Posted by: Fleo | 26/05/2011

“Loomine”

Autor: Bernard Beckett

Minu jaoks on kolme sorti ilukirjandust: raamatud, millised on rida sündmusi, nagu action-filmid; raamatud, mis tekitavad sinus hulgaliselt igasugu emotsioone – naerad või nutad, elad kaasa jne; ning raamatud, milliste lugemisel tuleb aju sisse lülitada ja raamatust aru saamiseks kaasa mõelda. Kõik need liigid on head – olenevalt tujust; kus parasjagu viibin – kodus või reisil; millised sündmused mind päeval tabanud on jne.

„Loomise“ lugemist alustasin eelarvamusega, et hakkan lugema midagi, mis koosneb sündmustejadast, a la planeetidevaheline omavaheline nägelemine, hävitamine, uue loomine jne. – pealkirjaks ju Loomine. Ja nii ma seda raamatut lugesingi, kuni üks hetk avastasin, et ma ei saa enam mitte millestki aru. Põhjus lihtne – ma oleksin juba paar lehekülge varem pidanud oma aju sisse lülitama ja hakkama kaasa mõtlema, sest sündmused küll arenesid, aga läbi arutluse ja vaidluse. Arutlus käib põhimõtteliselt tehisintellekti ja inimintellekti eeliste üle ning kumb neist on ülimuslikum. Arutelu oli huvitav, sügavuti minev. See, et peategelane on 14-aastane ei tee raamatust laste- või noorsooraamatut. Lugemise jooksul ei tulnud kordagi pähegi mõelda, kuidas raamat lõppeda võiks, viimaste lehekülgede sirvimisest rääkimata. Kogu raamat oli ühtlaselt hea. Mulle meeldis, väga!

Vaata raamatut meie poes http://vanajahea.ee – Ulmekirjandus/Sci-Fi

Advertisements

Responses

  1. It’s nice to read, certainly the author is right.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: