Posted by: libarebane | 19/06/2011

“Pühapäev, varajane kohvi koos lõpetamisega… “

Istun traditsiooniliselt nagu igal nädalavahetusel oma baaripukil ja vaatan välja, oma armast, kellegi teise, põldu. Kohvitass  käes loksumas ning sigarett tuhatoosis venitamas valgepeent riba akna poole. Kell on kuus… ja on hommik. Ma nägin aju poolt väljamõeldut hullumeelset und, mille lõpp mind oma ekstreemsuses äratas ja lootus uuesti magama jääda luhtus totaalselt. Ning siin ma nüüd passin… vaadates põldu. Kuid ma ei ole üksi, üle põllu venitab naabrinaise kass end kodupoole. Öölane tuleb koju, et astuda päevasesse vahetusse – oma perenaise sülle. Kah elu missugune.

Tõden, eile oli siis Dasrini põhikooli viimane aktus.Väikeses maakoolis läks üks klass jälle laiali. Olgu nöör nii pikk kui tahes, kunagi saab ta ikka otsa. Või midagi sellist. Aktus väikeses koolis on oma ülesehituselt sama, mis linna hiigelkoolides. Kuid kõik tunnevad üksteist ja suhtumine ei ole pinnapealne vaid isiklik. Niivõrd isiklik, et kõned õpetajate poolt panid kulme kergitama. Või oli see siis lihtsalt püüe veel midagi ära teha? Süümepiin, et midagi jäi tegemata? Ei tea. Põhikooli lõpetamine on vist nagu vaheetapp ja sa ei saa lõpetajaid nimetada täiskasvanuks, kuna nad lähevad uuesti kooli? Ning sellest ka võib-olla õpetajate suhtumine, nad on ikka veel õpilased, kuid nüüd juba teises koolis. Ei tea, või hindan ma asju liig dramaatiliselt.

Noormees, kelle soontes jookseb minu veri on oma esimese eluperioodi lõpetanud. Ja teda ootab sügisel ühiselamu ning isehakkama saamine. Midagi on lõppenud. Ja ka minul. Ja ka esimest korda. Kõik, mis on elu muutnud, selle autoriks olen olnud ise. Ise olen tööjuures avalduse lauale pannud, ise olen kooli lõpetanud, ise olen…. jne. Nüüd aga on selle muutuse korraldanud minule lähedane inimene. Ma hakkan tasapisi aru saama, et minu elu muudavad nüüd ka teised. Ning elutee, mida ma käin on vahetanud pinnakatet, lähedased inimesed tulevad  ning lahkuvad ja seda mitte enam minu soovil, vaid oma enda. Ja ma saan neid ainult oodata, minust ei sõltu enam midagi. Ja see muutus ei tee kurvaks ega õnnelikuks, vaid see on muutus, mida ma ei teadnud kunagi juhtuvat.

Ning ma kardan, et selles elus on mul ees veel palju asju, millest mul pole õrna aimugi….

Palju õnne Dasrin kooli lõpetamise puhul! 😀

Advertisements

Responses

  1. Oi, kui tore 😀 Aitöh, aitäh 😛


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: