Posted by: libarebane | 08/05/2011

“Tass kohvi Buddhaga”

Autor: Joan Duncan Oliver

Annie Lennoxi eessõna.

Minu esimene tõsisem kokkupuude budismiga oli elav ja jäi mulle igaveseks meelde. Aastate eest, tudengina Londonis, läksin sõbraga vaatama Tiibeti munkasid, kes laulsid ja mängisid oma traditsioonilisi instrumente. Olin lummatud nende tärisevate simblite ja kiledate tuulekellade kakofoonilisest, suisa ürgsest kõlast. Mungad ise olid imepärastes keskaegsetes kastanpruunides rüüdes, millele pakkusid kontrasti teravikulised kollased peakatted. Tundus, nagu oleksin kohanud midagi muistset ja salapärast, kuigi kombetalituse tähendusest polnud mul aimugi.

Erisugusus on mind alati köitnud. Ettekujutus tundide kaupa ühes asendis mediteerivast buda mungast või nunnast paneb mind ikka ja jälle mõtlema.

Mille pagana pärast peaks keegi tahtma midagi sellist teha? Arvan, et hiljem olen hakanud seda veidi mõistma.

Ma ei kavanud üles mingis erilises usulises või vaimses õhkkonnas. Arvan,et mõnes mõttes on see ka hea. Olen alati vaba südamega õppinud tundma uusi asju, ilma et seda oleks takistanud dogmaatilise hirmu või süü koorem, mis on paljusid rõhunud.

Mind köitis idamaade kirjandus. Puutusin kokku Hiina luuletaja Lao-zi loominguga raamatupoodides, kus leidus filosoofilist poeesiat. Silmitsesin ka zeni tekste – koane ja haikusid. Mõtlesin, et järsku võin nende sisutihedate, aga segaste sõnaühendite kaudu leida elu mõtte.

Suur osa lugemisvarast, mille olen endale aastate jooksul varunud, pärineb suurte budistliku sõnumi edasiandjate sulest – Tema Pühaduselt Dalai-laamalt, Chopgye Trichen rinpotšelt, Pema Chödrönilt ja paljudelt teistelt. Arvan, et olen avatud igasugustele teadmistele, sidumata end mõne kindla rühma või sektiga. Olen ettevaatlik isikukultuse suhtes, mis ümbritseb paljusid õpetajaid ja vaimseid juhte, aga teisest küljest olen siiski nõus, et karismaatilised õpetajad mängivad sageli vaimse arengu juures võtmerolli.

Kõik me võime püüelda rahu ja armastuse poole, aga mis selles ajutises ja ettearvamatus maailmas tegelikult pahatihti võimust võtab, on hirmutunne. Kuidas iganes me ka oma energiat ei suuna, ei suuda me kannatust täielikult vältida. Meie soovid ei anna meile rahu, täitugu need siis või mitte.

Budism pakub võimaluse selle probleemiga toime tulla. Võtmeteguriks on sealjuures kaastunne.

Kui olukord muutub süngeks ja väljapääs näib võimatu, võib budistliku õpetuse tõdedest siiski abi olla – tõmba hinge, võta asju vabamalt, hetk hetke haaval, ole hoolikas, kui suudad. Pema Chödrön on tabavalt öelnud, et budism annab meile võimaluse õppida seda, kuidas olla rahul ebakindlusega.

Sissejuhatus

Teame teda Buddhana, Virgununa, maailm ühe mõjukaima vaimse juhina. Ta polnud jumal, üksnes tavaline surelik – Siddharta Gautama, kes sündis 2500 aasta eest Põhja-Indias. Tema ideed kestavad tänaseni. Ta kannatas nagu meiegi, kuid leidis ihade, vihkamise ja teadmatuse köidikuist väljapääsu. Lääne tsivilisatsiooni inimestena, kellele on saanud osaks suhteline heaolu, võime end samastada selle mehega, kes nautis armastust, edu, raha, talenti ja privileege, kuid kes heitis kõik selle kõrvale, et otsida midagi sügavamat ja kestvamat.

Kuidas ta seda tegi? Mida ta õppis? Kui Buddha viibiks praegu meie keskel, kuidas võiks ta seletada neid õilsaid tõdesid, milleni ta jõudis? Vala endale tass kohvi, võta istet ja ava raamat. Järgneva tunni kestel on Buddha oma tarkusega sinu päralt.

Kirjastus: Maalehe Raamat, 2009

Vaata toodud raamatuid meie poest http://vanajahea.ee – Filosoofia/Usundid:
“Tass kohvi Buddhaga” – Joan Duncan Oliver

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: