Posted by: libarebane | 15/06/2011

“Elulood – killud minevikust tänapäeva”

Viimasel ajal olen palju pidanud sisestama poodi raamatuid teemal “elulood”. Nagu ikka, mida rohkem ma midagi teen – seda vähem ma süvenen tegevusse. Kuid raamat “Vene impeeriumi hukk: Otto Tiefi valitsuse ministri mälestused I maaailmasõja päevilt”, autor: Arnold Susi, pani mind kulme kergitama. Kuidagi kõvasti tuttav oli mõttelõng autorilt oma aja kirjeldamisel. Ja jube tuttav oli tema kirjapandu vaadates läbi meie praeguse elu. Kuidas siis nii? Kuidas on võimalik, et mina ja mind ümbritsevad inimesed mõtlevad samu mõtteid mida mõteldi 100 aastat tagasi? Ja veel huvitavam, kuidas korduvad sündmused ja miks?  Ja lõpuks mis on siis “elulood” minule ja mida ta annab mulle?

Ma valetasin, tegelikult hakkasin esimest korda mõtlema selle teema üle kui sisestasin A. Adsoni “Reisiraamatut”. Ja just autori jutustus reisi ettevalmistusest. See oli täielik deja´vu minule, kes üritas Nõuka aja lõpus ja vahetult tema möödumisel käia ära Rootsis. Kuidas ma raha vahetasin, kuidas ma rääkisin inimestega, kuidas ma sain KGB-lt loa lahkuda kodumaalt jne… See ärevus, läbielatud tunded vaatasid mulle “Reisiraamatu” lehtedelt vastu. Okay, oli ka erinevusi, kuid Eesti Vabariigi I osa algus ja meie EV II osa algus ja segadus ning inimeste käitumine ja tundmused on sarnased. Jah, me saame rääkida rahvuslastest, riigi ülesehitusest jne… see on erinev. Kuid mina, lihtinimene (enda jaoks muidugi üliinimene) ja minu mõtted sellel ajal 1990 on sarnased inimestega sellest kaugest 1920 aastast.

Ajalugu kordub ja inimese mõtted enne kriise ja üleminekuid on sarnased, olgu siis nad millises ajas tahes. Ning jah, aga loomulikult on see nii. Kõik kordub ja kui kivi kukub pähe teeb see haiget. Tegi haiget 1000 aastat tagasi ja teeb ka 1000 aastat pärast mind, muidugi kui eestlased kivipeadeks ei muutu. Mis siin nii üllatavalt keerulist on? Keeruliseks teeb asja see, et ma olen arvanud, et ma elan maailmas, mis ei kordu ja keegi ei ole kunagi kogenud midagi sellist, mida ma nüüd kogen. Kõik möödunud aegade inimesed on olnud kas marsilt või siis rumalamad kui mina… Ehk siis ma käitun nagu maailm algaks minuga ja ka lõppeb minuga. Mis on ka õige, kuid ma olen olnud pime. Pime kuidas? Pime selles mõttes, et ma olen lugenud “eluloode” all suurte inimeste elusid… Stalin/Lenin/Hitler… Muidugi, ma ei mõtle nagu nemad. Kuidas ma saaksingi… Kui mõtleksin nagu nemad, oleksin praegu kusagil vanglas raamatukoguhoidja. Ehk siis ma ei ole kunagi lugenud inimeste elulugusid. Ma olen lugenud müüte ajast ja inimestest, kes lõid neid müüte. Nad ei saa olla reaalsed, nad on nende samade inimeste poolt välja mõeldud kujundid, mis sobivad ilusasti ajaloo raamatusse. Ma ei ole kunagi lugenud “lihtsate” inimeste ” elulugusid”, ja ma ei ole kunagi mõelnud, et “elulood” võiksid olla meie, “lihtsate” inimeste kirjutatud teosed.

Ja lõpuks, mis nad mulle annavad, need minusuguste inimeste mõtted aegadest, “mis kunagi ei tule tagasi”. Aga seda, et need ajad tulevad tagasi, need korduvad. Ja enamikul juhtudel me kogeme neid jälle. Me oleme oma rahvuslikus uhkuses teinud vigu, me oleme olnud uhked oma rahvuse nime üle, me oleme tõusnud uuesti üles ja hakanud elama ka siis kui meid valitsev klass on taas rääkinud võõrast keelt, me oleme leppinud vigadega ja mõelnud, “ehk läheb seekord mööda”, me oleme hullunud rõõmust ja olnud masenduses oma kuulsuste läbikukkumistes.

Ning ma saan aru ja ma saan end aidata, endas selgusele jõuda, millises ühiskonna staadiumis ma olen ja mis mind ootab ees. Sest kõik kordub. Ma loodan, et teadmine, et ma olen selles suures rattas võimaldab mul teha tulevikus valikuid, mis aitavad minu lastel sellest lõputust kordusest välja tulla. Või vähemalt aru saada, et inimesed enne meid olid sarnased meiega ja nende “elulood” võivad aidata meid edasi, nende kogemustega ja tehtud vigadega.

Ja ma proovin lugeda “elulugusid” inimestest, kelle nimi on mulle täiesti võõras. Sest järsku ta ei ole ajastu “müüt”, vaid samasugune “lihtne” inimene, kes julgeb rääkida asjadest “millest ta midagi ei tea” või tal puudub hirm varjata asju, mis olid/on ebameeldivad.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: