Posted by: libarebane | 06/03/2011

Ja kes on öelnud, et ma pean olema hea…

Istun kohvitassiga akna ees ja vaatan põldu… Ma olen tagasi reisilt “sinna ja tagasi”. Inimesed, inimesed… Lennujaamad, hotellid. On laupäeva hommik, valgus on veel uudne. Ta ei väsita silmi ja temas pole seda heledat, närvidele käivat segamist, mida proovin lõuna ajal peita kardina taha. Asjad on veel seljakotis ja seljakott lebab diivanil… oodates oma aega ning tema küljes olev silt nagu nõuaks temaga tegelemist. Damn, ma ei viitsi. Nii hea on istuda ja juua kohvi ja vaadata kaugusesse. Miks ma vaatan kaugusesse? Ma ei tea.

Kolm raamatut. “Paavst Johanna”, “Lakkamatud taplused” ja “Nüüdismaailma kriis”. Nii erinevad ja samas nii sarnased. Teema on üks, kas ma olen hea või halb? Ja kas ma üldse pean olema halb või hea, kes või mis seda tahab?

“Paavst Johanna”.

On hea lugeda midagi kaugest minevikust. Sest sa ei samasta ennast nendega. Mida kaugem minevik seda rohkem ma võin vaadelda ennast määrimata aega. “See oli ju siis…”

“”Neli talve tagasi visati siit mitte kuigi kaugel, katedraali kõrval välja peal kividega surnuks salk rändureid. Kaks meest, naine ja poisslaps, kes polnud kuigi palju vanem, kui oled praegu sina.”

Krahv oli karastatud sõjamees, keisri obodriitidest paganate vastu korraldatud lahinguretkede veteran, aga ometigi tuli talle praegu seda meenutades kananahk ihule. Surmal, isegi jubedal surmal polnud talle mingeid üllatusi välja pakkuda. Kuid see tapatöö oli teda kohutanud. Need mehed olid relvitud, ja teised kaks… Suremine oli kestnud kaua ning kõige kauem kannatasid naine ja poiss, sest mehed olid püüdnud neid iseenda keha kilbina kasutades varjata.

“Visati kividega surnuks? Johanna silmad läksid pärani. “Aga, miks?”

“Nad oli armeenlased, ühe paulikiaanide nime all tuntud usulahu liikmed. Nad olid teel Aachenisse ning neil oli piisavalt palju halba õnne juhtuda mööduma siit just pärast seda, kui viinamarjaaedu oli tabanud rahetorm. Vähem kui tunniga hävis kogu marjasaak. Säherdustel puhkudel otsivad inimesed oma hädadele mingit põhjust. Tasus vaid korraks ringi vaadata ja seal nad olidki – võõrad ja kahtlase meelelaadiga. Nemad, öeldi, ongi need tempestarius´ed, kes nõiatrikkide abil selle jõhkra maru valla päästsid. Fulgentius püüdis neid kaitsta, kuid nad kuulati üle ja nende mõtteid peeti ketserlikeks. “Mõtteid, Johanna,” – Gerold vaatas Johannat üksisilmi ja rahulikult – “mis ei erinenudki nii väga sellest küsimusest, mille sa täna Odole esitasid.” “

Tegemist on ilukirjandusega ning ta ei ole Sci-fi, neis sündmustes on algupära õige. Raamat räägib sündmustest 814-855. Piisavalt kaua aega tagasi, ma ei pea häbenema.

Kuid mina olen ka nemad. Sealt algavad minu juured. Olen ma hea, või halb? Lihtsam seletus on, et ma olin halb ja ma püüan saada heaks. Ehk siis usu loogika?

Ja ma toon lauale usu Jumalasse. See on kõige lihtsam. Minu loomalike soovide täitmist aitab vaigistada usk Jumalasse. Usk Jumalasse on see, mis viib mind headuse juurde. Valgus mille poole püüelda. Usk? See usk:

“Ja kas sa ei teagi, et sa oled ju Eeva? … Sa oled kurjuse värav, reetur puu alt, esimene Jumala seaduse hülgaja; sina oled see, kes võrgutas tolle, kellele saatan ei söendanud läheneda… isegi Jumala Poeg pidi surema selle surma pärast, mille sina olid välja teeninud… “

Kas usk ei ole olnud minu tegemiste põhjenduseks? Usk õigustas?

Usk Jumalasse, kes mind jälgib ja teab minust kõike? Jah, ma usun seda. Olgu siis Jumal ükstaspuha milline… Kuid seda Jumalat ei ole enam minuga. Ta on ammu juba lahkunud. Uskuda seda, et ta on minuga veel mingit moodi seotud? Pärast seda kui on teada milleks ma võimeline olen? Ta on juba ammu lahkunud, jättes mind endaga silmitsi. Otsima tõdemust, kas ma olen hea või halb. Kes meist ei lahkuks nähes seda milleks me võimelised oleme ja kuidas me seda oleme igal minutil tõestanud? Ära hinda Jumalat enda järgi, selge, kuid meie teod? Kuid teod? Mis tähtsust omab selles hinnangus minu teod? Teod mida minu liik on teinud… Tehtud teod on fakt. Teod on tõestus meie olemusele?

Ma ei saa võtta abiks usku Jumalasse. Jumalat ei ole olemas, ta on lahkunud. Ma õigustan vaid oma tegevust usuga. Usk on õigustus.

Ja ma lähen edasi lugedes juba “Lakkamatud taplused”. Asi läheb veel hullemaks. Tuleb välja, et pidada sõdu ja võidelda oma eksisteerimise eest on meie loomulik osa. Me oleme nn “halvad” kui küsimus tõuseb üles kas “mina või nemad”. Ja mis on muutunud? Miks me ei käitu nagu metslased vanasti, või siis aastal 800? Ma olen järsku “hea” nüüd? Või hoopis see on varjatud “halb”, kuna olles “hea” ma jään elama? Ehk järgimine ühiskonnas võimul olevaid seadusi teeb mind kohe “heaks”?

Okay. Nüüd saan aru. Tegelikult ei ole ju midagi muutunud. Lihtsalt meie seadused tänapäeva ühiskonnas on inimlikumad. Ja me võime end nimetada headeks. Rahuldab mind see? Nope. Sest see on illusoorne. Tegelikult on mul samad tungid ja käitumised. Ma olen mees, ma pean oma autoga kõigist ette kihutama. Mu elu on võitlus oma koha pärast. Midagi pole muutunud. Jah, me ei viska kedagi kividega surnuks, me ei tapa, vägista ja piina. Ma ei pea hävitama füüsiliselt naabreid. Pean aga ma olema temast parem, saama rohkem? Yep. Ehk siis sisu ei ole muutunud. Käib olelusvõitlus.

Ma olen siis “hea” või “halb” (mitmendat korda juba 🙂 )? Paistab, et halvast heaks minek on muutunud sama tegevuse ümbersildistamiseks. Ma nimetan seda siis nüüd progressiks. Naised võivad valida, orje ei ole jne… kõik on hästi. Pisikesed puudused nagu “naiste palgad” ja “vaesed” me kõrvaldame, sildistades need puudused ümber millekski muuks. Kuid võim ja raha jäävad.

Kas ma pean ennst liigitama üldse “heaks” ja “halvaks”. Nende raamatute järgi on see lootusetu üritus. Ma olen halb, ja ilma jutumärkideta. Ma tahan edasi elada tingimustega, mida antud ühiskond mulle pakub. Ehk siis ma olen ühiskonna silmis hea ja enda silmis halb. Kuna ma ei saa nõustuda mõnede selle ühiskonna olemustega. Sama kehtib ka kõigi “heade” tegelastega raamatus “Paavst Johanna”. Sa võid olla täpselt nii hea kui vastav ühiskond sul lubab seda olla. Kui ei, siis oled sa surnud.

Mis teha? “Nüüdismaailma kriis”? Vastus on selles raamatus? Ja jällegi ei.

Kõik sõltub ju tegelikult vaid minust. Kui ma loen “Nüüdismaailma kriisi” ja muid selliseid raamatuid, püüdes vastata küsimusele: hea või halb, pean ma teadma kust ma tulen. Milline ma olen? Ja need esimesed raamatud aitavad panna paika minu enda. Alles pärast seda saan ma ka vastata küsimusele: kas ma üldse pean liigitama asju “headeks” ja “halbadeks”, või mis mind ootab ees. Ning “Nüüdimaailma kriis” ei tohi muutuda minule õigustuseks, olgu ta mulle hea dialoog, kus ma ei nõustu paljude asjadega.

Panen kohvitassi kraanikaussi, sammun arvuti juurde ja asun tööle… et saada võimu ja raha.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: