Posted by: libarebane | 08/05/2011

“Budistiks odavalt… :D”

Vaadates allahinnatuid raamatuid hulgikaubanduses jäi mulle silma 4 raamatut. Nad käsitlevad ühte ja sama teemat, kuid erinevalt. Nagu õige eestlane pean ka mina tõdema, et raha on minu jaoks tähtis ja kokkuhoida seal kus seda ei tohi teeb mind rõõmsaks. Olen teinud magusat pattu :D.

Need raamatud on:

“Tass kohvi Buddhaga”

“Juhi tee”

Budism igapäevaelus”

“Buddha – virgumise lugu”

Kirjutasin ka ümber sissejuhatused neist raamatutest, et saaks selgeks millest ja millises võtmes on need raamatud kirjutatud.Nad on üleval rubriigis “Raamatutest”.

“Tass kohvi Buddhaga” on väikene, taskusse mahtuv (144lk) brožüür küsimustest ja vastustest budismist ja sellega kaasnevast, kui võtta see õpetus südamesse. Lihtne ja armas, eriti Annie Lennoxi eessõna. Ei midagi süsteemset, ajupesu, ei midagi tõsist. Kuid mõtlema panev…ja odav.. /sigh

“Juhi tee” – jaaa… maigutan suud. Ma ei uskunud, et selliseid raamatuid kirjutatakse. Tavaliselt on sellise ülesehitusega raamatud mind kõigutamatult ükskõikseks jätnud. Punkarist lapsepõlv, anarhistist noorukiiga, lõpuks Goldratti kummardaja ja “õppiva organisatsiooni” uskuja, pole vist see raamat minule. Kuid on… Soov see raamat jätta lugemata/ostmata oli tugev. Päästis siiski Tema Pühadus dalai-laama. Mis on ühist “juhtidel”, “minul” ja “budismil”… On, kuna ma olen alati proovinud olla budist, õhtuti, kui tööpäev läbi ja ma pean olema proff tööl nagu lõbunaine tänavanurgal. Ma ei saa olla usklik tänapäeva maailmas kus minu koht on olla palgatööline. See raamat on püüe ühendada budismi ja kapitalismi. Kuidas see on õnnestunud ei huvita mind eriti. Mind huvitab selgitus ja kuidas on suudetud ühendada neid kahte minu jaoks nii erinevat asja. On ju minu elu selle läbikukkumise tõestus. Loen seda ja proovin mälust kustutada “indulgentside” müümist. Nii et budism ja tänapäeva julm maailm, kuidas nende mõlemaga elada… Ja ma ei pea olema “juht”, et seda raamatut lugeda.

“Budism igapäevaelus” – yesss!!!!! Palvetamise asemel me nüüd mediteerime. Irvitan julmalt. Mina ja istun oma toa põrandal ja ümisen “ommm”… Jällegi, mida ma tean budismist ja just sellest osast. Ja jälle ma tõden, ma ei saa ühendada oma uskumisi ja ümbritsevat. Ma ei oska ega taha. Ma valin üksinduse endas. Minus on konflikt. Ja ma usun, et olgu ta nii absurdne see idee, kuid võib-olla on siin mingi lahendus minule? Ja ma ei pea olema koguaeg flegmaatik, kes naeratab igale konfliktile.

Ja veel: viimased kaks raamatut toovad välja budismi ja tema praktilise suhtumise ümbritsevasse. Ja ka käitumise kui tahad olla hea ja kaastundlik. Ehk siis veel kord: ma näen budismi, mitte ainult kirjutatud pühakirjade ja palvete tasemel, vaid kuidas on püütud paigutada budism tänapäeva. Ja mida minule tegelikult soovitatakse. Ning ta avab budismi kui ühe usu liigi, kas meeldib see või ei – on tunnetuse tasand, tõdemus kas budism sobib/ei sobi sinule on ka hea. Ehk jällegi, negatiivne kogemus on ka kogemus.

Neljas ja viimane on “Buddha – virgumise lugu” Deepak Chopra. Buddha elulugu ilukirjanduslikus vormis läbi indialase silmade. Vahva, tõesti vahva. Sa ei ole kohustatud uskuma, sa loed raamatut kellestki ja millalgi… Kahjuks on ta ka kõige kallim raamat, kuid ta on seda väärt. Kas ta on ilukirjanduslik raamat või mingi helendus pimedas tunnelis, see sõltub lugejast.

Ja nii ta on, 4 raamatut, sama teema, kuid nii erinev lähenemine. Kas neid peab lugema koos, ei. Sest iga raamat tuleb minuni teatud ajahetkel minu elus. Miks see nii on, on jäänud mulle saladuseks.

Ning ma ümisen tasakesi:

Au Kõiketeadmisele!

… “Šariputra, kui mõni õilsaltsündinud poeg või õilsaltsündinud tütar soovib kulgeda selle sügava ületava mõistmise kulgu, siis vaadelgu ta nõnda, et näeb viit skandhat ja nende omaoleku tühjust. Kuju on tühjus, tühjus ongi kuju; tühjus pole kujust eraldi, kuju pole tühjusest eraldi. Mis on kuju, see on tühjus; mis on tühjus, see on kuju. Nõnda on ka tunne, mõte, kujutlused ja teadvus tühjus. Nõnda Šariputra, on kõik dharmad märgistatud tühjusega: nad ei teki ja nad ei hävi; nad ei ole määrdunud ja nad ei ole määrdumisest vabad; nad ei ole puudulikud ja nad ei ole täiuslikud. Just seetõttu, Šariputra, ei ole tühjuses ei kuju, ei tunnet, ei mõtet, ei kujutlusi ega teadvust; ei silma, ei kõrva, ei nina, ei keelt, ei keha ega meelt; ei kuju, ei häält, ei lõhna, ei maitset, ei kombitavat ega dharmasid; ei silmavalda jne., ei meelevalda, ei dharmavalda ega meeleteadvusevalda; ei teadmisi, ei teadmatust, ei kadu jne., ei sündi-surma ega sünni-surma kadu; ei kannatust-puhkemist-vaibumist-teed; ei teadaolemist, ei saavutatut ega saavutamatut. Seepärast, Šariputra, just seetõttu, et pole saavutada, viibib see, kelle meel pole varjatud, nii, et tugineb bodhisattvate ületavale mõistmisele. Ja et meelevarjutust ei ole, siis on ta hirmuta, ületab võltsi ja jõuab nirvaanasse. Kolme aja kõik budad on ületavale mõistmisele tuginedes virgunud ülimas täiuslikus virgumises. Seepärast on vaja teada, et ületava mõistmise suur mantra, võrreldamatuga võrdne mantra, kõik kannatusi vaigistav mantra on tõene, sest pole valet. See mantra on lausutud ületavas mõistmises. …  (“Nulli ja lõpmatuse kohal”, Linnart Mäll)

Vaata mõtteloo raamatuid meie poes – http://vanajahea.ee – Mõttelugu/Usundid

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: