Posted by: libarebane | 24/09/2018

“Järelpõimik” – Gert Helbemäe

Järelpõimik blogiEesti Kirjanike Kooperatiiv, 1979

Inimese uurija
Gert Helbemäe lähtealuseks kirjandusse, nagu paljudel eesti kirjanikel, on ajakirjanduslik tegevus. Aga ta läheb ajalehe juurest peagi üle uue meediumi juurde – Eesti Ringhäälingu teenistusse. Kuulatav sõna asendab loetava. Muusika on noormehe lemmikkharrastusi, ta esimesed kuuldemängud on kirjutatud muusikalistel teemade. Tükk aega hiljem, paguluses, siirdub ta olude sunnil uuesti ajalehte tegema, pagulasena Inglismaal. See töö kestab üle veerand sajandi, elu lõpuni (15.7.1974).
Ei ole imestada, et Helbemäe viisis oma tegelastele ja probleemidele läheneda on sarnadust ühe meie teise “elukutselise” ajakirjaniku Pedro Krusteniga. Sama terav silm detailide jaoks, sama kirglik soov tungida fassaadide taha, minna läbi kulissidest, analüüsida tegelaste tõelisi ajesid ja tunge. Kui Mälk näiteks peamiselt kirjeldab ja kujundab, siis Krusten ja Helbemäe uurivad ja analüüsivad.
Muidugi on ka Helbemäel oma lemmikteema, kus ta peamiselt, “maalib” – vähemalt alguses, see on keskaegse Tallinna elu-olu eriti keskaja lõpusajandeil, murranguajal vana ja uue vahel, mis meile jõudis tunduvalt hiljem kui Kesk-Euroopasse (kõnelemata Lõuna-Euroopast). Selle huvi tulemuseks on “Vana Toomas”, “Raekooli õpilane” ja terve kogu selleaegseid novelle “Vaikija” tiitli all. Järelpõimikus leidub näidend “Reetmine vere vastu” ja novell “Öö nõiapoes”. Loe edasi…

Advertisements
Posted by: libarebane | 31/08/2018

“Kõuepilvede saatel” – Arno Raag

kõuepilvede saatelEesti Kirjanike Kooperatiiv, 1971

Saateks
Eelolev on mõnikümmend mälestuskildu nähtust, kuuldust ja kaasaelatust ajavahemikus 1921-1939. Need on seotud peamiselt kaastööga ajalehtedele, mida alustasin juba keskkooli päevil, ja kutselise ajakirjaniku tegevusega toimetuse laua taga. Sadade isikutega – osa neist meie tookordse avaliku elu tegelased nii poliitilisel kui kultuurilisel alal – on ajakirjaniku kutsetöö viinud mind kokkupuutumisse ja mõndagi sellest on talletunud mälu varamusse.
Käsitletavaid sündmusi ja isikuid lahutab tänapäevast 30-45 aastane vahemaa, mis palju mällu talletunust on maha viilinud. Mõnest sündmusest on jäänud vaid üldkontuur, kuid selle juurde kuuluvad üksikasjad on sageli väga olulised, sest et nad tihti paremini iseloomustavad sündmusi ja nendes esile kerkinud isikuid, andes võtme mõnegi seiga ja sellega seotud inimese lähemaks mõistmiseks.
Olen püüdnud kasutada mõningaid kättesaadavaid allikaid mälule toeks juhtumites, mille üksikasjad on liigselt ähmastunud. Kuid paraku on selliseid allikaid – eeskätt tolleaegseid eesti päevalehtede aastakäike – vabas maailmas üsna vähe, mistõttu olen saanud vajalikku tuge üpris napilt. Nii on mõni väike ebatäpsus võimalik.
Kõike nähtut, kuuldut olen püüdnud esitada ajalise järjestuses, niipalju kui see sageli rööbiti kulgevate sündmuste tõttu osutus võimalikuks, vaadelda seiku ja inimesi aja perspektiivis ning nende käitumist mõista oma parima arusaamise järgi.
– Autor Loe edasi…

Posted by: libarebane | 28/08/2018

“Saatuslikus kolmnurgas” – Arno Raag

Saatuslikus kolmnurgasMälestusi 1939-1944

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1974

Meil vahel on nõnda kitsas
kaks surma ristati üll,
siiski südamel elupitser,
seesugused oleme küll
– Henrik Visnapuu

Saateks
Sündmusrohke aeg on otsekui paljude harjadega mägiahel, kus orud ja järskkuristikud vahelduvad kas kaljulõhendikega või tuulist ja vihmast koonuseks voolitud tuppudega ning lammorgudega. Siit või sealt mägestiku jalamilt, kuhu on hoovanud sisekihtides pulbitsevad veed, kujunevad allikad.
Sama lugu on mälestustega sellistest aegadest. Needki tungides mälu jalamile moodustavad allikana tulvava kogu.
“Saatuslikus kolmnurgas” on koguke mälupilte sellisest ajastust, kus kaks okupanti üksteise järel Eestis võimutsesid. Kõik kolm nurka on mänginud oma osa meie rahva elus, ja üks neist – venelasist punane okupant peremehetseb Eestis praegugi.
Kõik need kolm nurka on üksteise suhtes täielikud vastandid. Olen püüdnud mälus säilinud seiku vaadelda ning hinnata lähtudes vaid ühest ainsast nurgast ja selle nimi on: vaba iseseisev Eesti!
– Autor
Patchogue,
1972-1973

Loe edasi…

Posted by: libarebane | 21/08/2018

“Läbi varemete” – Arno Raag

Läbi varemete“Läbi varemete”
Arno Raag jatkab selles oma mälestusi, seekord aastatest 1944-49, alates meresõidust Saksamaale ja elust seal, käsitledes peamiselt laagrielu mitmes põgenikelaagis, lõpetades lahkumisega USA-sse. Aine on jaotatud viiekümnesse eri peatükki, see sisaldab rohkesti audentset materjali, käsitledes laagrielu igapäevaseid sündmusi ja nende juhtimist, võimude skriinimisi, venelaste külaskäiku, eestlaste kultuurilist isetegevust – ajakirjanduse organiseerimist, laulukoore, kirjandusvõistlusi, näitusi jne. Terava pilguga nähtuna, värvikalt kirjeldatuna libiseb meie silme eest mööda see aeg nagu vana, juba ununenud film.

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1978

“Läbi varemete”
Mälestusi 1944-1949

Moto:
Sa mine, kuhu tahad
sul ikka varemed ees,
nii metsas, mäel, väljal –
ja sinu enese sees!
– Juhan Liiv

Saateks
“Sa mine, kuhu tahad, sul ikka varemed ees …” Need Juhan Liivi sõnad on väga iseloomustavad olukorrale Saksamaal 1944. aasta sügisest 1949. aasta sügiseni, mil nendes varemetes tuli pagulasena elada, töötada ja rännata. Kui mõnes kohas oli mingisugune suurem asula ja seal ei juhtunud nägema varemeid, siis oli see silmale harjumata ja seega kohe tähelepanu haarav. Kuid selliseid paiku ei olnud palju – ikka varemed suuremal või vähemal määral.
Ja isegi sellises varemete rägastikus, vapustatud läbielatust nii kodumaal kui ka võõrsil, kus hing teinekord kippus nördima ning ruineeruma, säästis usk õigluse võidusse ning Jumala abisse raskel hetkel, kui tuli läbi elada ja olla tunnistajaks mõnelegi kohutavale tõigale. Sellest kõigest on talletunud mäluvaramusse sügavat traagikat ja koguni koomikat, sest inimvaimu refleksides need on ju kaksikvennad.
Sündmused kulgesid sageli otse üllatava tihedusega üksteise kannul, sageli koguni rööbiti. Ja sellistes erakordsetes oludes kohatud inimesed on andnud mõnegi mällu sööbinud seiga või kuju.
Käesolevas töös on vaadeldud vaid neid isikuid ja sündmusi, kus autor ise oli tegev või kuuljaks-nägijaks. Sellega ühtlasi lõpetan oma mälestuste sõnastamise. Selleks, et teatavat sündmust või ajajärku mälestusena vaadelda, peab olema ajaline distants rahuliku ning objektiivse perspektiivi saavutamiseks. Seda võimaldab vaid vanameister AEG!

Florida – California
1974-1976

– Autor Loe edasi…

20122017 SelirandRaamatust “Jumalad, hauakambrid, õpetlased”
Autor: C. Ceram
Tõlkinud: J. Selirand
Sari: Maailm ja Mõnda
Eesti Riiklik Kirjastus, 1961

Kaotus muutub võiduks.

Egiptuse arheoloogilise avastamise lätete juures seisavad Napoleon I ja Vivant Denon. Keiser ja parun. Väejuht ja kunstiinimene. Osa teed käisid nad koos; nad tundsid teineteist hästi, kuid nende olemusel ei olnud midagi ühist. Mõlemad oskasid hoida käes sulge, kuid ühel ilmusid sule alt käsud, dekreedid ja seaduseraamatud, teisel aga – kergemeelsed, komblusvastased, isegi pornograafilised novellid ja joonised, mis kuuluvad salajaste kurioosumite hulka.
Kui Napoleon valis selle mehe ühe oma ekspeditsiooni kunstialaseks kaastööliseks, siis tegi ta niisuguse õnneliku valiku, mille tähtsus ilmnes alles tulevikus.

17. oktoobril 1797. aastal kirjutati alla Campoformio rahule. Seega oli Itaalia-sõjakäik lõppenud ja Napoleon pöördus tagasi Pariisi.
“Napoleoni kangelaspäevad on möödas!” kirjutas Stendhal. Kirjanik eksis. Kangelaspäevad alles algasid. Aga enne kui Napoleon lõi komeedina särama Euroopa kohal, et lõpuks läbi põleda, valdas teda “pöörane, haigest ajust tekkinud hallutsinatsioon”. Kitsas toas rahutult siia-sinna sammudes, puretud auahnusest, võrreldes end Aleksander Suurega, kahetsedes kordasaatmata tegusid, kirjutas ta: “Pariis rõhub mind tinamantlina! Teie Euroopa on mutimullahunnik! Ainult idas, kus elab kuussada miljonit inimest, saab asutada suuri riike ja teostada suuri revolutsioone!” (Muide, Egiptuse kui idasse viiva värava kõrge hinnang on kaugelt vanem kui Napoleon; juba Goethe oli ennustanud ette Suessi kanali rajamist ja põhjendanud seda poliitiliselt õigesti, aga veel varem, 1672. aastal kirjutas Leibniz Louis XIV-ndale memorandumi, milles ta kujutas hilisema poliitilise arengu mõttes õigesti Egiptuse tähtsust Prantsuse impeeriumi loomise poliitika suhtes.)
19.mail 1798. aastal siirdus Napoleon Toulonist merele kolmesaja kahekümne kaheksast laevast koosneva laevastikuga, mille pardal oli kolmekümne kaheksa tuhande meheline sõjavägi (peaaegu täpselt niisama palju, kui oli Aleksandril, kui viimane asus teele India vallutamiseks). Eesmärk: Malta kaudu Egiptusesse!
See oli aleksanderlik plaan. Napoleoni pilk oli samuti üle Egiptuse Indiale suunatud. Sõjakäik üle mere oli katse anda Inglismaale, kes Euroopa ulatuses oli tabamatu, surmav hoop ühes tema osadest. Inglise laevastiku ülemjuhataja Nelson ristles kuu aega asjatult Vahemerel, oli kaks korda Bonaparte´ist peaaegu kahurilasu kaugusel ja laskis tal mõlemal korral ära lipsata. Loe edasi…

Posted by: Fleo | 31/07/2017

Minu Iisrael. Kuidas tõlkida sabatit

Autor: Margit Prantsusminu-iisrael-kuidas-tolkida-sabatit

Kirjastus: Petrone Print OÜ, 2017. 280 lk

Toimetaja: Loone Ots

Miks me reisime!? Miks näeme vaeva organiseerimise, korraldamise, aja planeerimise ja odavama otsimisega ning siis kõigi nende ebamugavuste ületamisega, mis paratamatult igal reisil ette tulevad!?

Emotsioonid!!! Emotsioonid, emotsioonid, ja veel kord – emotsioonid!

Ja ei ole vahet, mis neid emotsioone tekitavad – kas või kaks intensiivselt kätega vehkivat inimest tänavanurgal, nagu juhtus kõnesoleva raamatu autorile. Ükskõik, mis see teie jaoks ka ei ole, aastakümneteks jäävad meelde vaid sündmused, kohad, ja eelkõige inimesed, kes on köitnud teie tähelepanu, liigutanud mõnd meie tundemeelt ja -keelt.

Kui küsiksite minult, millest see raamat räägib, siis nii teile vastaksingi: inimestest, tavalistest inimestest, nende tavalisest argipäevast; sellest, mis on üllatanud, pannud kulmu kergitama või need kipra tõmbama; nendest, keda raamatu autor tahab oma südames hoida ning mille-kelle avastamise-leidmise rõõmu lugejaga jagada.

Ülaltoodu pärast lugesin raamatut mina. Aga kas raamatu headusest ei räägi just lugejate poolt leitud lugemisajendite mitmekülgsus!?

Raamatu tagakaanelt loeme: „Kolme Iisraeli-aasta jooksul jõudsin […] kohtuda tõesti omapäraste inimestega, kelle hulka sattusid poliitajaloolane, sabatihommikused „joodikud“, ministrid, araablastest aednikud, professorid, psühholoogid… Katsusin mõista iidsete kommete tausta ja üritasin tõlkida sabatit eesti keelde. Avastasin ka neid vaatamisväärsusi, millest turist aimu ei saa…“ Kui nüüd vaadata raamatu sisukorrast peatükkide nimetusi, nagu Koššertoit, Roš ha-šaná, Sabatiõhtu, Jom kipúr ja paljud teised, siis ei jää mingit kahtlust, et iidsetest judaismi kommetest saame teavet rohkem kui küllaga. Samas tuleb ilmtingimata meeles pidada, et see ei ole akadeemiline teos, kus kõik peab olema esitatud nagu võrrand matemaatikas, vaid autori nägemus ja eestlaslikult põhjamaine arusaamine nähtust. Kirjutasin meelega „eestlaslikult põhjamaine“, kuna raamatus mainib seda korduvalt autor ise ning see väljendab kõige paremini kahe rahva erinevusi, meievahelisi kontraste, mida raamatus on rohkelt kirjeldatud.

Kuna autoril sulg jookseb ning puudujääke ei esine ka huumorimeeles ja tähelepanuvõimes, siis judaismi kommete kajastamine läbi kohalike elanike iseloomustuse ning nende askelduste kommete tähistamisel teeb lugemise nauditavaks ajaveetmiseks, kus ka millegi uue teadasaamise tera sees. Ja kui raamatu üsna alguses, peatüki „Sisseelamine“ viimane lõik tekitas äkitse tunde, et nii huvitavalt alanud jutustus ühe mulle kauge maa perekonna elust saigi otsa ning kartuse, et ka teised põnevad inimesed ja sündmused saavad kuidagi pooliku kirjelduse, siis edasi lugedes selgub, et nii see ei ole, absoluutselt kohe mitte. Raamat on ilusti üks korralik tervik, on olemas nii peateema kui ka kõrvalteemad, ja iga peatükk on oma lõpu ning algusega, sisust või sisukast keskkohast rääkimata.  Nagu tõdeb autor ise: „See raamat tuleks köitev ka siis, kui jutustaksin ainult oma tööandjate perekonnaelust. Aga minu Iisrael ja seal maal elatud aastad on siiski palju rohkem…“ Peale lugemist võin kinnitada, et nii see on, nii on see raamatus kirjas ning kindlasti on kajastamist leidnud see, mida on välja lubatud: „[…] Peale selle kõige põnevamad inimesed, keda eales kohanud olen“.

Ning veel üks meeldiv joon raamatust! Ei ole võimalik, et autor on elanud kolm aastat murede ja raskusteta ning seda veel kodust kaugel, keset harjumatut kultuurikeskkonda. Planeedil Maa ning sellise inimkooslusega nagu hetkel siin on, ei ole see lihtsalt võimalik. Seda teame kõik, ka autor, kes kirjutab: „[…] Küll aga on raskused ja läbielamised mulle õpetanud üht kui teist. Näiteks seda, et homme tuleb alati. […]“. Raamat on ülimalt positiivne! Paratamatult ootasin alateadlikult eestlaslikku virinat ja küünilisust, et parastavalt hõisata: „No viimaks ometi! Jõudsimegi pärale! Ikkagi eestlane!“. Selle asemel sain hoopis hõisata: „Hurraa! Ei ühtegi totakat naabrit, personaalselt just minust mittehoolivat bürokraati ning juhmi külatädi, kes ei räägi sõnagi inglise keelt!!!“ Raamatus kirjeldatu kõik lihtsalt on ja lihtsuses peitub võlu: neil on nii ja meil on naa. Ja nii on tore olla ja huvitav elada!

Ning kokkuvõtteks: olen jõudnud arusaamisele, et maakera on minu jaoks liiga suur ning igale poole ma siiski ei jõua, aga mõne maa ja selle rahva ning tema kultuuri kohta tahaks rohkem teada saada, ja mitte üksnes ametlikke fakte, vaid olla rõõmus ka seda maad külastanud inimese poolt läbielatud emotsioonide üle. Selleks olen leidnud enda jaoks reisimise lisamooduse: lugedes raamatud reisihuvilistelt inimestelt ning nende elust ja kohanemisest võõrsil.

Tungi sõita Iisraeli raamat minus ei tekitanud, ka ei tekkinud soovi õppida heebrea keelt. Pean tõdema, nagu autor oma raamatu viimases osas, kus ta jutustab oma teest heebrea keele juurde: „Kindlasti oleks seda keelt huvitav uurida, […] Aga mitmenda järgu huvi see minu elus oleks?“ Samas, minu jaoks on see raamat oma eesmärgi täitnud ning kätte olen saanud ka kõik tagumisel kaanel lubatu. Loodetavasti saab see olema nii ka teie puhul. Õigemini, miks loodetavasti? Kindlasti, täpselt nii ta saabki olema! Ja selleks…

Soovin teile Vana Head Lugemist…

Kerli-Katrin Hirv

Märts, 2017.a

Raamatu leiab meie e-poest: vanajahea.ee

Posted by: libarebane | 12/07/2017

“Eestlased väljarändajatena” – Richard Antik

Raamatust “Eestlased Kanadas”

Sissejuhatus

Oma väljakujunenud etnograafilistes piirides, Läänemere ja Peipsi järve vahel, mis fikseeriti ka Eesti Vabariigi piiridena, on eesti rahvas elanud põlise asustajana. See maa on eestluse hälliks, kus on võrsunud eesti kultuur ja kujunenud eesti rahvas.

Neid Eesti maa-ala päriselanikke on asunud ja elanud väljaspoolgi, ja seda õige märgataval määral. Võib arvata, et enne Eesti Vabariigi algust ligikaudu 300.000 eestlast ehk üks viiendik kogu rahvastikust asus väljaspool kodumaad. Varasema väljarännu ja võõrsile asumise kohta on raske anda ühtlast kirjeldavat ülevaadet ja analüüsi. Sellekohane kättesaadav materjal on lünklik ja puudulik. Ulatuslikumalt on Eestile lähema ja ka kõige vanemate asustusalade – Taga-Peipsi ala ehk Oudovamaa kohta kasutada uurimismaterjal, mis koguti uurijate poolt, kelle Tartu Ülikool lähetas 1943. a. Peipsitagusesse, tollal Saksa sõjavägede poolt okupeeritud aladele. Uurijate kollektiivi kuulunud dr. Ilmar Arens on selle materjali põhjal sealse eestlaskonna olukorra kohta avaldanud põhjalikke kirjutisi, mis sisaldavad andmeid ka sisserändamisaja kohta (1, 2). Tähelepandavama eesti asunduste uurija kirikuõpetaja August Nigoli põhjalik ülevaade pidi katkema 1918. aastaga, millal ta mõrvati enamlaste poolt Permis (3). A. Nigoli kõrval oli Venemaal asuvate eesti asunduste abistajana ja uurijana tegev 1909-ndast aastast alates Samuel Sommer (sünd. 1872). Ta külastas korduvalt laiali asuvaid asundusi ning kogus materjali nende ajaloo ja olude kohta. Tema korraldusel toimus 1910. a. Peterburis esimene eesti asunduste kongress, 1909. a. laulupeod Strugi-Belajas ja Simititsas ning 1912. a. Narvas eesti asunike üldlaulupidu. Esimese maailmasõja ajal hävisid Sommeri kogutud materjalid Põhja-Venemaa osas. Omariikluse aastail avaldas ta kodumaal aga põhjalikke kirjeldusi Lõuna-Venemaa eesti asunduste üle. Needki osutusid käesoleva kirjutajale kättesaamatuks (22).

Taga-Peipsi ehk Oudovamaa kujutab endast nii arheoloogiliselt kui ka linnusekultuuri alusel tõenäoselt põlist eestisugu rahvaste asuala, mille järkjärguline slaviseerimine algas alles 9. sajandist alates. Kuid metsade ja soode kaitsel püsisid selle sisemuses eestluse saarekesed pikki sajandeid. Võib-olla olid kuni meie sajandi alguseni Kesk-Peipsi taga säilinud “Sääritsa eestlased” ja “Samolva eestlased” Mehikoorma kohal osaliselt veel jäänus maa pärisrahvast. Väljaränd – sõjapagemine Eestist jätkus neisse paikadesse veel 16. – 18. sajandil. Puhteestilisele asustusele Peipsi taga, nii nagu see ilmneb 1917. aastaks, mil ainuüksi eestlaste arvuline osatähtsus tõusis ühele neljandikule kogu sealsest rahvastikust, pandi aga alus alles massväljarändamisega Eestist alates 1860. aastast (1:113).

Viitasime juba slaviseerimisele. Raskema löögina on tuntud Moskva suurvürsti Ivan III ja tsaar Ivan IV (Julm) Liivimaa vallutamispüüdlused ja kannakinnitamised. Vürstiriikide alistamine Moskva ülevõimule, Novgorod 1478 (lõplikult 1570) ja Pihkva 1510, ja neis osariikides aastaid kestnud Moskva võimu kindlustamine Suur-Vene kogumiseks puudutas nende alade hulgas ka Taga-Peipsit, kust toimus ebakindla elemendi küüditamine. Samaaegselt aga suunati sundemigratsioonina Venemaa teistest osadest võõrrahvaid sellele alale (2:12). Neist küüditatuist ja sõjavangidena kaasatoodud eestlastest tekkis Moskva külje alla isegi eesti küla, kuhu 1576 ka oma kirik ehitati, mis aga järgneval aastal tules hävis. 18. sajandi algul, Põhja-sõja ajal, toimus ulatuslikum rahva küüditamine Venemaale, peamiselt Tartu piirkonnast (2:19).

Varasemast eestlaste asumisest väljapoole kodumaad on veel teada mõnevõrra siirdumisi Ameerika mandrile, Ühendriikidesse. Jäljed ulatuvad möödunud sajandi keskpaika. Vene tsaaririigi pikaajalisest, võiks öelda eluaegsest sõjaväeteenistusest kõrvalehoidev “nekrut”, tol ajal Venemaale kuulunud Aljaskas vene laevalt ärahüpanud eestlasest madrus ja poliitilise tagakiusamise eest põgenik leidsid sellel suurel ja vabal mandril ühteviisi pelgupaiga (4:17). Loe edasi…

Posted by: libarebane | 02/07/2017

“Eestlased Kanadas. I köide.”

02072017imgAjalooline koguteos
Toimetus: Alfred Kulents, peatoimetaja
Richard Antik
Jaan Olvet

KEAK Toronto 1975

Laotud “Meie elu” trükikojas
Trükitud “Oma press” trükikojas

Sisukord 
“Eestlased Kanadas” toimetus ja autorid
Lühendid
“Eestlased Kanadas” ilmumise puhul. Robert Kreem
Eessõna. Alfred Kurlents Loe edasi…

Posted by: libarebane | 04/06/2017

“Faust II” Johann Wolgang von Goethe

Faust II 04062017Tragöödia teine osa

Tõlkinud Ants Oras

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1962

***

Saateks

Viimaste sajandite luules on raske leida teost, mis rahvusvaheliselt kuulsuselt ületaks Goethe “Fausti” või vastuvaidlematult kuuluks selle kõrvalegi. See “tragöödiaks” ristit dramaatiline poeem on suurima saksa luuletaja suurim teos, kuid mitte ainult seda: see on teos, mis oma ligemale kuuekümneaastase valmimise kestel võrratult suuremal määral kui ükski teine Goethe lakkamatult areneva ja avarduva vaimu toode hõlmab peagu kõiki selle vaimu aspekte, väljendab selle sisimaid püüdlusi, moodustab selle lõpliku testamendi maailmale. Goethe on tahtnud ja suutnud sellesse töösse panna niivõrd palju, et selle tõlgitsemisega on olnud tegemist sadadel teadlastel ja kriitikutel esimese osa ilmumise hetkest kuni tänapäevani, seda enam et autor meelega pole püüdnud kergendada selle lahtimõistatamist, vaid sageli ainult annab oma mõtteid väga kaudselt aimata ja väljendub salapäraselt mõjuvate sümbolite ja allegooriate kaudu. Seda märkab juba üldiselt lihtsamat esimest osa lugedes, kus paljude elu põhiprobleemide puhul asetatakse rohkem küsimärke kui antakse ebamääraseidki vastuseid. Teise osaga, mis peagu täielikult kuulub Goethe vanasse ikka, on lugu veel raskem. Oma sekretärile Eckermannile, kellega vana poeet üldiselt kõneles väga avameelselt, jäi ta just selle osa puhul mõnegi vastuse võlgu. Ka ei lubanud ta seda enne oma surma avaldada. See oli määrat posthuumseks üllatuseks maailmale. Üht seika aga kordas Goethe ikka ja jälle uuesti: et kogu teos algusest lõpuni oli ehitet kindlale, ammu valmind plaanile. Nii väga kui need kaks osa erinevadki, nii palju kui neis võibki leida vähemalt näilisi ebajärjekindlusi ja vastuoksusigi ja nii hämmastavalt mitmekesised kui Goethe meetodid neis ongi, tuleb neid võtta tervikuna – sellest hoolimata et luuletaja neisse vahel pääteemist kõrvale kaldudes paigutas ka vaid kirjutamise hetkel aktuaalset ainestikku, satiiriliselt kommenteerides kaasaeglaste nõrkusi või temale muidu ebasümpaatseid jooksva elu nähteid.  Loe edasi…

Posted by: libarebane | 04/06/2017

“Faust” Johann Wolfgang von Goethe

010620170004Tragöödia esimene osa

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1955

Tõlkinud – Ants Oras

***

Tõlkija järelsõna

Saksa suurima luuletaja kuulsaim teos, Faust, on neid väheseid, millele mõeldes ei tule meeldegi, et nad kuuluvad teatud rahvuskirjandusse. Nagu Homerose eeposed, Dante Jumalik komöödia, Shakespeare´i Hamlet, Othello, Kuningas Lear ja Macbeth ning Cervantese Don Quijote on Faust sõna täies mõttes maailmakirjanduslik teos. Selle kangelasest on saanud üks neid ürgtüüpe, üks neid müütilise tasemega kujusid, mis meenuvad esmajoones, kui otsitakse sümbolit inimkonna ürgsemaile ning kestvamaile omadustele. Epiteeti “faustiline” on kasutatud ja kasutatakse veelgi kogu läänekultuuri küllastumatu teadmis-, elamus- ning arenemisjanu tähistamiseks, nagu sõna “hamletlik” viitab sellesama kultuuri juurdlevale, kõike lõpmatuseni vaatlevale ja puurivale mõttekirele, mille kätte tegu võib kahvatuda ja närbuda. Pärast Goethet on Fausti kuju kümneid ja kümneid kordi avatelnud vahel suurtegi autorite loovat fantaasiat, ilma et ükski neist oleks küündinud Goethe lähedale. Selle teose kohta ilmunud kriitilise käsitluste hulk peaks juba peagu võrduma nendega, mida on inspireerinud paarsada aastat varem loodud Hamlet. Nagu viimasegi puhul, erinevad tõlgitsejate seisukohad tihti diametraalselt – seik, mis ainult näib tõestavat teose tühjendamatut mitmekesisust ja rikkust! Vaevalt tuleb seda imeks panna, sest Faust´isse on üks Euroopa suurimaid vaime mahutanud oma parima, töötades selle kallal ligi kuuskümmend aastat. Just selles ta nägi oma testamenti maailmale.  Loe edasi…

austraalia 0001Raamatu autor Sol Schulman

ISBN 978 9948 81 730 6

Raamatu saab osta – vanajahea.ee

Sisukord

Autori eessõna

I. Kadunud maailm
Suurte unenägude aeg
Manner, milleta planeet kummuli kukuks
Kes oli siis esimene eurooplane, kes astus Austraalia pinnale?
Meie kohal on Lõunarist
Esimesed venelased Austraalias
Kaugete tsivilisatsioonide kohtumine
“Hunnitul ja raevusel merel”

II. Rahvuse sünd
Mandrit avastamas
Inimene sadulas
Kullapalavik
Vene Ivan
“Varaste ja bandiitide maa”
Plahvatuslik immigratsioonilaine
Kangelased ei sure

III. Lootuste maa
Ärev aeg
Tee iseenda juurde
Minu esimene samm

IV. Austraalia mosaiik
Kohtumispaik
Linn lahel
Hunnitud Melbourne
Viimasel rannal
Kui maakeral on paradiis
Aussie´d naeravad

Epiloog

Filmidokumentalisti märkmed
Kontinent, kus usutakse õnne olemasolusse
Nelikümmend tuhat aastat enne kapten Cooki
Homme ei saabu kunagi
Lightning Ridge
Hollywoodi kaskadöör
Amigo – Kindluse kuningas
Tulnukas
Miljonär
Kolikamber-muuseum

Autorist 

austraalia 0002

austraalia 0001Autor – Sol Shulman

Vana ja Hea kirjastus, 2017

Minu autraallasest sõbra,
Melbuorne´i ülikooli professori
Ray Wilson-Sloneki (1944-2004)
mälestuseks.
Tänu temale avanes mulle Austraalia.

Autori eessõna

See raamat ei ole Austraalia ajaloost selle sõna akadeemilises tähenduses, kuigi iseenesestmõistetavalt kulges autor mööda ajalooradu. Raamatus toodu peegeldab tema isiklikke tajusid ja arusaamist sellest maast. Selliselt ta seda nägi, sellisena õppis tundma ja nii sai sellest aru.
Minu teekond Austraaliasse algas ammu ja juhuslikult nagu paljud teisedki asjad meie elus.
Tormilised kuuekümnendad. Ei olnud enam Stalinit, tuli Hruštšov, Juri Gagarin lendas kosmosesse, Venemaal oli tunda vabaduse hõngu. Mässav ja pulbitsev noorus. Neid noori hakati hiljem uhkelt “kuuekümnendikeks” kutsuma.
Pärast süngeid stalinlikke aastakümneid tundus, et natukene veel ja me supleme kõikehõlmavas õnnes. Kõik päevad olid helged ja päiksepaistelised. Oli tahtmine teha midagi tõeliselt suurt. Ühed harisid, laulud suul, uudismaad metsikutes Kasahhi steppides, teised sõitsid “otsima õhtuvinet ja taiga lõhna”, “lüürikud ja füüsikud” vaidlesid, kas kosmosesse lendamise korral peaks kaasa võtma sirelioksa või mitte, sest sõit tähtede poole oli juba otsustatud. Saalide seinad värisesid tormilistest aplausidest, millega üliõpilased tunnustasid oma uusi kangelasi – poeete-mässajaid. Kõigest õhkus romantikat ja lootust…
Olin just lõpetanud kinematograafiainstituudi ning juba jõudnud teha oma esimese filmi, mis sai laialdaselt tuntuks ja pälvis festivalidel auhindu. Tänu sellele filmile sain sõbraks Aleksei Adžubeiga (Aleksei Adžubei 1924-1993, N. S. Hruštšovi väimees, ajalehe Izvestija peatoimetaja 1959-1964) ja olin Nikita Hruštšovi üks lemmikutest, mis – nagu toona tundus – kaitses mind elu kõikide raskuste eest. Pea kõik riigi kinostuudiod kutsusid mind tööle. Valisin filmirännakute romantika. Saatus avas mulle oma süle, kuid hinges kripeldas. Nooruse mässumeelsus püüdles millegi enneolematu poole.
Siinkohal pean kindlasti märkima, et kinematograafiainstituuti astusin juba pärast inseneriteaduskonna lõpetamist. Viimases tärkaski minus unistus saada filmirežissööriks. Tahtsin vändata filmi tuumapommi ajaloost. Sellest, kuidas see relv loodi maailma erinevates riikides. Teadlastest, spioonidest, poliitikutest … Seda enam, et teema oli tol ajal nii uudne kui ka ülisalajane. Loe edasi…

Posted by: libarebane | 15/05/2017

“Sulajää” – Raimond Kolk

SulajääAutor – Raimond Kolk

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1958

Romaan

1.

Kirjutaja süütas põlema kõrge vaskjalaga laualambi, keeras selle tahi väiksemaks, siis jälle suuremaks, pani peale tagasi rohelise kupli ja tõstis siis lambi enesest rohkem eemale laua keskele, kus nüüd Tsoburga nägu laua teises ääres hästi teravalt nähtavale tuli. Tühjas õhtuses vallamajas, mille vaikusse ainult telefonitraatide ühetooniline tinin akna tagant kostis, olid kirjutaja ja vallavanem tükk aega sõnatult hämarikku veetnud ja Tsoburg tõusis nüüd oma rinnutavast olekust istukile. Tal oli täishabe ja täisjuuksed, mõlemad sasitud ja säbrulises laines, valge vase pleekinud-kollast värvi. Tal olid puhmas kulmud nagu kotka kannused ja tal oli suur konksus nina. Huuled seevastu ei tulnud habeme seest peaaegu üldse mitte nähtavale, sest harilikult pigistas ta suu nii kõvasti kinni. Juurde kuulus ka, et tal olid punetavad põsesarnad õhukese marraskil nahaga, millest peened sinised veresooned läbi paistsid. Lõpuks oli tal veel valge siidine kaelarätt, millest kitsas riba habeme alt välja ulatus, kuid kohe varsti vesti varju ära kadus.
Niisugune ta oli, Parmu Tsoburg, täna viimast päeva vallavanem.
Keegi teine peale tema enese ei tundnud rõõmu, kui ta omal ajal vallavanemaks sai, ja keegi teine peale tema enese ei leinanud, kui ta nüüd ameti maha panema pidi. Sest peale habeme ja suure nina tal teisi voorusi selle ameti jaoks polnudki. Ei olnud jutu jõudu ega sõna osavust, ka mitte mõtte teravust, mis teiste mõttest üle oleks käinud. Vähemalt polnud keegi mõnd juhtivamat mõtet ka kinniste huulte tagant kuulnud, ka kui ta suu lahti tegi, siis puristas ta sõnad suure kiiruga segamini hunnikusse. Sealjuures kõikus ta pea kahele poole, nagu oleks sõnade tulv pea kõikuma löönud. Mõnede meelest oli ta siis nagu puristav loom, kes kõrgelt kaldalt ootamatult vette kukkunud. Kui ta millegi poolest kuulus oli, siis oma kitsiduse ja – naabrite arvates – ka laiskuse poolest. Parmu talu elab veel vanast rasvast, ütlesid inimesed. Tsoburg, ütlesid inimesed, tsobu, tsobu … igavene tobu… Loe edasi…

Posted by: libarebane | 10/05/2017

“Süteoja” – Salme Ekbaum

Ekbaum SüteojaAutor – Salme Ekbaum

Romaan

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1957

“Footfalls echo in the memory
Down the passage which we did not take
Towards the door we opened… ”
S. T. Eliot

Martinile

See on jäänud väheseks, mida tean ja usun, ning sedagi pole enam palju, mille küljes süda kinni on. Kuid üht tunnen üha selgemini – Sina ei ole kadunud. Nisuiva, mis maapõue langeb, ei jää üksi…
Süteoja sündmustik on kujutuslik, kuid Süteoja metsas mäletab Sind iga puu, põõsas ja kivi, ning vahel on surnud kivi vastu suurem usaldus kui elava inimese vastu. Uuel kevadhommikul oled Sa künnilinnuga ja külimituga koos väljal, noore sammuga, nii turvalise rühiga …

S. E.

Esimene osa
VARSAKABI

1.

Süteojale ei viinud kaarditeed. Need lõppesid sääl, kus algas mets, hargnesid sihiteedeks, kohati sügavarööpmelisteks ja auklikeks, kohati rohtunud metsa- ja karjamaa-radadeks. Sügisel ja kevadel, suurvee ujutades heinamaasiile ja karjamaakääre, oli teinekord oma inimeselgi raske seletada hagudega ja kividega vooderdatud teeaset, kui hobuse jalg sellelt juhtus vääratama, kuigi harilikult loom tunneb paremini teed talli poole, liialt oma kasvatatud loom. Süteoja “kõllaseid” – sibulakoorkahvatuid, väheldasi hobuseid – tunti väljaspool niisama hästi kui nende perenaist Eppu, ehkki neid harva ja ainult asja pärast nähti suurel teel, ning siis oli neil enamasti ikka tuline tõtt laande tagasi.
Mets sundis Süteoja elama omaette elu, eraldades paiga teistest taludest, piiras teda sõõriku vallina, mis põhjas oli järsk ja tume, lõunas heledam, ebaühtlasem ja kaharam. Ehkki sellesse rohelisse müüri aknaid oli raiutud laiade raiesmikkude näol, võsastusid need kiiresti, kasvades mõne lühikese aastaga karjavitsast teibapuuks ja nooreks titsimetsaks. Savisel mustmullakamaraga aluspinnasel hoolitses mets ise seemendamise ja järelkasvu eest, kippudes tihti üle külvama pikaldase juurdumisega, istutatud tammelanke, lappis oma aknad ja augud ega taganenud sammu võrragi, ennem tungis karjamaalepikuid pidi salakavalalt pääle. Seejuures ei asunud Süteoja kuski maailmalõpus. Maakonnalinna oli napilt kakskümmend kilomeetrit, kirikusse sai otsa üle jõe viie verstaga, ehkki kellelgi sinna muidu kui suurematel pühadel ei olnud naljalt aega minna. Loe edasi…

Posted by: libarebane | 01/04/2017

“Henriku Liivimaa kroonika”

Liivimaa Henriku kroonikaLadina keelest tõlkinud Julius Mägiste
Kaas: Olev Mikiver

Kirjastus Vaba Eesti
Stockholm

Kirjastus Maarjamaa
Rooma

Stockholm, 1962

Saateks

Käesoleva tõlkega tehakse eesti lugejale kättesaadavaks Läti Henriku Liivimaa kroonika. See meie maa ja rahva ajaloo seisukohalt ainulaadse tähtsusega eesti XIII sajandi vabadusvõitluse heroilistraagiline kirjeldus ilmus esmakordselt eesti keeli a. 1881-1883 Jaan Jungi tõlkes, mis nüüd muidugi on täiesti vananenud ja avalikkusele kättesaamatu. 1941. aasta sõjasuvel Tartu kaitsel langenud noorel, väga andekal klassilisel filoloogil Rudolf Laanesel oli valmis uus moodne tõlge Henriku kroonikast, ent see hävis kuuldavasti vaenutules.
Nüüd lugeja ette minev kroonika eestindus on tekkinud eestindaja huvist oma rahva muinsuse vastu ning tema siirast tahtest kaasa aidata selleks, et kaasmaalased saaksid vahetult emakeeles tutvuda selle põneva teosega, millest meie seas nii palju räägitakse, ent ometigi kahjuks nii vähe teatakse. See kroonika on emakeelses versioonis olemas sakslasil, inglasil (1961), lätlasil (1936) ja venelasil (1938), teda pole aga võimalik lugeda eesti keeli, mille kõnelejaid teose sisu väga lähedalt puudutab, kellede maa jõukust, ilu ja oma aja kohta kõrget sotsiaal-kultuurilist taset ning visa vabadustahet ta eriti eredalt valgustab. Selle tunduva ebakoha kõrvaldamiseks on allakirjutanu selle teose tõlkinud. Tõlke visand valmis Rootsi läänerannikul Bastadis 1959. a. suvepuhkuse ajal, viimistlus toimus 1961-1962 Lundis.  Loe edasi…

Posted by: libarebane | 01/04/2017

“Jeruusalemm I&II” – Selma Lagerlöf

Selma LagerlöfAutor – Selma Lagelöf
Sari: Nobeli laureaadid

K./Ü. “Loodus”, Tartu 1936

Selma Lagelöf

Kui rootsi naiskirjanik Selma Lagerlöf pärast oma viiekümnendat eluaastat 1909 Nobel´i kirjandusauhinna vääriliseks arvati, teostati sellega üldsuses juba ammu tarvilikuks peetud ja oodatud lõplik tunnustusakt. Leidub harva kirjanikku, kelle looming nii täielikult vastaks selle asutise poolt belletristikale üles seatud põhinõudeile, seista kõrgete ja positiivsete inimsoo aadete teenistuses. Otsusekuulutamise protokoll, mida peeti prantsuse keeles, pajatab: “Pour le noble idealisme, la richesse d´imagination, la generosite et la beaute de la forme qui caracterisent son aeuvre”. Ja traditsiooniks saanud kombel astus sellal juba hõbepäine kirjanik austava kuulajaskonna ette tänukõnega, mille lihtsus, selgus ja paljuütlev kunstiline vorm olid elamuseks isegi sellele paljukuulnud kvoorumile. Kirjanik valis oma tavalisel kombel ka selleks puhuks belletristiku vormi. Ta astus kahekõnesse oma surnud isaga taevas. Vorm, mida tunneme muu seas “Jeruusalemma” sissejuhatavast peatükist! Ja oma konkreetsel ja arukal kombel ütleb ta selles tänusõnas enda kirjanikuks-saamise eest esmalt isale, kõneleb siis oma “Gösta Berlingis” kujutatud värmlandi kavaleridest, kellest kuuldud rahvajutud oma seiklusrikkusega varakult ta fantaasiat olid erutanud, siis vanadest kodukoha muinasjuttuvestjaist, legende koguvaist munkadest ja nunnadest, Dalarna talupoegadest, kelle Jeruusalemma-siirdumisest ta kuulnud ja oma vastava romaani peamotiivi oli kujundanud. Edasi tänab ta kõiki inimesi, kes kunagi keele meisterdamisel tegevad olnud; eeskätt kirjanikke: norralasi ja venelasi, kes tema lapsepõlve kujundanud, siis rootslasi mõttekaaslasi, kes temaga üheaegselt esile kerkinud. Tuletab meelde kuninga ja prints Eugen´i toetust silmaringi rikastanud välismaareisuks Lõunamaile, koolilapsi, kes ta noorsooraamatu “Nils Holgersson´i imelik reis läbi Rootsi” puhul teda tänanud, Georg Brandes´t, enda kirjanduslikku patrooni, ja Oscar Levertin´i kui kodumaist mõttekaaslast. Pilt ta saamisest ning tähtsamaist temasse mõjunud tegureist sai täielik. Loe edasi…

Posted by: libarebane | 30/03/2017

“Punane liilia” – Anatole France

Anatole FranceAutor – Anatole France

“Punane liilia”

Sari Noberli laureaadid

K./Ü. “Loodus”, Tartu 1937

Prantsuse keelest tõlkinud J. Kurfeldt.

Eessõna.

“Nobeli laureaatide” sarjas seni ilmunud Anatole France´i romaanide eessõnades on antud juba linnulennuline ülevaade France´i elukäigust ja teostest. Nende ridade ülesandeks on pigem France´i vaimset isikut mõnevõrra lähemalt iseloomustades lugejat juhatada lähemale järgnevale teosele.
France on saanud tänapäeva silmis humanistliku kultuuritraditsiooni, vaba mõtte, delikaatse tundeelu ja puhtaimate iluväärtuste esinduskujuks.
Selle osa täitmiseks ühinesid France´is õnnelikuks kokkukõlaks kõik tingimused: ta päritolu, ümbrus, mille keskel ta elas, ta hariduskäik ja karakter. Ta sündis 1844. a. Pariisis bukinisti pojana. Väikekodnalikult tagasihoidlik ümbrus ja raamatud, mis polnud isale mitte ainult kaubaartikliks, vaid igapäevaseiks sõpradeks, – need mõjud kujundasid juba maast-madalast teatavat mõõdutunnet ja mõistuslikku kainust, kuid ühtlasi vaimset uudishimu. Koduse ringiga, kuhu ema elav ning tundeline karakter lisas sädelust ja õrnust, liitus varsti Pariisi enda atmosfäär. Möödunud ajajärkude stiilipuhtaimate mälestusmärkide, parimate kunstiteoste ja Seine´i kaldale reastatud raamatukastide igapäevane õpetus kujundas temast humanisti, kes oli andunud kõigele, mis kunagi on ülendanud inimelu tuima igapäeva. Otsustavaks teejuhiks osutus talle aga kreeka ja ladina klassika üllas ning vormipuhas eeskuju, millele France on jäänud eluaja ustavaks, kuid elustades ja mahendades selle pidulikku väärikust tänapäeva tundluse kohaselt. Loe edasi…

Posted by: libarebane | 19/03/2017

Helgi Öpik – “Trooja väljadel”

Helgi ÖpikTrooja väljadel
on ebatavaline teos eesti kirjanduses, ulatudes ajaliselt kaugemale minevikku, kui Karl Ristikivi ja Ain Kalmuse looming ajaloolistel teemadel. Oma raamatu kohta on autor öelnud ühes intervjuus: “Mind kehutas tahe, edasi anda mingit pilti kreeka pronksiaja maailmast. Pidin muidugi paar korda Kreekas käima ja need sõidud kujunesid suurteks elamusteks. Jällegi haaras mind too müstiline kuuluvuse tunne: kuigi Kreeka oli võrratult erinev kõigist paikadest, mida seni olin näinud, olin ma seal kuidagi silmapilkselt kodus. Usuksin ma hingede rändamisse, ütleksin, et mu hing on uidanud varemgi Kreeka tulise päikese lõõmas, võidelnud Trooja müüride all ja vaadanud Mükeene kindluse terrassilt üle Argolise lagendiku kolmtuhat aastat tagasi. Romaani kirjutamise kestel õppisin ära ka kreeka keele ja lugesin Iliase läbi algkeeles, mis samuti osutus elamuseks. Olin sellest palju aastaid unistanud.”

Helgi Öpik on botaanikateaduse doktor ja õppejõud Walesi ülikoolis Swanseas alates aastast 1961. Ta on sündinud Tartus 1936 rahvusvaheliselt kuulsa astronoomi Ernst Öpiku tütrena. Isa õde avaldast 1938 eestikeelses tõlkes Odüsseia, mida väike Helgi juba viie-kuuaastasena luges veel enne, kui ta pagulaslapsena alustas oma kooliteed Saksamaal. Peale neli aastat kestnud viibimist Balti ülikooli laagrites Hamburgis ja Pinnebergis asus perekond Põhja-Iirimaale, kuhu prof. Ernst Öpik kutsuti Armaghi observatooriumi astronoomiks. Seal lõpetas Helgi Öpik tütarlastekooli ja hiljem ülikoolis Belfastis. Doktorikraadi botaanika alal omandas ta Manchesteris.  Loe edasi…

Posted by: libarebane | 18/03/2017

“Prey / Mass Effect Andromeda – ostaks midagi?”

P1070113Tuleb välja, et miski on minu tähelepanu hõivanud.
Esimene on Half-Life, Bioshock, System Shock aga mitte jumala eest Prey (2006) järg – Prey 2017.
Teine on ja samas ei ole Mass Effect triloogia järg Mass Effect Andromeda.
Vot selline lugu. Kohe peab ära mainima, et tegemist on AAA mängudega. Mis minu tähelepanu köitis oli nende žanr – sci-fi. Ulme:)
Mõlemad mängud on valmis. Mass Effect Andromeda ilmub 21.03. 2017 ja Prey 05.05.2017.
Ma proovin nüüd arutada kumba mängu mul tasub ära osta nüüd (60EUR) ja milline jääb ootama kuni tema hinnaks on 10EUR. 60EUR on minujaoks suur raha ja samas pole ka aega kõiki maailma mänge mängida. Loe edasi…

Posted by: libarebane | 05/03/2017

“Bless online -reisikiri mittekuhugi”

P1070113Nii! Pole ammu rääkinud meie maakera mängutööstusest. Proovime?

Interneti avarus on meie kõik. Lähed ostad, mängid, vaatad filme ja ei mingeid piiranguid – nagu kommunism sinu meeltes. Välja arvatud mõned üksikud juhtumid, kus sulle lihtsalt kaupu ei müüda; filme ei näidata, kuna sa ei ela seal kus vaja; ja mängud on kas praak/lõpetamata, või on reguleeritud täpselt kellelt sa seda osta võid, ning sinu geograafiline asukoht pole sellejuures üldsegi oluline. Nii ta on – väliselt on kõik okay, sisemiselt on kõik mäda. Nagu ikka sellel armsal planeedil. Me vist nimetame seda propagandaks ja tänapäeva teoloogiaks. St meil on üldine arvamust – “kõik on võimalik / lubatud” aga see teadmine jääb ainult teadmiseks ja me enam isegi ei soovi, et see kõik oleks ka tegelikuses nii. Ja üldse, kui kõik oleks “okay” – hakkaks meil järsku igav? Olgu … Loe edasi…

Older Posts »

Kategooriad