Posted by: libarebane | 05/06/2011

“Agrippina – seks, võim, poliitika”

Autor: Anthony A. Barrett

*

Eessõna

Mingi mõistatusliku ja loomuvastase looduse veidruse tõttu erutavad inimeste meeli just ajaloo patused, mitte pühakud. Sellised tegelased nagu Rasputin, dr. Crippen ja Vlad Teibasseajaja esindavad kahtlemata kurjust, kuid on samas nii värvikad ja lummavalt võikad, et mõjuvad meile ühteaegu tülgastavalt ja paeluvalt. Esmapilgul väärib Agrippina Noorem kindlasti kohta selles väljavalitute seltskonnas. Ta osales vandenõus oma venna Caligula vastu (jagades temaga ühtlasi voodit), mõrvas mürgiste seentega oma abikaasa Claudiuse ja püüdis (edutult) toime tulla oma mässulise teismelise poja Neroga, jagades ka temaga voodit. Tema kõrvaldajaks sai lõpuks seesama Nero salasepitsuse abil, mis oli üks leidlikumaid ja õõvastavamaid intriige roimade ajaloos, ühendades endas vastupandamatul moel reetmise, verepilastuse ja mõrva. Või vähemalt kinnitab seda pärimus. Kas need asjad ka tegelikult aset leidsid on juba hoopis teine lugu. Mingil tasandil polegi see eriti oluline, sest ajalooliste isikute maine sõltub sellest, kuidas me neid tajume, mitte tegelikkusest. Teisest küljest on see aga tähtis küsimus. Täielik tõde Agrippina kohta võib praeguseks juba kättesaamatu olla, kuid tõsisel lugejal on õigus loota versiooni, mis jõuab tõele nii lähedale, kui tõendid lubavad, mitte lihtsalt kimbukest kõditavaid, kuid kahtlasi anekdoote. Just niisugune tõendite ümberhindamine ongi käesoleva biograafia eesmärk.

Aeg ei oli Agrippina mälestuste vastu kindlasti lahke olnud. Talle on kahjuks tulnud üks juhuslik, iseenesest tähtsusetu asjaolu, mis aga postuumsele reputatsioonile on sageli nuhtluseks. Nimel oli tal samanimeline ema, mitte küll nii kuulus (antud juhul siis kurikuulus), kuid siiski piisavalt silmapaistev, et põhjustada ema ja tütre tegevuse puhutist segiajamist. Mis aga märksa olulisem: Agrippina halb maine tavateadvuses on varjutanud tema saavutused, mis on palju tähtsamad. Koos Rooma esimese keisri naise Liviaga esindab ta üht Rooma impeeriumi algusaja paradoksi: naist, kellel õnnestus omandada suur mõjuvõim ühiskonnas, mis ei pakkunud mõjukatele ja võimukatele naistele mingit seaduslikku rolli. Just see vägitegu – olla keisrinna keisririigis, mis sallib vaid keisreid – muudab tema saavutused huvitavaks ja tõsist uurimist väärivaks. Tõsi, roomlastele see nii ei tundnunud – nemad nägid Agrippina- suguste naiste esiletõusus loomuliku korra pea peale pööramist, ning antiikaegsete kirjameeste jäägitu pühendumine naiselike ambitsioonide pahelisuse kirjeldamisele muutis nad peaaegu pimedaks igasuguste kiiduväärsete omaduste suhtes, mis neil naistel olla võisid.

Tänapäeva õpetlased, sõltumata rahvuslikust kuuluvusest, on väga väheste eranditega kohelnud Agrippinat vähemalt sama karmilt kui nende muistsed kolleegid. Esimeses talle pühendatud monograafias Agrippina die Mutter Neros, kirjutatud saksa keeles üle saja aasta tagasi, on muidu väljapaistev kirjanik Adolf Stahr võtnud kriitikavabalt omaks antiikaja vaenulikud seisukohad. Hilisemad käsitlused on seda traditsiooni jätkanud. Syme nimetab teda “vägivaldseks”, “tooreks ja halastamatuks”, “rikutuks, kuid jõuliseks” ning räägib tema “jõhkrast kuritegelikkusest”. Dudley arvates on ta ehtne “Klytaimnestra”. Mellor peab teda “jälestusväärseks” ja “reetlikuks” ning kurdab tema “mõrtsukaliku amoraalsuse” üle. Fabia sõnul on ta “dure, vindicative, impitoyable” Lackeit kujutab teda Pauly mõjukas Real-Encyclopädie der classischen Altertumswissenschaft´is märksõna “Agrippina” all pahelise ja võimujanuse koletisena,kes avaldas oma abikaasale ja pojale deemonlikku mõju. Werner Ecki suurepärane lühiuurimus Agrippina, die Stadtgründerin Kölns on tervikuna tasakaalustatum, kuid sellegipoolest kujutab autor teda olemuslikult julma naisena. Tänapäeva teadlased jagavad üldiselt vastumeelsust, mida roomlased tundsid naise suhtes, kes oli väidetavalt ambitsioonikas ja järelikult “võimuahne” (Dudley) ning keda kihutas tagant “orgueil ambitieux” (Fabia) või “ehrgeiziges Streben” (Domaszewski).

Tegelikud andmed viitavad siiski väga tugevalt sellele, et nii antiik- kui ka nüüdisaja uurijad pakuvad meile parimal juhul vildakat portreed. Tundub, et Agrippina kohalolek muutis põhjalikult tema abikaasa, keiser Claudiuse režiimi. Ainult end turvaliselt tundev valitseja saab olla valgustatud valitseja. Agrippina mõistis, et selline turvatunne sõltub sõjaväe, eriti Roomas paikneva pretoriaanide ihukaitseväe lojaalsusest. Tõsi, selleks polnud palju taipu vaja, kuid tema tarkus seisnes äratundmises, et ei piisa ainult komandöri allutamisest, kes võidi käsu korras kõrvaldada; Agrippina valis oma käe järgi välja ka keskastme ohvitserid ja hoidis nende kaudu kindlalt ohjes lihtsõdureid. Lisaks sellele mõistis ta, et ehkki Rooma senaatorid ei saa kasutada armeed, esindavad nad rohkem kui ükski teine inimrühm kunagise Rooma vabariigi uhkust ja traditsioone. Sundus ja jõud võisid muuta nad alandlikuks, kuid ühtlasi trotslikuks ja ohtlikuks, samal ajal kui diplomaatia ja taktitunde abil oli võimalik neist abivalmis kaasatöötajad vormida. Nii paisub ka üks ja ainus tema egiidi alla rajatud asundus – Köln – silma kui tähelepanuväärne näide roomlaste ja kohaliku elanikonna koostööst. Tõendid viitavad sellele, et pärast abiellumist Claudiusega andis Agrippina tagasikäigu monarhistliku režiimi tavapärasele arengule, muutes selle repressiivsest diktatuurist, mida olid märgistanud lakkamatud kohtulikud hukkamised, võrdlemisi leebeks partnerluseks valitseja ja valitsevatele vahel. Aeg, mis Agrippina oli pärast poeg Nero keisriks saamist oma võimu tipul, oli ühtlasi Nero valitsejategevuse helgeim periood ning tundub, et Agrippina lõplik lahkumine lavalt kõrvaldas kõik tõkked Nero allakäiguteelt etterarvamatuks türanniks.

Seega paistab, et tervikuna avaldas Agrippina tegevus omas ajas positiivset mõju. See ei tähenda muidugi, nagu oleks ta olnud vooruse kehastus ja eeskujuliku iseloomuga naine, väärt seda harrast ja piiritut imetlust, mida laseb talle osaks saada tema peamine apoloogeet Gauglielmo Ferrero. Oma 20. sajandi alguses ilmunud kirjutistes kujutab Ferrero teda kohusetundliku ja ühtlasi särava kangelannana. Kui hinnata tõendeid ausalt ja erapooletult, siis viitavad need tegelikult sellele, et ta oli ühemõtteliselt ebameeldiv inimene. Tema kaitseks võib aga osutada tõigale, et poliitiliselt auahned inimesed ei ole ka parimatel aegadel enamasti kuigi meeldivad. Ja poliitiliselt auahned inimesed, kes peavad endale monarhistlikus süsteemis teed rajama, võivad üldiselt edu saavutada vaid käitumisega, mis enamiku normide järgi on eemaletõukav. Kui me lisame sellesse valemisse veel poliitiliselt auahne naise monarhistlikus struktuuris, mis ametlikult ei näinud ette naiste sekkumist, siis on ülimalt tõenäoline ja peaaegu pratamatu, et ta oli üsna kohutav kuju. Ainult siis, kui me hindame Agrippinat tema saavutuste, mitte isiksuseomaduste ja iseloomu järgi, on ta ära teeninud imetluse.

Rooma keisririigi süsteem oli selgelt ebaõiglane sellise naise vastu nagu Agrippina, kes oma andekuse ja energilisusega oleks kindlasti tõusnud kõrgele kohale, väga tõenäoliselt koguni princep´iks, olnuks ta mees. Liiatigi võiks see ebaõiglus täiesti õigustatult saada relvaks ühiskondlike aktivistide käes. Ent kui ajaloouurijad on kord selle ebavõrdsuse kindlaks teinud, ei aitaks selle üle juurdlema jäämine neil ilmselt kuigivõrd paremini ajalugu mõista. Ajaloolaste avastustest ühiskondlike ja poliitiliste järelduste tegemine ning neist õppust võtmine tuleb jätta teiste hooleks. Esmapilgul võib kergesti paista, et ka see raamat on üles ehitatud vanamoelise ja isegi patroneeriva skeemi järgi, sest siin vaadeldakse Agrippinat palju kiidetud ja armastatud troonipretendendi tütrena, keisri õena, teise keisri naisena ja veel ühe keisri emana – iga kord, võidaks väita, silmapaistva mehe ripatsina. Kuid tegelikult kujundasidki Vana-Rooma oludes need alamad rollid tema tegevusfääri, nagu ta ise väga hästi mõistis. Tema suursaavutuseks oli selle positsiooni hiilgav ärakasutamine ning tohutu de facto võimu ja mõjukuse kättevõitmine. Suutmatus sobitada ühte oma emalikku ja poliitilist vaistu oli tema ainus ja otsustav läbikukkumine.

Iga antiikajaloo uurimuse määravaks teguriks on allikmaterjalide olemasolu ja kättesaadavus. Käesolevas töös kerkib pidevalt esile kolm nime: meie kõige tähtsam ajalookirjutaja Tacitus, biograaf Suetonius ning kolmanda sajandi alguse kreeka ajaloolane Dio. Nende ja teistegi väärtus käsiloleva teema seisukohast tuleb vaatluse alla eraldi peatükis, kuid kohe alguses peaks märkima, et niisugust hoolikust ja täpsust, nagu me seostame tänapäeva normidele vastava ajalooteadusega, ei maksa otsida isegi kõige parematest antiikkirjanduse allikatest. Veel enam, sellist asja nagu kallutamata hinnang ei saa olemas olla ühelgi ajalookirjutamise perioodil, sest hoolimata siirast soovist olla aus ja täpne, rikub ajaloolast talle pärandina kaasa tulnud maailmanägemise viis. Dekonstruktsiooniteoreetik eitaks üldse, et mõttekat ajalugu on võimalik kirjutada. Siinses raamatus on omaks võetud pragmaatilisem lähenemisviis ja lähtutud eeldusest, et isegi selliste teadete taga, mis on vastuolulised või siis omavahelise kooskõla korral silmanähtavalt absurdsed, peitub tegelikkus, mida on võimalik vähemalt osaltki päevavalgele tuua. Tõsi, andmete moonutamine nende värvikamaks muutmise või isikliku või poliitilise kasu saamise eesmärgil on ajaloolastele takistuseks, kuid see takistus ei ole ületamatu. Palju tõsisemaks probleemiks on antiikkirjanike seas levinud komme – eriti teatud inimrühmade, näiteks auahnete naiste käsitlemisel – mõelda stereotüüpides ja kohandada tõendeid nii, et need sobiksid kokku mingi kujuteldava, ette valmis mõeldud tüüpmudeliga. Agrippinat on rohkem kui üks kord seostatud ühe tema kaasaegse rivaaliga, kes olevat olnud temaga võrdne “ilult ja rikutuselt”, millega antakse mõista, et naised võisid omandada mõjuvõimu üksnes seksuaalse veetluse abil ja pidid olema ka piisavalt kõlvatud, et seda veetlust ära kasutada. Stereotüüpne mõtlemine on eriti ohtlik seetõttu, et selle viljaks võib olla terve sündmusteahel, mis on vastuoludeta ja usutav, kuid pole sellegipoolest vähem moonutatud ja ebatäpne kui eelarvamuste või ülemäära elava kujutlusvõime sünnitis.

Mõnikord võivad antiikallikate edastatavad väljamõeldised meile peaaegu sama kasulikud olla kui tõde: nende eriline väärtus seisneb tollaste uskumuste väljendamises. Näiteks oli levinud arvamus, et Agrippina on õel ja ohtlik naine. Sõltumata sellest, kas ta ka tegelikult seda oli või mitte, pidi juba ainuüksi säärane maine mõjutama tema võimalike vaenlaste käitumist. See asjaolu on eriti tähtis ühe konkreetse teema puhul. Juliuste-Claudiuste perioodil süüdistati eeskätt naisi sageli mürgitamises. Iga kord, kui antiikajast kerkib esile mõni väide sel meetodil toime pandud mõrva kohta, on tänapäeva uurijatel kombeks toonased tõendid hoolikalt kokku koguda, et jõuda teadusliku järelduseni surma tõelise põhjuse kohta. Selline üksikasjalik töö on tõenäoliselt mahavisatud vaev. Isegi meie päevil, kus meil on abiks teadus, ekshumatsioonivõimalus, politseiuurimine ja süsteemsed kohtuprotseduurid, on silmatorkavalt keeruline mürgitamisjuhtumite korral tõde kindlaks teha. Seda arvestades võib antiikallikate kinnitus, et tegu oli mürgitamisega, anda meile võimaluse mõista, millisena nägid kaasaegsed süüdistuse alla sattunud inimest. Niisiis on küsimus sellest, kas Agrippina oli mürgitaja või mitte, poliitiliselt küllap vähem tähtis kui tema mürgitajakuulsus, sest isegi kui see kuulsus oli täiesti teenimatu, pidi see tema vastastele vägagi hirmutavalt mõjuma.

Kauge mineviku uurimine tekitab ajaloolastele teatud spetsiifilisi probleeme. Teavet on sellise tegelase kohta nagu Agrippina nii tühiselt vähe, et paljud tema elu ja tegevuse aspektid jäävad saladuseks ning meil tuleb tunnistada, et igasuguse uuringu tulemuseks saab olla üksnes ligilähedaselt terviklik pilt. Biograaf seisab silmitsi ka ühe teise, tõsisema takistusega, nimelt vaidlusaluse küsimusega, milline on “kuulsate” inimeste eluloo uurimise ajalooline väärtus. Väidetavalt avaneb isiklike elude kaudu üksnes piiratud vaade mingile ajastule ja ühiskonnale. Ent loomulikult saab samamoodi kahtluse alla seada ka iga teise lähenemisviisi ajaloole. Biograafia on kõigest üks vahend teiste seas, oma spetsiifiliste piirangute ja tugevate külgedega. Küll ei saa aga vastu vaielda tõsiasjale, et arukad lugejad, kellel pole mängus isiklikke huve, kasutavad ka edaspidi elulugusid usaldusväärse vahendina oma ajaloomõistmise parandamiseks.

Et mõista Agrippinat, peame mõistma süsteemi, mis teda vormis ja kujundas. Seepärast ongi püütud selgitada Augustuse riigisüsteemi tekkimist ja arengut kuni Agrippina ajani ning rõhutatud neid juhtumeid, millesse olid segatud keisrikoja naisliikmed, sellised tegelased nagu Livia ja Messalina, samuti vabariiklikult meelestatud naised, nagu Fulvia, kes teatud mõttes tegi Agrippina jaoks ära eeltöö. Elulookirjanduse traditsioonide kohaselt on üks peatükk pühedatud Agrippina vanematele, kuid teava selles on paratamatuse sunnil napp, sest nad mõlemad vääriksid kindlasti omaette mongraafiat. Üksjagu ruumi on jäetud institutsioonidele ja inimestele, kes moodustasid Agrippina elukäigu tausta. Suur osa sellest materjalist on asjatundjatele tuttav, mistõttu nende leplikkus selles küsimuses oleks teretulnud.

Nende tarvis, kes pole spetsialistid, on selgitatud mõningaid levinumaid ja põhilisemaid mõisteid. Et sugulusvahekorrad on Juliuste-Claudiuste dünastiaga tegeledes pidevaks peavaluallikaks, siis on selguse huvides üksikuid perekondlikke sidemeid sageli korratud. Nii isiku- kui kohanimesid on kasutatud nende kõige tavapärasemas vormis, riskides isegi mõingase ebajärjekindlusega. Eelkõige on Agrippina puhul lisatud täpsustuseks “Vanem” või “Noorem” või viidatud mõnele sugulussidemele (nagu raamatu pealkirjas) ainult siis, kui kontekst paistab seda nõudvat. Segaduste vältimiseks on Nerot, tulevast keisrit, läbivalt nimetatud selle nimega, ka enne seda, kui keiser Claudius ta lapsendas ja talle ametlikult selle nime andis. Värvikale Juudamaa valitsejale Herodes Agrippale on jäetud see levinud, ehki rangelt võttes ebaõige nimekuju. Rooma eesnimed on välja kirjutatud (välja arvatud märkustes), mitte kasutatud nende tavapäraseid lühendatud vorme. Arutelud, mis on nende tavapäraseid lühendatud vorme. Arutelud, mis on kohatult keerukad või ähvardavad lõhkuda jutustuse sujuvuse, on koondatud lisadesse.

Rahasummad on esitatud traditsioonilisel Rooma viisil sestertsides (lühend “HS”). Spekuleerimine rahalise ekvivalentsuse üle on alati riskantne, kuid väga üldise orientiirina võib märkida, et leegioni lihtsõduri aastatasu kõnealusel perioodil oli enne mahaarvamisi 225 denaari ehk 900 sestertsi.

Agrippina ja mõnede tema kaasaegsete illustreerimiseks on kasutatud skulptuurseid päid ja kaunistustega gemme. Nende seostamine ühe või teise isikuga põhineb kõigil juhtudel teadlaste arvamusel ja täit kindlust selle õigsuses ei ole võimalik garanteerida.

Uurimusliku teose kirjutamise ülesannet võib tublisti lihtsustada inimeste ja oragnisatsioonide toetus, ning seda olen kogenud minagi. Mulle on abiks olnud mitme raamatukogu töötajaskonna tähelepanelikkus; nendeks on Bodley ja Ashmole´i raamatukogu Oxfordis, Cambridge´i ülikooli raamatukogu ja eriti British Columbia ülikooli raamatukogu laenutusosakond. Paljud asutused on lubanud mul kujutada illustratsioonidel nende kogudes olevaid esemeid; kõik viitavad neile on lisatud tahvlite juurde. Sotsiaalteaduste ja Inimuuringute Nõukogu toetusraha võimaldas ul võtta semestrise puhkuse ning vabaneda regulaarsest õpetamis- ja administreerimiskohustusest, et keskenduda raamatu kirjutamisele. Nagu ühel varasemalgi korral, olen ma saanud loa kasutada väikeste muudatustega Tony Birley kaarti Rooma keisririigist ja Miriam Griffini Juliuste-Claudiuste sugupuud. Rochelle Ramay koostas mulle Baiae piirkonna kaardi. Kolleeg James Russell andis minu käsutusse oma põhjalikud teadmised Rooma arheoloogiast. Doktor D. G. Roberts varustas mind kasuliku infoga hambaprobleemidest. Brian Rose lubas mul tutvuda oma käsikirjaga Rooma skulptuurigruppidest. Minu perekond on mind täielikult toetanud ja julgustanud, lugedes esimesi visandeid, uurides üksikasjalikult algsest mustandit ja tehes selle kohta otsekohaseid märkusi. Käsikirja lugesid Tony Birley ja Barbara Levick, kes mõlemad säästsid mind arvukatest vigadest ja andsid kasulikke vihjeid, ning nende lahke abi eest jään ma neile palju tänu võlgu (nagu ka Yale University Pressi anonüümsele lugejale). Valmis versiooni luges minu sõber Karl Sandor, kes tegi mitmeid sisulisi tähelepanekuid. Lõplikku varianti korrigeeris Alexis Davis ning trükivalmis aitasid käsikirja seada Peter Kemmis Betty ja Charlotte Vickerstaff, ühendades neile omasel täiuslikul moel kannatlikkuse ja visaduse. Lõpuks tahaksin jäädvustada oma tänusõnad Graham Websterile, kes esimesena äratas minus huvi antiikbiograafiate vastu ja õpetas palju aastaid tagasi traditsioonilisele klassikalisele filoloogile, kui tähtis on hinnata antiikkirjanduse allikaid materiaalsete säilmete kontekstis.

*

Kirjastus: Kunst, 2008

Vaata ajalooraamatuid (maailma lugu) meie poes http://vanajahea.ee – Ajalugu/Maailma lugu

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: