Posted by: Fleo | 31/07/2017

Minu Iisrael. Kuidas tõlkida sabatit

Autor: Margit Prantsusminu-iisrael-kuidas-tolkida-sabatit

Kirjastus: Petrone Print OÜ, 2017. 280 lk

Toimetaja: Loone Ots

Miks me reisime!? Miks näeme vaeva organiseerimise, korraldamise, aja planeerimise ja odavama otsimisega ning siis kõigi nende ebamugavuste ületamisega, mis paratamatult igal reisil ette tulevad!?

Emotsioonid!!! Emotsioonid, emotsioonid, ja veel kord – emotsioonid!

Ja ei ole vahet, mis neid emotsioone tekitavad – kas või kaks intensiivselt kätega vehkivat inimest tänavanurgal, nagu juhtus kõnesoleva raamatu autorile. Ükskõik, mis see teie jaoks ka ei ole, aastakümneteks jäävad meelde vaid sündmused, kohad, ja eelkõige inimesed, kes on köitnud teie tähelepanu, liigutanud mõnd meie tundemeelt ja -keelt.

Kui küsiksite minult, millest see raamat räägib, siis nii teile vastaksingi: inimestest, tavalistest inimestest, nende tavalisest argipäevast; sellest, mis on üllatanud, pannud kulmu kergitama või need kipra tõmbama; nendest, keda raamatu autor tahab oma südames hoida ning mille-kelle avastamise-leidmise rõõmu lugejaga jagada.

Ülaltoodu pärast lugesin raamatut mina. Aga kas raamatu headusest ei räägi just lugejate poolt leitud lugemisajendite mitmekülgsus!?

Raamatu tagakaanelt loeme: „Kolme Iisraeli-aasta jooksul jõudsin […] kohtuda tõesti omapäraste inimestega, kelle hulka sattusid poliitajaloolane, sabatihommikused „joodikud“, ministrid, araablastest aednikud, professorid, psühholoogid… Katsusin mõista iidsete kommete tausta ja üritasin tõlkida sabatit eesti keelde. Avastasin ka neid vaatamisväärsusi, millest turist aimu ei saa…“ Kui nüüd vaadata raamatu sisukorrast peatükkide nimetusi, nagu Koššertoit, Roš ha-šaná, Sabatiõhtu, Jom kipúr ja paljud teised, siis ei jää mingit kahtlust, et iidsetest judaismi kommetest saame teavet rohkem kui küllaga. Samas tuleb ilmtingimata meeles pidada, et see ei ole akadeemiline teos, kus kõik peab olema esitatud nagu võrrand matemaatikas, vaid autori nägemus ja eestlaslikult põhjamaine arusaamine nähtust. Kirjutasin meelega „eestlaslikult põhjamaine“, kuna raamatus mainib seda korduvalt autor ise ning see väljendab kõige paremini kahe rahva erinevusi, meievahelisi kontraste, mida raamatus on rohkelt kirjeldatud.

Kuna autoril sulg jookseb ning puudujääke ei esine ka huumorimeeles ja tähelepanuvõimes, siis judaismi kommete kajastamine läbi kohalike elanike iseloomustuse ning nende askelduste kommete tähistamisel teeb lugemise nauditavaks ajaveetmiseks, kus ka millegi uue teadasaamise tera sees. Ja kui raamatu üsna alguses, peatüki „Sisseelamine“ viimane lõik tekitas äkitse tunde, et nii huvitavalt alanud jutustus ühe mulle kauge maa perekonna elust saigi otsa ning kartuse, et ka teised põnevad inimesed ja sündmused saavad kuidagi pooliku kirjelduse, siis edasi lugedes selgub, et nii see ei ole, absoluutselt kohe mitte. Raamat on ilusti üks korralik tervik, on olemas nii peateema kui ka kõrvalteemad, ja iga peatükk on oma lõpu ning algusega, sisust või sisukast keskkohast rääkimata.  Nagu tõdeb autor ise: „See raamat tuleks köitev ka siis, kui jutustaksin ainult oma tööandjate perekonnaelust. Aga minu Iisrael ja seal maal elatud aastad on siiski palju rohkem…“ Peale lugemist võin kinnitada, et nii see on, nii on see raamatus kirjas ning kindlasti on kajastamist leidnud see, mida on välja lubatud: „[…] Peale selle kõige põnevamad inimesed, keda eales kohanud olen“.

Ning veel üks meeldiv joon raamatust! Ei ole võimalik, et autor on elanud kolm aastat murede ja raskusteta ning seda veel kodust kaugel, keset harjumatut kultuurikeskkonda. Planeedil Maa ning sellise inimkooslusega nagu hetkel siin on, ei ole see lihtsalt võimalik. Seda teame kõik, ka autor, kes kirjutab: „[…] Küll aga on raskused ja läbielamised mulle õpetanud üht kui teist. Näiteks seda, et homme tuleb alati. […]“. Raamat on ülimalt positiivne! Paratamatult ootasin alateadlikult eestlaslikku virinat ja küünilisust, et parastavalt hõisata: „No viimaks ometi! Jõudsimegi pärale! Ikkagi eestlane!“. Selle asemel sain hoopis hõisata: „Hurraa! Ei ühtegi totakat naabrit, personaalselt just minust mittehoolivat bürokraati ning juhmi külatädi, kes ei räägi sõnagi inglise keelt!!!“ Raamatus kirjeldatu kõik lihtsalt on ja lihtsuses peitub võlu: neil on nii ja meil on naa. Ja nii on tore olla ja huvitav elada!

Ning kokkuvõtteks: olen jõudnud arusaamisele, et maakera on minu jaoks liiga suur ning igale poole ma siiski ei jõua, aga mõne maa ja selle rahva ning tema kultuuri kohta tahaks rohkem teada saada, ja mitte üksnes ametlikke fakte, vaid olla rõõmus ka seda maad külastanud inimese poolt läbielatud emotsioonide üle. Selleks olen leidnud enda jaoks reisimise lisamooduse: lugedes raamatud reisihuvilistelt inimestelt ning nende elust ja kohanemisest võõrsil.

Tungi sõita Iisraeli raamat minus ei tekitanud, ka ei tekkinud soovi õppida heebrea keelt. Pean tõdema, nagu autor oma raamatu viimases osas, kus ta jutustab oma teest heebrea keele juurde: „Kindlasti oleks seda keelt huvitav uurida, […] Aga mitmenda järgu huvi see minu elus oleks?“ Samas, minu jaoks on see raamat oma eesmärgi täitnud ning kätte olen saanud ka kõik tagumisel kaanel lubatu. Loodetavasti saab see olema nii ka teie puhul. Õigemini, miks loodetavasti? Kindlasti, täpselt nii ta saabki olema! Ja selleks…

Soovin teile Vana Head Lugemist…

Kerli-Katrin Hirv

Märts, 2017.a

Raamatu leiab meie e-poest: vanajahea.ee

Posted by: libarebane | 12/07/2017

“Eestlased väljarändajatena” – Richard Antik

Raamatust “Eestlased Kanadas”

Sissejuhatus

Oma väljakujunenud etnograafilistes piirides, Läänemere ja Peipsi järve vahel, mis fikseeriti ka Eesti Vabariigi piiridena, on eesti rahvas elanud põlise asustajana. See maa on eestluse hälliks, kus on võrsunud eesti kultuur ja kujunenud eesti rahvas.

Neid Eesti maa-ala päriselanikke on asunud ja elanud väljaspoolgi, ja seda õige märgataval määral. Võib arvata, et enne Eesti Vabariigi algust ligikaudu 300.000 eestlast ehk üks viiendik kogu rahvastikust asus väljaspool kodumaad. Varasema väljarännu ja võõrsile asumise kohta on raske anda ühtlast kirjeldavat ülevaadet ja analüüsi. Sellekohane kättesaadav materjal on lünklik ja puudulik. Ulatuslikumalt on Eestile lähema ja ka kõige vanemate asustusalade – Taga-Peipsi ala ehk Oudovamaa kohta kasutada uurimismaterjal, mis koguti uurijate poolt, kelle Tartu Ülikool lähetas 1943. a. Peipsitagusesse, tollal Saksa sõjavägede poolt okupeeritud aladele. Uurijate kollektiivi kuulunud dr. Ilmar Arens on selle materjali põhjal sealse eestlaskonna olukorra kohta avaldanud põhjalikke kirjutisi, mis sisaldavad andmeid ka sisserändamisaja kohta (1, 2). Tähelepandavama eesti asunduste uurija kirikuõpetaja August Nigoli põhjalik ülevaade pidi katkema 1918. aastaga, millal ta mõrvati enamlaste poolt Permis (3). A. Nigoli kõrval oli Venemaal asuvate eesti asunduste abistajana ja uurijana tegev 1909-ndast aastast alates Samuel Sommer (sünd. 1872). Ta külastas korduvalt laiali asuvaid asundusi ning kogus materjali nende ajaloo ja olude kohta. Tema korraldusel toimus 1910. a. Peterburis esimene eesti asunduste kongress, 1909. a. laulupeod Strugi-Belajas ja Simititsas ning 1912. a. Narvas eesti asunike üldlaulupidu. Esimese maailmasõja ajal hävisid Sommeri kogutud materjalid Põhja-Venemaa osas. Omariikluse aastail avaldas ta kodumaal aga põhjalikke kirjeldusi Lõuna-Venemaa eesti asunduste üle. Needki osutusid käesoleva kirjutajale kättesaamatuks (22).

Taga-Peipsi ehk Oudovamaa kujutab endast nii arheoloogiliselt kui ka linnusekultuuri alusel tõenäoselt põlist eestisugu rahvaste asuala, mille järkjärguline slaviseerimine algas alles 9. sajandist alates. Kuid metsade ja soode kaitsel püsisid selle sisemuses eestluse saarekesed pikki sajandeid. Võib-olla olid kuni meie sajandi alguseni Kesk-Peipsi taga säilinud “Sääritsa eestlased” ja “Samolva eestlased” Mehikoorma kohal osaliselt veel jäänus maa pärisrahvast. Väljaränd – sõjapagemine Eestist jätkus neisse paikadesse veel 16. – 18. sajandil. Puhteestilisele asustusele Peipsi taga, nii nagu see ilmneb 1917. aastaks, mil ainuüksi eestlaste arvuline osatähtsus tõusis ühele neljandikule kogu sealsest rahvastikust, pandi aga alus alles massväljarändamisega Eestist alates 1860. aastast (1:113).

Viitasime juba slaviseerimisele. Raskema löögina on tuntud Moskva suurvürsti Ivan III ja tsaar Ivan IV (Julm) Liivimaa vallutamispüüdlused ja kannakinnitamised. Vürstiriikide alistamine Moskva ülevõimule, Novgorod 1478 (lõplikult 1570) ja Pihkva 1510, ja neis osariikides aastaid kestnud Moskva võimu kindlustamine Suur-Vene kogumiseks puudutas nende alade hulgas ka Taga-Peipsit, kust toimus ebakindla elemendi küüditamine. Samaaegselt aga suunati sundemigratsioonina Venemaa teistest osadest võõrrahvaid sellele alale (2:12). Neist küüditatuist ja sõjavangidena kaasatoodud eestlastest tekkis Moskva külje alla isegi eesti küla, kuhu 1576 ka oma kirik ehitati, mis aga järgneval aastal tules hävis. 18. sajandi algul, Põhja-sõja ajal, toimus ulatuslikum rahva küüditamine Venemaale, peamiselt Tartu piirkonnast (2:19).

Varasemast eestlaste asumisest väljapoole kodumaad on veel teada mõnevõrra siirdumisi Ameerika mandrile, Ühendriikidesse. Jäljed ulatuvad möödunud sajandi keskpaika. Vene tsaaririigi pikaajalisest, võiks öelda eluaegsest sõjaväeteenistusest kõrvalehoidev “nekrut”, tol ajal Venemaale kuulunud Aljaskas vene laevalt ärahüpanud eestlasest madrus ja poliitilise tagakiusamise eest põgenik leidsid sellel suurel ja vabal mandril ühteviisi pelgupaiga (4:17). Loe edasi…

Posted by: libarebane | 02/07/2017

“Eestlased Kanadas. I köide.”

02072017imgAjalooline koguteos
Toimetus: Alfred Kulents, peatoimetaja
Richard Antik
Jaan Olvet

KEAK Toronto 1975

Laotud “Meie elu” trükikojas
Trükitud “Oma press” trükikojas

Sisukord 
“Eestlased Kanadas” toimetus ja autorid
Lühendid
“Eestlased Kanadas” ilmumise puhul. Robert Kreem
Eessõna. Alfred Kurlents Loe edasi…

Posted by: libarebane | 04/06/2017

“Faust II” Johann Wolgang von Goethe

Faust II 04062017Tragöödia teine osa

Tõlkinud Ants Oras

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1962

***

Saateks

Viimaste sajandite luules on raske leida teost, mis rahvusvaheliselt kuulsuselt ületaks Goethe “Fausti” või vastuvaidlematult kuuluks selle kõrvalegi. See “tragöödiaks” ristit dramaatiline poeem on suurima saksa luuletaja suurim teos, kuid mitte ainult seda: see on teos, mis oma ligemale kuuekümneaastase valmimise kestel võrratult suuremal määral kui ükski teine Goethe lakkamatult areneva ja avarduva vaimu toode hõlmab peagu kõiki selle vaimu aspekte, väljendab selle sisimaid püüdlusi, moodustab selle lõpliku testamendi maailmale. Goethe on tahtnud ja suutnud sellesse töösse panna niivõrd palju, et selle tõlgitsemisega on olnud tegemist sadadel teadlastel ja kriitikutel esimese osa ilmumise hetkest kuni tänapäevani, seda enam et autor meelega pole püüdnud kergendada selle lahtimõistatamist, vaid sageli ainult annab oma mõtteid väga kaudselt aimata ja väljendub salapäraselt mõjuvate sümbolite ja allegooriate kaudu. Seda märkab juba üldiselt lihtsamat esimest osa lugedes, kus paljude elu põhiprobleemide puhul asetatakse rohkem küsimärke kui antakse ebamääraseidki vastuseid. Teise osaga, mis peagu täielikult kuulub Goethe vanasse ikka, on lugu veel raskem. Oma sekretärile Eckermannile, kellega vana poeet üldiselt kõneles väga avameelselt, jäi ta just selle osa puhul mõnegi vastuse võlgu. Ka ei lubanud ta seda enne oma surma avaldada. See oli määrat posthuumseks üllatuseks maailmale. Üht seika aga kordas Goethe ikka ja jälle uuesti: et kogu teos algusest lõpuni oli ehitet kindlale, ammu valmind plaanile. Nii väga kui need kaks osa erinevadki, nii palju kui neis võibki leida vähemalt näilisi ebajärjekindlusi ja vastuoksusigi ja nii hämmastavalt mitmekesised kui Goethe meetodid neis ongi, tuleb neid võtta tervikuna – sellest hoolimata et luuletaja neisse vahel pääteemist kõrvale kaldudes paigutas ka vaid kirjutamise hetkel aktuaalset ainestikku, satiiriliselt kommenteerides kaasaeglaste nõrkusi või temale muidu ebasümpaatseid jooksva elu nähteid.  Loe edasi…

Posted by: libarebane | 04/06/2017

“Faust” Johann Wolfgang von Goethe

010620170004Tragöödia esimene osa

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1955

Tõlkinud – Ants Oras

***

Tõlkija järelsõna

Saksa suurima luuletaja kuulsaim teos, Faust, on neid väheseid, millele mõeldes ei tule meeldegi, et nad kuuluvad teatud rahvuskirjandusse. Nagu Homerose eeposed, Dante Jumalik komöödia, Shakespeare´i Hamlet, Othello, Kuningas Lear ja Macbeth ning Cervantese Don Quijote on Faust sõna täies mõttes maailmakirjanduslik teos. Selle kangelasest on saanud üks neid ürgtüüpe, üks neid müütilise tasemega kujusid, mis meenuvad esmajoones, kui otsitakse sümbolit inimkonna ürgsemaile ning kestvamaile omadustele. Epiteeti “faustiline” on kasutatud ja kasutatakse veelgi kogu läänekultuuri küllastumatu teadmis-, elamus- ning arenemisjanu tähistamiseks, nagu sõna “hamletlik” viitab sellesama kultuuri juurdlevale, kõike lõpmatuseni vaatlevale ja puurivale mõttekirele, mille kätte tegu võib kahvatuda ja närbuda. Pärast Goethet on Fausti kuju kümneid ja kümneid kordi avatelnud vahel suurtegi autorite loovat fantaasiat, ilma et ükski neist oleks küündinud Goethe lähedale. Selle teose kohta ilmunud kriitilise käsitluste hulk peaks juba peagu võrduma nendega, mida on inspireerinud paarsada aastat varem loodud Hamlet. Nagu viimasegi puhul, erinevad tõlgitsejate seisukohad tihti diametraalselt – seik, mis ainult näib tõestavat teose tühjendamatut mitmekesisust ja rikkust! Vaevalt tuleb seda imeks panna, sest Faust´isse on üks Euroopa suurimaid vaime mahutanud oma parima, töötades selle kallal ligi kuuskümmend aastat. Just selles ta nägi oma testamenti maailmale.  Loe edasi…

austraalia 0001Raamatu autor Sol Schulman

ISBN 978 9948 81 730 6

Raamatu saab osta – vanajahea.ee

Sisukord

Autori eessõna

I. Kadunud maailm
Suurte unenägude aeg
Manner, milleta planeet kummuli kukuks
Kes oli siis esimene eurooplane, kes astus Austraalia pinnale?
Meie kohal on Lõunarist
Esimesed venelased Austraalias
Kaugete tsivilisatsioonide kohtumine
“Hunnitul ja raevusel merel”

II. Rahvuse sünd
Mandrit avastamas
Inimene sadulas
Kullapalavik
Vene Ivan
“Varaste ja bandiitide maa”
Plahvatuslik immigratsioonilaine
Kangelased ei sure

III. Lootuste maa
Ärev aeg
Tee iseenda juurde
Minu esimene samm

IV. Austraalia mosaiik
Kohtumispaik
Linn lahel
Hunnitud Melbourne
Viimasel rannal
Kui maakeral on paradiis
Aussie´d naeravad

Epiloog

Filmidokumentalisti märkmed
Kontinent, kus usutakse õnne olemasolusse
Nelikümmend tuhat aastat enne kapten Cooki
Homme ei saabu kunagi
Lightning Ridge
Hollywoodi kaskadöör
Amigo – Kindluse kuningas
Tulnukas
Miljonär
Kolikamber-muuseum

Autorist 

austraalia 0002

austraalia 0001Autor – Sol Shulman

Vana ja Hea kirjastus, 2017

Minu autraallasest sõbra,
Melbuorne´i ülikooli professori
Ray Wilson-Sloneki (1944-2004)
mälestuseks.
Tänu temale avanes mulle Austraalia.

Autori eessõna

See raamat ei ole Austraalia ajaloost selle sõna akadeemilises tähenduses, kuigi iseenesestmõistetavalt kulges autor mööda ajalooradu. Raamatus toodu peegeldab tema isiklikke tajusid ja arusaamist sellest maast. Selliselt ta seda nägi, sellisena õppis tundma ja nii sai sellest aru.
Minu teekond Austraaliasse algas ammu ja juhuslikult nagu paljud teisedki asjad meie elus.
Tormilised kuuekümnendad. Ei olnud enam Stalinit, tuli Hruštšov, Juri Gagarin lendas kosmosesse, Venemaal oli tunda vabaduse hõngu. Mässav ja pulbitsev noorus. Neid noori hakati hiljem uhkelt “kuuekümnendikeks” kutsuma.
Pärast süngeid stalinlikke aastakümneid tundus, et natukene veel ja me supleme kõikehõlmavas õnnes. Kõik päevad olid helged ja päiksepaistelised. Oli tahtmine teha midagi tõeliselt suurt. Ühed harisid, laulud suul, uudismaad metsikutes Kasahhi steppides, teised sõitsid “otsima õhtuvinet ja taiga lõhna”, “lüürikud ja füüsikud” vaidlesid, kas kosmosesse lendamise korral peaks kaasa võtma sirelioksa või mitte, sest sõit tähtede poole oli juba otsustatud. Saalide seinad värisesid tormilistest aplausidest, millega üliõpilased tunnustasid oma uusi kangelasi – poeete-mässajaid. Kõigest õhkus romantikat ja lootust…
Olin just lõpetanud kinematograafiainstituudi ning juba jõudnud teha oma esimese filmi, mis sai laialdaselt tuntuks ja pälvis festivalidel auhindu. Tänu sellele filmile sain sõbraks Aleksei Adžubeiga (Aleksei Adžubei 1924-1993, N. S. Hruštšovi väimees, ajalehe Izvestija peatoimetaja 1959-1964) ja olin Nikita Hruštšovi üks lemmikutest, mis – nagu toona tundus – kaitses mind elu kõikide raskuste eest. Pea kõik riigi kinostuudiod kutsusid mind tööle. Valisin filmirännakute romantika. Saatus avas mulle oma süle, kuid hinges kripeldas. Nooruse mässumeelsus püüdles millegi enneolematu poole.
Siinkohal pean kindlasti märkima, et kinematograafiainstituuti astusin juba pärast inseneriteaduskonna lõpetamist. Viimases tärkaski minus unistus saada filmirežissööriks. Tahtsin vändata filmi tuumapommi ajaloost. Sellest, kuidas see relv loodi maailma erinevates riikides. Teadlastest, spioonidest, poliitikutest … Seda enam, et teema oli tol ajal nii uudne kui ka ülisalajane. Loe edasi…

Posted by: libarebane | 15/05/2017

“Sulajää” – Raimond Kolk

SulajääAutor – Raimond Kolk

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1958

Romaan

1.

Kirjutaja süütas põlema kõrge vaskjalaga laualambi, keeras selle tahi väiksemaks, siis jälle suuremaks, pani peale tagasi rohelise kupli ja tõstis siis lambi enesest rohkem eemale laua keskele, kus nüüd Tsoburga nägu laua teises ääres hästi teravalt nähtavale tuli. Tühjas õhtuses vallamajas, mille vaikusse ainult telefonitraatide ühetooniline tinin akna tagant kostis, olid kirjutaja ja vallavanem tükk aega sõnatult hämarikku veetnud ja Tsoburg tõusis nüüd oma rinnutavast olekust istukile. Tal oli täishabe ja täisjuuksed, mõlemad sasitud ja säbrulises laines, valge vase pleekinud-kollast värvi. Tal olid puhmas kulmud nagu kotka kannused ja tal oli suur konksus nina. Huuled seevastu ei tulnud habeme seest peaaegu üldse mitte nähtavale, sest harilikult pigistas ta suu nii kõvasti kinni. Juurde kuulus ka, et tal olid punetavad põsesarnad õhukese marraskil nahaga, millest peened sinised veresooned läbi paistsid. Lõpuks oli tal veel valge siidine kaelarätt, millest kitsas riba habeme alt välja ulatus, kuid kohe varsti vesti varju ära kadus.
Niisugune ta oli, Parmu Tsoburg, täna viimast päeva vallavanem.
Keegi teine peale tema enese ei tundnud rõõmu, kui ta omal ajal vallavanemaks sai, ja keegi teine peale tema enese ei leinanud, kui ta nüüd ameti maha panema pidi. Sest peale habeme ja suure nina tal teisi voorusi selle ameti jaoks polnudki. Ei olnud jutu jõudu ega sõna osavust, ka mitte mõtte teravust, mis teiste mõttest üle oleks käinud. Vähemalt polnud keegi mõnd juhtivamat mõtet ka kinniste huulte tagant kuulnud, ka kui ta suu lahti tegi, siis puristas ta sõnad suure kiiruga segamini hunnikusse. Sealjuures kõikus ta pea kahele poole, nagu oleks sõnade tulv pea kõikuma löönud. Mõnede meelest oli ta siis nagu puristav loom, kes kõrgelt kaldalt ootamatult vette kukkunud. Kui ta millegi poolest kuulus oli, siis oma kitsiduse ja – naabrite arvates – ka laiskuse poolest. Parmu talu elab veel vanast rasvast, ütlesid inimesed. Tsoburg, ütlesid inimesed, tsobu, tsobu … igavene tobu… Loe edasi…

Posted by: libarebane | 10/05/2017

“Süteoja” – Salme Ekbaum

Ekbaum SüteojaAutor – Salme Ekbaum

Romaan

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1957

“Footfalls echo in the memory
Down the passage which we did not take
Towards the door we opened… ”
S. T. Eliot

Martinile

See on jäänud väheseks, mida tean ja usun, ning sedagi pole enam palju, mille küljes süda kinni on. Kuid üht tunnen üha selgemini – Sina ei ole kadunud. Nisuiva, mis maapõue langeb, ei jää üksi…
Süteoja sündmustik on kujutuslik, kuid Süteoja metsas mäletab Sind iga puu, põõsas ja kivi, ning vahel on surnud kivi vastu suurem usaldus kui elava inimese vastu. Uuel kevadhommikul oled Sa künnilinnuga ja külimituga koos väljal, noore sammuga, nii turvalise rühiga …

S. E.

Esimene osa
VARSAKABI

1.

Süteojale ei viinud kaarditeed. Need lõppesid sääl, kus algas mets, hargnesid sihiteedeks, kohati sügavarööpmelisteks ja auklikeks, kohati rohtunud metsa- ja karjamaa-radadeks. Sügisel ja kevadel, suurvee ujutades heinamaasiile ja karjamaakääre, oli teinekord oma inimeselgi raske seletada hagudega ja kividega vooderdatud teeaset, kui hobuse jalg sellelt juhtus vääratama, kuigi harilikult loom tunneb paremini teed talli poole, liialt oma kasvatatud loom. Süteoja “kõllaseid” – sibulakoorkahvatuid, väheldasi hobuseid – tunti väljaspool niisama hästi kui nende perenaist Eppu, ehkki neid harva ja ainult asja pärast nähti suurel teel, ning siis oli neil enamasti ikka tuline tõtt laande tagasi.
Mets sundis Süteoja elama omaette elu, eraldades paiga teistest taludest, piiras teda sõõriku vallina, mis põhjas oli järsk ja tume, lõunas heledam, ebaühtlasem ja kaharam. Ehkki sellesse rohelisse müüri aknaid oli raiutud laiade raiesmikkude näol, võsastusid need kiiresti, kasvades mõne lühikese aastaga karjavitsast teibapuuks ja nooreks titsimetsaks. Savisel mustmullakamaraga aluspinnasel hoolitses mets ise seemendamise ja järelkasvu eest, kippudes tihti üle külvama pikaldase juurdumisega, istutatud tammelanke, lappis oma aknad ja augud ega taganenud sammu võrragi, ennem tungis karjamaalepikuid pidi salakavalalt pääle. Seejuures ei asunud Süteoja kuski maailmalõpus. Maakonnalinna oli napilt kakskümmend kilomeetrit, kirikusse sai otsa üle jõe viie verstaga, ehkki kellelgi sinna muidu kui suurematel pühadel ei olnud naljalt aega minna. Loe edasi…

Posted by: libarebane | 01/04/2017

“Henriku Liivimaa kroonika”

Liivimaa Henriku kroonikaLadina keelest tõlkinud Julius Mägiste
Kaas: Olev Mikiver

Kirjastus Vaba Eesti
Stockholm

Kirjastus Maarjamaa
Rooma

Stockholm, 1962

Saateks

Käesoleva tõlkega tehakse eesti lugejale kättesaadavaks Läti Henriku Liivimaa kroonika. See meie maa ja rahva ajaloo seisukohalt ainulaadse tähtsusega eesti XIII sajandi vabadusvõitluse heroilistraagiline kirjeldus ilmus esmakordselt eesti keeli a. 1881-1883 Jaan Jungi tõlkes, mis nüüd muidugi on täiesti vananenud ja avalikkusele kättesaamatu. 1941. aasta sõjasuvel Tartu kaitsel langenud noorel, väga andekal klassilisel filoloogil Rudolf Laanesel oli valmis uus moodne tõlge Henriku kroonikast, ent see hävis kuuldavasti vaenutules.
Nüüd lugeja ette minev kroonika eestindus on tekkinud eestindaja huvist oma rahva muinsuse vastu ning tema siirast tahtest kaasa aidata selleks, et kaasmaalased saaksid vahetult emakeeles tutvuda selle põneva teosega, millest meie seas nii palju räägitakse, ent ometigi kahjuks nii vähe teatakse. See kroonika on emakeelses versioonis olemas sakslasil, inglasil (1961), lätlasil (1936) ja venelasil (1938), teda pole aga võimalik lugeda eesti keeli, mille kõnelejaid teose sisu väga lähedalt puudutab, kellede maa jõukust, ilu ja oma aja kohta kõrget sotsiaal-kultuurilist taset ning visa vabadustahet ta eriti eredalt valgustab. Selle tunduva ebakoha kõrvaldamiseks on allakirjutanu selle teose tõlkinud. Tõlke visand valmis Rootsi läänerannikul Bastadis 1959. a. suvepuhkuse ajal, viimistlus toimus 1961-1962 Lundis.  Loe edasi…

Posted by: libarebane | 01/04/2017

“Jeruusalemm I&II” – Selma Lagerlöf

Selma LagerlöfAutor – Selma Lagelöf
Sari: Nobeli laureaadid

K./Ü. “Loodus”, Tartu 1936

Selma Lagelöf

Kui rootsi naiskirjanik Selma Lagerlöf pärast oma viiekümnendat eluaastat 1909 Nobel´i kirjandusauhinna vääriliseks arvati, teostati sellega üldsuses juba ammu tarvilikuks peetud ja oodatud lõplik tunnustusakt. Leidub harva kirjanikku, kelle looming nii täielikult vastaks selle asutise poolt belletristikale üles seatud põhinõudeile, seista kõrgete ja positiivsete inimsoo aadete teenistuses. Otsusekuulutamise protokoll, mida peeti prantsuse keeles, pajatab: “Pour le noble idealisme, la richesse d´imagination, la generosite et la beaute de la forme qui caracterisent son aeuvre”. Ja traditsiooniks saanud kombel astus sellal juba hõbepäine kirjanik austava kuulajaskonna ette tänukõnega, mille lihtsus, selgus ja paljuütlev kunstiline vorm olid elamuseks isegi sellele paljukuulnud kvoorumile. Kirjanik valis oma tavalisel kombel ka selleks puhuks belletristiku vormi. Ta astus kahekõnesse oma surnud isaga taevas. Vorm, mida tunneme muu seas “Jeruusalemma” sissejuhatavast peatükist! Ja oma konkreetsel ja arukal kombel ütleb ta selles tänusõnas enda kirjanikuks-saamise eest esmalt isale, kõneleb siis oma “Gösta Berlingis” kujutatud värmlandi kavaleridest, kellest kuuldud rahvajutud oma seiklusrikkusega varakult ta fantaasiat olid erutanud, siis vanadest kodukoha muinasjuttuvestjaist, legende koguvaist munkadest ja nunnadest, Dalarna talupoegadest, kelle Jeruusalemma-siirdumisest ta kuulnud ja oma vastava romaani peamotiivi oli kujundanud. Edasi tänab ta kõiki inimesi, kes kunagi keele meisterdamisel tegevad olnud; eeskätt kirjanikke: norralasi ja venelasi, kes tema lapsepõlve kujundanud, siis rootslasi mõttekaaslasi, kes temaga üheaegselt esile kerkinud. Tuletab meelde kuninga ja prints Eugen´i toetust silmaringi rikastanud välismaareisuks Lõunamaile, koolilapsi, kes ta noorsooraamatu “Nils Holgersson´i imelik reis läbi Rootsi” puhul teda tänanud, Georg Brandes´t, enda kirjanduslikku patrooni, ja Oscar Levertin´i kui kodumaist mõttekaaslast. Pilt ta saamisest ning tähtsamaist temasse mõjunud tegureist sai täielik. Loe edasi…

Posted by: libarebane | 30/03/2017

“Punane liilia” – Anatole France

Anatole FranceAutor – Anatole France

“Punane liilia”

Sari Noberli laureaadid

K./Ü. “Loodus”, Tartu 1937

Prantsuse keelest tõlkinud J. Kurfeldt.

Eessõna.

“Nobeli laureaatide” sarjas seni ilmunud Anatole France´i romaanide eessõnades on antud juba linnulennuline ülevaade France´i elukäigust ja teostest. Nende ridade ülesandeks on pigem France´i vaimset isikut mõnevõrra lähemalt iseloomustades lugejat juhatada lähemale järgnevale teosele.
France on saanud tänapäeva silmis humanistliku kultuuritraditsiooni, vaba mõtte, delikaatse tundeelu ja puhtaimate iluväärtuste esinduskujuks.
Selle osa täitmiseks ühinesid France´is õnnelikuks kokkukõlaks kõik tingimused: ta päritolu, ümbrus, mille keskel ta elas, ta hariduskäik ja karakter. Ta sündis 1844. a. Pariisis bukinisti pojana. Väikekodnalikult tagasihoidlik ümbrus ja raamatud, mis polnud isale mitte ainult kaubaartikliks, vaid igapäevaseiks sõpradeks, – need mõjud kujundasid juba maast-madalast teatavat mõõdutunnet ja mõistuslikku kainust, kuid ühtlasi vaimset uudishimu. Koduse ringiga, kuhu ema elav ning tundeline karakter lisas sädelust ja õrnust, liitus varsti Pariisi enda atmosfäär. Möödunud ajajärkude stiilipuhtaimate mälestusmärkide, parimate kunstiteoste ja Seine´i kaldale reastatud raamatukastide igapäevane õpetus kujundas temast humanisti, kes oli andunud kõigele, mis kunagi on ülendanud inimelu tuima igapäeva. Otsustavaks teejuhiks osutus talle aga kreeka ja ladina klassika üllas ning vormipuhas eeskuju, millele France on jäänud eluaja ustavaks, kuid elustades ja mahendades selle pidulikku väärikust tänapäeva tundluse kohaselt. Loe edasi…

Posted by: libarebane | 19/03/2017

Helgi Öpik – “Trooja väljadel”

Helgi ÖpikTrooja väljadel
on ebatavaline teos eesti kirjanduses, ulatudes ajaliselt kaugemale minevikku, kui Karl Ristikivi ja Ain Kalmuse looming ajaloolistel teemadel. Oma raamatu kohta on autor öelnud ühes intervjuus: “Mind kehutas tahe, edasi anda mingit pilti kreeka pronksiaja maailmast. Pidin muidugi paar korda Kreekas käima ja need sõidud kujunesid suurteks elamusteks. Jällegi haaras mind too müstiline kuuluvuse tunne: kuigi Kreeka oli võrratult erinev kõigist paikadest, mida seni olin näinud, olin ma seal kuidagi silmapilkselt kodus. Usuksin ma hingede rändamisse, ütleksin, et mu hing on uidanud varemgi Kreeka tulise päikese lõõmas, võidelnud Trooja müüride all ja vaadanud Mükeene kindluse terrassilt üle Argolise lagendiku kolmtuhat aastat tagasi. Romaani kirjutamise kestel õppisin ära ka kreeka keele ja lugesin Iliase läbi algkeeles, mis samuti osutus elamuseks. Olin sellest palju aastaid unistanud.”

Helgi Öpik on botaanikateaduse doktor ja õppejõud Walesi ülikoolis Swanseas alates aastast 1961. Ta on sündinud Tartus 1936 rahvusvaheliselt kuulsa astronoomi Ernst Öpiku tütrena. Isa õde avaldast 1938 eestikeelses tõlkes Odüsseia, mida väike Helgi juba viie-kuuaastasena luges veel enne, kui ta pagulaslapsena alustas oma kooliteed Saksamaal. Peale neli aastat kestnud viibimist Balti ülikooli laagrites Hamburgis ja Pinnebergis asus perekond Põhja-Iirimaale, kuhu prof. Ernst Öpik kutsuti Armaghi observatooriumi astronoomiks. Seal lõpetas Helgi Öpik tütarlastekooli ja hiljem ülikoolis Belfastis. Doktorikraadi botaanika alal omandas ta Manchesteris.  Loe edasi…

Posted by: libarebane | 18/03/2017

“Prey / Mass Effect Andromeda – ostaks midagi?”

P1070113Tuleb välja, et miski on minu tähelepanu hõivanud.
Esimene on Half-Life, Bioshock, System Shock aga mitte jumala eest Prey (2006) järg – Prey 2017.
Teine on ja samas ei ole Mass Effect triloogia järg Mass Effect Andromeda.
Vot selline lugu. Kohe peab ära mainima, et tegemist on AAA mängudega. Mis minu tähelepanu köitis oli nende žanr – sci-fi. Ulme:)
Mõlemad mängud on valmis. Mass Effect Andromeda ilmub 21.03. 2017 ja Prey 05.05.2017.
Ma proovin nüüd arutada kumba mängu mul tasub ära osta nüüd (60EUR) ja milline jääb ootama kuni tema hinnaks on 10EUR. 60EUR on minujaoks suur raha ja samas pole ka aega kõiki maailma mänge mängida. Loe edasi…

Posted by: libarebane | 05/03/2017

“Bless online -reisikiri mittekuhugi”

P1070113Nii! Pole ammu rääkinud meie maakera mängutööstusest. Proovime?

Interneti avarus on meie kõik. Lähed ostad, mängid, vaatad filme ja ei mingeid piiranguid – nagu kommunism sinu meeltes. Välja arvatud mõned üksikud juhtumid, kus sulle lihtsalt kaupu ei müüda; filme ei näidata, kuna sa ei ela seal kus vaja; ja mängud on kas praak/lõpetamata, või on reguleeritud täpselt kellelt sa seda osta võid, ning sinu geograafiline asukoht pole sellejuures üldsegi oluline. Nii ta on – väliselt on kõik okay, sisemiselt on kõik mäda. Nagu ikka sellel armsal planeedil. Me vist nimetame seda propagandaks ja tänapäeva teoloogiaks. St meil on üldine arvamust – “kõik on võimalik / lubatud” aga see teadmine jääb ainult teadmiseks ja me enam isegi ei soovi, et see kõik oleks ka tegelikuses nii. Ja üldse, kui kõik oleks “okay” – hakkaks meil järsku igav? Olgu … Loe edasi…

tarle-31122016Raamatust Napoleon – autor Akad. J. V. Tarle

II

Mõistmata Napoleoni majanduspoliitikat, ei või olla ka täiesti selget kujutlust sellest, millel püsis tema impeerium, ega täpset vastust küsimusele, mispärast see impeerium langes. Kontinentaalblokaad oli vaid Napoloeni poolt loodud majandusliku seadusandluse koostisosaks.

Napoleoni majanduspoliitika vastas täiesti tema üldisele poliitikale. Muutudes vallutussõdade tagajärjel prantslaste keisrist Lääne keisriks ja püüdes laiendada oma valdusi kuni Egiptuse, Süüria ja Indiani, allutas Napoleon otsustavalt ka majanduspoliitika alal need “uued departemangud” “vanade departemangude” huvidele, s. o. teiste sõnadega, sellele Prantsusmaale, mille ta oli eest leidnud 18. brümääril, kui ta sai isevalitsejaks. Milles seisnes siis erinevus kolossaalse impeeriumi “vanade” ja “uute” departemangude vahel? Erinevus oli hiiglasuur. “Vanad departemangud” oli Napoleoni poolt teadlikult ja plaanipäraselt asetatud ekspluateeriva jõu olukorda, “uued” aga ekspluateeritavate seisundisse, ja selleks oli vaja vallutatud maade majanduslikku arenemist vägivaldselt pidurdada.

Napoleonil oli tema valitsemise esimesest aastast alates sõna tõsises mõttes olemas täiesti väljatöötatud doktriin, mis oli vähemategi muudatusteta kehtinud kuni tema valitsemise lõpuni: eksisteerivad “natsionaalsed” majanduslikud huvid ja peale selle kogu ülejäänud inimkonna huvid, mis peavad olema mitte just allutatud, aga lihtsalt rahvuslikele huvidele ohvriks toodud. Kus on siis selle “natsiooni” piirid? Põhjas – Belgia; idas – isegi mitte Rein, vaid vana Prantsusmaa piir, mis oli teda eraldanud vasakkalda Saksamaast; läänes – La Manche ja ookean; lõunas – Püreneed. Kuivõrd Napoleon püüdis laiendada oma riigi piire, sedavõrd püüdis ta kitsendada “rahvuslike” huvide mõistet, piiritleda selle privilegeeritud maa, “vana Prantsusmaa” geograafilisi piire siis, kui kõne all olid majanduslikud huvid. Ja see on üsna arusaadav: nii see kui teine püüdlus olid Prantsuse suur-, tööstus- ja kaubanduskodanluse meeltes omavahel tihedalt seotud. Nende huvid aga oli Napoleon oma röövellikus poliitikas teiste maade suhtes peaeesmärgiks seadnud; nimelt neid huvisid, s.o. neid Prantsuse suurkodanluse huvisid ta nimetaski “rahvuslikeks” huvideks.

Juba Belgia ja vasakkalda Saksamaa, mis olid täielikult vallutatud, lahutamatult Prantsusmaaga ühendatud ja departemangudeks jaotatud, osutusid “mitterahvuslikeks” s.o. lihtsalt Prantsuse kodanluse konkurentideks, keda võis ja pidigi murdma, nende maa-alad aga muutma Prantsuse kapitali tegevusväljaks. Rääkimata siis juba hiljem liidetud Piemontest, Hollandist, hansalinnadest ja Illüüria provintsidest. Kogu vallutatud impeerium pidi ühelt poolt tunduma omana selles mõttes, et temalt võis nõuda nekrutite andmist, makse, sõjavägede ülalpidamist jne., kuid teiselt poolt pidi see olema võõras selles mõttes, et Belgia, Saksa ja Hollandi metalli- ja tekstiilitöösturid kui ka viinavabrikandid ei tohtinud võistelda prantslastega ei vanal Prantsusmaal ega omas koduski, s.o. oma kodumaal, mille Napoleon oli anastanud. Loe edasi…

Posted by: libarebane | 26/12/2016

“Kägu odraokkaga” – Gert Helbemäe

odraAutor – Gert Helbemäe

Romaan

Gert Helbemäe uus romaan viib lugeja seekord Vabariigi aegsesse Tallinna. Teos käsitleb ühe laulja – Valmar Sumeri ebaõnnestumisele määratud karjääri, kuid annab sealjuures ka terve rea väga eripalgeliste ning huvitavate, oma olemasolule mõtet otsivate inimeste saatusi. Autor manab esile mitte ainult meie tunast pealinna ja selle inimesi, vaid puudutab mõtlema panevalt ka üldinimlikke põletavaid probleeme. Romaan haarab esimesest leheküljest alates oma elava jutustamisviisi, meeleolu ehtsuse ja kaasakiskuva sündmustikuga.

***

Whatever we inherit from the fortunate

We have taken from the defeated

What they had to leave us – a symbol: 

A symbol perfected in death. 

T. S. Eliot, Four Quartets.

Esimene osa

KÕIK TUTTAVAD ON KUNAGI OLNUD MEILE VÕÕRAD. Elades sellises keskmise suurusega linnas nagu Tallinn, oli loomulik, et me oma tulevasi tuttavaid kohtasime juhuslikult tänaval, teatris, turul, kinos või kohvikus, ja et osutasime neile võõrastena niisama vähe tähelepanu, nagu mõnele hallile kassile, kes õhtuhämaruses libises meist mööda, kadudes kuhugi värava-alusesse.

Meie huvi mööduja vastu ärkas alles siis, kui ta mingipärast meie tähelepanu köitis või kui tuttavad meie tähelepanu temale juhtisid. Aga kui me oleksime teadnud, et tulevikus saame tuttavaks selle või tolle “halli-kassi-varjuga”, et nad mängivad teatud osa meie elus, või et tegeleme nende eluga: kas meie ei oleks siis kummalise tundega jälginud neid võõraid, oodates juhust, mis tulema peab, juhust, mil saame tuttavaks – kas selleks, et võõraina jälle lahku minna, saada headeks sõpradeks, kibedaiks vaenlasiks – olla mõjutatud heaks või halvaks. Loe edasi…

Posted by: libarebane | 24/12/2016

“Peep koordipoja põlistalu” – Juhan Timmukuru

koordipojaRomaan

Ü. E. K. Orto 1952. a. romaanivõistlusel III auhinnaga kroonitud

Autor – Juhan Timmukuru

Esimene lugu

Inimese üürikesest elust ei jää harilikult muud järele kui näputäis põrmu ja tema tegude jäljed, kui ta on neid mõistnud jätta. Kustuma on kärmed need jäljedki. Ainult mõnel nende hulgast, kes on meestena teistest suuremad ja kellede teod rakselt mööda maad on käinud, tekivad tegude taha  lood, mis nende mälestust põlvest põlve edasi hoiavad, ühest habemikust vanaäti suust teise hambutu vanaeide kõrva pugedes ja sealt välja voolates lastele rõõmuks ning vanadele ajaviiduks.

Nagu teiste kadunutega, nii on ka lugu Peep Koordipojaga, kelle elukäik põlvest põlve on edasi liikunud inimeste meeltes ja mõtetes, aga kelle kõigist elujärkudest meil enam selget teadmist pole. Niipalju kui on, tahaksime aga siis siiski ette rääkida ja kirja panna, et lood selle mehe elust ja tegudest lõpuks päriselt inimeste meeltest ei kaoks, nagu liivapeotäis, mis käest pudenedes lõpuks muu mulla hulka laiali jookseb.

Peep Koordipoeg sündis vanarahva teadmist mööda ühel tuliselgel pakaseööl keset kõige kangemat talve, kui hanged olid end majaräästasse ajanud ja suurema osa aiateibaid juba lõhki raksatanud. Just sel ööl oli inimeste mäletamist mööda virmaliste vägi end kõrgele taevasse ajanud, otse lagipähe ja veelgi üle, nii et taolist kanget vehklemist ja välkumist polnud ka kõige vanemad mehed näinud. Taevas õhkus külmust nagu teras ja tähed taevas piilusid teravalt kui nõelad lumise maailma peale alla. Mitmedki kohkusid õhtul välja minnes ja tulevälke taevas nähes ära, põgenesid majadesse tagasi ja palusid käsi kokku pannes Jumala kaitset külma ja põhjatuule vastu. Loe edasi…

Posted by: libarebane | 08/11/2016

“Laul kõrgel kaldal” – Pedro Krusten

laul-korgel-kaldal-pedro-krustenRomaan

Autor – Pedro Krusten

I peatükk

Kastanipuude alla sigineb vargsi pimedust, mis aga ei mõtlegi kollitama hakata. Loob ainult une-eelset meeleolu. Tõstab ka esile ümberringi lendlevaid putukaid või koiliblikaid, mis nad seal kõik on.

Saatnud pika päeva mööda üksi aias oma töö juures, teine toas toimetades, on kärnerirahval nüüd hea väljas teineteise kõrval istudes videvikku pidada. Ilm on nii soe, et kivitrepi jahedus tundub istujatele mõnusana. Aga kaap on aednikul truult peas, tõsi küll, nüüd terake rohkem kui muidu kuklasse tõugatud.

Martin on pärast suitsetamist piibu vastu kamassi nina tuhast tühjaks koputanud, kuid siis on see nagu ununenud ta pihku. Käsi ehk tahtiski taskusse poetada, aga tal ei ole ju pintsakut seljas. Martal on kollaseõieline pearätik kuklasse lükatud, nii et keskelt lahkukammitud pruunikad juuksed seisavad lagedal. Kaks kätt puhkavad teineteise kaisutuses rüpes, sinisetriibulisel põllel.

Vahel poetavad paar sõna, siis vaikivad jälle. Jutudki jäänud nagu õhtule. Nende kahe pärast võiks valitseda sügav vaikus, aga lapsed teevad eemal sirelipõõsaste vahel mürades valju häält. Suurt lusti täis, peavad Oskar ja Andres vanemate silma all hullates siiski piiri. Maja läänepoolse nurga ääres madalas hekis on pealt ümmarguseks tahutud üleni sile kivi. Seisab seal juba ei tea mis ajast saadik iluasjana. Marta on teinud sellest oma lastele piirikivi. Õues mängides ei tohi nad ühtki sammu sealt kaugemale minna, sest muidu on nad “liiga sakste akende all”. Just akende all, sest keeld maksab ka siis, kui saksad Kaldametsas ei elagi. Aga see on õige, et härrastemaja on sealt kiviviske kaugusel. Marta on õpetanud lapsi seda kohta kartma. Ja neil ongi hirm sees. Kuulevad nad sealtpoolt samme lähenevat, siis jooksevad ülepeakaela tuppa. Loe edasi…

Posted by: libarebane | 02/11/2016

“Kodusadama tuled” – Ain Kalmus

kodusadama-tuled-ain-kalmusRomaan

Autor – Ain Kalmus

Laevapoiss mängib viiulit

SIIM KALLISMAA ELU ALGAS SUVEPÄEVAGA, mil maailm oli täis päikest ja tuult. Enne seda päeva oli tal küll juba üheksa aastat elatud ning needki polnud vaiksed oma sündmuste poolest. Sest nende aastate kestel oli ta kaotanud oma isa, kes ühel sügisel lihtsalt jäi merelt koju tulemata, jättes tallu suure tühjuse ja leina. Need aastad olid toonud ka mõni kuu hiljem võõra mehe majja, kel olid lahkuseta, külmad silmad ja karmid sõnad suus. Kunagi ei õppinud lapsed teda isaks hüüdma, kuigi ta seda ise soovis.

Juhtus muidki asju nende aastate jooksul – sääraseid, mida suured inimesed ei märganud mäletavatki, kuid mis lastele olid seda tähtsamad. See oli siis, kui karutantsitaja käis oma rõngastatud ninaga loomaga külas ning too magas kolde ees nagu suur kutsikas. Aasta pärast seda ööbis tatarlasest rändkaupmees talus ning tasuks kosti eest andis ta poisile kaherealise suupilli.

Ka too suure kanakulli pesa leidmine ning tühjendamine Kivimurrus kuulus nende aastate sündmuste hulka. Siis veel esimene matk Papsiranda, kus polnud inimelamuid kümnete kilomeetrite ulatuses, küll aga linnupesi ja -poegi keset kõrkjapadrikuid ning pilliroolaant, mis ulatus isegi kõige vanemal poisil kaugelt üle pea.

Need ja paljud teised tähtsad asjad juhtusid enne seda tuulist ja päikeselist päeva. Aga siiski olid nad selle kõrval nii väikesed, et pärast neile nagu ei saanudki mõelda.

Tol päeval oli päike soe üle kõrge nõmmemaa, kuigi puhus kõvasti, aga suvisel tuulel polnud külma hingust. Meri oli eemalt vaadateski valgelaiguline ning kased Paumetsas tõmbusid iilide ees looka. Ema oli teinud värsket võid ja toimetanud muid koduseid talitusi, mis kibedal heinaajal olid tegemata jäänud. Loe edasi…

Older Posts »

Rubriigid