Posted by: libarebane | 27/03/2011

“Saladused ja valed”

Autor: Gordon Thomas

CIA teadvusekontrolli ja bakterisõja programmi ajalugu.

Autor

Gordon Thomas on neljakümne raamatu autor. Neid on müüdud kokku rohkem kui 45 miljonit eksemplari. Mõned neist on kuulunud US Book of the Month Club´i, Literary Guild´i ja Readers Digest Book Club´i põhivalikusse. Ta on pälvinud kaks Mark Twaini Seltsi auhinda. Seitsme raamatu põhjal on vändatud filmid, sealhulgas viiekordselt USA filmiakadeemia auhinnale kandideerinud Voyage of the Damned ja Enola Gay, mis võitis Emmy konkursil väliskriitikute auhinna. Experiences võitis žürii ja kriitikute auhinna Monte Carlo filmifestivalil. Edgar Allan Poe auhinna on saanud Shipwreck. Stsenaarium Underpass sai 1998. aastal parima adaptsiooni auhinna Mipcom´i filmifestivalil Cannes´is, selle põhjal väntas filmi Londoni Accolate Films.

Thomas bestsellerist Gideon´s Spies: The Secret History of Mossad sai tähtis dokumentaalteos, mille ta kirjutas ja luges sisse Briti telekanalile Channel 4 ja mida hiljem näidati kogu maailmas. See teos sündis pärast kolmeaastast uurimistööd, mille jooksul tal oli pretsedenditu võimalus suhelda Mossadi tähtsamate töötajatega. Raamatuna on sel olnud rahvusvaheline levik. The Assassination of Robert Maxwell: Isreal´s Super Spy on kirjutatud kahasse Martin Dilloniga.

Gordon Thomas kirjutab luureartikleid ajalehtedele The Sunday Express (ÜK), El Mundo (Hispaania), Welt Am Sonntag ja Bild (Saksamaa), Wprost (Poola) ja Daily Telegraph (Austraalia). Ta on kommenteerinud päevasündmusi BBC ja USA televõrkudes, samuti pidanud loenguid luuremaailma saladustest.

Märkmeid usutletute kohta.

Enne kohtumist Bill Buckleyga olin ma tundnud paljusid luureteenistuste liikmeid, kes olid avaldanud mõtteid CIA kohta. Mõned kadestasid selle suurt eelarvet ja ligipääsu uusimale tehnoloogiale, teised pidasid agentuuri süüdlaseks mõnes suurimas Teise maailmasõja järgses luurekatastroofis. Bill Buckley aitas need lahknevad arvamused minu jaoks mõistetavaks teha. Meie vahel tekkis vaimne side, mis kasvas tõeliseks sõpruseks. Aja möödudes sugenes mu ajusoppi mõte, et kui Bill erru läheb, lubab ta ehk mul oma loo kirja panna: kahtlemata oli see niisama paeluv kui mis tahes teise agendi mälestusteraamat, mida olen lugenud.

Buckley röövimine ja sellele järgnenud surm tegid nendele plaanidele lõpu. Sellegipoolest tahtsin ma jutustada tema elukäigust vähemalt nii palju, kui suudaksin kildhaaval kokku panna kõigest sellest, mis ta oli mulle jutustanud, ja märkmetest, mis ma tema loal meie vestluste kohta olin teinud. Need moodustasid käesoleva raamatu raamistiku. Kuid tabamaks Billi sellisena, nagu ta tegelikult oli või vähemalt kuidas mina teda nägin, oli mul vaja laiendada seda raamistikku ja haarata kaasa tema karjääri kõige draamatilisem episood. Kahtlemata oli see tema kaasamine CIA projektidesse MK-ULTRA ja MK-SEARCH. Ta oli näinud pealt Ewen Cameroni tööd Allan Memorial Institute´is. Lõpuks langes ta ise teise meedikust piinaja, nimelt Aziz al-Abubi ohvriks.

Minu uurimistöö oli hootine ja venis mitmesse aastasse. See hõlmas reise Montreali ja muudesse Kanada paikadesse, Washingtoni, Iisreali ja lõpuks ka Beirutisse. Puhuti tundus see lugu nii hingemattev, et kaldusin asja pooleli jätma. Kuid 1999. aastal keelitas vana sõber, filmilavastaja ja -produtsent Kevan Barker, keda on ammu köitnud salaluuremaailm, mind projekti juurde tagasi tulema – võttes seekord sihiks filmistsenaariumi.

Ma polnud filmimustandiga veel kuigi kaugele jõudnud, kui taipasin, et mind rahuldab siiski vaid raamatu kujul esitatud lugu CIA teadvusekontrolli eksperimentidest, nähtuna suuresti läbi Bill Buckley silmade ja lõppedes Billi enda surmaga dr al-Abubi käes. Sellest võiksin hiljem adapteerida stsenaariumi. Viimasel puuduks küll Hollywoodi traditsiooniline kosutav lõpp, kuid Kevan ütles, et see ei loe. Ta soovis, et film oleks “jäik ja sünge, nagu luuremaailm tegelikult ongi”. Ma naasin uurimistöö juurde ja kirjutasin selle, mida te nendel lehekülgedel olete lugenud. Eraldi märkimist väärivad paljud inimesed, kes minu abistamiseks ohverdasid aega ja vaeva.

Oma aega ja sõprust kinkis mulle muidugi Bill. Tema arutlused luureküsimuste üle olid hindamatud. Nende kolme kümnendi jooksul, mis ta CIAs teenis, hakkasin ma tema sõnade põhjal agentuurist sotti saama. Tema seisukohti tähtsustas seik, et tavaliselt rääkis ta ilma süüdistamise ja kahetsemiseta. Ainus kord, kui ta nimetatud tundeid ilmutas, oli meie keskustelu Sidney Gottliebist ja Ewen Cameronist. Ta tegi mulle selgeks, et see, mida need mehed korda saatsid, oli moraalselt väär ja vääris paljastamist.

Ma võlgnen talle suuresti selle eest, kuidas ta asju meelde tuletas või kontrollis oma päevikute põhjal: nagu paljud luureametnikud (näiteks mu kadunud äi, kunagine M16 töötaja), tegi Bill Buckley ohtralt märkmeid. Muu hulgas võimaldasid need tal leida kinnitusi Frank Olsoni loole. Tema märkmed ja mälestused pakkusid ka väärtuslikke sissevaateid CIA teadvusekontrolli programmidesse ja agentuuri koostöösse Fort Detrickiga keemia- ja biorelvastuse vallas. Mitmel moel on ta käesoleva raamatu põhiallikas. Kui tema meenutustes on vigu, võtan ma vastutuse tema nimel enda peale.

Heldelt jagas oma aega ka dr William Sargant. Ma olin temaga tutvunud teleprodutsendina Londoni BBCs. Ta oli mitme minu saate konsultant. Hiljem säilitasime sidemed ja usaldusliku vahekorra, mis laskis tal rääkida dr Gottliebist, dr Cameronist ja programmidest MK-ULTRA ja MK-SEARCH avameelselt, samuti sellest, mida ta teadis bakterisõja kohta.

Kord õhtusöögil tema kodus väitis dr Sagant, et ta ei näe midagi väära selles, et oli oma ülemusi Briti salaluuretalituses informeerinud Frank Olsoni reageeringutest pärast reisi Saksamaale ja vajadusest keelata talle edaspidi juurdepääs delikaatses ainevallas tegutsevatele Briti uurimiskeskustele. Dr Sagant ütles, et sellegipoolest oli Olsoniga juhtunu teda sügavalt šokeerinud. Ta süüdistas mõrvas dr Gottliebi “kinnisideed lahendada teadvusekontrolli probleem. Iga asi ja igaüks, mis seda ohustas, tuli kõrvalada.” Nii seletas asja mu võõrustaja.

Pisut enne oma surma kinkis Sargant mulle allkirjastatud eksemplarid kolmest raamatust, mis ta oli eraviisiliselt trükkinud lähemate sõprade jaoks – “Võitlus teadvuse pärast” (Battle for the Mind), “Rahutu teadvus” (The Unquiet Mind) ja “Anastatud teadvus” (The Mind Possessed). Igale inimesele, kes tahab sügavamalt mõista stressist vaevatud teadvuse ja teadvusekontrolli eri tahke, pakuvad need hindamatuid vihjeid. Oma vaateid väljendades seadis dr Sagant tingimuseks, et ma ei omista sellist informatsiooni talle tema eluajal. Ma nõustusin ja me pidasime ühendust regulaarselt kuni tema surmani 1988. aastal.

Kirjastus Olion, 2010

Vaata ajalooraamatuid (maailma lugu) meie poes: vanajahea.ee – Ajalugu/Maailma lugu

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: