Posted by: libarebane | 16/05/2011

“Hitler ja naised”

Koostanud: Ulrike Leutheusser

Autoritest:

Ulrike Leutheusser, sündinud 1943. aastal, vastutab Baieri Televisioonis teadus-, haridus- ja ajalooprogrammide eest, koordineerides kultuuri-, perekonna- ja haridusprogrammide töörühma tööd. Kölni ja Berliini ülikoolides õppis ta ajalugu, geograafiat ja ladina keelt.

Astrid Harms, sündinud 1963. aastal, on Baieri Televisiooni humanitaarteaduste ja keeletoimetuse toimetaja. Müncheni Ülikoolis õppis ta germanistikat, ajalugu ja teatriteadust.

Thomas Hausner, sündinud 1957. aastal, õppis Müncheni Televisiooni- ja Filmiakadeemias. Alates 1983. aastast väntab Baieri Televisioonile dokumentaalfilme, teemadeks ajalugu ja poliitika. Tema huviorbiiti kuuluvad saksa uusim ajalugu ja Lähis-Ida konflikt.

Martha Schad, sündinud 1939. aastal, õppis Augsburgis ajalugu ja kunstiajalugu ning lõpetas õpingud magistritööga teemal “Fuggerite perekonna naised”. Ta tegutseb vabakutselise ajaloolasena ja on avaldanud arvukalt raamatuid, eeskätt teemal naised ajaloos.

Helm Stierlin, sündinud 1926. aastal, on psühhoterapeut ja filosoof. Ta on spetsialiseerunud perekonnateraapiale, milles ta toetab süsteemset lähenemist, see tähendab, et ta pöörab erilist tähelepanu suhete rägastikule, milles inimesed liiguvad. 1975. aastal avaldas Stierlin Hitleri psüholoogiale pühendatud raamatu.

Sisukord.

Ulrike Leutheusser

Hitler ja sakslased

Ahvatlemine ja allutamine

Martin Schad

“Eelkõige silmad olid kohutavalt ligitõmbavad”

Sõbratarid ja austajad

“Naise koht on köögis ja tagatoas”

Naiste elu haakristi all

“Natsid võtsid minult nooruse”

Täideviijad ja ohvrid

Helm Stierlin

Külgetõmme ja distants

Hitleri ja naised psühhoterapeudi vaatevinklist

… Hitler ja sakslased – kellest rohkem kui pooled olid naised. Algusest peale oli NSDAP meeste ühendus, millel ei puudunud homoerootilised jooned, vähemasti olid need olemas Reichswehr´ist väljaheidetud endise kapteni Ernst Röhmi poolt ülesehitatud SA-l. Naised ei mänginud ei partei juhtkonnas ega parteis tervikuna mingit rolli. ON teada, et kuni 1930. aastani kasutasid naised oma hääleõigust harvemini kui mehed ja valima minnes jätsid parem- ja vasakäärmuslased peaaegu toetuseta. Muutus toimus alles majanduskriisi ja massilise tööpuuduse keerises: nüüdsest asusid naised äärmuslasi toetama. NSDAP 1933. aasta märtsis saavutatud edu taga oli rohkem naisi kui mehi. Võim tõmbas ligi kui keeris ja natsionaalsotsialistik propaganda oli ilmselt leidnud teemad ja esitlusviisi, kuidas naisteni jõuda.

Samal ajal oli ka naisi, keda Hitleri sarm ja võimuiha tõmbasid nagu magnet. Kahekümnendate aastate alguses leidis tookord veidi üle kolmekümnene Hitler 1919. aasta “reeturite vabariigist” traumeeritud Müncheni kõrgseltskonnast terve rea enda suhtes positiivselt meelestatud eakamaid daame, kes toetasid teda rahaliselt ja õpetasid talle kombeid. Nii muudeti kunagine armee agitaator, kes oli Viini meestepansionaadi džunglimaailmas metsloomaks kasvanud, seltskonnakõlblikuks. Oma tutvusringkonnal ja iseäranis meeleldi Winifred Wagneril lasi ta end Wolfiks kutsuda. Pooleldi poja, pooleldi ihaldatud armukesena oskas Hitler teda ümmardavaid daame ära kasutada.

Kuid alles pärast seda, kui Müncheni Feldherrenhallele korraldatud “sõjakäik” 9. novembril 1923. aastal oli läbi kukkunud ja Hitler selle eest määratud kerge karistuse soliidses ja peale selle lugemisvara poolest rikkas Landsbergi kindluses oli ära kandnud, jõudsid tema vaatevälja kõik naised üldse. Oli ju legaalsuse teesklemiseks vaja võita üldvalimistel hääli. Selleks oli naisi vältimatult tarvis. “Liikumise” sees, SA-s ja muudes allüksustes ei mänginud naised aga peaaegu mingit rolli. NSDAP oli ja jäi meeste ühenduseks.

Kuid Hitler pidas naiste poolehoiu võitmist “liikumisele” väga oluliseks, kuid mitte programmi kaudu, mida tõenäoliselt lugesid üldse vaid vähesed, rääkimata raamatust “Mein Kampf”, vaid messialiku õnnetoojana, ühteaegu kättesaamatult kauge ja samas lähedase võimuerootika objektina. Seetõttu ei tohtinud ükski seltskonnadaam, kes teda toetas, või noor naine, kes teda jumaldas, talle kunagi prožektorite valguses liiga lähedale sattuda, Winifred Wagner välja arvatud. Sellel ei olnud vähimatki pistmist eraelu puutumatuse säilitamisega, mille poole püüdleks tsiviilisik, vaid üksne sellise mungaliku vabastaja kuvandiga, kelle poole peaksid õhkama (ja tõenäoliselt õhkasidki) miljonid naised.

On igatahes silmatorkav, et uue režiimi esimestel kuudel valitses jätkuvalt entusiastlik meeleolu. Abiellumiste arv kasvas drastiliselt; iive tõusis. Uued eesnimed – Horst ja Adolf  – pärinesid NSDAP ikoonidelt. Tütarlastele anti silmatorkavalt sageli nimesid nagu Heidrun ja Gerhild. Depressiooniperioodiga võrreldes näitab stastitika sügavat emotsionaalset pööret, mis saabus oluliselt varem kui majanduslike olude paranemine. Ainuüksi noortele peredele laenuandmise alustamisega on seda raske põhjendada.

See oli võimu aura, mis aitas Hitleril ja tema kaaskondlastel võita naiste poolehoidu. Leni Riefenstahli filmid olid propaganda, kus rollimudelitena demonstreeriti igatsevalt füüreri poole pööratud silmadega naisi. Ühiskonda kõikehõlmavalt organiseerides ja mundrisse riietades, alates Saksa Tütarlaste Liidust (BDM), Hitler-Jugendi (HJ) naisvastest,  kuni Natsionaalsotsialistliku Naisühenduseni, Talveabist kuni Emadusristini, lülitas režiim naised oma teenistusse ning kasutas nad ära.

Partei ideoloogid töötasid välja õige naise kuvandi ja režiimi teenistuses olevad maalikunstnikud ja kujurid reprodutseerisid seda masinlikes kordustes, surudes maha ja seades kahtluse alla kõik, mida võis seostada kahekümnendate aastate naiste emantsipatsiooniga: Prantsuse lõhnaõlist lakitud küünteni, poisipeast suitsetamise, džässi ja – ning seda eeskätt – karjäärini. “Saksa naise” etteantud musternäidis ei suitsetanud, ei värvinud küüsi, ei tundud hirmu tavalise pesuseebi ees, ei kandnud relvastumise jaoks nii vajaliku valuuta eest ostetud siidsukki ja mähkis talupoeglikult palmitsetud juuksed ümber pea.  Natsionaalsotsialistliku Naisühenduse juht Gertrud Scholtz-Klink, kes oli nagu kataloogist välja astunud naise musternäidis, kandis arvukatel avalikel ülesastumistel muuseas patsiparukat. Naiste ülesanne oli teenida abikaasat ja sünnitada talle lapsi.

Tookord leiutatud häbistav sõna “topeltteenija” ei tähistanud mitte kahe palga saajat, vaid oli mõeldud abielus naiste eemaletõrjumiseks kutsetööst. Asi muutus alles sõja käigus, kui naistel avanes jälle võimalus tööle asuda. Kuna mehed olid rindel, lubati neid senisest arvukamalt ka ülikooli astuda. Teisalt kehtis siis aga üldine töökohustus.

Hitler oli ilmselt teadlik sellest, et erootilis-poliitiline lojaalsus, mis palavikulistel sõjaeelsetel aastatel rajati ahvatlusele ja sundusele, on vähe vastupidav. Majanduslik heaolu saavutati töökohtade loomise ja relvastumisega. Seepärast pidi võid ja kahureid kauaks jätkuma. Saksa naine, see kollektiivne olevus, blondide juuste ja siniste silmadega, igavesti rase ja füürerile ustav, pidi sõda ja selle koledusi võimalikult vähe tunda saama, ette oli näha vaid “rahvaraadio” fanfaarihelid ja võiduteated.

Toiduainete talonge ja järjekordades seismist, õhurünnakuid ja surmateateid ei olnud aga ette nähtud. Kui poeg, abikaasa või vend oli kusagil Euroopa või Aafrika lahinguväljadel armetult surma saanud, siis tuli sellest “pühalikus leinas füüreri ja rahva eest” ajalehes teatada.

Sõja käigus, kui Venemaal hukkusid sajad tuhanded, keelati isegi see ära, sest massilised mustas raamis raudristiga kuulutused võisid koduse rinde vankuma lüüa. Nii meestele kui naistele suunatud natsionaalsotsialistlik propaganda oli algusest lõpuni valelik. Seda tuleks võtta kui ülestunnistust, et füüreri ja rahva ühtsusest ning Hitleri ja Saksa naiste müstilisest abielust ei saa siiski rääkida.

Natsionaalsotsialistliku ajastu ajalugu on aastakümneid kirjutatud, nagu oleks see peaaegu ainuüksi meeste asi olnud. Naiste avastamine Saksa diktatuuri ajaloos ei räägi kõnekalt mitte ainult kolmanda Reich´i valitsemistehnikast ja ideoloogiast, vaid ka poliitilisest võrgutamisest ja võrgutatavusest kõigil ajalooetappidel.

Kirjastus:  Huma, 2003

Imestan, et polnud sellest raamatust midagi kuulnud (kui palju neid võib küll olla). Ei tohi ennast kunagi pealkirjast kõigutada lasta. Stalin ja naised, Lenin ja naised (täna vaatasin ka seda)  jne. Tema ja Naised… Tema kes on/oli kuulus või kurikuulus… Nad peaksid kõik samasisulised olema. Naine, kes magas Juhiga. Selles raamatus on teisiti. Naised ja maailmasündmused.

Miks ma seda ei ole kunagi endale selgeks teinud? Mida ma kardan?

Mul on ema, minu maailma üks valgussambaid ja see ei ole vaid sõnad, kuigi ma seda endale ei ole kunagi tunnistanud. Ja sellepärast on neid jälestama ajavaid sündmusi nii raske seostada naistega, nagu nad poleks kunagi aktiivne osa ühiskonnast. Ja see, minus elav pettus, teeb ka raamatu huvitavaks. Ta toob naise kõrgustest, kuhu mehed on nad mahaunustanud, tagasi enda kõrvale. Nad on olemas ja liiguvad, mõtlevad, ja neil on oma elu. Nad on osa ühiskonnast. Ja kui ma mõtlen, et aastal 415 Aleksandrias, kui tapeti kristlastest rahvamassi poolt Hypatia oli selle massi osa ka naised. Olgugi, et ma olen sünnitatud siia ilma naise poolt.

Vaata ajalooraamatuid Euroopast meie poes: http://vanajahea.ee – Ajalugu/Euroopa

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: