Posted by: libarebane | 20/03/2011

“Poltaava: Ühe armee häving”

Autor: Peter Englund

Proloog.

1. Hermeliin

Mälu on õige kummaline. Tähelepanuväärne episood hermeliiniga püsis tal selgelt meeles veel kaua pärast katastroofi traagilist finaali ning enne surma vangipõlves.

See juhtus kolmandal päeval. Oli lämbe ja kuum, selge südasuvine päev. Väsinud ja hall, vaevatud kõhulahtistusest ja suurest kuumusest, otsis ta magamiseks jahedat kohta. Keegi, kes ta kaebust kuulis ja armetut seistundit nägi, ehitas improviseeritud päikesevarju. Väikese vankri kõrvale asetati paari standarti küljest võetud varrastele mantel. Tänulikult võttis ta kuue ja vesti seljast, mõned teised riided laotati maha, kübarast ning kokkukeeratud mantlist sa padi.

Olles lamanud vaid mõne hetke, tundis ta midagi ebameeldivat: pea all liigutas end miski. Ta tõusis hirmunult üles – sea võis ju olla madu või muu ohtklik olevus. Ent mantli põhjalik uurimine ei näidanud midagi. Mees järeldas, et ta tekitas liigutused ise ning heitis taas pikali. Möödus hetk. Taas oli pea all liikumist tunda, sedapuhku tugevamalt. Ta hüppas üles ja kergitas tasakesi mantlit. Kübarast vupsas välja hermeliini pea, mis tõmbus kiiresti tagasi. Mees haaras kiiresti kübaral servist ning loom oli käes. Mõned lähedalolnud kutsuti vaatama ja ta näitas, kuidas ta elusa hermeliini kübarasse püüdis. Keegi pani kätte paksu kinda ning haaras siplevast loomakesest, keda uuriti suure uudishimuga.

Talle lõi pähe mõte: nii nagu see hermeliin, olid nemadki kõik vangid. Nii nagu loomake, keda nüüd kinni hoiti, olid nad ka ise lõksu roninud. Mees palus hermeliini lahti lasta ning saatis Jumalale oma mõtte ja palve: niisamuti nagu see vangistatud loomake nüüd vabaduse ootamatult tagasi sai, võiks ka nemad mingil imelisel moel “sellest paigast terve nahaga pääseda”.

Sel ajal juhtus nii mõndagi. Nii külma talve ei mäletanud keegi ja Prantsusmaad tabas taas näljahäda. Inglismaal hakkas Richard Steele välja andma hiljem tuntud ajakirja The Tatler ning Itaalias hakati välja kaevama Herculaneumi linna. Tšiili ranniku lähedal, Juan Fernandeze saarestikust võttis üks laev pardale hüljatud meremehe Alexander Selkirki. Temast sai Robinson Crusoe prototüüp. Kandahari afgaanid tõusid üles pärslaste vastu ning Jaapanis tuli võimule uus ja reformimeelne šogun Tokugawa Ienobu. Ja kusagil Venemaal lasi üks mees vabaks kinnipüütud hermeliini, see oli kui loits, mis pidi katastroofi ära hoidma. Mees ei võinud teada, et vähem kui ööpäeva pärast viib ta ise selle katastroofi lõpule.

Järelsõna

1980. aastatel oli Rootsi ajalooteadus omamoodi kriisis. Mitte et ajaloolased poleks endistviisi uurinud ja oma uurimistulemusi avaldanud, kuid laiemale avalikkusele läksid nende tegemised ja akadeemilised vaidlused üha vähem korda. Siis tuli Englund oma 17. sajandi Rootsi aadli poliitilist maailmapilti analüüsiv doktoritöö kõrvalt kirjutatud esikteosega “Poltaava: Ühe armee häving” ning kõik muutus peaaegu ületöö. See on muidugi suur lihtsustus, ent selles on tõtt. See raamat tekitas Rootsis ajalookirjanduse buumi.

P. Englundi “Poltaava” ilmus oktoobris 1988 ja muutus otsekohe bestselleriks. 8,7 miljoni elanikuga Rootsis on seda trükitud 248 000 eksemplari, raamat on tõlgitud prantsuse, inglise, vene, soome, taani, norra, läti, poola ja nüüd siis ka eesti keelde.

“Poltaava” kõmulise edu järel on P. Englund avaldanud oma doktoritöö “Ohustatud maja”, Kolmekümneaastast sõda käsitleva “Vaenuaastad”-, selle järje, ühtlasi Karl X Gustavi eluloo “Võitmatu”, kuninganna Kristina eluloo “Hõbemask”, esseekogumikud “Mineviku maastikud”, “Kirjad nullpunktist” ja “Vaikuse ajalugu” ning kahasse Kristian Petriga kirjutatud ajaloolise romaani “Ma müristan”. Kõiki neid teoseid, akadeemiline dissertatsioon ehk välja arvatud, on saatnud nii kodu- kui välismaal sama suur huvi kui “Poltaavat”.

Paralleelselt on P. Englund tegelenud meediatööga ja õpetamisega Uppsala ülikoolis, alates 2001. aastast aga professorina Dramatiska Institutenis Stockholmis. Ta on saanud mitmeid kirjandusauhindu ja aastast 2002 on ta Rootsis Akadeemia liige – suurim tunnustus, mis Rootsis ühele kirjanikule osaks võib saada, jättes muidugi kõrvale Nobeli kirjanduspreemia, mida omistab seesama Rootsi Akadeemia.

Eesti keeles tutvustati “Poltaavat” põhjalikult juba 1989. aastal  (vt: M. Laidre. Ühe armee häving: Poltaava lahing argiajaloo vaatenurgast. – Akadeemia, 1989, 8, 1663-1680). Nõnda kiire huvi on ka mõistetav – nii raamatu erakordsuse pärast, seetõttu, et lahingu vaatlemine mitte läbi väejuhtide, vaid pigem lihtsõdurite silmade on eestlasele eriti arusaadav, kui ka seetõttu, et Poltaava lahing on selles osalenud arvukate Eesti- ja Liivmaalt pärit sõdurite, ohvitseride ja kindralite tõttu ka osa meie endi sõjaajaloost. Rääkimatagi siis lahingu mõjust Eesti edasisele saatusele.

Üksikuid Eesti alalt värvatud mehi oli Poltaava lahingu eel ja ajal ilmselt paljudes Rootsi peaarmee väeosades, kuid nende umbkaudsetki arvu ei ole võimalik välja selgitada. 1708. aasta suvel Riiast peaarmee poole teele asunud ja Lesnaja lahingus lüüa saanud kindral A. L. Lewenhaupti korpusse kuulusid Eesti- ja Liivimaalt Liivimaa aadlilipkond (200 meest), Saaremaa maatragunipataljon (300 meest; selle väeosaga olid liidetud ka Eestimaa maatragunite riismed), kindralmajor W. A. von Schlippenbachi tragunirügement (600 meest) ja ooberleitnant G. C. Skoghi värvatud tragunipataljon (300 meest). Jalaväest olid kaasas ooberst A. C. De la Gardie värvatud rügement (880 meest), mida juhtis ooberstleitnant Freyburg, ning Saaremaa maapataljon (580 meest). Lesnaja lahingus ja sellele järgnenud segadustes osa mehi langes, sai haavata, sattus vangi või deserteerus, kuid osa jõudis kuningliku peaarmee juurde. Kui suured kaotused siinsetes väeosades tolles lahingus ja järgnenud sündmustes täpselt olid, pole teada, kuid näiteks Saaremaa pataljon kaotas Lesnajas oma arvatavasti viiest lipust neli (vt. lähemalt K. Kroon. Kolm lõvi ja greifi all Põhjasõjas: Eestlased ja lätlased Rootsi armees, nähtuna sotsiaalmajanduslike muutuste taustal 17. sajandi lõpul – 18. sajandi alguses. Tallinn: Argo, ilmumisel). Et kogu Lewenhaupti korpusest jõudis Ukrainasse veidi enam kui pool, võiks oletada kuni 1500 eesti- ja liivimaalase sinnajõudmist. Vast umbes pooled neist võisid olla eestlased. Mingi arv kaasmaalasi ootas neid juba ees. Järgnenud, Poltaava lahingule eelnenud aasta niitis neist omakorda pooled.

Lewenhaupti nõrgenenud väeosad liideti allüksuste või isegi üksikute meeste kaupa peaarmee rügementidega. De la Gardie rügemendi ja Saaremaa maapataljoni riismed liideti Västerbotteni rügemendiga, milles oli Poltaava lahingu ajaks järel üldse vaid 600 võitlusvõimelist meest. Västerbotteni rügement kuulus Poltaava lahingus kindralmajor G. C. Roosi kolonni, mis eksis teelt, kaldus kõrvale ja seoti ebavõrdsesse võitlusse, mis lõppes ellujäänute alistumisega. Aastatel 1722-1723 Vene vangilaagreist vabanenud meeste järgi teame, et rügemendis oli ka alistumishetkel ikka veel saaremaalasi. Rügemendi ülem ja pataljoniülemad Poltaava lahingus – ooberst G. von Fock, ooberstleitnandid J. C. von Sass ja J. G. von der Osten-Sacken – olid igatahes kõik baltlased.

Omaette üksusena säilinud Liivimaa aadlilipu 68 ratsanikku olid lahinguhommikul Puškarjovkas voori juures ja langesid hiljem Perevolotšnas vangi. Samas vangistati ka ajalookirjanduses tuntuimad eestlastest ohvitserid Rootsi armees – J. A. Meijerfeldti (selles raamatus – Meijerfelt) värvatud tragunirügemendi kapten (vabanemise järel 1723 ooberstleitnant) Thomas Jörist ja tema noorem vend kornet Johan. Nende rügement asus lahingu ajal Novõje Senzjarõs, umbes 35 km lahinguväljast eemal.

Saaremaa maatragunite eskadron liideti Schlippenbachi tragunirügemendiga, mille roll Poltaava lahingus on ebaselge. Ilmselt see rügement lahingus ei osalenudki, vähemalt omaette tervikväeosana mitte. Muide, Rootsi armee alistumise järel Perevolotšnas läks see rügement õige pea üle Vene teenistusse – välja arvatud selle Eesti ajalookirjanduses nii negatiivse renomee omandanud komandör. Erinevalt vangilangenud rootslastest ja soomlastest tegid järgnenud kuudel ja aastatel ilmselt sama enamik Eesti- ja Liivimaalt pärit mehi, nii ohvitserid kui reakoosseis. Igatahes oli pärast Põhjasõja lõppu vabanenud sõjavangide seas eesti- ja liivimaalasi suhteliselt vähe.

Perevolotšnas langesid vangi ka selles raamatus korduvalt esinenud kaks hilisemat eestimaalast Rootsi feldmarssalit – Berndt Otto von Stackelberg seenior (ka tema samanimeline poeg Berndt Otto juunior teenis mõne aastakümne möödudes välja feldmarssali aukraadi) ja Carl Gustaf von Dücker.

B. O. von Stackelberg (1662-1734) teenis nooruses Hollandi, seejärel Prantsuse armees, tõustes kümne aastaga kapteniks. Põhjasõja algaastail oli ta esmalt kindral O. Vellingki adjutant, komandas siis ooberstleitnandina üht jalaväepataljoni Schlippenbachi väliväes, seejärel ooberstina Pori jalaväerügementi. 1704. aastast teenis ta Lewenhaupti komando all Kuramaal ja Riias. 1706 ülendati ta kindralmajoriks, 1708 oli Lewenhaupti korpuses jalaväeülem ja 1709 juhatas Poltaava lahingus ühte nejast jalaväekolonnist. Selle eesotsas murdis ta läbi reduutide liinist ja osales saatuslikus rünnakus Vene peaväe vastu. Põgenemise alates üritas ta oma mehi peatada, kogus neid enda ümber käputäie ja läks nende eesotsas viimasele vasturünnakule, kuid langes siis vangi. Vabaneda õnnestus tal alles Põhjasõja lõppedes, mil ta suundus Rootsi, kus ülendati 1722. aastal jalaväekindraliks ja määrati Soomes asunud vägede juhatajaks. 1727 sai kuningas Fredrik I-lt feldmarssali auastme ja vabahärra tiitli.

C. G. von Dückeri (661-1732) karjäär kulges esialgu aeglasemalt, ent hiljem seda uhkemalt. Põhjasõja esimestel aastatel oli ta üks kuninga adjutante, ooberstiks ja ühe värvatud tragunirügemendi komandöriks tõusis 1706. (Seda rügementi kutsuti muide ka Pommeri tragunirügemendiks, sest sealt pärines selle esialgne tuumik, kuid hiljem täiendati seda Kuramaalt ja Liivimaalt värvatutega, nii et selles võis teenida ka eestlasi.) Oma rügementi komandas see agressiivse loomuga ohvitser ka Poltaava lahingus. Ta osales alistumisläbirääkimistel Perevolotšnas ja langes seal ka ise vangi. Peatselt vahetati ta välja Narva lahingus vangi langenud polkovnik Peter Leforti, tsaar Peetri kunagise sõbra ja mentori Franz Leforti vennapoja vastu. 1710 ülendati ta kindralmajoriks, 1711 kindralleitnandiks ja 1713 täiskindraliks. Põhjasõja teisel poolel sõdis Dücker peamiselt taanlaste, saksilaste ja preislaste vastu Skanes, Pommeris, Holstenis ja Norras. Muuhulgas oli ta 1714. aasta detsembris Stralsundi komandant, kui sinna saabus lõpuks Türgi valdustest lahkunud ja väheste saatjatega läbi Euroopa ratsutanud Karl XII. 1715 kaitses ta seda rootslaste viimast tugipunkti Saksamaal Taani-Preisi-Saksi ühendarmee vastu kuue kuu vältel, kuni viimase võimaluseni, alistumise järel aga korraldas enda ja oma staabi põgenemise. Pärast kuninga hukkumist 1718 sai tast Riigipäeva liige, 1719 feldmarssal ja krahv, 1720 Sõjakolleegiumi president – niisiis Rootsi maavägede üldjuht Põhjasõja lõpus. Tema edasine poliitiline tegevus ja Sõjakolleegiumi juhtimine, mis kestis kuni surmani, pole meie teema seisukohast enam oluline. Kahtlemata polnud Dücker sellise kaliibriga väejuht kui feldmarssalid C. G. Rehnsköld ja K. M. Stuart või kindral Lewenhaupt, kuid sama kindel on, et ta ei ole ära teeninud nii üleolevat hinnangut, nagu talle P. Englundilt osaks saab. Meenutame aga, et samasuguse skepsisega suhtub Englund ka Karl XII-sse ja kogu rootslaste tippjuhtkonda.

Tuntuimaks Poltaava lahingus vangi langenud liivimaalaseks oli aga kahtlemata ka tavalugejaile tuttav kindralmajor W. A. von Schippenbach (1658-1739). Teda on ajalookirjanduses tavaks pidada vastutavaks Eesti- ja Liivimaa kaitse kokkuvarisemise eest Põhjasõja algaastail, ebapädevaks, vaata et äraandjaks. Tegemist oli siiski vilunud professionaaliga. Kapteniks tõusis ta juba Karl XI sõdades ja teenis seejärel majorina Rootsi Pommeris. Kodumaale naasmise järel sai tast Liivimaal maanõunik ja 1688 Riias paiknenud E. Soopi rügemendi ooberstleitnant. Suure reduktsiooniga alanud tülis krooniga toetas ta J. R. von Patkuli juhitud Liivimaa aadlipositsiooni – kuid millised Liivimaa aadlikud seda ei teinud! Igatahes, nagu ka nendesamade liivimaalaste väga suur enamus, jäi ta ühtlasi Rootsi kroonile lojaalseks. Juba 1693 leiame ta ooberstleitnandi ametikohalt prints Karli – tulevasse Karl XII -ihurügemendist. Kuningas tundis teda niisiis kõige järgi otsustada hästi.

Paistnud energilise ja initsiatiivika ratsaväekomandörina silma päris Põhjasõja alul, jäeti ooberst Schlippenbach Karl XII poolt väikese Liivimaa väliväe juhatajaks, kui kuninga peaarmee 1701. aasta suvel Riia alla ja edasi Kuramaale suundus. Schlippenbach ei olnud siiski mitte ainus, vaid üks kolmest Läänemereprovinste kaitsma jäetud komandörist, niigi väga vähesed väed olid niisiis algusest peale killustatud, ja see polnud tema süü. Lisaks polnud tal alul peaaegu üldse jalaväge ning see, mis hiljem lisandus, kujutas endast peamiselt kohalikke, alles vähese väljaõppega ja ilma väeosatraditsioonideta eesti ja läti üksusi. Kuninglik armee – vaatamata esialgsetele plaanidele – Liivimaale ei naasnud, vaid sekkus esmalt kodusõtta Leedus ja kadus seejärel Poolasse. Schlippenbachile korduvalt lubatud täiendused läkitati iga kord kuninga nõudel hoopis peaarmee juurde. Pole siis ime, et Schlippenbach esimeste väikeste võitude ja kindralmajoriks ülendamise järel mitmekordses ülekaalus vastaselt Erastvere ja Hummuli all lüüa sai. Mõlemal korral suutis ta siiski oma väliväe tuumiku, kogenumad ratsaosad päästa. Arvatust erinevalt ei killustanud tema oma nappe jõude täiendavalt, ei püüdnud kaitsta kogu piiri, igat punkti, nagu kuninga algne käsk ilmselt ette nägi, vaid koondas oma jõude nii palju, kui see võimalik oli. Venelaste suure rüüsteretke ajal 1703 ei teinud ta siiski peaaegu mitte midagi ning Narva ja Taru deblokeerimiseks 1704 tegi ta väga vähe – kuid tal oli selleks ajaks juba kindel suunis suuremate välilahingutega mitte riskida, säästa oma väeosi tulevikuks. Kas saaks väita, et tal tema käsutuses olnud vägedega oleks reaalseid võimalusi nimetatud linnade päästmiseks?

Aastast 1704 oli ta Eestimaa asekuberner, mida tavatsetakse tõlgendada tema tagandamisena. Tegelikult kandus sõjategevuse raskuspunkt aina kaugemale lõunasse, käsile tuli võtta teistlaadsed ülesanded, Eestimaale jäänud vähesed üksused allusid talle aga edasi. Liivimaa väliarmee olemast lakates sai ta lihtsalt teise, oma auastmele igati vastava ametikoha. 1708. aasta sügisel saabus Schlippenbach koos Lewenhaupti korpuse riismetega Ukrainasse peaarmee juurde, ent edasistes sündmustes erilist rolli ei mänginud. Poltaava lahingumöllus langes ta väikese ratsasalgaga luurel olles vangi. Ta vabastati tsaari käsul 1712 – kaks aastat pärast seda, kui Eesti- ja Liivimaa rüütelkonnad ja linnad olid juba kapituleerunud. Reetmine? Kuid mida oleksid nad maa ja rahva edasisest sõjast säästmiseks pidanud tegema? Ja kes keda õieti reetis – kas nemad kuninga või kuningas aastateks piisava abita jäetud Läänemereprovintsid?

Juba 54-ne Schlippenbach astus 1712. aastal Vene teenistusse. Sõjategevusest Schlippenbachil siiski enam erit osa võtta ei tulnud. Vaid väikese, ainult sõjapropagandas suureks paisutatud Hanko merelahingu ajal 1714 aastal kamandas ta galeeridele ja paatidele pandud Rjazani jalaväepolku ja ülendati pärast lahingut kindralleitnandiks. Hiljem tegeles vananev kindral Peterburis administratiivsete ülessannetega, alul Sõjakolleegiumi liikmena (salanõuniku auastmes), alates 1718. aastast ka kui kõrgema sõjakohtu liige. Selge see, et ka W. A. von Schlippenbach ei olnud mingi sõjageenius, et ta ei teinud kõike temast sõltuvat (kas keegi kunagi kusagil teinud?), ja et näiteks A. L. Lewenhaupt oleks tema ülessannetega ilmselt kõvasti edukamalt hakkama saanud, kuid selge on ka, et eesti ajaloolaste üheselt eitav hinnang tema tegevusele on vähemalt ülepakutud.

Andres Adamson

Kirjastus: Argo, 2006

Vaata ajalooraamatuid Euroopast meie poes: http://vanajahea.ee – Ajalugu/Euroopa

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: