Posted by: Fleo | 11/01/2011

„Nothing to Envy“

(RAAMAT ON MÜÜDUD)

Autor: Barbara Demick
Real Lives in North Korea
Winner of the BBC Samuel Johnson Prize 2010

Raamat on inglise keeles

Loed seda raamatut ja pidevalt tiksub peas mõte – kas tõesti on võimalik, et 21. sajandil keegi veel elab sellistes tingimustes. Uskumatu! Meenutab tugevalt Stalini aegu Nõukogude Liidus, aga see oli ju kõik eelmisel sajandil, ja sedagi selle esimesel poolel. Lugedes Stalini-aegsetest riigi-poolsetest kuritegudest loed ja mõtled, et see OLI, rohkem seda ei ole ja kunagi ka ei tule. Aga tuleb välja, et kõik ei ole nii lihtne – kurjus ei sure iseenesest.

Autor räägib raamatus kuuest tavalisest Põhja-Korea elanikust, kes räägivad oma lugu juba Lõuna-Koreas, peale seda kui neil on õnnestunud kodumaalt põgeneda. „Põgeneda“ ei tähenda aga neist igaühe puhul teadlikku režiimivastasust. Paljude puhul on see nälja sunnil või muul, täiesti elulisel põhjusel kodunt lahkumine. Välismaale jäämise viimaseks tõukeks võib aga olla riisikeetmise masin või kauss valget riisi, mida antakse … koertele.

Autor käsitleb perioodi, mil suri esimene kommunistlik riigijuht Kim Il-sung ning juhtimise võttis üle tema poeg Kim Jong-il. Samal ajal varisesid Hiinas ja Nõukogude Liidus kokku kommunistlikud režiimid. Selle tagajärjeks oli näljahäda Põhja-Koreas, mis tõi kaasa viiendiku Põhja-Korea elanike surma. Kui naaberriigid enam võlgu ei anna ja enda toodang ei kõlba kuhugi või ei ole seda üldse, siis tagajärjeks on nälgivad inimesed. Kui nälgivatest ja rohujuuri korjavatest inimestest olen veel lugenud, siis arstid, keda sunnitakse minema metsa ja korjama juurikaid, et valmistada ravimeid ja nendega inimesi ravida – jah, ka sellest olen lugenud, aga ainult ajaloolistest romaanidest, mis kirjeldavad keskaega. Põhja-Koreas toimib see tänaseni.

Üleüldine koputajate süsteem, riigi poolt väljastatavad load reisimaks ühest linnast teise, miilitsa öised läbiotsimised, et leida lubadeta külla sõitnud sugulasi, töölaagrid jne, jne. Kõigest sellest ja muustki mõeldamatust saab lugeda käesolevast raamatust.

Ja oleks see siis kõik. Arvad, et põgened kodumaalt ja alustad uut elu ning oled õnnelik ja muretu. See ei ole sugugi nii. Peale Lõuna-Koreasse jõudmist suunatakse põhjakorealased spetsiaalsetesse õppekeskustesse, kus neile õpetatakse kuidas rahaga ümber käia, kuidas kasutada rahaautomaate, kuidas iseseisvalt elada jne. Vaatamata kõigele sellele ei suuda enamus neist kohaneda eluga Lõuna-Koreas. Ikka mõeldakse sellele, kuidas saaks koju tagasi, antakse raha petturitele ja elatakse viletsuses ja minevikus. Kes meist tahab (julgeb) vaadata peeglisse ja mõelda – minu elu on olnud mõttetus, seda vaeva ei oleks pidanud ma läbi elama!

 

Nothing to Envy

Nothing to Envy

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: