Posted by: libarebane | 12/06/2011

“Kommentaarid “Keskaja antoloogiast” … Vanem Edda”

XIII sajandi keskpaiku on Islandil kogutud ning pärgamendil talletatud ligi 40 mütoloogilise, heroilise ja eetilise sisuga laulu, mida, kuigi ilma igasuguse sisulise seoseta, on hakatud kutsuma “Vanemaks Eddaks” ehk “Saemundar-Eddaks”. Nimetuse “Edda” tõlgendamisel ei  ole teadlased üksmeelsel seisukohal. Oletavasti tähendab see “poeetika”. Seega on nimetus “Vanem Edda”, mille käsikirja avastaja kogumikule andis, sisuliselt väär. Kogujal näib olevat eesmärgiks olnud koondada leitud jumalate-laulud, kangelaslauludest aga eeskätt need, mis puudutavad völsungite ja nibelungide saagatsükleid; viimased on ta saagapäraselt reastanud ning kohati omapoolse proosaga sidunud. Laulud ise on igaüks omaette tervikud, igaüks erinevast ajast ja erinevalt autorilt; neid autoreid ühendab aga paljugi: nad on ammutanud ainet mütoloogiast, kangelassaagadest ning lääne-skandinaavlaste elutarkusest, jätkanud muinasgermaani allitereerivat värsitraditsiooni ja jäänud ise anonüümseks.

Edda-laulud on loodud lääne-põhja keeles, mis oli üheks kirjakeeleks Norra-Islandi aladel esimese aastatuhande kahel viimasel ja käesoleva kahel esimesel sajandil; stiilikriitilised ja ajaloolised argumendid on toetanud arvamusi, et laulud tekkisid samas ajavahemikus, peamiselt X ja XI sajandil. Neid sajandeid iseloomustab Norra kuninga Harald Kaunisjuukse ning ta järglaste võitlus keskse kuningavõimu kindlustamise eest, ekspansiivse katoliku kiriku pealetung, kelle mõjude ja õpetusele kuningad toetusid, Islandi asustamise jätkumine ning saare riikliku staatuse rajamine põhiseadusega 930. a. ja lõpule jõudev nn. viikingiajastu. See tähendas suuri poliitilisi ja ideoloogilisi käärimisi ning kirgi, aga ta ettevõtlikkust ning silmapiiri avardumist. Meresid vallutav ja saari asustav inimene õppis usaldama rohkem oma osavust ja rammu kui esiisade jumalaid. Edda-laulikud, ehkki vormides vanu pärimusi, ei suhtu vanasse aaside-kultusse enam lapseliku aukartusega, vaid objektiivse üleolekutunde ja tihti ülemeeliku kunstilise vabadusega.

Mütoloogilist tsüklit avavat “Völospó´d” on peetud fanaatilise lauliku katseks muistset usundit end pealesuruvale kristlikule usundile vastu seada; kui see ka nii on, jääb püsima tõsiasi, et laulik kujutab siin jumalate-maailma heroilisele luulele omase mentaliteediga ning ta konstseptsioonil on vanale rahvausundile juba võõras alatoon. Laulik jutustab nägijatari suu läbi maailma loomisest, kuldsest ajastust, kahe jumalatesoo, aaside ja vaanide vahelisest sõjast, mille  põhjustab ühe nõia põletamine ning mis lõpeb sellega, et mõlemad jumalatesood ühinevad. Jumalatekantsi uuesti püstitanud hiiule ei anta lubatud tasu jumalanna Freyja näol, vaid ta tapetakse ning algab vaen aaside ja hiidude vahel; sündmuste rida viib maailma hukkumiseni, selle vajudes merre, kust ta aga uuesti tõuseb uute jumalate valitsedes uues Valhallas, “Thrymri loos”, mis põhineb piksejumala talveuinaku motiivil, ei kohta me jumalate hulgast kord mõjukaimaks peetud Thori, vaid lihtsameelset jõuinimest, kes on üsna abitu oma vasarata ning kellele jumalakartmatult naiseriided selga pannakse. Thori rammule vastandatakse erksa mõistusega kavalat Loket, kes kord jumalaid abistab, kord neid reedab ning kelle suu läbi keegi satiirik on lubanud endale “Lokasennas” sarjata tervet Põhjala jumalateriiki, hoolimata sellest, kas iga kallaletung on müüdiga põhjendatud või ei. Ning kuigi üsna mitmes laulus peajumal Odinile ülimat tarkust omistatakse, paistab ta tegudes ometi teravasti silma inimlike nõrkustega.

Odini nimega on seostatud rida kombereegleid, ruunitarkusi ja võlusõnu; tänu sellele on koguja need mütoloogiliste laulude hulka asetanud “Hóvamóli” (“Õilsa – s.o. Odini – laulmised”) nimetuse all, ning nad moodustavad väärtusliku peatüki nende sajandite eetilistest tõekspidamistest.

Ülemineku mütoloogiliselt luulelt kangelasluulele moodustab kogus omaette seisev, germaain Wielandi saagal põhinev “Völundri lugu”, laul, milles on ühendatud muinasjutuliselt osava sepa ning aheldatud alfi kättemaksu motiivid. Edda-laulikud on kangelaslaulude osas mandril ja Briti saartel liikuvat saagamaterjali skandinaaviapäraselt kujundanud ja ümber vorminud, tihti mütoloogilist ja saagalist ühte sulatades ning erinevate saagade kangelasi sugulusvahekordadesse viies. Nii tehakse Helgi Hundingritapjast Sigvördri (Sigurdi) vend ja Schwanhildist Sigvördri tütar ning ühendatakse niiviisi Helgi- ja Schwanhildist Sigvördri tütar ning ühendatakse niiviisi Helgi- ja Schwanhildisaagad völsungite Sigvördritsükliga, muudetakse need tihedaiks suguvõsa-draamadeks.

Edda-luule tekkis ja arenes paralleelselt skaldiluulega; nad on ühe ning sama tüve kaks eri haru ning vastastikku teineteist vormiliselt mõjutanud ja täiendanud. Kui aga skaldid, kelle esmaseks ülesandeks oli valitsevate kuningate ja ülikute ülistamine, luulekeele ja -vormi liialdustesse arendasid, on Edda-laulikud jäänud püsima arhailisema lihtsuse juurde. Poeetiliselt karakterilt kohtame “Eddas” kahte kindlamat lauluvormi: eepiline ja dramaatiline lugu. Inglased arendasid eepilise lühiloo eeposeks juba allitereeruva luule perioodil, lääne-germaanlased XII sajandil; skandinaavlased  jäid püsima lühivormide juurde, neid mitmeti süvendades. Eepiliise loo näideteks oleksid “Thrymri lugu” ja “Völundri lugu”, kus müüt või saaga esitatakse korrapäraselt kulgeva jutustuse laadis; armastus dialoogide ning dramaatilise pinge vastu viis dramaatilise loo kujunemiseni, nagu see esineb “Fafneri loo” näol.

Värsitehniliselt kasutavad Edda-laulikud jutustava luule puhul peamiselt nn. fornyrdislag-stroofi, dramaatilises luules ljodahatr-stroofi, võlusõnade või ruunitarkuse puhul viimase modulatsioone. Esimene kujutab endast kaheksast kaherõhulisest poolvärsist koosnevat stroofi, milles iga värsirida on ühendatud 2-3 alguseriimiga, kusjuures on reegliks, et allitereeruksid sisuliselt olulisemad sõnad. Vanemates lauludes rõhutuid silpe ei loeta, alles hilisemates ilmneb skaldiluule mõjutusel fornyrdislagi poolvärsil tendents muutuda kindlalt neljasilbiliseks. Loogiline ja süntaktiline paus on neljanda poolvärsi lõpul. Ka ljodahatr-stroof koosneb kahes poolstroofist; kummagi poostroofi esimene värsirida võrdub fornyrdislagi esimese värsireaga, teise värsirea moodustab aga nn. täisvärss, omaette allitereeruv kahe- või kolmerõhuline värss.

Edda-käsikirjadest vanim ja kõige täielikum on XIII sajandist pärinev nn. Codec Regius, mis XVII sajandil Islandil omandati ning mida sealt alates säilitatakse Taani Kuninglikus Raamatukogus.

*

Fafneri lugu

Fafneri lugu, mille kangelaseks on noor Sigvördr (saksa Siegfried) ning keskseks sündmuseks loheaarde motiiv, moodustab terviku Edda-käsikirjas eelneva Regenni looga ning taotleb ühendada sugemeid völsungite-Sigvördri kompleksist Brynhildri (saksa Brunhild) saagaga, vihjates ühtlasi ka Gudrunile (saksa Kriemhild).

Hiid Hreidmarr on saanud Odinilt, Hönerilt ja Lokelt lunarahaks kääbus Andvare aarde, millel aga lasub needus, et see omanikule surma toob. Hreidmarr ei nõustu oma poegadele, Fafnerile ja Regennile, varandusest osa andma; Fafner tapab isa, kuid keeldub jagamast aaret vennaga, läheb Gnita nõmme, muundab enda loheks ning heidab aardele.

Aastaid hiljem tuleb Regenni juurde Sigvördr, völsungite soost kuninga Sigmundri poeg. Tema isa on langenud enne ta sündimist, ema Hjördis aga viidud vangina Taani kuninga Hjalprekri juurde, kus ta Sigvördri ilmale toob ja hiljem Hjalprekri pojaga abiellub. Regenn, relvasepp, kasvatab poissi, valmistab Sigvördrile mõõga ning ässitab teda Fafneri tapma.

*

Brynhildri sõit manalasse

Käesolevas laulus on valküüri äratussaaga ühendatud kuningatütar Brynhildri kosimissaagaga ning mõlemad kangelannad üheks kujuks sulatatud.

Vihane Odin karistab Brynhildrit omavolilise käsust üleastumise pärast võluunega ja piirab ta kilpidest ning tulest valliga. Ainult julgeim sangar, kes talle Fafneri aarde toob, on suuteline teda äratama, ja see on Sigvördr. Päästja tulebki, kuid kosimise asemel kohtleb ta Brynhildrit nagu õde. Nõnda talitab Sigvördr Burgundi kuninga Gunnarri (saksa Gunther) kehastuses, kellele ta Brynhildri tahab võtta. Brynhildr läheb Gunnarriga kaasa, kuni hiljem Sigvördri naise Gudruni etteheited Brynhildri silmad selles avavad, et temale määratud peig ning ta tõeline päästja oli hoopis Sigvördr, mitte Gunnarr. Siis otsustab ta koos armastatud kangelasega surra, kuna ta koos temaga elada ei saanud.

*

Fridthjofri saaga

Fridthjofri saaga on esileküündivaim näide vana-islandi müütilis-heroilisest proosast. Pidepunktid ajalooliste tõsiasjade leidmiseks puuduvad. Kompositsioonilt on saaga eeskujulik, alates liigutavalt kirjeldatud Thorsteinni ja Beli sõprusega, arenedes tõusvalt konfliktide najal, mille põhjuseks on ühelt poolt Fridthjofri-Ingibjörgi armastus ja teisalt Ingibjörgi vendade alaväärsus, ning lõppedes õilsuselt algust vääriva situatsiooniga, kuningas Hringri enesesalgamisega. Eetiliselt on Fridthjofri saaga vanadest saagadest erinev: muistse paratamatuse-usu asemel kohtame siin juba kristlikku ideaali, mille järgi absoluutsustatud headus on väljas õige asja eest ning võidab. – Fridthjofri saaga pärineb XIII sajandi lõpust või XVI algusest; vanimad kujundused on säilinud kahes käsikirjas.

Vaata ajalooraamatuid Euroopast meie poes: http://vanajahea.ee – Ajalugu/Euroopa

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: