Posted by: libarebane | 03/04/2011

“Bukinisti surm voodis, lämmatatud raamatutega… ehk ära võta tööd voodisse.”

Kui mingid loomad korjavad oma varusid põske, siis minul on selleks kujunenud voodi. Voodi on suur põsk, mis õnneks on nii suur, et mõni normaalne raamatukogu mahub sinna ära. Ja sellest ka siis hirm, et öösel end keerates mõnusasse rulli võivad nad sind lihtviisiliselt ära lämmatada. Tatsan siis täis usku ja raamatu koormaga taas riiuli juurde ja üks, kaks, kolm asetan nad riiulisse tagasi. Ehk siis hiljem on nende aeg minust inimene vormida. Ja õhtul voodis laiutades tunnen vabadust. Mul ei ole kohustust lugeda end magama. On ju see uneaeg nii väärtuslik, et samm raamaturiiuli juurde on nagu arsti ettekirjutuse eiramine. Kaheksa tundi und ju kohustuslik inimesele. Iga minut on arvel.

Ja see on asi, kus ma vaatan end uue pilguga. Mulle ei meeldi enam lugeda. Ma olen lõbust vorminud töö. Ehk et teha midagi õrnuse ja armastusega, olen hoopis vorminud midagi töö sarnast. Ma ei saa ju palka lugemise eest? Milleks ma pingutan nii õudsalt ja piinlen? See on siis soov saada loetud kõik, mis kunagi kirjapandud? Bah, absurd. Ja milleks? Võtan raamatute lugemisel väikse tagasisammu. 20 raamatu samaaegse lugemise asemel valin välja kolm.

Need on “The Gnostic Gospels” – olen materialist ja ateist, kuid seda koos Jumalaga iseendas. Kui mu uksetaha tuleksid “pühalaste” asemel gnostikud, siis teeks neile teed ja pannkooke.

Sest:

“Yet to know oneself, at the deepest level, is simultaneously to know God; this is the secret of gnosis. Anothes gnostic teacher, Monoimus, says:

Abandon the search for God and the creation and other matters of a similar sort. Look for him by taking yourself as the starting point. Learn who it is within you who makes everything his own and says, “My God, my mind, my thought, my soul, my body.” Learn the sources of sorrow, joy, love, hate… If you carefully investigate these matters you will find him in yourself. “

Raamat ise on seletus tekstidest, mitte tekstid ise. Ehk siis ma loen kellegi arvamust neist. Ehk siis olen end viinud tarbija seisusesse ilma soovita süveneda argumentidesse ja arutelusse. Loen seda raamatud nagu tõde. Mis on muidugi vale (ära hakka!). Ma olen pinnapealne olend ja mulle on see õigustus, teiseks on minu ametinimetus midagi muud kui pühade tekstide lugemine võiks eeldada.

Teiseks on Ain Kalmuse “Juudas”, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1969. Väliseestlased ja nende raamatud. Ning lugu Juudasest. Peale “Meister ja Margarita” oma üheks eluraamatuks tunnistamist on mul nõrkus selle teema vastu. Ja just inimeste tõlgendused läbi nende oma elu, sündmustest, mis toimusid 2011 aastat tagasi. Ja just, et see raamat on kirjutatud inimese poolt, kes on kodunt äraaetud ja oma elu alustanud uuesti, annab raamatule oma värvid juurde. Muidugi võin ma selle ka juurde mõelda. Mis siis, mina loen ja loen vaid endale.

Ma usun, et kõik on läbi elanud selle:

Puude juurde jõudes leidis ta (Juudas) ühe varjulise koha. Seal laskus ta kõrbenud rohule, toetas küünarnukid põlvedele, lõua rusikatele ning jäi nõnda istuma. Kõik oli ta peast võetud, hommikune elevus, eilne erutav ülevus, Õpetaja (Jeesus), kuningriigi tõotus ja ta enda lootused.

Kõik Jaeli (esimene armastus) pärast. Ta katsus teda oma südamest välja kiskuda. Ta oli seda juba ammu teinud. Ta oli uskunud, et kõik on möödas. Kuid nüüd tulid mälestused nagu kaarnad õhtul kõrrepõldudele, käratsedes, nokkides, sajatades. … “

Tema puudutus, kes on ikka veel sinu südamepankur on meeles igavesti. Seda puudutuse mälestust, pole võimalik enam tagasi küsida. See on igaveseks ära antud ja ta on nagu alatine patukahetsus, millel pole lõppu. Ja kui oled üksi ja sa tunned end põimuvat igavikuga ning üksindusega, läheb su käeselg kananahale, kuna meenus tema viiv puudutus sinu käeseljale, tema oma kelle käes on sinu süda … See on nii valus, kuid samas nagu uks paradiisi.

Kolmandaks, Gert Helbemäe “Sellest mustast mungast”, ei kommenteeri hetkel kuna alustasin II osaga ja täna alles sain I osa. Nii et pühin oma mälust II osa alguse ja alustan I – ga.

Nii et 20-st on saanud 3. See ei peaks meenutama tööd enam. Ja ma võtan rahulikult. Sest tähtis ei tulemus vaid tegevus ise, et saavutada see tulemus.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: