Posted by: libarebane | 22/05/2011

“Suitsiidi ajalugu”

Autor: Georges Minois

Vabasurm õhtumaa ühiskonnas

*

Olla või mitte olla – see on küsimus.

Mis oleks üllam – vaimus taluda

kõik nooled, mida vali saatus paiskab

või, tõstes relvad hädamere vastu,

vaev lõpetada? Surra, magada – muud midagi, sest nõnda uinudes

kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret,

mis meie liha pärib looduselt.

See oleks lõpetus, mis härdasti

on ihaldatav: surra, magada!

Jah, magada… Võib-olla undki näha?

Siin ongi konks.

Shaekspeare, “Hamlet”

(Georg Meri tõlge)

*

Sissejuhatus

Michel Voyelle´i, Francois Lebruni, Pierre Chaunu, Philippe Aries´ ja veel paljude teiste põhjalikes uurimustes, mis käsitlesid surma vanal ajal ja tegid ajalookirjanduses ilma 1970. ja 1980. aastatel, on üks suur puudujääk – vabasurm. Seda peaaegu ei puudutata neis mahukates ja tähelepanuväärsetes töödes, nagu Surm läänemaailmas alates 1300. aastast kuni meie päevini (La Mort et Occident de 1300 a nos jours); Inimesed ja surm Anjous 17. ja 18. sajandil (Les Hommes et la mort en Anjou aux XVII et XVIII siecles); Surm Pariisis (16. – 18. sajand) (La Mort a Paris XVI – XVIII siecle); Inimene surma palge ees (L´Homme devant la mort); Death and the Enlightenment (Surm ja valgustusajastu).

Eeskätt on selle lünga põhjused dokumentaalset laadi. Allikamaterjalid, kus on juttu vabasurmast, on teistsugused kui loomuliku surma puhul. Koguduste hingekirjadest pole siin mingit abi, sest enesetapjad ei tohtinud kiriklikult matta. Niisiis peab ajaloolane pöörduma kohtuarhiivide poole, kuna vabasurma loeti kuriteoks. Et need arhiivid on iseendast väga katkendlikud, siis tuleb toetuda mitmesugustele muudele, kirevatele ja üpris nappidele allikatele: memuaaridele, kroonikatele, ajalehtedele, kirjandusele. Samuti võib tunduda, et vabasurma juhtumeid on õige vähe – Prantsuse kuningriigi puhul näiteks mõnisada aastas -, mistõttu nad on demograafiliste ja sotsioloogiliste sariuurimuste jaoks väheolulised.

Neile metodoloogilistele põhjustele lisandub veel üks: enesetappe ei saa uurida nagu katku või tuberkuloosi laastamistööd, sest vabasurm on seesugune eluots, mille tähendus ei ole demograafilist, vaid filosoofilist, religioosset, moraalset ja kultuurilist laadi. Vaikimine ja teesklus, mis on suitsiidi väga kaua ümbritsenud, on loonud selle ümber ebamugava õhkkonna.

Alates Durkheimi kuulsast traktaadist Suitsiid 1897. aastal, on sotsioloogid, psühholoogid, psühhoanalüütikud ja meedikud kaasaegsest statistikat kasutades uurinud enesetappu oma distsipliini seisukohalt. Sutitsiidi ajalooline ülevaade kuni ancien regime´i lõpuni on loovutanud koha spetsialiseeritud töödele või mõnele kuulsale üksikjuhtumile pühendatud publikatsioonidele. Vanaaja kohalt tuleb iseäranis esile tõsta Yolanda Grise väga toredat uurimust Suitsiidi Vana-Roomas, mis toetub kirjanduslikele allikatele. Keskaja osas on Jean-Claude Schmitt osutanud metodoloogia probleemidele tähelepanuväärses artiklis Suitsiidi keskajal. Bernard Paulini renessanssi käsitlev väitekiri Noast suleni. Enesetapp renessansiajastu inglise kirjanduses (1580-1625) ületab need ahtad piirid, millele viitab tiitel. Inglismaa osas on uusaega uuritud 1990. aastal ilmunud Michael MacDonaldi ja Terence Murphy töös Sleepless Souls. Suicide in Early Modern England (Unetud hinged. Suitsiid Inglismaal uusaja alguses) mis on kahtlemata üks kõige paremini dokumenteeritud ja järeldustes põhjalikumaid töid üldse. Praeguseks on olemas üksainus suitsiidi ajaloo süntees, mis hõlmab ajavahemikku vanaajast kuni 20. sajandini välja – juba küll aegunud teos, kuid endiselt andmete varaait – Albert Bayet´ 1922. aastal ilmunud Suitsiid ja moraal.

Nüüdsest alates ei ole ükski inimtegevuse valdkond uurijatele võõras. Eks tule ju eelarvamuste ja tabudeta uurida kõike, mis teeb inimesest inimese? Nagu ütles Jean Baechler: mis on veel eriomaselt inimlikum kui vabasurm? Loomade “enesetapud” on väljamõeldis; vaid inimene suudab omaenda eksistentsi mõtestada ja otsustada, kas lasta sel jätkuda või teha sellele lõpp. Inimkond on olemas vaid sellepärast, et inimene on leidnud piisavalt põhjusi ellujäämise kasuks. Kuid üks osa on otsustatud, et elu ei vääri elamise vaeva ja eelistanud sellest vabatahtlikult lahkuda enne, kui haigus, vanadus või sõda neid selleks sunnib. Mõned ütlevad, et nad olid hullud. Cato, Seneca, Montherlant, Bettelheim ja veel paljud on arvanud, et vabasurm, eriomaselt inimlik tegu, on ülim vabadus – vabadus ise otsustada oma olemise või mitteolemise üle. Nende valiku ees tuleb küsida endalt Raymond Aroni kombel: “Kas vabatahtlikult surmaminek tähendab kannatuse ees kapituleerumist või ülimat võimu, inimese võimu omaenda elu üle?”

1600. aastal esitab Shakespeare Hamletis hirmuäratavas lihtsuses põhiküsimuse: “Olla või mitte olla? See on küsimus.” Sellest küsimusest me hakkamegi juhinduma. Miks oli sel ajastul mõnede inimeste valik mitte olla? Igaühel neist oli oma põhjused, mida meil on tähtis püüda mõista, sest see toob ilmsiks ühiskonna kõige olulisemad väärtused. Selline hoiak hõlmab nii üksikisikut kui ka rühma. Keegi ei ole väljendanud seda paremini kui Albert Camus: “On üksainus tõesti filosoofiline probleem: enesetapp. Otsustada, kas elu väärib elamise vaeva või ei vääri, tähendab vastata filosoofia põhiküsimusele. Kõik muu – see, kas vaimul on üheksa või kaksteist kategooriat, tuleb teises järjekorras. See on lihtne mäng; enne tuleb vastata. […] Uss uuristab inimese südame kallal. Sealt tulebki teda otsida. Seda tapvat mängu, mis algab eksistentsi läbinägemisest ja viib valguse käest põgenemiseni, tuleb tähelepanelikult jälgida või mõista.” (H. Rajandi tõlge).

Kõige kaugemast antiikajast kuni tänapäevani on mehed ja naised valinud surma. See valik ei ole kunagi jätnud elavaid ükskõikseks. Harvadel puhkudel ülistatud kangelasteoks, on vabasurm kõige sagedamini pälvinud ühiskonna hukkamõistu. Seda sellepärast, et enesetappu peetakse solvavaks ühteaegu Jumalale, kes on andnud meile elu, ja ühiskonnale, kes hoolitseb oma liikmete heaolu eest. Loobuda Jumala annist ja ligimeste seltskonnast elu pidulauas on eksimused, mida ei saa sallida ei jumalikke heategusid ohjavad vaimulikud ega ühiskondlikku pidulauda korraldavad poliitikud.

Olla või mitte olla, see ei ole küsimus, ütlevad nad. Kui me eksisteerime, siis selleks, et austada Jumalat ja olla kasulikud ühiskonnale. Põgenejate hing saab rängalt nuhelda teises ilmas ja nende surnukeha selles ilmas. Selline hoiak valitseb jäägitult ja vaieldamatult kogu Euroopas keskaja lõpuni. See hakkab muutuma alles renessansi tulekuga 15. sajandi  lõpus, kui kaudselt ja naljatleval toonil tärkab valitsevale seisukohale esimene vastuhakk, kuni 1600. aastal prahvatab välja hamletlik küsimus, mis kutsub esile Euroopa teadvuse pöördeajastul üha teravamad vaidlused ja muutub valgustusajastul avalikuks väljakutseks.

Seda muutumist tähistab ka termin “suitsiid”, mis ilmub välja veidi enne 1700. aastat ja asendab seni käibinud väljendi “endamõrv”. Võimude vastuseis muidugi ei kao, kuid pikkamööda – 16. ja 18. sajandi vahel – püstitatakse küsimus avalikult ning mõned söandavad nõuda igale inimesele õigust ise sellele vastata, painutades sellega võimude hoiakut. Just seda lääne vaimulaadi otsustavat muutumist, millele seni on väga vähe tähelepanu pööratud, tahamegi uurida.

Kirjastus, Olion 2004

Vaata ajalooraamatuid (maailma lugu) meie poes http://vanajahea.ee – Ajalugu/Maailma lugu

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: