Posted by: libarebane | 06/03/2011

“Lahkumine” – Artur Adson

Artur Adson

Ülestähendusi viimasest aastatosinast.

Kas talitasime õieti?

Seda küsimust on noil päevil ja hiljem palju tõstatatud ja selle üle ägedastigi vaieldud. Vaieldakse veelgi. Seda küsimust on täpsemalt asetatud nii: Kas talitasid meie riigi juhid – otse väljaöeldult: Päts ja Laidoner – õieti, kui nad lasksid sündmustel nii minna, nagu need arenesid, s.o. baaside andmisest kuni riigi loovutamiseni, ega andnud käsku relvadega vastuastumiseks?

“Oleks pidanud vastu hakkama!” Nõnda olen kuulnud sellistel vaidlustel vaprat hüüatust. Ja sellele hüüatusele on järgnenud ilmseid süüdistusi meie toonaste juhtide vastu. On pateetiliselt räägitud “vastupanuta alistumise häbistavast alandusest”: on meie toonaseid riigijuhte selle eest pilkavalt sõideldud; on ka rahulikumas toonis konstateeritud, et: ajaloo kestel on venelane meie maale 39 kallaletungi toime pannud ja iga kord on siit relvaga vastu astutud, ainult sel 40. korral, mis nüüd nõukogud meile kaela tõi, ei ole neile vastupanu osutatud, vaid on alistutud. Süüdistusi alistumise pärast olen kuulnud tehtavalt ka lätlaste poolel. Üks nende professoreid ütles mulle, et nende juures olevat sotsid eriti teravad seda tegema – nõnda püüdvat nad nüüd takkajärele kiususüüdistustega tasuda Ulmanisele endi toonase allajäämise eest, kui see võimu haaras.

Meie alistumisest järeldatakse seda, et ega meid maailm ka teota meie uues iseseisvuse taotluses, kui me ise selle eest võitlemast oleme lakanud. Kuna vastuhakkamise korral oleksime maailmale tõendanud, et väärime iseseisvust.

Asja nõndaviisi käsitajaile meenutame järgmisi fakte. Soome hakkas boshevikele vastu, kogunisti kaks korda, kuid tasuks sellele suruti ta anglosakside pealekäimisel Nõukogude maa vasalliks. Ja Soome Talvesõja-aegne välisminister V. Tanner ütleb oma mälestustekogus kibedusega: “Kui suurriik tungib väikesele kallale, muutub see justkui pidalitõbiseks, kellest kõik püüavad eemale hoida. Teised ei julge enam tema küsimusega tegeleda.” Muide: seda “pidalitõbisust” kannatab Eesti juba üle 10 aasta!

Et demokraatlik väikeriik Soome teist puhku julges diktaatorliku Moskoovia relvastatud kallaletungi relvaga pareerida, selle eest kuulutas talle põline demokraatlik suurriik Inglismaa sõja ja kiitis pärastisel “rahulepingu” sõlmimisel Soome ning Venemaa vahel heaks kõik viimase nõudmised, maadehaaramised, baasid ja orjastavad kahjutasud; veel enam: Pariisi rahukonverentsil oli Inglismaa see, kes hääletas Soome Venele nõutava kontributsiooni alandamise vastu! Selle vabanduseks võidakse ette tuua: nõnda käituti Soomega sellepärast, et ta sõjas Vene vastu tarvitas Saksamaa abi. Aga, küsin ma nüüd: kas Soomel ei olnud iseseisva riigina õigus endale sõjaliitlaseks valida sakslast, kui lääneliitlased talle tõhusat abi ei andnud ja pealegi lõid sõjaliidu venelasega, palju hullem rahvaste, tsivilisatsiooni ja kultuuri hävitajaga? Millises rahvusvahelises õiguses see on ette kirjutatud, määrast abimeest keegi rahvas tohib enesele valida!? Ning ennäe: tulevase sõja puhuks varub nüüd juba anglosakskond ise Saksamaa abi Vene vastu…

Aga meil on olemas veelgi drastilisem fakt lisaks eelmisele: Poola kaitses end pealetungiva Hitleri vägede vastu meeleheitlikult, kuni enesehävitamiseni, – selle “tasuks” loovutasid anglosaksid pool Poola riigist Venemaale ja andsid hiljem oma tunnustuse sovetiseeritud Poolale, võttes selle samal ajal seni nende poolt au sees peetud Poola eksiilvalitsuselt – s.o. andsid kogu Poola Nõukogude vägivalla alla. Seda loovutust püüti küll hüvitada Saksamaa arvel, kuid ühes Venemaale antud maaga läks kaduma miljoneid poola rahvast – ja rahvas on ju riigis see peamine, seda ei hüvitata mingisuguste maa-juurdelõigetega.

Ja veel fakte: tshehhid ei kaitsnud oma riiki Hitleri anastusaktsiooni puhul mitte ühe püssipaugugagi, olgugi et nad Euroopa suurimaid relvavabrikuid omasid, oma piirid olid kindlustanud ja rahvast evisid 9-10 miljonit Saksamaa 60 miljoni vastu, kuna Soomlased oma 3,5 miljonilise elanikkonnaga söandasid võitlusse astuda 150-miljonilise Venemaaga. Tsehhide “enesekaitsevõitlus” seisis üksnes selles, et paar nende ohvitseri oma mõõga meelekibedushoos Praha tänavasillutuskivide pihta puruks lõid. -Kuid sellest kõigest hoolimata tunnustati Inglismaale põgenenud Thsehhi valitsus suveräänse riigi omaks ja riik ise pärast Hitleri langemist sai tagasi – ilma võitluseta! – oma iseseisvuse (mille Benesh aga maha mängis). Ning edasi näeme uuest ning vanemast ajaloost, et riik võib tekkida ühe pärisrahva allaheitmisest salga võõrrahva sõjameeste poolt, nagu see on sündinud Lõuna-Ameerikas real juhtudel. Riik võib tekkida mõnest poliitilisest kombinatsioonist ja ka paarist hästi terroristlikust aktist mandaati omava suurriigi vastu, nagu nägime Iisreali tekkimisel. Ja tunnustust, pealegi puhtal de jure kujul jagatakse ka mitte just rahvale ta vabadusvõitluse eest, vaid teinekord rutatakse seda tunnustust pakkuma sellele võimule, kes ühe rahva on orjastanud, nagu nägime hiljuti kommunistliku Hiina tunnustamise puhul sotsialistliku Inglismaa valitsuse poolt…

Ja lõpuks: mis eriline tingimus või nuhtlusseadus siis maailmapoliitikas Eestile on asetatud, et ta iga 20 aasta takka uuesti peab endale õiguse iseseisvuseks relvaga kätte võitlema? Kas Vabadussõjast veel ei jätkunud meie rahva küpsuse, tubliduse ja enese maksmapanu õiguse dokumenteerimiseks? Eestlane võidelgu oma riigi eest iga 20. a. takka uuesti, aga näe: tsehhid said enesele riigi propaganda ja suure taganemise abil, kus 50.000 tsehhi sõdurit viisid oma naha tervelt läbi kogu Siberi Vladivastokki ja sealt koju.

Ei, riikide tekkimisel, taastamisel ja tunnustamisel ei kehti mingi ühine mõõdupuu ega mängi otsustavat osa rahva sangarlikkus. Ei kohelda riike ja rahvaid nende rüütellikuse alusel, vaid ka tehingute ning kombinatsioonide põhjal, mis nii mõnigi kord kardava päevavalgust või sõltuvad selle maailma vägevate naiivsusest ning külmast egoismist. Nii langeb küll ära välispoliitiline moment vaidlusest, kas pidime Nõukogude riigile relvaga vastu astuma või mitte.

Jääb vaadelda, mis tagajärg olnuks meie relvade haaramisel sisemiselt meie olemasolus.

Siin kerkivad rida olulisi küsimusi:

1. kes võidelnuks kelle vastu?

2. kus kohal toimunuks võitlus?

3. millal ja missuguste väljavaadetega?

4. mis olnuks selle tulemus?

Esimesele küsimusele on vastus kõige lühem: ühemiljonilise rahva sõjavägi 150-180-miljonilise oma vastu!

Teisele küsimusele annab vastuse põgus pilguheit meie maa kaardile: tohutu pikk, lämmatavas osas kaitsmatu ja dessandiks otse kutsuv merepiir ja Lõuna-Eesti osas päriselt ideaalne ala tankidele sissesõitmiseks; talvise sõja puhul pakkunuks veel lisaks me kinnikülmunud Peipsi sellise vabaduse venelase sisseveeremiseks nagu piljardilaud piljardimunale. Kuidas moodi ja kui kauakese suutnuksid meie vähesed diviisid vene armeedele ühes nende soomusmasinatega vastu panna – sellele vastuse andmiseks ei ole tarvis eriharidust ega suurt tarkust. Vastupaneku nõudjaist mõned sähvavad selle peale: poleks olnud tarviski kaua end kaitsta – nädal või paar – siis läänemaailm oleks näinud meie tublidust, oleks vahele astunud ja nii edasi… Nüüd olemegi jõudnud kolmanda küsimuseni: millal?

Kes oleks vahele astunud? Saksamaa ja Venemaa olid liidus, kui meilt baase nõuti. Meie asusime nende kahe riigi vahel. Kes tulnuks üle nende peade meid abistama? Kes olnuks see vaheleastuja, kui vastupidisuses veenva, äärmiselt drastilise õppetunni oli meile andnud äsjane Poola purukslöömine Saksamaa poolt ja sellega kaasuv Poola jagamine Saksa- ning Venemaa vahel. Sellejuures vägev Inglismaa ja suurriik Prantsusmaa vaatasid seda rahulikult pealt, saatmata ühtki lennukit Berliini pommitama, et sakslaste poolt pommitavale Varssavile vähekesegi hingetõmbamist võimaldada. Inglased oleksid ju olnud seda ja muudki kohustatud tegema, olles ju Poola liitlastena kuulutanud sõja Saksamaale kohe Saksa-Poola sõja algul. Kuidas siis oleksid võinud meie riigijuhid selle värske hoiatava näite järel oodata päästvat vahelesegamist läänest Eest abistamise puhul, kuna meile ei olnud abi isegi mitte paberil tõotatud?

Tuli olla väga ettevaatlik. Seda oldi mujalgi. Nii V. Tanner kirjutab oma memuaarides, jutustades läbirääkimistest enne Talvesõja hakku: “Kuulasime kõigepealt sõjamarssal Mannerheimi mõtteid asja kohta. Tema meelest Soome, teoreetiliset vaadates, ei oleks võimeline sõda pidama. Sõjaväe varustused olid sel määral puudulikud. Laskemoonast jätkunuks kõige enam kaheks nädalaks. Ta lootis, et võidaks leida lahendus, mille abil sõda oleks välditav.” Seda lahendust Mannerheim ei näidanud. Ja teises kohas ütelnud Mannerheim Paasikivile: “Teie peate tingimata kokkuleppe (Moskvaga) saavutama. Sõjavägi ei saa võidelda.” Kuid Mannerheimile ei ole selle ettevaatuse pärast selliseid etteheiteid tehtud nagu meil Laidonerile…

Samal ettevaatlikul seisukohal asus V. Tanneri järgi ka Paasikivi, kes enne Talvesõja hakku on ütelnud: “Soome ei suuda sõda pidada. Kui sõda puhkeb, kaotame, ja siis on tulemus palju halvem kokkulepe teel saavutatud tagajärgedest. Siis levib bolsheviseerimine Soome ja see viib meid lõplikule hävinemisele.” Ka Paasikivile ei ole selliseid etteheiteid tehtud nagu meie Pätsile. Ta istub kõigist lugupeetavana presidendi toolil, ehkki keegi ei saa anda tagatist, et teda sealt ühel mustal päeval mõne Kuusise eest taganema ei sunnita.

Kui hiljem Talvesõda siiski puhkes, siis mitte nii, kuis Soome riigitegelased ette võiksid arvata. Soome seati sündinud fakti ette. Ja kõne all on ju riigijuhtide käitumine sündmuste teoreetiliste kaalumiste puhul, mitte juba nende praktilise käigu võtmise korral. Ei: meie riigijuhtidel ei võinud olla baaside loovutamise puhul mingeid lootusi abile läänest! Ei ka mujalt.

Ja nende kaine alistumine 1939. a. Venemaa nõudmistele leidis saatuselt kinnitamise juba peatselt: Soome Talvesõjast. Soomlased oma ligi 4 korda suurema rahvaarvu, oma võrratult arenenuma ja tihedama tehnikaga, mis tootis ka sõjavarustust, oma hulga rikkama riigikassaga, oma tohutult soodama piiriga vastupanuks (tundrute-, järvede-, kaljudemaastik) ja sõjavarundusliku abiga Rootsist ning kaugemalt jõudis vastu panna kõigest 100 päeva – kas meie suutnuksime seda kümmetki päeva? Ja siis? Nüüd tuleb see kõige määravam punkt,

neljas küsimus: mis tulemused olnuksid meile meie heroilisest relvahaaramisest a. 1939 või veel hullem – a. 1940?

Täielik rahva hävitamine. Küll bolshevikud juba leidnuksid ettekäände selleks. Meie kaitsevõitlus oleks silmapilkselt tembeldatud kallaletungiks “anglo-ameerikaliku kapitalismi ja imperialismi” eelvägedeks laskunud eesti jõukude poolt ja selle karistuseks võinuks hävitada meie sõjaväe ja küüditada kogu muu rahva. Üks kõrgem Nõukogude ohvitser oligi hiljem ühele meie endisele kindralstaablerile ütelnud, et vastupanu korral enamlased oleksid kohe poole meie rahvast merre pühkinud. Nii jutustas mulle tolle kindralstaabi ohvitseri vend. Ja sel puhul poleks ka need kümned tuhanded põgenikud vabadusse pääsenud, kelle hulgast nüüd tarku ja vapraid etteheiteid tehakse Pätsile ja Laidonerile. Meie vastuhaku puhul ei oleks enamlastel enam vaja olnud maski ette võtte, nagu see sündist Eesti liitmisel Venemaaga a. 1940. (Meenutagem sellekohaseid ründamisi TASS-i kaudu Moskvast!)

Kõiki neid asjaolusid peaks küll arvesse võtma igaüks, kes asub süüdistama meie toonaseid riigijuhte alistumisel Nõukogude Liidule.

Täienduseks eeltoodule peame arvestama ka seda, et:

1. vene aja pärimuse järgi oli meie rahvasse juurdunud arvamine, et “sakslane on hullem kui venelane”, et “venelasega saab läbi” jne., millist arvamist meie ajaloolased ega rahva mentaliteedi kujundajad ei olnud taibanud tõe kohaselt korrigeerida ega sisendada rahvasse ettevaatust venelase kui meie peavaenlase suhtes.

2. Usuti, et ega bolshevikud nüüd enam nii metsikud ega õelad ole kui 20. a. tagasi revolutsiooni kirgede möllu ajal; et nüüd, mil nad ammu kõik sisevaenlased hävitanud ja võimus stabiliseerunud on, nad enam ekstsessidesse ei lasku. Usku bolshevikega läbisaamisse leiame mujaltki. Sama Tanneri raamatust, kus ta annab edasi Paasikivi väljenduse enne Talvesõda: “Meie geograafiline asend seob meid Venemaaga. Kas oleks see kahjulik? Ega vene garnisonid tsaariajalgi häirinud meie siseolusid; vaevalt nad ka nüüd seda teeksid.” Tähendab: Paasikivi ei lugenud Stalini käitumist tsaaride omast halvemaks…

3. Meie esindajailt Moskvast ei tulnud meie valitsusele hoiatavat informatsiooni Moskva võimude tõelisest olemusest. Eks seegi asjaolu pannud meid usaldama bolshevikke ja andma end nende hirmu ja armu alla.

Ja kõige lõpuks: Pätsil ja Laidoneril ei olnud Vene agressiooni puhul otsustada mitte üksi oma saatus, vaid kogu rahva oma. Isiklikult ei ole K. Päts kunagi argust ilmutanud, ta on korduvalt üleskihutatud massi ette ilmunud ja oma julge esinemisega massi taltsutanudki (nagu jutustab sellest Ed. Laamani raamat K. Pätsi kohta). Temal ja Laidoneril tuli vastutada kogu rahva saatuse eest. Isiklikult nad võinuksid vaprustegusid toime panna, kuid rahva võitlusse paiskamisel ja maa olemasolu kaalulepanemisel lasus nendel määratult suurema vastutus kui pelgalt oma isikliku, üksiku inimese saatuse suhtes. Neil tuli olla ettevaatlik ja siin nad toimetasidki nii, nagu neid lükkas loogiline järeldus eeltoodud küsimuste arutlemisest. – Veel sest relvahaaramisest. Admiral Pitka tegi seda 1944. a. sügisel ja maksis selle eest omaenese ja kaaslaste eluga. Kas aga on teda selle eest väga austavalt mälestatud? Rootsi paguluses küll mitte. Ta 75. sünnipäev möödus siin mahavaikimisega. Nii et tehku juhid nii või teisiti – tänu jääb ikka tulemata ja laitusest ei tule ka puudu… Eriti kui tegemist on langenud suurustega, kelle ees pole enam tarvis vastutust kanda.

Veel on meie toonast valitsust, eriti K. Pätsi ja ta rezhiimi, paguluses süüdistatud kahes asjas: 1. miks ei ole organiseeritud valitumate inimeste väljasaatmist ohutuisse maadesse, kui Eesti sattus ohtu, ja miks üldse ei korraldatud põgenemisi ja 2. miks ei deponeeritud Vabariigi rahasid välismaa pankadesse, kust siis nood valitumad mehed noid rahasid saanuksid kasutada võitluseks Eesti taastamiseks.

Esimesele küsimusele vastame ühest küljest vastuküsimusega: kes ja kuidas oleks toimetanud väljasaadetavate valiku? Ja teisest küljest: kui nende hulgas olnuksid ka Päts ja Laidoner – ja nad pidanuksid seal olema kui kõige kogenenumad ja autoriteetsemad nii Eesti kui välismaa ees -, siis leiduks ju nüüd küllalt etteheitjaid, kes ütleksid: näe, ise lasksid jalga, aga rahva jätsid hätta. Vabadussõja algul liikus ju küllalt sihilikke kuulujutte, kui enamlased üha Tallinnale lähenesid, et: valitsusel juba laevad sadamas valmis ootamas, kuhu valitsus häda korral peale istub ja välismaale põgeneb…

Jäänuks üle organiseerida massilist põgenemist Eestist, kui bolshevikud meid haarama asusid. Endine parteimees ja nüüdne Rahvusnõukogu peasekretär advokaat Maandi kirjutas kord “Eesti Teatajas” täisnime all, et Pätsi rezhiimi süül olevat kümned tuhanded põgenemata jäänud ja hiljem küüditamise ja vangistamise alla langenud. Kuidas see vapper süüdistaja massilist põgenemist tegelikult oleks ette kujutanud ajal, mil bosheviku juba olid asunud meie maa annekteerimisele ja hoiatuseks ühe Tallinna-Helsingi vahelise reisilennuki olid maha lasknud? Kas nad oleksid jäänud rahulikult pealt vaatama, kuis nende maiuspala, meie kodanikud, nende haardest välja lipsavad ja siis hiljem maailmas nendevastast propagandat arendavad? Kas nemad ei osanuks välja mõtelda ettekäändeid meie põgenemise tembeldamiseks nendevastaseks vaenuavalduseks? Kas neil puudusid nuhid meie ettevõtu paljastamiseks ning kas neil puudusid õhu- ja merejõud põgenike kinnipüüdmiseks või maajõud Leedu-Saksa vahelise maapiiri kontrolli alla võtmiseks? Ei, mitte mingisugune suurem arv ei oleks pääsenud, igatahes mitte iialgi selline hulk, nagu meid põgenikke nüüd maailmas.

Teisele süüdistusele, et ei deponeeritud Vabariigi rahasid välismaa pankadesse meie tegelaste kasutada, on kogemuste põhjal saadud põhjus vastata: Jumal tänatud, et ei deponeeritud. Milline kisklemine paguluses siis alles oleks lahti läinud, kui juba nüüd illusoorsele võimule ja tuleviku mõjupositsioonidele trügimise pärast Rootsis purelemist rohkem on kui süda jõuab ära kanda!

Ja kõige lõpuks: Päts ja Laidoner, meie toonased juhid, ei teinud katsetki oma isiku päästmiseks, ehkki teada on, et Pätsile põgenemist korraldada taheti. Nemad jäid oma rahva juurde, nemad jagasid tema saatust nagu suured patrioodid kunagi, nemad langesid esimestena küüditamise alla ja nemad kandsid täielikku vastutust lõpuni. Oma isikliku elu hinnaga tasusid nad selle otsuse eest, mille nad tegid, kui valisid bolshevikele relvaga mittevastuhakkamise tee a. 1939 ja 1940.

Jätkem siis vähemasti sellegi sammu puhul nende langenud ohvrite mälestus halvustamata.

Ortoprint – Toronto – 1951

Vaata raamatut meie poes: http://vanajahea.ee – Eesti kirjandus/Välis-Eesti

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: