Posted by: Fleo | 14/03/2011

Kolm väga-väga vana „Loomingu“ raamatukogu raamatut

Jerome David Salinger „Parim päev banaanikala püügiks“ LR 3, 1966
Herbert George Wells „Võlupood“ LR 34, 1966
Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski „Tigu nõlvakul“ LR 15/16, 1971

Mõni aeg tagasi sattus kätte ports „Loomingu“ raamatukogu vanu väljaandeid, millest esimestena sai koheselt läbi loetud ülalmainitud kolm. Wells ja Strugatskid on ulmekirjanduse valdkonnast. Kui arvestada, et Salingerist arusaamiseks on vaja tema raamatutes kirjeldatava isiklikku läbi elamist või pingsat ajutegevust (mõtlemist), et osaltki temast aru saada, siis võib tinglikult kanda ka Salingeri ulmekirjanduse valdkonda. Žanrilt ta seda muidugi ei ole.

Sügavaima mulje (tunded) jättiski Salinger. Ülimalt lihtsakoelised jutud ülimalt sügavamõttelise ja mitmekihilise sisuga. Ajatu! Ja kui mitmeti tunnetatav. See tähendab, et see, mida mina lugesin nendest juttudest ei ole ega saa olema sama, mida loeb keegi teine – mida loevad kõik teised, kes need jutud läbi loevad. Arvan, et nii palju kui on lugejaid, nii palju on ka erinevaid arusaamasid, sest kõigil meil on oma lugu, oma ajalugu ning sellest tulenev mõistmine.

Minu jaoks räägib Salingeri jutustus „Parim päev banaanikala püügiks“ sõjajärgsest elust, ühest selle episoodist, ühest perekonnast, ühest mehest, ühest riigist. Tagasitulekust koju. Kõik on normaliseeerumas, elu läheb edasi, nüüd võib endale juba lubada ka puhkust kuurordis, esimesed taaskogunenud jõukuse märgid.Teisalt need, kes tulid sõjast. Siin küll teisest maailmasõjast, aga kohaldada saab seda ükskõik millise sõjaga või pikema eemalolekuga kodust – olukorda, kus elatakse oma kinnises, eraldatud kogukonnas, omade seas ja unistatakse üleidealiseeritud kodust. Konflikt seisneb (minu jaoks) selles, et tulles koju avastad, et see ei ole enam see kodu, kust lahkusid. Endine kodu on edasi liikunud, aga mitte selles suunas, kuhu liikusid sina. Muljed, läbielamised, elu tervikuna nendes kahes dimensioonis on kardinaalselt erinevad. Kas on võimalik „oma seljakotiga“ jõuda järele sellele, kuhu on jõudnud see, kuhu sa nii väga tagasi igatsesid? Kas on võimalik sellest uuest maailmast aru saada? Millal? Kas see uus maailm saab aru sinust? Millal? Kõik see on üks suur pettumus, ükskõik kui väga sa ka ei püüa saada taas „normaalseks“, jõuda järele sellele uuele maailmale. Ja kui enam ei suuda üritada, jääb üle vaid üks – lahkuda. See ei pea olema fataalne, nagu on raamatus. Minna tagasi „omade“ juurde ei ole, loomulikult, lihtsalt võimalik. Aga lahkuda tuleb. Sellelt „rongilt“ tuleb maha astuda, tuleb loobuda tagaajamisest. Siis on võimalik liikuda edasi, oma rada mööda, alustades uuesti. „Oma seljakott“ jääb endiselt selga, aga see muutub ajalooks, vaikselt tuikavaks armiks – see ei kisu enam kättesaamatusse minevikku, kuristikku, piinaks endale ja teistele.
Aga see oli vaid üks mõte, üks tunne. Oli veel teisigi, ja on neidki, millest ma siiani aru ei saa. Ja seda kõike vaid kaheteistkümnest leheküljest.
Kokku on raamatus viis juttu ja 75 lehekülge. Kõiki neid ma ei mõistnud, aga nad „tiksuvad mul kuklas“. Mul on veel ruumi elada …

Strugatskite „Tigu nõlvakul“ meenutas mulle meie nõukogude-aegset absurditeatrit. Jällegi üks väga mitmekihiline jutustus, millest arusaamiseks on vaja raamat kindlasti lõpuni lugeda. Samas on kindlasti vaja kujutada end 1960-70-ndate Nõukogude Liitu; ellu, mida tavaline nõukogude kodanik elas. See elu tuleb viia ulmekirjanduse valdkonda ning meie ees hakkabki lahti kooruma kogu tolleaegse elu absurdsus ja nõmedus, lootusetus sellest välja pääseda, kuni selleni, et muutud ise osaks sellest süsteemist. Väga, väga meisterlik! Mida küll mõtles tolleaegne tsensuur, et seda avaldada lubas!?

Wellsi oli aga lihtsalt hea ja kerge lugeda. Ei mingeid supermasinaid või üliinimlike võimetega inimesi või inimlike võimetega roboteid. Ei mingit tehnokräppi varjamaks näiteks asjaolu, et sisu/mõtet tegelikult ei olegi! Wellsis on sisu – kantud meeldivates, pastelsetes toonides ulmemaailma. Nimetaksin seda sotsiaalseks ulmeks. Küll on tore unistada igasugustest võimetest ja väga erakorralistest juhtumustest, mis võiksid toimuda meie elus, uutest avastustest. Aga on neid meile siiski alati vaja? Mis on tagajärjed? Oleme me nendeks küpsed? Arvan, et igaüks oskab tuua vähemalt ühe näite, kus uus leiutis on toonud inimkonnale tervikuna rohkem kahju kui kasu. Vähemalt esialgu. Ja kõik me oleme kogenud, et on unistusi, mis oleksid võinudki jääda unistusteks. Ja kes on tõestanud, et teistpoolsust ei ole …
Nii kirjutasid ulmekaid selle valdkonna loojad ja selle klassikud.

Vaata raamatuid meie poes:
http://vanajahea.ee – Väliskirjandus/Autorid S-W
(Jerome David Salinger „Parim päev banaanikala püügiks“ LR 3, 1966);

http://vanajahea.ee – Ulmekirjandus/Sci-Fi
(Herbert George Wells „Võlupood“ LR 34, 1966);

http://vanajahea.ee – Ulmekirjandus/Sci-Fi
(Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski „Tigu nõlvakul“ LR 15/16, 1971).

Advertisements

Responses

  1. […] Fleo Kolm väga-väga vana „Loomingu“ raamatukogu raamatut ["Tigu nõlvakul"] // https://vanajahea.wordpress.com/2011/03/14/kolm-vaga-vaga-vana-%E2%80%9Eloomingu%E2%80%9C-raamatukogu… […]

  2. […] Fleo Kolm väga-väga vana „Loomingu“ raamatukogu raamatut ["Tigu nõlvakul"] // https://vanajahea.wordpress.com/2011/03/14/kolm-vaga-vaga-vana-%E2%80%9Eloomingu%E2%80%9C-raamatukogu… […]

  3. […] Fleo Kolm väga-väga vana „Loomingu“ raamatukogu raamatut [“Tigu nõlvakul”] // https://vanajahea.wordpress.com/2011/03/14/kolm-vaga-vaga-vana-%E2%80%9Eloomingu%E2%80%9C-raamatukogu… […]


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: