Posted by: libarebane | 13/02/2011

Impeerium annab vastulöögi…

Minu postkast, minu kodupoe esine ründab mind. Ma tõstan krae üles ja uputan oma nina salli, proovin sellest kõigest eemalduda. See on popp olla eemal ja vaadata kõike seda sagimist kõrvalt. Muigega kuulan endale suunatud lubadusi ja palveid. Nagu von EicKeegi tunnetan oma jõudu ja samas kardan meeleheitlikult seda välja näidata. Yes! On valimised ja ma olen tähtis. Kuid ma ei usu silmsidet otsivaid silmi. Väkk, paha ja jõle. Laste ahistajad, raha raiskajad, petised ja kaabakad… kuid salamisi on hinges tunne, ma tahan olla teiega. Ei!

Löön jalaga põrandal lebavat lehte ja meeldiv härra pildil naeratab, kõrval pildil on hell pilt naisest ja koerast. Meeldiv. Turvaline ja hea. Võtan lehe ja silmad haaravad kellegi mõtteid.

“Kolmandaks võimaldab eelnõu senisest paremini toetada Eesti eksportivaid ettevõtteid. Selleks muudetakse 2007-2013 struktuuritoetuste seadust ning toetust antakse Eesti ettevõtjale ekspordiplaani alusel konkurentsivõime suurendamiseks välisturgudel läbi planeeritud, eesmärgistatud ja tervikliku turundustegevuse toetamise.”

Meil peab olema 1 suur korvpalli meeskond ja me peame kõik oma jõu pöörama sellele meeskonnale. Ühiskond peab end ohverdama ühele suurele, sest võit rahvusvahelisel tasandil on tähtsam kõigest. Isegi kui ma sellest aru ei saa. Me peame end näitama? Miks? Ja kas selle meeskonna sisu ja tagasi antav väärtus on ohvrist suurem. Me võime ju sisse osta 3 meetriseid leedulasi ja saavutada parima efekti. Ehk siis algne ülesanne on täidetud.

Jõuan küsimusele endas, kas “eksportiv” firma on tähtis kui mingi tegevuse lõpptulemus või kui eesmärk omaette…

Mis on tähtsam? Kas see, et korvpalli mängimise võimalus on meil kõigil, ja selle tulemusena on meil “palju häid” meeskondi, või see et meil on loodud 1 “tipp” korvpallimeeskond? Kas selleks, et meil on palju korvpallitreenereid, saale, lapsi kes seda mängu mängivad, või meil on tähtis 1 esindusmeeskond? Kui meil on palju treenereid, lapsi, saale kus mängida, tuleb ka ükskord suur meeskond. Jah, mitte kohe, mitte ka homme, vaid “võib-olla” kaugemas tulevikus. Mis on tähtsam? Mis on tähtsam meile? Muidugi minu palk ja kohe. Ma pean ju homme poodi minema ja minu silmad pole võimelised olema ainsaks maksevahendiks… Kuid vaadates oma last, kes soovib minna tööle kellegi juurde, ja kuhugi sinna kus on parem, teeb mind nõutuks.

Mis on töö? Meile? Töö on kõik, kordame seda nagu mantrat. Nõuka ajal olime parimad, nüüd liigume samamoodi tööka rahva staatuse poole järgnevas liidus. Kuid vaadates end, ma märkan, et armastan tööd, kuid ainult siis kui keegi teine selle eest maksab. See tundub nii loogiline. Ma käin ju tööl? Kas peaksin? Miks ma ise ei ole oma tööandja? Naeran, lollakas. Ise! Leida idee, leida raha ja siis see idee elluviia. Ja siis veel kohe “eksportida”, sest see on ju nii cool. Hullumeelsus. Lihtsam on olla spetsialist kusagil ja lebada “kõiketeadja” loorberitel. Ja siin ma tõden. Ma olen õpetatud end ohverdama 1 suure meeskonna jaoks. Välise hiilguse eest, annan ma oma vabaduse ja aja. On see halb? Ei, sest puur kuhu ma end olen kinni pannud on kuldne. Mul on raha, et käia poes. Ja kui minu ümber liiguvad inimesed mujale, ei peaks ma pahandama. Seal on ju parem, suurem palk ja heldem ülemus? Sest seal on riik, mis annab suurema “ekspordi” toetuse.

Ma tahan jõuda selles selgusele. Miks me ei või toetada igat väiksematki ettevõtlust. Pisikest poekest külas, saiapoodi elamurajooni küljes? Käsitööd tegevat vanaema, töömeest kes paneb oma kuulutuse lehte sooviga teha midagi. Miks me ei soodusta neid? Neist ju algab kõik. Neist arenevad välja “eksportivad” hiiglased. Kas see oleks halb? Mis on maasool? Mis on see vundament, mis teeb meist riigi? Meie? Kui me oleme kõik palgatöölised? Milline on meie riik? Palgariik? Mis see küll võiks olla…riik kellel on tööandja? Kus? Jah ma tean, on raske leida süsteem toetusteks jne…arvatavasti on see võimatu ülesanne. Lihtsam on ju leida rikas onu, kes ostab suure korvpallimeeskonna ja võtab meie lipuvärvid oma meeskonna värvideks, ja toetada teda. Lihtne, teda on ju 1. Kuid kas me oleme õnnelikumad? Kõik on suhteline…. Kuid ma tean, et igal majal on tähtis vundament… milline on see majas kus elan mina?

Ma ei taha enam, et eestlane oleks töökas…ma tahan, et ta oleks ettevõtlik…

Mis meid ootab ees ja kuhu me läheme jääb meie ees varjatuks. Tänu Jumalale. Kuid me näeme mineviku, kui me tahame muidugi.Ja minevikul on omadus korduda, teises võtmes küll, kuid ikkagi korduda…. Lugesin “Allianssi” (raamatust on ka üks osa siin lehel üleval) ja sellest ka need mõtted. Kes meie eest otsustavad, kes nad on? Mis on nende võimalused, milliseid kompromisse peavad nad tegema? Ja keda või mida ohverdatakse “suurema hea” nimel? Ja mis minul sellega üldse pistmist on?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: