Posted by: libarebane | 13/03/2011

“Reisiraamat” – Artur Adson

Artur Adson

Ilmunud ja trükitud vabas Rootsis sel ajal, kui kodumaal oli eesti rahva 10. kannatusaasta. 1950

Saateks.

Mis kassile balderjan, see eestlasele Euroopa, olen ma ütelnud ühes oma eelmises mälestusraamatus. Nüüd püüan seda selgitada. Euroopa tõmbas omil ajul meie inimesi vägevasti. Pole ka ime, sest kõik tsivilisatsioon, kultuur, kunstid ja üldine, kõikjal tuntud ja igal pool tunnustatud ajalugu oli ju sündinud ning toimunud Euroopas. Ehkki olime oma ärkusaja ning kultuurilise eduga saavutanud mõndagi märkimisväärset ja oma ajalooga, eriti Vabadussõjaga võinuksime olla küllaltki tähelepanuväärilised, siis ometi olime kultuuri poolest Euroopa võrreldes veel lapsekingis ja oma ajaolooga tuntud rohkem enestele kui laiale üldsusele; ja lõpuks minevikust ei saa toituda piisavalt olevikus.

Nii siis Euroopasse! Seda pidi nägema. Seda pidi endasse imema. Selle poole pidi püüdma. Euroopale pidi kunagi järele jõudma, seal tunnustust võitma, seal “imet tabama”, ehkki see veel korduvalt paraku tabamata jäi.

Meie ärkusaja sulemehed ja kirjanikud tendeerisid tugevasti Saksamaa ja selle kultuuri poole. Sellest tunnistab ilmsesti vana Isa Jannseni tõlke- ning kohandustoodang. Ka F. R. Kreutzwaldi sidemed saksa kirjanduse ja vaimsusega olid ilmsed. Ja millise vaimustusega Koidula Reini-mail oma abikaasa Eduard Michelsoni seltsis rändas ja määraseid entusiastlikke reisikirju ta sealt omakseile saatis, seda peab olema lugenud ta kirjavahetusest (kuid sellest on meie kirjandusloolased üle libisenud ja nii on see üldsusegi ees varju jäänud).

Hilisemast, eel-Noor-Eesti ajast on teada näiteks, et Bornhöhe ja Vilde on veetnud aastaid Saksamaal ja seal suletööga saksa keeles leiba teeninud. Samal maal on end arendanud Anna Haava; K. A. Hermann on õppinud Leipzigis, Mihkel Veske ka; Aleksander Läte – Dresdenis, Paula Brehm – Dresdenis ja Berliinis; kaksikvennad-kunstnikud Rauad – Düsseldorfis, Kristjan lisaks Münchenis, kuna Paul tegi pikema reisi veel Itaaliasse; ja Düsseldorfi akadeemiasse matkas teaduspärast A. Laikmaa; oma esimese pika stuudiumi sooritas skulptor Weizenberg Saksas ja lõpuks komponist Rudolf Tobias ankurduski Saksamaale, saades tegevuse Berliini kõrgema muusikakooli professorina. Isegi Noor-Eesti algajul jätkus meie kunstiinimeste, täpsemalt teatrisuuruste enesetäiendamine Saksas: K. Menning tõi sealt oma tulevasele teatriloomisele põhjapaneva aluse, samuti – Pinna ja Altermann; ka Juhan Simm täiendas end Saksamaal. Ja iseseisvuse ajul tegid õppereise välismaale, eeskätt Saksasse nii näitlejad kui ka teadlased. Samuti jätkasid üliõpilased – peamiselt tehnilistel aladel – õppimist väljas, nii toimus see nõnda arvukalt, et näit. Viinis studeerijad asutasid seal koguni oma korporatsiooni, nimega “Väinla”.

Noor-Eesti mõjulepääsuga avardas meie inimeste matka- ja õppemaailm. Enne seda oli küll üksikuid meie kunstnikke tegutsenud ja läbi löönud kaugemal Saksamaast: skulptor Adamson veetnud aastad 1886-91 Pariisis ja Weizenberg – 16. a. Roomas; kuid moeks sai nüüd Saksamaast mööda kihutada. Nooreestlased leidsid, et kuni nende liikumiseni on meie kunsti- ja vaimukultuur olnud liiaks Saksa mõju all, ja “avastasid” Soome, Skandinaavia, Prantsusmaa, Itaalia ja veel- ning üle kõige Pariisi. See kujunes Mekaks, Pariisiga lõppes hiljem iga jutumõnu suure hulga kunstirahva juures. Eriti vaimustatud sellest metropolist olid Al. Tassa, K. Mägi ja Fr. Tuglas. Saksamaa oli kogu oma kultuuriga Tukla jaoks õhk, seda maad ta lihtsalt ignoreeris – aga Pariis, prantsuse kultuur, Flaubert, need alles olid väärtused!

Mis ime siis, et meiegi kodusistunud käsitasime Euroopat mingi muinasmaana ja imeriigina.

Tung Euroopasse haaras meil tuhandeid harilikke surelikkegi. Ja kui kaugemale ei saadud, siis käidi Soomes ära. Helsingi andis tugeva eelmaigu Euroopast, selle elulaad, arhitektuur, Ateneum, Rahvusmuuseum, kaupade maitsekus, elustandard jne. – kõike käidi nautimas, ehkki kõigest mõnepäevaliste massekskursioonide kaupa.

Kõik need tungid olen minagi elukaaslasega koos läbi pakitsenud ja sedavõrd realiseerinud, et kaugemaid reise oleme sooritanud Vabariigi kestuse jooksul viis-kuus tükki ja ikka põhimõttel, mis on hästi väljendatud rahvasõnas, mis kõlab nii: jagatud rõõm on kahekordne rõõm, ja jagatud kurbus on pool kurbust.

Iga sellise reisi eel käis meil pikem plaanitsemine ja tugevam pingutus, et saada kokku tarvilised rahad, ja ikkagi sageli tundsid, et küll peatuksid antud kohas kauemini, kuid pead leppima viibinguga, mille kohta rahvasõna jällegi on andnud oma tabava iseloomustuse: oled tulnud nagu tuld haarama. Nõnda kujunesid mitut puhku paigalpüsimise kuudest ning nädalaist kõigest nobedad päevad, teinekord vaid põgusad tunnid.

Igal juhul, kas kestvamate kohalpüsimiste või paratamatult kiirete läbivilksamiste alusel kajastavad siin neist reisidest tulenenud kirjalikud fikseeringud kahe kirjaniku elamusi. Nii võiks selle raamatu pealkiri olla ka: kahekesi Euroopas kahe maailmasõja vahel – või: tänavail ja teatris, sest neilt aladelt on talletatud siin enamik muljeid.

Mälarhöjdenis sügisel 1949.

Reisivalu.

Peab kujutlema elukohana omaaegset Tallinna Esimese Maailmasõja päevil ja hiljemgi veel kehtinud liikumikitsendusi, et mõista toda reisivalu, mis meid valdas, enne kui pääsime laiemasse maailma.

Too sõjaaegne Tallinna kandis rõhutatud Vene provintsilinna ilmet, kusjuures Venemaa ise moodustas Euroopaga võrreldes pelgalt suure provintsi, nagu seda mäletan üht vene klassikut ütelnud olevat. Meie Kopli poolsaar oli üle ujutatud vene tööliste kümneist tuhandeist, kes seal laevatehaseid ehitasid; palgapäevadel veeres nende laine linnagi, nii et näit. postkontorisse ära jalga tõsta ega nina sisse pista – paksult vene kasukaid ja vene lehka täis. Linna tänavail liikus ohtrasti garnisonisõdureid ja mereväelasi, küll trotuaaridel, küll tropis sõiduteel ja ühislauluga. Tänu Peeter Suure merekindluse “ehitamisele” liikus linnas ohtrasti ohvitsere ja insenere ja autodel kihutasid nad peaaegu ainuhärradena. Eesti asi selle vastu suikus üha rohkem varjuellu: Estonia töötas vaid ühe otsaga, eesti laulukontsertideks polnud enam ruumi; kunstinäitusi ei korraldatud (alles revolutsioonikevadel pääses kunstilooming jälle üldsuse ette); ajalehti täitsid peamiselt sõjasõnumid ja kajastused suure Venemaa elu märksündmustest, kuna välismaad nagu enam ei olnudki.

Nõudis suurt pingutust ja sidemeid, et pääseda nädalaks-paariks Helsingisse, ja sealt siis tagasi tulles ning Soome pealinna puhast, otse paraadlikku ja linna südamesse ulatuvat reisijate-sadamat meie söetolmuse ja kuuriderägastikuga palistatud üldsadamaperifeeriaga võrreldes tundus meie venelik provintslus eriti terav ja nii hall, et oleksid jalamaid Helsingisse tagasi pöördunud – kui ainult oleks leidunud aega ja Soome markasid.

Revolutsioonile järgnenud Saksa okupatsioon sulges meil liikumise omalgi maal ja Vabadussõda ei saanudki olla muud kui üksainus enesepiiramine ja lahedamate aegade ootamine. See kõik tuli lisaks saatessõnas valgustatud põhilisele Euroopasse kippumise tungile. Nii et kui nüüd rahu maa peal valitses ja piirid avanesid, siis ei kestnud kaua, kui meilgi sõit lahti läks.

Enne aga andis murda pead, kust saada valuutat. See mure kujunes – paradoks küll! – kas või tähtsamaks kui raha ense hankimine. Sai siis ka igasugu valuutakesi hangitud, erateel muidugi ja heade juhuste abil. Eesti mark oli veel rahvusvahelisel rahaturul selline haljas, nõder ja tundmatu lehekene, et selle abil tol ajal kusagil väljas liikuda ei saanud. Välisvaluutasid oli aga meie noorel riigikassal nii napilt, et lihtsalt sina oma privaatse reisivalu vaigistamiseks ära jalga panga ukse poole seagi: enne kui sisse pääsed, oled juba pika ninaga väljas tagasi. Tuli kombineerida erateel ja heade juhuste abil, nagu juba üteldud. Üks niisugune juhus andis end kasutada näit. kohvik “Lindenis”: naaberlauas keegi taanlane tasub arvet sajakroonisega – kohe minu kullipilk jaol ja tuttava kelneri vahendusel saingi tolle sajalise õnnelikuks omanikuks. Teinekord aitas jälle teine  juhus, kuni aasta jooksul tarviline summake koos oli. Mis hiljem väljas olles puudu tuli, sellevõrra võis mõnelt meie arusaajalt rahainimeselt, nagu Voldemar Puhk ja Päevalehe Uibopuu, juurde laenata, sest ka neid ajas sama reisikihk kodunt välja – ja pea sa siis tolles “väikeses” Berliinis selliste omamaalastega kokku ei sattunud. – Oli mul siis teele minnes niisugune kirju kimp igasugu riikide maksuvahendeid taskumapi vahel, et kui Eydtkuhneni jaamas tolliametnik erikambris mu ihurevideerimisel toda kirevat kimpu nägi, siis tema silm kurjaks muutus ja ta ähvardava häälega mult küsis: kas ma mitte mõni valuutaspekulant ei ole! Kui sain välja klaarinud, et: väike riik, uus raha, võimalused kehvad, kroon siit, dollar sealt, jäi ta mind uskuma ja ma väljusin vabalt Saksa pinnale, kaotamata raasugi oma kallist valuutakogumusest.

Nüüd siis: lõpuks Berliinis. Kaugemale reisiraha ei lubanud. Et enne meid sama teed etterutanud Semper, Kangro-Pool jt. Saksamaale sõidu ja ta pealinna üldiselt juba eesti lehtedes mitut kanti ära olid kirjeldanud, siis piirdusime meie ainult sellega, et mina oma teatrimuljed mällu talletasin ja mu eluseltsiline kaks artiklit kirjanduse- ja vaimuvalduste kohta kirjutas ja need Päevalehe kirjanduslikus lisas avaldas. Toon ära ühe neist ülevaateist, samuti oma teatrimälestused. Enne aga kõnelgem toonasest eesti kolooniast Berliinis.

Jälle tõelisuses.

Vaadates ringi ja tuletades meelde läbisõidetud Saksamaad, leiad suured vahed sõjaettevalmistuses nende kahe riigi vahel. Kuna Berliin päriselt kubises mundrimeestest, keda seal peale sõjameeste otsemõttes liikus veel mitut eri liiki ja isevärki univormides, näed sõdurit Pariisis harva. Üsna harukordselt vilksatab mõni punapõhjaline horisontaalnokaga sõjamehe-peakate – lähemal vaatlusel osutub see ohvitseri omaks, kes, piitsakene käes, kõnnib maneezhi poole. Mõni hommikune motsiooniratsutus – ja see on kogu prantsuse militarism ja sõjavalmistus. Nojaa: neil on ju oma Maginot-liin…

Sakslasil on ka oma liin: Siegfried-vall, kuid milline sõjalevalmidus peale selle! Mundrimeeste rohkusele juba viitasin. Lisaks paraadid ja demonstratsioonid Berliinis: Unter den Linden oli pikkuselt täis kõrgeid laudadest postamente haakristiembleemidega tipus, linn kirendas lipuehtes, asuti just vastu võtma Hispaaniast naasnud lenduritemalevat nimega “Kondor”, milline seal Francot abistades saanud oma tublid lahingukogemused – nüüd tõid need Kondori mehed koju kaas vaidlematu eelise eelolevaks moodsaks õhusõjaks. Ja Berliinist välja viis kuulus Hitleri autosõidu-magistraal, lai, kahepoolsete suundadega ning võimeline paiskama vägesid ühelt riigi servalt teisele lakkamatult. Ja lähenedes läbi Ruhrimaa Belgiale, kus raudtee jooksis lausiku mäenõlvaku alumisel serval pikki kilomeetreid, olid nõlvakusse kindlate vahemaade järele kaevatud värsked punkrid, rohelised uksed avade ees ja äsja kaevatud liiv ümber punkrisuu helendamas. Nii ei saanud olla mingit kahtlust, et sealt punkreist on hõlbus madalamal möödakulgevat raudteed kogu aeg tule all hoida, kui aga Prantsuse-Belgia poolt mõni vaenuline rong juhtuks tulema. Nõnda varustati riiki ka kaitseks, lisaks ilmsetele pealetungi-ettevalmistustele. Kuid kes seda kõike ei näinud, õigemini näha ei tahtnud, see oli muretu Pariis oma Maginot-hüpnoosis. See Pariis ei reageerinud oma rahu-unes absoluutselt naabri kaheldamatuile kavatsusile – kuni paari kuu pärast tuli ärkamine – Teise Maailmasõja näol.

Sisukord.

Esimene reis – Saksamaale, a. 1921.

– Reisivalu – “Hanuschki” – Iga päev midagi ees – Abivalmis koerad – “Väikesi vaatlusi” – Jäta või elu – et näha Tagoret – Teatrimälestusi – Kõrvalmatk Dresdenisse – Bastei peale

Teine reis – Pariisi, a. 1926

– Vaguni aknal – Kölnis – Läbi Belgia – Provintslane Pariisis – Kahte moodi vaatamine – Vabadus kommetes – Dekoratiivne linn – Pühapäev – Pariisi kivist elanikke – Vaesus rikkusega segi – Kõik tänaval – “Notre Dame” – “Kas sulgeda võib seda luulesse?” – Louvre´is – Lillede ja laste paradiis – Surnuaedadel – Pariisi teatrites 1926. a. sügisel – “Habima” teater – Jälle tänaval – Vahepeatus Nancys – Külaskäigud kolme suurvaimu kodudesse

Suurim reis – läbi mitme maa Itaaliasse, a. 1929

– Riias – Varssavis – Viinis – Kauplemine psühholoogia abil – Eesti kolooniast – Budapestis – Jutuajamine rahvusteatri dramaturgiga – Veneetsias – Firenze – Roomas – Napolis – Capril – Milano – Läbi Tirooli – Prahas – Püha Vaclavi näitus – Jutuajamine rahvusteatri dramaturgiga – Nukuteatrist – Tsehhidest Eesti-sõprade juures – Nelja rahva teatreis – Viini saksa teatrid

Vahetripp Soome, a. 1930

– Eesti kirjanike külaskäik Soome – “Kosmose” – päevad – Sõpruspäevad

Matk Madalmaile, a. 1931

– Mõnus teekond – Hollandis – PEN-kongress algab – Võim surub vaimu – Kongressi päid – Pidustused Haagis ja Amsterdamis – Elurõõmus Amsterdam – Holland ja ta asumaad – Käik Rembrandti majja – Pisut hollandi lavakunstist – Brügge

Jälle Pariisi, 1939. a. kevadel

– Pariisis on hooaeg – Vana ja uut Pariisi tänavailt – Suurtel kunstinäitustel – Pisut raamatuist – Veel pilte tänavailt – Pariisi teatreis – Jälle tõelisuses

Kirjastus “Orto”, 1950

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: