Posted by: libarebane | 02/05/2011

“Julianus Apostata – viimane pagan”

Autor: Adrian Murdoch

Julianus Apostata – viimane pagan (331-363)

Sissejuhatus

Habras klaas

Suren minagi, nii nagu surid mu esiisad,

ja magan minagi nagu nemad.

Ja on nii, et aastate mõõduklaas on habras,

kui me sellega elu mõõdame;

üks väike hing ei jõua kaua kanda keha,

milleks on inimene.

Praegu veel jaksan ma seda, aga mitte kaua;

ja ma ei naera enam ega ka leina.

Midagi tugevamat surmast, aga surm ju on uni,

pole ükski jumal suutnud leida.

Swinburne, “Hümn Proserpinale”

Mee suri kesköö paiku telgis umbes kaheksamümne viie kilomeetri kaugusel praegu Iraagi nime kandva riigi pealinnast. See juhtus juunis AD 363, ja koos selle mehega varises kokku ka paganlus.

Kuu aega tagasi oli Flavius Claudius Julianus, keda tuntakse rohkem Julianus Apostatana, tähistanud kolmekümne esimest sünnipäeva. Ta oli valitsenud Rooma riiki vähem kui kaks aastat. Mees oli valitsenud Rooma riiki vähem kui kaks aastat. Mees oli tolle aja kohta keskmist kasvu (umbes 5 jalga 4 tolli), trimmis keha ja tumedate juustega. Nagu nende perekonnas kombeks, oli juuksed kammitud ette otsmikule. Tema silmad olid läbitungivad, kulmud tihedad, nina sirge, suurevõitu suu ripnev alahuul peitus kikkis harjashabeme varju. Niisuguse lõikega habet kandsid vanakreeka filosoofid, kelle pilte võib praegu näha Luvre´is või Briti Muuseumis. Säärane habe oli tahtlik tähelepanu juhtimine, see rõhutas, kui sügavalt ta armastas hellenistlikku kultuuri ning kui kirglikult vihkas galilealasi – nõnda kutsus ta kristlasi. Paljud irvitasid tema üle selle habeme pärast ja nimetasid teda tagaselja kitseks.

Kolm kuud pärast seda, kui Julianus oli alustanud sõjakäiku Pärsia riigi ja kuningas  Šapur II vastu, sai ta lahingus haavata. Kuna Rooma vägi oli otsustavas lahinguks valmistudes liikunud edasi aeglaselt, oli Julianus rutanud luuresalgaga ette, ning siis oli talle järsku toodud sõnum, et järelvägi ta selja taga on vaenlase varitsuse lõksu langenud. Keiser ratsustas kohe tagasi, et olla mahajäänuile moraalseks toeks, kuid siis toodi talle uus teade, et äsja on rünnatud ka eelsalka, mille juurest ta oli nüüdsama lahkunud. Enne veel kui Julianus oli jõudnud oma sõdalaste ridades korra taastada, ründasid partlaste kürassiirid roomlaste kesksalka ja lõikasid ära vasaku tiiva. Ja silmitses vastase sõjaelevante, haistes nende lõhna kuuldes pasundamist, tekkis võitlejate ridades suur segadus – täpselt nagu kuus sajandit varem oli juhtunud Aleksander Suurega Indias.

Siiski pidas keskväesalk vastu ja lõi vaenlase rünnakud tagasi. Julianus andis oma võitlejatele kuraasi, rünnates ise pärslasi ja innustades vastaseid jälitama. See oli liiga tuisupäine otsus. Julianus unustas maha oma rinnaturvise, teda kaitses üksnes kilp. Mõned kroonikud on väitnud, et Julianus oli võidus nii kindel, kuid märksa usutavam seletus on see, et suure kiiruga polnud tal lihtsalt mahti soomusturvist ülle panna. Võimalik ka, et ta loobus Mesopotaamia lõõskava suvekuumuse käes meelega rinnakaitsest. Kõikjal voolas veri, ümberringi surm ja karjuvad sõdalased. Segadust suurendas just tapluse haripunktis tõusnud äge liivatorm, mis halvendas nähtavust, nii et pealtnägijate kinnitusel olevat taevas ja päike kadunud täielikult tolmupilve sisse.

Kõigele vaatamata jätkas Julianus rünnakut, hüüdis käsklusi ja vehkis kätega. Ent keset lahingumöllu oli tema kõrvale jäänud üksainus saatja-käskjalg. Ülejäänud mehed keisri kaitsemeeskonnast olid tulises mäsus laiali pillutatud.

Siis ilmus tolmupilvest ratsamees, kes täie hooga Julianuse poole galopeeris. Ja selle ratsuri oda oli sihitud otse keisri pihta. Relv leidiski sihtmärgi. Vahe odaots riivas Julianuse käsivart, läbistas ta roided ja lõpetas teekonna maksa allosas. Tegemist oli kaheteralise relvaga, mis oli nii vahe, et kui Julianus püüdia odaotsa oma kehast välja tõmmata, lõikas ta parema käe sõrmed kuni luudeni läbi.

Suures valus kukkus keiser sadulast. Verekaotuse tõttu nõrgana üritas Julianus toimunut oma sõjameeste eest varjata. Ta ronis taas sadulasse ja andis alluvatele mõned käsud, kinnitades kõikidele, kes tema haava pärast muretsesid, et hullu pole midagi, tegemist pole surmahaavaga. Kuid samas kaotas ta teadvuse. Mehed tormasid kohe juurde ja kandsid keisri laagrisse, kus asetasid ta lõvinahaga kaetud õlgmadratsile. Nüüd sai Julianus ka arstiabi….

Kui Julianus suri, viibisid tema kõrval neli meest: ihuarst ja usaldusisik Oreibasios, sõber, Ida-Rooma riigi prefekt Salutius Secundus, kes oli käinud koos Julianusega ametireisidel Gallias, ja filosoofid Maximus ja Priscus. Surivoodil jõudis keiser küsida oma rahandusministri Anatoliuse kohta. Ta teadis, et peab surema, ja tahtis määrata inimese, kes täidab ta viimase tahteavalduse. Kuuldes, et Anatolius oli lahingus langenud, leidis keiser jõudu ministri leinamiseks.

Elu viimastel tundidel kutsus Julianus oma sõbrad filosoofilisele dialoogile hinge olemuse teemal. Nad andsid endale aru, et viibivad vaenlase territooriumil, kus neid varitseb igast küljest oht, ja et kohe jäävad nad ilma juhita. Nad katkestasid ühtelugu vestlust, anudes, et keiser nimetaks endale järglase. Ilmselt aga tahtis Julianus jätta selle otsuse langetamise armeele, oma meestele, kellest paljud olid läbinud koos temaga teekonna Galliast Pärsiasse. Ootamatult avanes haav tema küljel, veresooned kõril turdusid ja hakkasid hingamist takistama. Ta palus külma vett ja jõi natuke. Möödus veel veidi aega, umbes südaööl kaotas Julianus teadvuse ja suri vaikselt.

Rooma riigis on olnud vähe keisreid, keda oleks nii suure põnevusega oodatud ja ühtlasi kardetud nagu Julianust. Kui uus keiser 361. aasta 11. detsembril Rooma riigi tollasesse pealinna Konstantinopolisse saabus, võeti teda vastu auavaldustega ja korraldati kombekohane pidulik rongkäik läbi linna. Kuid tema populaarsust ei saa pidada üllatuseks. Julianus oli noor, kiire taibuga ja saavutanud juba märkimisväärseid tulemusi kahes valdkonnas, mis olid enamikule riigi kodanikele olulised – lahinguväljal ja maksude alandamises. Ka sõdurite hulgas oli ta populaarne ning hoolimata ilmsest poolehoiust paganausu vastu ei viidanud tema tegevuses miski sektantlusele.

Keisrina valitses Julianus kõigest kaheksteist kuud, kuid see aeg oli otsekui valgust näitav majakas Rooma riigi hilisemas ajaloos, Julianuse elu ja surma lugu jättis värvika jälje järeltulevatele põlvedele. Kõrvuti Constantinusega peetakse teda Rooma hilisperioodi keisriks, keda teadis suurem osa rahvast. Miks oli see nõnda?

Esiteks erines Julianus teistest. Eelnenud sajand oli olnud murranguline, troonil olid üksteise järel istunud käreda loomuga, kuid kiiresti ununenud sõdurkeisrid. Enamasti nad õige pea tapeti, ja tapjaks olid needsamad inimesed, kes mehe troonile oli upitanud. Vaimsete huvidega keiser oli uudne nähtus.

Julianus pidas lahingut tema enda valitud vaenlastega – kristlusega, ja selle sõjas osalesid tolle aja kõige väljapaistvamad mõtlejad. Kui keiser Constantinus oli seadustanud 313. aastal Rooma riigis ristiusu, sai vabad käed filosoofia, mis hakkas tegelema poliitika, ühiskonnakorralduse, kultuuri ja muidugi ka usuelu kõikide aspektidega, ja nii on see kestnud kõige uuema ajani. Kuid see on puhtakujuline tagantjärele targutamine. Ametlikult võis ristiusk end võitjana tunda alles seitseteist aastat pärast Julianuse surma. Kui Julianus keisriks sai, polnud võitlus ristiusu vastu hoopiski veel läbi. Kristlased ei kujutanud endast ühtset organisatsiooni, vaid olid killustunud paljudeks rühmitusteks. Õigupoolest oli suur osa riigist endiselt paganausuline.

Sellal kui riigis ei saanud rääkida ei paganausuliste ega kristlaste ülemvõimust, oli iga inimese hingeseisund tähtsaim päevaprobleem. Vähe oli neid, kel puudus oma arvamus Rooma keisri suhtumise kohta ristiusku. Veel tänini tuntakse teda lisanime Apostata (“taganeja”) tõttu kui valitsejat, kes ütles lahti ristiusust. Ja pole midagi imestada, et niihästi paganluse kui kristluse apologeedid on pikalt-laialt kommenteerinud tema valitsusaega ladina, kreeka, süüria, araabia ja armeenia keeles. Paljude autorite silmis oli Julianus toona, ja on praegugi kas koletis või pühak. Ta oli umbes nagu Napoleon itaalia luuletaja Manzoni silmis – “kustumatu vihkamise ja võrreldamatu armastuse objekt”.

Kui teade Julianuse surmast liikvele läks, kurtis üks keisri lähedasi sõpru: “Hea ei ole enam au sees. Patuste ja liiderdajate seltskond võtab võimust… Nüüd on tee laialt lahti, suured uksed on pärani pahategijaile, et nad saaksid rünnata. Müürid on langenud.” Samal ajal kuulutas endine kaasõppur Ateena ülikoolis, et surnud on “draakon, usutaganeja, suurvaim, assüürlane, kõikide ühine ja isiklik vaenlane, see, kes on tulvil hullumeelset raevu ja kes ohustab paljut siin maailmas ning kes on rääkinud ja arvanud palju ülekohtust Taeva vastu”. See hüüd oli võidurõõmus ja ka julm.

Tänu Julianuse isiku ümber puhkenud kirgede mängule on tema valitsusaeg üks paremini valgustatud antiigiperioode. Seda aega võib kõrvutada Rooma vabariigi viimaste ja keisririigi algusaastatega, aga on ka arvatud, et tema aeg on veel paremini kajastatud. Ent veel huvitavam on ehk see, et säilinud on nii palju Julianuse kirjatöid – rohkem, kui on endast jätnud ükski teine Rooma valitseja. Näiteks Julius Caesarilt on meieni jõudnud vaid ennastülistavad-propagandistlikud “Märkmeid kodusõjast” (Commentarii de bello civili) ja “Märkmeid Gallia sõjast” (Commentarii de bello Gallico), mille kohta üks praegusaja raamtutoimetaja on kuivalt märkinud: “Mälestused ilma pihtimusteta”. Filosoofist keiser Marcus Aurelius on meile pärandanud kreeka keeles kirjutatud stoitsistlikud mõtisklused “Iseendale” (Eis heauton), mis räägivad mõndagi tema filosoofiast, kuid väga vähe kirjutajast endast. Julianuse tänini säilinud rikkalikust, üle 700-leheküljelisest pärandist leiame aga üle kuuekümne kirja (neid on avalikke ja isiklikke), kõnesid, filosoofilisi ja religiooniteemalisi mõtteid, isegi satiiri.

Tänu sellele materjalile kerkib Julianus ajaloo sügavusest elujaatava, meeldiva, lihast ja verest inimesena. Lihtne on kujutleda paljusid teisi Rooma riigi suuri juhte, alates täiuslikust poliitikust Julius Caesarist ja paadunud töönarkomaanist Traianusest kuni küünilise olupoliitiku Constantinuseni. Julianust aga näeme tema kaasaega puudutavate kirjutiste ohtruse tõttu tõetruult, seltsis kõigi tema puudustega. Ta võib olla lahke, mõtlik, naljakas ja veidrik. Ja ta võib olla ka turtsakas, lapsik, pahur ja isegi vingus.

Ometi ei jää Julianus meelde mitte oma kolmedimensioonilise karakteriga. Keisrit ümbritseb mõistatuse loor tema surmaga seotud salapäraste asjaolude tõttu, ja see teema pakub siiani huvi. Paljuski on Julianus pärast surma mõjukam kui eluajal. Näiteks küsitakse: kes oli too saladuslik ratsamees? Pärsia kuningas oli lubanud autasu Julianuse tapjale, aga keegi ei ilmunud selle autasu järele. Aastate jooksul on tehtud mitmesuguseid oletusi, nii usutavaid kui suisa fantastilisi. Seda kõike peaaegu üheaegselt, nii et Julianuse surm muutub võrreldavaks John Kennedy atendaadiga: ratsasõdalasest saab neljanda sajandi odamees rohtukasvanud künkal. Isegi tema kaasaegsetele oli see võimalus vastuvõetav. “Mitte kõik ei rääkinud sama juttu, kirjeldusi oli igasuguseid ja nendega tulid lagedale niihästi need, kes olid ise lahinguväljal viibinud, kui need, kes seal ei olnud,” kirjutas üks keisri vana sõber.

Paljude paganate silmis oli Julianuse surm sama masti sündmus nagu tema vaimse eeskuju Aleksander Suure surm (muidugi poleks ta oma eluajal säärast võrdlust ise heaks kiitnud), kui arvestada kohta ja olukorda, milleks oli sõda Väike-Aasias. Ühes ajaloolises ülestähenduses, mis on pandud kirja umbes viiskümmend aastat pärast keisri surma, väidetakse, et Julianus uskus: temasse on sisenenud Aleksandri hing.

Julianus aga ei surunud kordagi põlvili Pärsia kuningat ega vallutanud eales Aasiat. Julianuse üritus luhtus üsna suurejooneliselt ja lootusetult. Niisugused romantilised läbipõrumised on alati kütkestanud läänelikku mõttemaailma, ning mitte Julianuse mõned iseärasused ei andnud põhjust teda üle haua mäletada – paljud asjad hakkasid aimuma juba enne tema surma. Täpselt samuti nagu lugedes Shakespeare´i “Hamletit”, Goethe “Noor Wertheri kannatusi” või Puškini “Jevgeni Oneginit”, mõistab igaüks, kes tutvub keisri mõne elulookirjeldusega, et Julianus on algusest saati hukule määratud. Ta lakkab olemast keiser, temast saab traagiline kangelane.

Julianuse surma hämar ettetähendus tõuseb nii reljeefselt esile sellepärast, et erinevalt ilukirjandusest on ajaloos väga vähe selgelt nähtavaid veelahkmeid. Võtame kas või Rooma riigi languse. Millal toimus tegelik kokkuvarisemine? Oli see 24. august aastal 410, kui läänegootide kuningas Alarich I Rooma vallutas? Või 4. september 476, kui barbarid tõukasid troonilt Lääne-Rooma riigi viimase keisri Romulus Augustuluse ning pagendasid ta sugulaste juurde Napoli kanti, kus ta elas küll rahus, kuid viletsuses? Või oli see hoopis 29. mai 453, kui Bütsantsi viimane keiser Konstantinos XI suri Byzantioni kindlusevallil, surudes vastu rinda Neitsi Maarja pilti, samal ajal kui türklased tema linna rüüstasid?

Teatud viisil on kõik need daatumid õiged. Julianuse surmaga on mõnevõrra teisiti. Igal juhul võime väita, et paganlus kui arvestatav poliitiline ja ühiskondlik jõud lakkas olemast juunikuu viimastel päevadel aastal 363.

Niipea kui inimesest saab müüt, muutub ta isikupäratuks. Julianuse kui ristiusu vastalise osaga kaasnes ka tema üldine tuntus. Tema oli üks kiriku vastaseid. Kui Prantsuse peapiiskop kirjutas 1170. aastal pärast Thomas Becketti mõrvamist paavstile kaebuse Inglise kuninga Henry II peale, leidis ta, et kuningas on ilmutanud oma tegevusega “Nero kõlblusetust, Julianuse sõnamurdlikkus ja Juuda pühadust teotavat salalikkust”.

Keisrit sai katsekivi, mille abil võis otsustada inimese suhtete üle Jumala ja kirikuga läbi aegade. Selgepiirilistes kristlikes ühiskondades võis see suhe keskajast kuni seitsmeteistkümnenda sajandini olla vaid must-valge. Karl Suure üks biograafe on nentinud Julianuse kohta lihtsalt, te ta oli “Jumala silmis vihatud”, John Milton aga nimetas 1644. aastal kirjutatud pamfletis ajakirjandusvabadusest keisrit “meie usu ohtlikemaks vaenlaseks”. Kui ühiskonna vahekord Jumalaga hakkas valgustusajastul muutuma, muutus ka Julianuse positsioon inimeste meeltes ja mõtetes. Keisri lahtiütlemine ristiusust sobis kokku Voltaire´i abstraktse deismiga, samuti tema antiklerikalismiga. “Candide´i ” autor lükkas elegantselt ümber abbe´de Bleterie kirjutatud keisri biograafia, öeldes, et “ennekõike tuleb suhtuda asjasse rahulikult ja võtta teatavaks, et siin pole midagi pistmist preestriga”. Pole eriti raske ette kujutada, et Julianus ise oleks võinud sedasama öelda. Rooma keiser sündis uuesti valgustusajastu tegelasena ja hakkas võitlema inimõiguste eest. Kõige mõjusamalt aitas sellele kaasa Edward Gibbon, kes tegi Julianusest teose “Rooma riigi allakäik ja kokkuvarisemine” (Decline and Fall of the Roman Empire) kangelase.

Üheksateistkümnenda sajandi lõpul aga hakkasid keisri paganlust ülistama hilisviktoriaanlased, näiteks luuletaja Swinburne ja romaanikirjanik Thomas Hardy, kahekümnendal sajandil sai ta jälle kõvasti võtta. Suurepärane kreeka luuletaja Konstantinos Kavafis, kes kirjutas Julianusest üheksast luuletusest koosneva tsükli, leidis, et keiser oli “tüütu tüüp ning võib-olla ainukene meeldiv asi oli see, et tema üritus oli luhtumisele määratud”. Gore Vidal tegi aga täispöörde, tuues romaanis “Julianus” (1964) meie ette ehk liigagi elujanuse noore filosoofist kuninga.

Tavalugeja võib kogu see keerutamine isiku ümber nõutuks teha, biograafile tekitab aga suuri probleeme. Julianuse kui inimese Julianusest kui müüdist eraldamise teeb eriti keeruliseks see, et liiga palju tema kohta öeldust on tänini kättesaadav. Siiski piisas, kui eemaldada pindmised kihid, mis võivad tähelepanu kõrvale juhtida ja pilti moonutada, ning me hakkame nägema meest, tema tegutsemise motiive ja maailma, milles ta elas.

Raske on mõista inimest, kes seisab klassikalise maailma ja keskaegse maailma piiril, eriti ühiskonnal, mis ei puutu enam iga päev kokku religiooniga. Kuid nendest probleemidest on võimalik üle saada ja seada sisse side, mis ulatub läbi sajandite. Lõppude lõpuks ei olnud ju Julianuse usk taevastesse häältesse, nägemustesse ja ilmutustesse, kui need paigutada nüüdisaja raamistusse, põrmugi kentsakam kui meie praegused jutud alateadvusest.

Julianust kujutatakse tänase päevani ülekohtuselt inimesena, kes kuulub mingisse väljamõeldud, hääbuvasse maailma. Pärimuse järgi määrinud surev keiser oma käe verega kokku, tõusnud selle taeva poole ja hüüdnud: “Sa oled võidetud, oo galilealane!” Kuid toona kirjutas ajalugu võitja pool. Kas galilealane (kristlane) ka tegelikult võideti või mitte, selle väljaselgitamiseks ei piisa Oxfordi teatmiku artiklist Julianuse surma kohta, vaid tuleb minna kaugemale, vaadelda tema elu, et mõista, milliseks oli kujundanud teda aeg. Galilealastele oli see napp, kuigi võiks öelda ka õnnelik võit, Julianus aga võib jõuda ajalooraamatutesse pigem filosoofina kui usutaganejana.

Kirjastus Kunst, 2006 (322lk)

Tänud kes viitsisid lõpuni lugeda :D.

Raamat on siis ajast, mis siiani tekitab minus küsimuse, kui kõik oleks läinud teisiti ja “pimedat” keskaega poleks olnud? Kas see on minu illusioon ja Rooma ajastu ilustamine. Mine ja võta kinni. Kas keskaeg oli parem? Kas keskaeg oli arengu uus osa või hoopis tagasiminek?

Või oleks keskaeg olnud parem kui kõik oleks läinud teisiti? Kui ei oleks “odameest rohelisel künkal”? Või oleks siis meie maailm parem kui Kennedy poleks sõitnud Dallasesse? On see lihtsalt pime usk üksikisiku piiritusse võimu muuta asju?

Kas üks isik suudab midagi muuta? Olla laviin, mitte pisike kivike laviini tekitajana?

Miks mulle meeldis see raamat? Pole selles tõestusi, statistikat, selle aja pudelite ja purkide uurimisi. Puudub ka teemat uurinud uurijate tegevuse ja elu kirjeldamist… Puudub arheoloogia… Tegemist on nagu romaaniga. Lihtsalt ja õrnalt loed inimesest keda enam ei ole ja kes on mõjutanud maailma kus me elame. Võtan seda raamatut tõena? Tõde? Bah, ta kinnitab minu tõekspidamisi. Tõde pole olemas, vähemalt ajalooraamatutes :D. On vaid kellegi seisukohad möödunud ajast, ja see ongi hea…

Vaata raamatut meie poes http://vanajahea.ee – Elulood
“Julianus Apostata – viimane pagan” – Adrian Murdoch

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: