Posted by: libarebane | 12/06/2011

“”Endamõrvade ajalugu” – on raamatuid mida loeme, kuid millest ei räägi”

*

Raamatud, mida kõik on lugenud, kuid mille olemasolu eiratakse kui ollakse ninapidi koos arutamas maailmast ja raamatutest. Meie ühiskond õhtumaal on kahepalgeline. Meil on topelt standardid. See pole uudis. See on kõiges – ka meie omavahelises suhtluses iseendaga. Teha, mis on keelatud ja olla ise selle tegevuse keelaja.

Raamat, millest mina kunagi ei räägi on Salingeri “Franny ja Zooey”. Ja just Franny, kellega ma tunnen hingesugulust ja keeldun tast rääkimast. Kui jabur… ja ikkagi ma ei taha tuua välja põhjust. Ja ma valetan, et minu esitipus on Strugatskid… kes tegelikult on vaid teised, selles edetabelis, minu peas. Ja analüüsida kellegagi oleks nagu enda hinge lõhki kiskumine tasandini, mida ma isegi vaid tunnetan.  On ju meie hinges paigad mida ei ole võimalik seletada, ja isegi viitamine selle paiga olemasolule teistele on rõhuv ja hirmutav.

Ma ei taha endaga tõtt vaadata, veel vähem tahan ma enda õiget mina teistele näidata. Ma parem eiran seda ja kui ma olen turvalises vaikuses ning kaugel teistest, saan ma olla ma ise. Ehk minu keeldumine on vabatahtlik….

*

Ma võin ka valetada kui väidan, et suitsiid ja meie suhtumine temasse on ka nn. tabuteema. Algselt oli ju suitsiidi toimepannu kui saatana teener, mis siis nüüdseks aegade jooksul, seoses kristliku maailma hääbumisega, on muutunud mingiks eiramise objektiks. Avalik saladus, kõik teavad, aga keegi ei tee välja. Meie riik vist oli suitsiidide arvukuse poolest isegi nagu rekordi omanik ja selle nähtuse esinemine nii tihe, et seda tuli korduvalt ära märkida. Kas ma ei peaks sellest rääkima?

Raamatus “Suitsiidi ajalugu” ei ole peategelasteks endale käe külge pannud inimesed, vaid hoopis… meie ise ja meie suhtumisest neisse, ka soov seletada “neid” (mis on taas vaid vabandus “meile”), kes omal soovil lahkunud ja seda läbi ajaloo. Ja jääb täiesti hooletusse küsimus, kas enesetapp on siis halb või hea ja kellel on siis õigus; mis on vabadus ise otsustada asjade üle mis puudutab sinu elu. Mis on….

Raamatu ühe osa järgi keelab inimestele endamõrvad valitsev klass ja kirik. Ma ei ole sellepärast kommunist, kui arvan, et üks inimese loomuomadusi on teise omasuguse rõhumine ja oma ego ülistamine. Raamatus on toodud kui “massi” käitumine, “valitseva klassi ja kiriku” kaasabil, suitsiidi teinud inimeste hindamisel. See on lihtne, oleme tööriist ülematele. Meil on õigustus, me olime vaid sõdurid. Kõik on muutunud ja nüüd on kõik teisiti. On ikka nii? Kui palju mõjutab mineviku vari minu käitumist, käitumist selles “õhtumaa” ühiskonnas?

Ning kuidas peab suhtuma inimestesse kelle ühiskondlik elu on läbi ja nad astuvad oma üksindusse, eraldudes kõigist? Salinger oli juba aastaid surnud üldisele avalikkusele kui ta tegelikult suri?

Raamat, mis tekitab küsimusi, ja mitte nähtuse üle, vaid minu enda kohta. Miks  ma olen selline nagu ma olen? Kas minu tavapärane arusaamine maailmast ja teistest on õige? Kas “endamõrva” teostanud isikud on mõistuse kaotanud või see on midagi muud…. Ja raamat neile küsimustele vastuseid ei anna, kas peaks? Sest mõnikord peab raamat esitama küsimusi ja jätma vastused meile endile. Kõik raamatud ei ole teatmeteosed…

Ja lõpetan ühe lõiguga raamatust…

*

… Olla või mitte olla – see on küsimus. Mis oleks üllam – vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab, või, tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada? Surra, magada – muud midagi, sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib looduselt. See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav: surra, magada! Jah, magada… Võib-olla undki näha? Siin ongi konks. Sest, see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääseme – see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk: kes taluks aja piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi, põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust, ning jalahoope, mis malbe teenekus saab väärituilt, kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga? Kes koormat kannaks ja higistaks ning oigaks elu vaevus, kui kartus millegi ees pärast surma – se uurimata maal, kust ükski rändur ei tule tagasi – ei rabaks tahet, mis pigem talub tuntud halbust, kui pageb teise, tundmatute juurde? Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki ja südiduse loomulikust juurest saab nukra mõtte põdur kahvatus ning lennukad ja tähtsad ettevõtted teelt targutuste tõttu kalduvad ja kaotavad teo nime. (Shakespeare, Hamlet, tlk G. Meri)

See maailmakirjanduse kuulsaim tekst pärineb aastast 1600. Mõne reaga on Shakespeare kõik ära öelnud: kas inimeseks olemise sundused ja piirid õigustavad eksistentsi pikendamist? Hamleti monoloogis on olemas kõik, et teha sellest ajatu ja universaalne kirjandusteos: autori salapärane isik, kellest on tema nime varjus väga vähe teada; dilemma lihtsus, mis on kontrastis otsusue võimatusega; teksti sisemine voogamine selle tõusude ja mõõnadega, mis väljendab nõnda hästi seda lootuste ja pettumuste põimingut, mis ongi inimese elukangas. Eks ole ju viimasesse rohkesti kootud valu ja hingelist pinget: alandusi, ülekohut, härdameelsust, füüsilist valu, teenimatuid nurjumisi, kõikvõimalikku halvaskpanu ja ükskõiksust ülikute, valitsuse, ülbete poolt? See on just selline kogum, mille tõttu iga elu on kõigest “varjukõnd, kui väeti näitleja, kes vangub- veikleb sel viivul, mis ta päralt, üle lava ja kaob siis kuulmatult kui hullu jutt, täis häält ja kõma, millel tähendust ei ole teps”, ütleb Macbeth. See nõnda absurdne ja vaevane elu – miks mitte see otsekohe lõpetada ja vajuda nii igavesse unne? Aga lihtsalt sellepärast, et meil on hirm tundmatu ees – mitte surma, vaid selle ees, mis võib tulla pärast. Meie teadvuse ja kujutlusvõime hoiab meid enesetapu eest ja me jääme rippuma elu ja surma vahele.

Kunagi veel ei ole enesetapu põhilist kiusatust väljendatud niivõrd tõetruult. Kas Hamlet ongi Shakespeare? Ükskõik, sest tähtsam kui Shakespeare´i isik on see, et küsimus öeldi välja ja selle võimas kaja kostab tänapäevani. Hamlet on näitemängu tegelane – me kõik oleme seda; ta asub hulluse ja mõtteselguse vahemail – see on meie kõigi pärisosa. Tema küsimus on inimese küsimus. …

*

Vaata raamatut meie poes http://vanajahea.ee – Ajalugu/Maailma lugu

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: