Posted by: libarebane | 16/05/2011

“Laupäeva “Kerged eined”… mina ja külmkapp, koos pliidile kambakat tegemas.”

Tava laupäev… Laps on põgenenud meeste järele lõhnavast korterist pealinna  oma ema juurde. Olen selleks valmis olnud juba reedest, kui oma toidukorviga mööda Ülemiste söögipoodi ringi hullasin.

…Njahh… Ma olen end kannatanud juba aastakümneid ja tema (ehk siis minu) toiduvalik on õudne.

Ma olen oma ema laps, oma perekonna väärtuste edasiviia. Ja see kehtib ka köögis. Laupäevased toidumaitsed kajastavad minu lapsepõlve kodu. Nagu juutidel on oma köök (ka prantslastel vist), nii on ka minul juba oma traditsioon, kuidas ma köögis asju ajan. Ning ka menüü on lapsepõlve kodust. Ja nagu mainitud on see juba muutunud igavaks.

Ma võin ju ka loobuda isetegemisest, valmistoit? Njah, probleem on selle toidu hinnas, mida ma armastan. Nii imelik, kui see ka ei ole, läheb mulle peale kõik, mis on kallis. Ma ei tea, kust ma selle pervertse kombe olen saanud. Vaadates hindu viimasel ajal ja oma palgatõusu numbrit, pean tõdema, et njahh… toiduhinnad võidavad. Surun käed rusikasse ja krigistan hambaid.

Vaatan mõtlikult oma sõpra külmkappi ja siis irvitavat pliiti, mis arvab, et täna jääb ta taas sisselülitamata. Teen kohvi ja istun baaripukile ja vaatan aknast välja, püüdes mediteerida maailma üle. Kõht koriseb….

Ja siis saabub valgustus (omm..)… “Kerged eined”… sisestasin ju selle raamatu alles eile andmepanka. Lohistan end raamaturiiuli juurde ja teen ta lahti ja asun sirvima (kuna kokaraamatud, nagu ka kõik muud “manualid” ei vääri lugemist tõelisele mehele, irw).

Kaaned on tugevast papist ja paistab, et teda võib vabalt kasutada alusena, ja pärast ära puhastada jumalatele maha kukkunud ülejääkidest. Lehed on köidetud traadiga, mis teeb nende pööramise raskendatuks. Normaalne ju, kuna nii-kui-nii on vaja ju ainult 1 lehte korraga per retsept? Kerged eined, mulle see meeldib, kuna tuleb välja, et “kerged” on ka nende valmistamine.

Ja siis: liha-munavõileib; klubivõileivad; peekoni-, kartuli- ja sibulapada; omlett kana ja tšillipaprikaga; Chorizo´ga tortiljad; vürtsika vorstiga täidetud kuklid; härrade einesai (sic!); vürtsikad pihvid; pitsataskud vorsti ja munaga… jne… liha, liha, liha. Korin kõhus suureneb.

Vaatan õnnetut pliiti ja lülitan ta sisse, sõber külmkapp avaneb võluväel ja alustan kokkamisega. Proovin unustada kõik, mida olen aastate jooksul harjunud tegema. Ja loen lõpuks ka tähelepanelikult retsepti.

Ja veel… raamatus on ka osa “vajalikud toiduained”, ehk siis mis sõber külmkapp peaks sisaldama. Hea abi kui jääd poes hätta, et mida on vaja ja mida mitte. Ehk siis on see ka võimalus odavamalt hakkama saada? Sa ei vali toiduaineid, mille kasutamine eeldab kõrgemat kokandusarengu astet. Või sa ei osta asju mõttega, et järsku läheb vaja…. Muidugi ei tohi olla külmkapi sisu kindel nagu autoapteegi oma.. thx but no… väike saladus peab ju jääma, minu ja sõber külmkapi vahele…

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: