraalsesse nurka inertse etturi varju ja jääma sinna tegevusetusse ja unustusse. Seda ülesannet oli kuratlikult raske kokku panna. Nii ka seda romaani.

Autor loodab, et targad lugejad ei hakka aplalt lehitsema autobiograafiat Speak, Memory, et leida korduvaid esemeid või samasuguseid maastikke. Loo teeb huvitavaks miski muu. Tasub otsida väikeste juhtumuste vastukaja ja ühteseotust edasi-tagasi kõikumistes, mis jätavad hooandmise mulje: vanade aegade pilte, mis muutuvad vahetult õndsaks tundeks, et pall on vastu rinda surutud, või korraks vilksavas Martini emas, kes nukrutseb väljaspool romaani ajalisruumilisi mõõtmeid kusagil abstraktses tulevikus, mida lugeja võib ainult aimata, isegi pärast seda, kui on läbi ratsutanud nendest viimastest seitsmest peatükist, kus kompositsiooniliste võtete tavaline hullumeelsus ja kõikide tegelaste osavõtul toimuv masekraad saavutab kulminatsiooni tormilises finaalis, kuigi päris lõpus ei juhtu enam suurt midagi – ühel märjal ja hallil päeval istub lihtsalt üks lind värava peal.

Vladimir Nabokov

8. detsembril 1970,

Montreux

*

Saateks

Tõlkija läheb teadlikult vastuollu autori (VN) tahtega, kes keelas igasuguste tõlgenduste lisamine oma tekstidele – ka originaalis pole ühtegi joonealust ega järelemärget. Küll neid hiljem lisanud lugematud nabokovistid. VN põhjendas oma tõlketeoreetilisi seisukohti paljudes kirjutistes üpriski vastuoluliselt, ja tegi tõlkijana läbi üllatava muutuse vabatõlkest (L. Carrolli “Alice Imedemaal” kohandamisel vene lugejale) kuni absoluutse autoritruuduseni (Puškini “Jevgeni Onegini” tõlkimisel inglise keelde). Siinsete tekstide tõlkimisel eesti keelde pidasin tähtsaks eelkõige lauserütmi ja sõnamängu järgimist, seda teinekord paratamatult ka sõnade esmse tähenduse arvel. (Vt. ka Jane Grayson. Nabokov Translated. A Comparison of Nabokov´s Russian and English Prose. Oxford University Press, 1977) Vene nimede kirjapildis juhendusin enamasti Dmitri Nabokovi inglisekeelsest versioonist, mis ilmus autori kaasalöömisel ja heakskiidul.

“Kutse tapalavale” esmatrükk ilmus Vladimir Sirini nime all (seda kirjanikunime kasutas VN kuni Ameerika-perioodini) ajakirjas “Sovremennõje Zapski”, Pariis, 1935-36, nr-d 58-60; eraldi väljaande Pariisis 1938.a. Kordustrükk Ann Arboris 1979; pärast 1990. aastat mitmeid kordustrükke Venemaal.

Kirjutatud 24. juunist 15. septembrini 1934 emigratsioonis Berliinis, äkkpuhanguna romaani “And” (“Dar”) kirjutamise vahele. Uurides romaani “And” protagonisti, vene kirjaniku Tšernõševski elukäiku, pidas VN ääretult naljakaks luuletaja Žukovski ideed muuta hukkamine väljapeetult sakraalseks kostümeeritud riituseks. Surmanuhtluse vastu võitles juba Nabokovi isa, kes väljapaistva juristina avaldas sellealaseid uurimusi ja sai ise surma vandenõulaste käe läbi. Just isa hukkumist peetakse põhjuseks, miks surma teema on VN-i loomingus niivõrd tähtsal kohal. “Kutses…” muutis VN kõik surmamõistmisega seotud palaganiks, kuid ei tohi unustada, et toosama Tšernõševski elas läbi “kodanliku hukkamise,” ka Dostojevski jõudis tapalavale, enne kui kihutav kuller tuli teatega armulikust sunnitööst – just nii nihestatud oli ka tegelikkus. Ajakohaseid mõjusid võib leida Saksamaal pead tõstvast natsismist, mis sundiski lõpuks Nabokovit koos juudi päritolu abikaasaga emigreerima Ameerikasse, veel kaugemale Venemaast, kust ta oli lahkunud juba 1918. aastal. “Kutset…” võib loomulikult lugeda kui antitotalitaarset romaani – 1959. aastal Los Angelese õhtulehele antud intervjuus kinnitas VN, et tegevus toimub Venemaal “aastal 3000”, ja kirjas Edward Wilsonile (15.10.1940) ütles ta Lenini kohta: “See vulgaarne südamlikkus, need kissitavad silmad, see poisikeselik naer ja kõik muu, mida biograafid nii suure aramstusega ja süvenenult uurivad, tekitavad minus erilist tülgastust. Seda joviaalset atmosfääri, seda siirupiämbrit, kärvanud rott põhjas, olen ma kirjeldanud “Kutses tapalavale”. ” Tegelaste nimede ja mõningate detailide järgi leiab lugu tõesti aset maal, kus räägitakse vene keelt. Ja kuigi VN ise eitas Kafka mõjusid (vt. “Eessõna ingliskeelsele väljaandele”), võib näha sarnasust mingis üldisemas plaanis – vahest võiks seda nimetada vastuhakuks realistlikule kujutuslaadile, ja VN ise on lausa deklartiivselt kinnitanud, et kirjanik teeb saatusliku vea, kui võtab materialistlike jõududega võideldes appi realistliku sõnavara. “Kutse…” teksti ongi uuritud kõikvõimalikel tasemetel, ja igaüks loeb seda romaani oma võtmes, nagu ikka üht tõeliselt head teksti. On uuritud loo esteetikat, sotsiopoliitilist tausta, metakirjanduslikku olemust (Cincinnatus kui karakter, kes põgeneb oma fiktsioonide maailmast, ja lugeja püüab seda karakterit läbi põgenemise tabada); romaani metafüüsikast, piibellikku tausta, vanaslaavi kiriku transtsendentaalset sümboolikat; romaani on käsitletud kui eksistentsiaalset metafoori, ideoloogilist paroodiat, kunstipärast antiutoopiat, sürrealistlikku tegelikkust, lingvistilist vangistatust, kunstniku saatust, fantaasiavabadust (v.t. näiteks J.W. Connolly, edit. Nabokov´s Invitation to a Beheading: A Critical Companion. Nortwestern University Press, 1997). Õnneks jääb kõik vaid veetlevaks intellektuaalseks mänguks, kuna ühest lahendust ei saagi olla, ja ka kõige püüdlikumad biograafid pole leidnud loo kirjutamise ajast pärit olulisi autoripoolseid märkmeid. Küll tuleks asjahuvilistel läbi lugeda VN-i teine romaan, juba mainitud “Dar” (“And”), mis vene kultuuri küllusliku allusiivsusega on “Kutse…” lugemisel tõeliseks võtmetekstiks, ja “Anni” neljandat peatükki võib koos “Kutsega… ” pidada omamoodi diptühhoniks, Cincinnatuse elukäigu aga Tšernõševski biograafia paroodiaks. Selline vaatenurk on vähemalt eesti lugejate vanemale põlvkonnale ehk lähemgi, sest kes meist poleks igavlenud didaktilist “Mida teha?” kohustuslikult studeerides. Aga võib ka kõigile uuringuile käega lüüa, sest nagu mõnedki kaasaegsed on öelnud, on Nabokovi kogu loomingu peamine teema just looming. Ja kõigist žanrimääratlustest pean (VN-i sõnaloomelisi kalduvusi arvesse võttes) kõige elegantsemaks uusmeremaalaste Bryan Boydi “dystopian fable”, mida vähemalt enda jaoks tõlgin kui “düstoopiline väljamõeldis”, mitte “antiutoopiline mõistujutt” (vt. Bryan Boyd. Vladimir Nabokov. The Russian Years. Princeton University Press, 1990). Nabokovi väljamõeldud, petlik maailm võib küll mõneti meenutada tavapärast reaalsust, aga “elu on unenägu”, tuleb ärgata väljamõeldisesse! Sest “reaalsus on võrdlemisi subjektiivne asi” (vt. VN-i intervjuud BBC- le kogumikus “Strong Opinions”, 1973).

“Kangelasteo” esmatrükk ilmus ajakirjas “Sovremennõje Zapiski” 1931-32, nr. 45-48; raamatuna Berliinis 1932. Kuigi üks lihtsamaid ja autobiograafilisemaid” Nabokovi tekste, mida autro rõhutab juba eessõnas, on siingi vihjeid ja allusioone, kirjanduslike või ajalooliste arhetüüpide paroodilisi rekonstruktsioone. Iseloomulik Nabokovile on seegi, kuidas loominguandest ilmajäetud Martin Edelweiss (“edel” -ülev, “weiss” – tean) ei jõua oma teadmistega kuhugi, enne sekkuvad ta ellu seletamatud jõud, mis sunnivad tegutsema; ohtlik minek on otsekui hamletlikust tegevusetusest pääsemine, mis ikkagi lõpeb traagiliselt.

Rein Saluri (tõlkija)

Sari “Moodne Klassika”

Kirjastus: Kupar, 1999

Vaata teisi Nabokovi raamatuid meie poes http://vanajahea.ee – Väliskirjandus/Autorid N-R

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: